Kas sa võtsid kõigile saates osalejatele martsipani kaasa? Osalejaid on kaks, mõtled siis, kas ma sulle tõin martsipani? Põhimõtteliselt ei toonud, teine endale. Kuula, kuidas krabi sealt. Väga, ma saan kõik, mis sa saad, see krabin. Tere, minu nimi on Ivo, krustaks. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid. Kas sa terve saate, istud oma telefonisärgid, seda näppudega nuiaga kuulajal pole vahet ju temaga ei näe mina, mina pean sinuga vestlema, tšemm noaga, vestleme. Kas sul ei olnud ühte uusaastalubadust, et sa oled rohkem kohal olev kuidas see sõna on, olen väga kohal, eesti keeles, mindfulness. Ma olen 100 protsenti kohal praegu siin telefonis, mida ma jõllitan kehkrollil. See ongi see, see eesmärk, kui sa tahtsid elus välja jõuda või selle aasta lõpus Jah, et kui kaduda nutitelefoni, ära, siis ikkagi kaduda täiega. Aga jah, nagu näha, siis ma juba ebaõnnestunud selles, sest et ma ikkagi kuulan paralleelselt, mida sina räägid. Ja ma vastan sulle, ma reageerin kuidagi, ma nüüd juba tõstsin pilgu, isegi meil on silmside praegu. Et selles suhtes vajab harjutamist veel. Ma ei tea, ma ei arvanud kunagi, isegi kui ma olin noorem, et minust saab see inimene, kes kritiseerib teisi tehnoloogia liigse kasutamise eest, et ma kogu aeg olen olnud ju ääretu tehnooptimism, tehnooptimist ma ise ei ole ism olnud. Kes kohe, kui kui mais Peisse enam ei olnud nii äge, kolis orkutis kohe kork, vot ei olnud enam nii äge, siis ma olin juba ammu Twitteris ja Facebooki võimalikult vara igale poole ja, ja tahtsin kohe saada, aga nutitelefoni, niipea kui need olid olemas. Et ma ei arvanud, et minust saab kunagi see inimene, kes teisi liigse tehnoloogia kasutuse pärast kritiseerib, aga nüüd ma iga päevaga, sest rohkem näen, et et ma tõesti mitte ainult teisi kritiseerijaid kritiseerin ennastki. Aga kas ei ole mitte nii, et vananedes ja arenedes ja küpsemaks saades inimesel ka kriitikameel areneb ja, ja kriitilisem, kuna su kriitikameel oli lihtsalt enne nii vähearenenud veel siis ei olnudki sul seda kuidas öelda, see haare. On sul lihtsalt laienenud, sul on nüüd rohkem asju, mille suhtes olla kriitiline, sest et Sa arvad, et sa juba tead asju. Sa tead, kuidas on õige, kuidas on vale varem sa olid nagu avatud inimene, see oli selline võimeline õppima säilitades, olid võib-olla paindlikum ka füüsiliselt kindlasti painduvam näiteks, onju. Et nüüd sa oledki selline nagu sa oled sihuke jäik vana mees, ütleme lihtsalt kokkuvõttes kes tahab lihtsalt nagu õpetada teisi, manitseda, näpuga viibutada, aga keegi ei viitsi kuulata, see on see nagu halb asi. Selles mõttes tõepoolest nagu inglise keeles öeldakse, jõudis juba Eesti 1000 yang, on ju, et siis jah, et. Oota, kuidas asi otseselt pidi tulema? Ma ei, ma ei tea meest. Kinni sellele mõttele, et ma olin noorem, noorena painduvam, ma ei usu, et ma kunagi väga paindlik füüsiliselt olen olnud, aga, aga võib-olla sul on õigus, võib-olla see ongi see, see asi, asi, mis muus on palju hirmu tekitanud, viimasel ajal, et et ükskord ükskord kunagi kauges tulevikus loodetavasti või ehk siis mitte kunagi. Ma olen muutunud selliseks ääretult siukseks inimesed, kes arvab endast jube palju ja arvab oma arvamusest jube palju, siis peab vajalikuks kritiseerida, teisi, kirjutada arvamusartikleid, kuidas asjad on ikka jubedast valesti ja pahasti. Et tal on selline selline, ma ei tea, siis. Kuskil nimetati seda, kes keskealise valge mehe sündroomiks või see, et, et sa nagu tead, et sinu arvamus on ääretult õige ja oluline ja kõik peavad seda kuulma. No üks selline keskealise valge mehe etalon, kes arvab, et ta teab õigeid vastuseid ja on valmis kõiki puusalt kritiseerima, on ju vaba maailma juht ise härra trump, kes iga päev säutsud midagi twitteris, midagi sellist, mille kõik maailma suuremad meediaväljaanded kohe üles korjavad, millest keerutatakse uudiseid, siis naljahambad keerutavad neist omakorda meeme ja kuidagi remiksivad neid jälle omal viisil ja koomikud räägivad oma õhtustes saadetes järjekordsest säutsu saagist ja, ja nii edasi, onju, aga see kõik algab sellest, et kuskil istub üks mees, kellel on telefoni twitteri konto ja tema arvab, et ta teab vastuseid, nagu oli aasta alguses, kuuendal jaanuaril, täpsemalt kuues jaanuar 2018 ilmus ju This kus ta tituleeris end väga stabiilseks geeniuseks. Ma mõtlesin selle Twitti peale ja ei saanud täpselt aru, kas ta mõtles. Vaata nüüd me analüüsime võib-olla liiga palju sellesse 140. või ma ei tea, kas see viit võib-olla oli siis juba nüüd see kaks korda pikem, 280 tähemärki, aga, aga, aga ma ei saanud aru, kas ta mõtles, et ta on stabiilselt geniaalne või ta nagu vaimselt stabiilne. Vaimselt stabiilne, niipidi, vaimselt stabiilne, sest et see Süüdistus, mis ta pihta tuli, oli ju see, et ta on segi läinud peast mis, mida ta pole vist see ei ole vist ainus kord, kui ta on kuulnud sellist hinnangut oma mõtteavaldustele ja tegudele. Aga sellele ta vastas jah, niimoodi, et on väga stabiilne geenius ja selle tõestuseks on kas või see, et täieliku poliitika autsaiderina, ta suutis murda süsteemi sisse niimoodi, et esimesel katsel jõudiski täielik kui poliitilis ladvikus seal. Ja kui see ei ole tõestust, siis mis on noh, umbes niimoodi ta kirjutas. Noh, ühesõnaga see on äärmuslik näide, äärmuslik näide, aga kui nüüd tulla maa peale siis igapäevaelus on ju meil kõigil selline heitlus nagu päevakorras, et mis hetkest alates ma söandan esitleda end selle inimesena, kelle käes on vastused, kes teab lahendusi. Et mis hetkest seda me oleme mitmeid kordi sinuga arutanud ka, et see seondub noh, kõigi nende enesekindlus teemadega üldse, et mis puudutab sellesse impostüssin ruumi ehk siis kuidas me seda siis tõlkes petise sündroomiga seonduv park siis pädevuse teemaga seonduv. Et ühesõnaga, mis, mis on see teadmiste või eelteadmiste kogemuste komplekt mis on see kriitiline mass, mille olemasolul lõpuks inimene saab nagu kindla sellise noh, väga enesekindlalt öelda, et mina tean, mina olen pädev, küsige minult. Või mis puutub veel sellesse diskussiooni, mis meil siin kohe saate alguses oli, et mis hetkest see teadmiste kogemuste kõige pagas muutub võib-olla liiga koormavaks, et nagu ei ole võimalik enam näha laiemat pilti ja, ja siis kuidagi see usk ja, ja, ja nägemus enda teadmistest ja arvamustest on, on nii tugev, et kuidagi noh, ütleme see, see piiratavus muutub tüütuks. Selle lausega tahtsin öelda. Ei, ma saan aru, seda saab. Noh, ma tooksin siia sellise lähenemisega veel juurde, et et on ju sihuke kujutelm, et kui ma piisavalt palju kogen mingisugusel alal mingis tegevuses kuidagi arendan oma oskusi. Kui ma piisavalt palju õpin, siis kuskil saabub see hetk, kus minust saab nagu see see versioon iseendast, kelleks ma olen nagu tahtnud saada või ma jõuan kuskile oma arengus. Aga mulle nüüd meenub sellega seoses, kuidas ma natuke aega tagasi käisin teatris NO99 ühel arvutil eluliselt ka avalik arutelu toimus seal teemal Jonatan litelli romaan. Heasoovijad vist hakkab olema eestikeelne pealkiri, see ei ole veel praegusel hetkel, kui me seda saadet teeme, me ei ole eesti keeles ilmunud, aga seal praegu tõlkimisel inglisekeelne pealkiri on sellel kandlivons. Prantsuskeelset pealkirja peast ei oska öelda, aga see on romaan, mille alusel siis teatris NO99 valmis lavastus hiljuti ja selle süzee. Jälgib ühe Natsi-Saksamaa ohvitseri arengut tema teekonda siis nagu seal sõja ajal ja, ja siis mis selle arutelu keskmes oli noh, mõningate muude teemadega ka oligi just see, et kas et miks see romaan on fenomenaalne või miks see romaan on olnud nii miks teda on saatnud selline haruldane edu ja selline haruldane nagu huvi? Hea üks põhjuseid ongi see, et see karakter pese, jutustaja seal on väga peenetundeline ja väga haritud inimene. Tegusid ja see romaan ongi nagu väga huvitav just sellepärast, et seal on ühesõnaga et see karakter, keda me muidu võib-olla tahaksime enda jaoks kuidagi lihtsustada või, või nagu teha teda nagu enda jaoks rumalamaks. Et, et me ei saa seda selle romaani puhul teha. Aga mis oli nagu niisugune huvitav järeldus seal arutelul oligi see, et aga muidugi, et kust tuleb üldse see eeldus, et haritus teeb inimese kokkuvõttes siis kuidagi heaks või et haridus võib teha inimest paremaks, see on väga selline keeruline mõtteavaldus või, või selline nagu ärritav mõtteavaldus, sest et noh, ka mina ikkagi valdavalt olen ju seda meelt. Haridus ja haritus on laias laastus vastus igasugu lollidele hädadele, mis meid vaevab, ehk siis, et see on nagu parim kaitse meie rumaluse vastu. Ja kui, kui me oleme vähem rumalad, siis loodetavasti me teeme ka vähem rumalaid otsuseid. Aga näed sellegipoolest ka Hitler oli väga peenetundeline haritud mees, kui jälgida tema nooruspõlve aastaid, kunstiülikoolis ja mis iganes, et üks ei välista teist, ühesõnaga. Jah, ja, ja tegelikkuses ju tegelikult tegelikkuses tegelikult mul need kõik sõnad ei lähe enam üldse üksteisega kokku järjepidevalt. Mida ma tahtsin öelda, et sellega tõesti ongi see probleem. Et et mul läks mõttelõng täitsa sassi. Noh, aga ma ei tea, harutame selle niimoodi lahti, näiteks on hea mõte. Äkki teeme niimoodi, mina söön oma martsipani ära. Sina näiteks laseb muusikat? Jah, ja, ja siis selle pala ajal ma naudin head muusikat ja head magu magusat martsipanibatooni. Ja sina vaevlevad põhimõtteliselt sekundid jooksevad ja oma mõtetega nagu teed Google surghi oma peas ja siis vaatame, kuidas läheb. See oli ansambel rakantuurs ja ma mängisin seda ansamblit täna suuresti seetõttu, et seda ma ei kuule seda muusikat nii palju, kui ma tahaksin. Mis täna tuli selline mõte pähe, et Trokantuurs kui see plaat, broken pois, Saulius neil välja tuli, siis ma arvasin, et see on nagu parim asi üldse, mis kunagi on muusikamaastikul välja tulnud. Ja, ja nendel tuli pärast seda veel üks plaat välja ja ka see oli ääretult hea. Ja siis nad nagu lõpetasid ära tegutsemise, mis võib-olla ongi nagu võib-olla ongi nagu hea ühesõnaga, Jack White siis eestveetud projekt, mis, mis tõesti noh, superplaadid. Räägime nendest hiljem veel, aga mulle tuli kogu selle muusika kuulamise inspiratsiooni juures meelde see, mida ma enne tahtsin öelda, mis on hea, sest muidu kuidagi diskussiooniks pooleli. Sa rääkisid sellest, kuidas, kuidas me kipume nagu. Me kipume arvama, et, et noh, see nagu haridus või haritus siis annab nagu inimestele selle võib-olla isegi teatud sellise eksimatuse võime, et, et noh, see see, et nad nüüd nagu peaksid nad, nad peaksid olema targem, targemad nad peaksid teadma. Aga see, see kipub niimoodi ikkagi olema, et isegi see mingisugune noh, see on üldharidus, eks ole, mis annab mingisuguse üldise maailmapildi, üldised teadmised, aga, aga mida rohkem harime inimesi, mida kaugemale näiteks meie koolisüsteemis jõuavad seda kitsamaks ja spetsiifilisemaks nende haridus läheb ja tegelikult ka inimesed ise ju enda haritust suurendades lugedes raamatuid vaadates filme väga tihti arendavad väga sellist kitsast spektrit neid, neid huve, mis neil on neid, neid nii-öelda mõtteid, neid asju, mida nad ise õigeks peavad ja kipuvad nagu seda tugevamaks muutma, et nad see konfromiation aias või see, et, et inimesed kipuvad nagu otsima välja seda tõde või neid, neid arvamusi ja neid asju, mis nagu toetavad nende nende varasemaid varasemaid tõekspidamisi. Ja, ja noh, see tegelikult loob päris palju ohtlikke pretsedente see, see noh, ütleme need, et näited suurkujudest, kes oma arvamuste ja käitumise ja ja tegevusega mõjutavad miljoneid või sadu miljoneid või miljardeid inimesi. Need on jah, see on nagu väga ekstreemne, aga tegelikult noh, ma olen näiteks rääkinud oma perearst ikkagi mitmel korral näiteks vaktsineerimised ja tema ütleb, et need inimesed, kes tulevad talle kabinetti, ütlevad, et ei, ma ei, ma ei soovi oma last vaktsineerida ja kes ei ole näiteks ka noh, tema või teiste arstide soovitustest tahtnud lähtuda, kunagi on, on tihtilugu väga kõrgelt haritud inimesed, kes teavad, et nad teevad õige otsuse ja teavad, et, et nad on, on seda asja uurinud, nad seda asja vaadanud ja ja nad on targad. Nii et nendele see mõte, et, et keegi spetsialist võib nendest paremini teada tihtilugu üldse nagu ei noh, ei toimi. Ja see tegelikult võibki selliste päris ohtlike asjade juurde vahel. Sa ei taha siia midagi lisada, praegu. Kas ma peaksin? Ega otseselt mitte selles suhtes, ma võin teemast väga palju edasi rääkida, ma ise kogu aeg kaklen enda peas nendesamade tunnetega et justkui ühest küljest nagu peaks olema mingisugune spetsialist võtta, me oleme siin rääkinud kogu seda pädevuse teemat aga samas nagu tuleb justkui puuris hoida. Vaata, see ongi nagu see probleem, et me kui sinuga midagi on või kui, kui sina mõtled ühtemoodi, siis on väga lihtne nagu kandlased üle, et, aga see ongi normaalne, kõiki mõtlevad niimoodi, et noh, mina arvan ka, et et igas ühes meist on peidus mingi sihuke kerge nartsiss, siis kes või nartsiss Sist, kes tahab nagu pidevalt elada mõttes, et ma olen eriline, et mina olen justkui mingisugune väljavalitu või, või midagi paremat või, või tähtsamad kui teised inimesed. Ja kõik, mis, mis on olnud, ei tulnud kaasa minu haridusele, haritusega ütleb mulle vastupidist. Nii et ääretult oluline on justkui nagu kogu aeg olnud seda seda nartsiss Systi, olgugi ta siis nii tagasihoidlik või mitte tagasihoidlik kuitahes, siis kuidagi nagu teda teda tagasi hoida. Ma ei tea, kas sa saad aru, mida ma mõtlen. Ja, ja ma tegelikult teeksin siin selle eristuse, et kui me räägime haridusest või tarkusest või pädevusest siis on kaks erinevat tasandit, millel on võimalik olla kuidagi pädev siis või, või võimeline otsustama. Ja üks tasand on selline erialaspetsiifiline kus ilmselgelt midagi järjepidevalt tehes millegi kallal nokitseda. Sinagi ju teadlasena sa ju tead, et kuidas hariduskäik sul on läinud, et sa oled läinud. Üldiselt ütleme, et esimeses klassis me alustame väga üldiselt tasandilt oma õppimise teekonda, õpime natukene siit ja sealt ja igalt poolt ja arenedes ja kasvades. Ja lõpuks siis doktoriõpingud võttesse jõudes sa valisid mingisuguse, väga kitsa spetsiifilise fookuspunkti kus siis minna süvitsi, eks ole. Et niimoodi see liikumine käib ja aastatega paratamatult lihtsalt tuleb sulle uurimistöö ja töö ja üleüldse töö käigus sul tekib mingisugune kogemuste pagas, mingisugune arusaam selle valdkonna probleemidest, selle valdkonna nagu võimalustest ja piirangutest ja nii edasi, onju ja see on selles mõttes täitsa siuke usutav tasand, kus olla tark ja pädev, haritud, aga teine tasand on selline eksistentsiaalne võib-olla, või siis teine tasand puudutab siis olemist üleüldse või iseendana siin maailmas elamist üleüldse, et mida see tähendab, kuhu see kõik viib, mis on minu eesmärk siin galaktikas üleüldse. Ja seal on juba palju raskem toetuda mingisugusele kindlale teadmisele või isegi kogemused ei aita nagunii palju, kui, kui nad võiks võib-olla et mingisugune selgusetu, see mingisugune siuke fundamentaalne selgusetus käib meiega ju kogu aeg kaasas ja, ja seal on juba väga suur roll just sellisel enesehinnangul oma mingil nartsiss, sismil ja nii edasi, et kui sellel tasandil teha mingeid otsuseid, kui enesekindel sa nagu julged olla kuidas mingeid asju, et need asjad on nii, need asjad peaksime tegema, nii, me peaksime tegema. Mina pean minema sinna ja tegema seda, sest ma tean, et see viib mind nagu võiduka lõpuni, onju et tegelikult väga paljusid selliseid elulisi asju me ei tea, sest me ei näe tulevikku, me meil on mingisugused omad nipid ja tehnikat, kuidas on ju piiluda tulevik võib kuidas prognoosida, et mida mingisugune valik endaga kaasa võib tuua, aga mingisugune siuke täielik olemuslik selgus, et ikkagi käib alati kaasas igasuguste, selliste otsustega ka. Ja, ja võib-olla keeruline ongi see, et kui inimesed on positsioonis, kus põimuvad hästi tihedalt kui naguniisugune erialapädevus ja siis selline üleüldine, et mis ma üldse arvan, et kuhu me teel oleme nagu näiteks tegelikult juhtub presidendi näiteks Ameerika Ühendriikide presidendiga on ju, et, et ta on nagu sihukeses nagu erialaspetsialisti rollis, aga samas ta peab olema ka visionäär nagu sihuke esi esifilosoof nagu see mees, kes ütleb et kuhu me oleme teel üldse mingisuguse, nagu ühiskonnana, viimi inimkonnale või tsivilisatsioonile. Et siis seal on nagu väga huvitav jälgida, et mida keegi otsustada, et kui, kui uhkeks ta julgeb minna nagu oma sellisel oma mõtteavaldust ette, nii et kas ta ütleb, et on väga stabiilne geenius? Siin? Popmuusikast me võime ju nagu väga palju näiteid tuua persoonidest, kes on nagu äärmiselt Äärmiselt enesekindlalt vähemalt näiliselt, eks ole, kes nagu lihtsalt ütlevad, et mina olengi parim, nagu hiphopi maailmas ei ole nii pikalt oleme jälginud Khani uuesti erinevaid siukseid ja väljaütlemisi ja siukseid ekstsesse. Ja temagi on end ise mitmeid kordi tituleerinud geeniuseks, on öelnud, et ta on muusikale sama, mis Steve Jobs oli, nagu ma ei tea arvutite või üldse nagu telekommunikatsioonile. Ja kust, noh, kuidas sa siis ütled, et ei saa, ei ole. Et noh, kuidas sa mõõdad seda lõpuks on ju see, see ei olegi mõõdetav, see on pigem mingi üldfilosoofiline niisugune hoiak, mis on väga paljuski seotud ka inimese enesehinnanguga või lihtsalt otsusega olla keegi, et nagu, et võib-olla on ka selline võimalus, et see inimene on leppinud, et muidugi ma ei tea kõike, ma ei ole jumal, ma ei, ma ei, ma ei näe, ajas nagu edasi. Ma ei näe asju, mida pole veel sündinud, aga ma võin ju lihtsalt öelda, ma võin väita, mida iganes. Ja, ja see on minu otsus, on see, mismoodi ma ennast esitlen. Noh, niisugune tore tsitaat, mis meenub sellega seoses on eksrepliik, mille ütles välja Carmeelas Soprano, kes on fiktiivne tegelane sarjast sobraanud. Ta oli siis selle maffiabossid tsooni Soprano abikaasa ja ühes osas ta ütles sellise lause mor islast Bay indist sisendanud blondist esin. Ehk siis, kui seda tõlkida, siis, et, Otsustamatus on, toob endaga kaasa suuremaid kahjusid kui vale otsus või otsustusvõimetus, nii et see kuidagi jäi mind kummitama kusjuures, sest et sel hetkel, kui ma vaatasin sõbrannasid, siis ma mõtlesin eriti palju sellistele teemadele, et noh, et kuidas ma üldse tean, mis on õige, mis on vale ja kuidas ma saan olla see, kes nagu juhendab inimesi, on kuidagi vaimselt nagu valmistusin selliseks nagu rühmajuhi kohustuseks või nii teatris lavastajana näiteks kas või siis oma muudes töödes-tegemistes ka nagu teisi selliseid loovmeeskonda juhendades on ka väga oluline küsimus, et kui veendunult ma seda oma oma tõde raiun nagu, kui veendunult või kui, kui kindlameelselt ma annan juhiseid, sest näiteks noh, mul on üsna selline, nagu mulle meeldib suhelda inimestega pehmelt, onju. Aga samas mingit nendel hetkedel ma olen aru saanud väga selgelt, et et on palju parem kõigile, kui ma näiteks kas või kirjas ütlen, mitte et siia peaks tulema selline kujundus, vaid ma ütlen, et siia tuleb selline kujundus ja võib-olla mingi konkreetne näide nagu kohe juurde sinna ehk siis nagu muuta kõneviisi. Aga see on juba, see võib tunduda nagu sihuke väike, ma ei tea, kosmeetiline vahe on ju, et noh, kas kas seal peaks või peab, onju sõna ju põhimõtteliselt on ju noh, sama on ju tähenduslikult midagi muud, aga, aga vahe ongi selles konkreetsus astmes või selles resoluutsuse astmes ja kohati ikkagi resoluutsus on asi, mida inimesed lihtsalt vajavad ja sa pead nagu üle saama sellest kartusest. Äkki ma siis tundub kuidagi liiga järsk ja nõudlike kuidagi sihuke noh, saad aru ja ma arvan, et see on kõigile inimestele, kes kedagigi pidanud juhendama, olgu see juhendatav siis mõni laps, keda on vaja kuidagi õpetada või juhendada. Või olgu ta kolleeg on ju, et vahet ei ole, igal juhul treenerit, ma arvan, samamoodi teavad oma igapäevaelus täpselt sedasama teemat. Et ma väga hästi mõistan, mida sa räägid, tegelikult olen päris valusaid õppetundeelus saanud ka sellega, et noh, tõesti ei ole olnud julgust tegelikult seda seda liidripositsiooni kätte võtta ja, ja siis noh, ütleme rääkida sellisel kindlal kõneviisil. Jaa, jaa. Kui ma tunnen, et midagi ikkagi või siin tunne, olen isegi vale sõna, et kui ma tean, et midagi peab mingit moodi olema siis ja, ja jällegi isegi praegu seda lauset öeldes ma tahtsin öelda, et kui ma tunnen, et midagi peaks olema mingit moodi, et siis siis seda ka nagu välja näidata ja, ja siinse see nii-öelda väike nartsiss Sist minu sees kuidagi kaob ära. Ja, ja see tunne, et ma justkui, kui ei ole nüüd mingi ekspert või tähtis nina nagu kuidagi ei taha välja paista. Ja nende näidete puhul, nagu sa rääkisid siin need Kanyevastide Steve Jobsi tõtt mul nagu kohati kohati tunne tekibki, et selleks, et tõesti olla see visionäär selleks, et olla see staar, see, kes nagu veab midagi eest, viib meid mingitele uutele tasemetele, olgu need siis tehnoloogias või muusikas või kultuuris või, või riigijuhtimises. Et justkui peakski, peabki olema selline natukene. Võib-olla isegi mitte natukene, vaid ikka tõsise, tõsiselt tugeva eneseusu ja ja isegi võib-olla sellise kerge Vaimse vaimse nagu häiringu ka, nagu, nagu selline nartsiss, sistlik, häire või mis iganes need on. Aga aga jah, see ongi, see ongi selles suhtes huvitav, et tegelikult me ei saagi ju kõiki neid asju teada, meil on ainult üks elu seegi lühike ja, ja me ei suuda nagu läbi kogeda nii palju erinevaid elusid, et noh, et teha mingi selline üleüldine, üleüldine teave, et noh, tõesti kui sa oled kuuekümneaastaseks elanud ja alustanud kinga, puhasta aiast ja liikunud siis edasi kuhugi tehasesse ja sealt tehasest suuremale tehasele seal juba võib-olla mingi väiksema juhataja kohale ja siis juba suurema juhataja kohale ja siis sa oled käinud ülikoolis teinud kraadi olnud mitmes riigis riigijuht, kusjuures seal ka veel mitmel positsioonil, et siis sa oled võib-olla suutnud ja, ja võib-olla siis veel vahepeal kaotanud kogu oma raha ja olnud olnud ühiskonna kõige vaesemates kihtides, et et võib-olla siis on võimalik kuidagi seda kõike nagu läbi kogeda, aga ma isegi ei kujuta ette, kuidas vaimselt tugevaks jääda selles, selles hetkeks. Ja huvitav ongi, et kuidas aru saada ise kust maalt sinust on saanud mingisugune selline räuskav populist. Ja mis hetkel veel, sa oled selline avatud, dialoogi võimeline? Mõtleja, kes on lihtsalt otsustusvõimeline, kes tabab ära selle hetke, millal on vaja võtta vastu otsus? Et kuidagi jah, kuidagi nii nagu on. Kuulame vahepeal mõtete kogumiseks veel ühe loo, seekord lugu nimega läbu ansamblilt rakentrours siiski üks minu lemmikbände läbi aja, ma olen alati olnud ääretult suure lugupidamisega Jack White'i suhtest on suutnud teha väga palju siukseid projekte, kus tõesti nagu noh, kasvõi vaid Straight-i album minna, ükski neist ei ole selline, mida paneks kinni, sest ei viitsi kuulata, kui ta juba käima läheb ja ja tema sooloplaadid ja, ja kõik muud projektid, kus ta on olnud ja noh, muidugi rääkimata veel selle bändi teistest liikmetest, kes on kes on ka ise nagu täiesti kõvad staarid, Brendan Benson, Jack Lorenz Thatcher viimased kaks sellistest albumi sellistest bändidest nagu ta Kreenholmis ja ja noh, ühesõnaga väga kõva punt ja. Mul on kuidagi, ma ei teagi, kas ma tunnen seda, et ma tahaks, et see bänd teeks veel midagi, et nad tuleks selle kokku ja ma tahaks, et see jäätiseks kaheks plaadiks. Et siin nagu ei tulekski midagi juurde, sest sest ma ei tea, kas enam nagu, kas nüüd on veel võimalik midagi teha, et ilmad nagu seda kogupilti rikkuda. Aga ma seletan sellest juba liiga palju, kuulame lugude laevu või lihtsalt läbi. Popkulturistid saade. Väga hea, see jah. Jälle jätkas teema. Jätkates teemat mul tuli selle loo kuulamise ajal meelde, selline kirjanik on olemas nagu Andiveer ja tema sulest on, on see raamat ta motion, mida väga noh, siin ma ei tea, kas ta nüüd aasta või mõni aasta tagasi oli seal ümber hästi palju igast teemat, et see raamat on nii äge ja siis tuli filmi. See film oli väga äge. Ta on kirjutanud ka ühe sellise sellise raamatu nagu või lühiloo nagu e-ja, kui te ei ole seda raamatut? Ma ei tea, raamat ei ole, raamat on lühilugu, kuid ei ole seda lugu lugenud, siis nüüd ma rikun selle tee jaoks ära, nii et võib-olla pange siis korraks minuti peale. Aga point on selles, et et see räägib siis sellisest mingisugune olend järsku. Me ütleme lugejale jääb mulje, et keegi on surnud ja sattunud taevasse, temaga tuleb rääkima keegi, väga tähtis tegelane või kuju. Ja ja kogu selle loo point ongi see, et, et see tegelane, kes nüüd seal nii-öelda jutumärkides taevas ärkas on, on alles õppiv olema. Jumal, see on, see on nagu või jumalused, see, ta pole veel valmis, ta on elanud, läbinud mõned elud, üks just lõppesta saabus jälle sinna vahejaama aga tal on eelsel elada läbi kõigi teiste maailm olendite elud. Selleks, et siis nagu lõpuks saada teada ja, ja saada piisavalt kogemusi ja saada piisavalt teadmust, et saada siis kasvad üles jumalaks. Ja mulle õudselt meeldib see lugu. Sellepärast et ka omaenda elus ma olen järjest rohkem nagu aastatega õppinud seda, seda piiri ja seda nii-öelda puudujääki mõistma, et. Mulle meeldis ennast kunagi defineerida väga kitsalt, et ma olen selline. Aga, aga selline lähenemine ja, ja selle selline enda defineerimine tegelikult jätab puudu väga paljust kogemusest, mis on, mis on võimalik saada. Ja noh, ütleme seoses kõikide nende uus aasta mõtete ja teemadega, millest eelmises saates rääkisime, ma olengi nagu mõelnud, et et ääretult oluline on mul ka enda ütleme noh, maailmaruumivõimaluste avardamiseks neid neid kogemusi palju rohkem saada. Kuigi jah, nagu siin juba ka sai, ma ei mäleta, mis saates räägitud, see vist eelmine ei olnud, et et siis võib kuidagi natuke lolliks minna, sellega võtame liiga palju asju teha. Selle muusikapalaeelse arutelu lisandus, eks ma tahaksin öelda, et, See on huvitav, kuidas vaatame, rääkisime khaani Eestist näiteks on ju, kuidas siuksed popartistid nendelt me natuke isegi nagu ootame siukseid skandaalseid väljaütlemisi nii noh, mis, mis on nagu väga erinev tegelikult sellest, mida me ootame poliitikutelt. Et poliitikutelt ootame sellist kainet õiglast tarka juhtimist. Aga popstaaridel me ootamegi selliseid skandaale tegelikult või? No me ootame, et keegi üllataks kogu aeg, keegi šokeeriks, keegi lammutaks tuleks lammutaks. Ja selles mõttes Khani uuesti persoon ei ole nüüd midagi nagu ennenägematut on ju popmuusika maailmas. Aga üleüldse on huvitav mõelda, et noh, minu selline loominguline taust on ikkagi valdavalt, et teatris ja kirjanduses ja näiteks teatris eriti on kummaline olnud jälgida, kuidas sellised hinnatud teatritegijad ja ma mõtlen just siuksed nagu juhtfiguure mitte tingimata teisi trupi liikmeid. Et siuksed, hinnatud tegijad sageli ongi väga konfliktsed ja keerukad isiksused. Ja ometi me nagu armastame neid vihata ja, ja, ja armastame neid ülistada korraga. Et kuidagi jällegi tulles tagasi selle juurde, et miks ma olen nii palju mõelnud selle kõige peale, see tuleneb sellest, et mulle ei meeldi tegelikult lajatada inimestele vastu pead mingite tõdedega, mulle meeldib nagu avastada, on ju inimestega koos ja seda ka sellises teatriprotsessis, mulle meeldib, kui on ikkagi selline nagu avatud ja selline toetav loominguline keskkond on ju, et ei ole mingit füürerit kuskil ees, kes siis nagu kuidagi niimoodi suunaks ja õpetaks kuidagi niimoodi, et ta nagu absoluutselt ei võta kuulda, mida keegi arvab, et tal on oma visioon, on ja hakkab olema, onju. Aga ometi näed, et, et need, et sageli nagu inimesed, kes on nagu väga sellised arvestavad ja väga siuksed, et kuidas seal on kuidagi nagu, et hoiame seda protsessi lahtisena ja nagu kuulame kõigi arvamused ära ja midagi nagu tulemegi. Inimeste inimesed. Kipuvad saavutama vähem edu ja kipuvad tegema vähem mainimisväärseid töid. Lõppkokkuvõttes mis toobki meid sellise geeniuse stereotüübi, nii võib-olla, et me olemegi ju harjunud, et geeniused ongi väga konfliktse, sellised ebaharilikud, okkalised, veidrad. Ja samas sellised füürerlikud tüübid on ju, et nad nagu on ühel hetkel otsustanud, nad lihtsalt laiatavad, et see on see minu rida. Nii hakkab olema, kuulake või lahkuge põhimõtteliselt. Ja, ja jällegi selline meie ajastu selline, sellise nagu geenius, juhe, juhi, geenius, juhtme geeniuse juhi võrdkuju ongi ju endiselt Steve Jobs, kelle puhul, nagu ma ikka ja jälle kuulen, kuidas keegi toob tema näiteks sellises kontekstis, kus tuleb õigustada sellist halba käitumist või sellist natuke isegi nagu inimvaenuliku Käitumist oma mis iganes asjaajamistes siis et see on nagu sihuke hea näide, kuidas tema puhul justkui tema halb käitumine ja see, kuidas ta inimesi kohtles, oli nüüd tagantjärele vaadates justkui nagu õigustatud. Aga no näed, elu läks ju nii palju paremaks, nii paljudel meist tänu sellele, et kuskil üks vend lihtsalt ei andnud järele ja olgugi siis, et noh, mõni inimene solvus, no mis siis nagu et praegu on väga mõnus, me isegi teeme seda saadet paljuski tänu tänu tema tööle on ju. Et, et samas ülemusena me teda ju keegi ei tahaks just seepärast, et noh, tõesti ebameeldiv. See vist oli Anne ja Helene vetiku raamatus. Selliseid lolle küsimusi pole olemas, oli, oli ka üks selline küsimus. Parafraseerimine täpset sõnastust ei mäleta, kas oli sisuliselt selline, et kas sa pigem tahaksid olla omal alal keskmiselt edukas, kas aga inimeste poolt armastatud või sa tahaksid olla väga edukas, aga teiste poolt põlatud Ja see küsimus, see, mismoodi sa sellele küsimusele vastab, vastad, ütleb tegelikult üsna palju sinu sellise natuuri kohta vähemalt juhina näiteks oligi jah, et kes sa, kes sa nagu tahad, lõpuks, mis on sulle olulisem lõpuks, kas sa tahad saavutada nagu professionaalset edu? Mis iganes hinnaga ja oled valmis kõndiva üle laipade nii-öelda või on kokkuvõttes sinu jaoks tähtis, et inimesed jääksid terveks? Õudselt. Püüan oma peas praegu otsida näiteid, mis sellele vastaksid, et noh, et, et ei pea kõik olema nagu Steve Jobs ja kui te ei tea, miks me Steve Jobsi selles kontekstis üldse näitena kasutame, noh, ma võin tuua mõned, mõned huvitavamad lood välja välja, mis, mis tema puhul on räägitud, noh näiteks kas või see, kuidas ta lihtsalt inimesi mõnitas töötavaid inimesi, kuidas ta sundis oma töötajaid töötama, töötajaid, töötama tunde ja tunde, öödesse, päevi, öid, asju ükskõik mida, kuna ainuke oluline asi oli lõpptulemus samamoodi kuidas ta firmasiseselt pani meeskonnad üksteisega täiesti vihavaenule, et võidelda, et saada kätte see parim tulemus, et oleks keegi vaenlane, kelle vastu töötada või siis kõige huvitavam näide, kuidas siis üks kui, kui arendati esimest aip poodi ja, ja üks nii-öelda insener, kes oli lihtsalt nagu väsimusest juba raugemas oli siis tema kabinetti sisse tulnud ja näidanud siis prototüüpi prototüüpi, millega linna meeletult aega juba vaeva nähtud ja mida oli ainult üks üldse olemas maailmas. Steve Jobs ütles, et see peab, tuleb väiksemaks teha, et see, see ei ole võimalik, seda ei saa enam väiksemaks teha. Mis pealadžobsalisele siis visanud akvaariumisse olnud, näed, mullitab, järelikult on siin õhku. Et ühesõnaga ta on, oli, oli tõesti selline huvitav tegelane ja samamoodi kui teist suurt tehnika hii hiidu hiigelkuju, kellele, kellele kellel põhineb suuresti tänane maailm, Bill Gates ega ütleme, tema äripraktikatest võib samamoodi romaane kirjutada, kui, kui agressiivne firma oli, oli microsoft tema nii-öelda juhtimisel. Aga samas noh, ma nüüd olen püüdnud neid näiteid leida, no rokimaailmast ju, Dave krool, kes ei armasta teid rooli, ta on ääretult edukas, ta juhib ühte võimsamat ägedamat, et nii-öelda kuulsaimat rokkbändi Krufaytheris üldse tundub olevat meeldiv inimene. Ja ma ei oska president Obama kohta väga palju rääkida, sest ma ei tea tema eraelu ega, ega ka ajalugu väga palju enne presidendiks saamist. Aga vähemalt sel ajal, kui ta oli president niimoodi kaugelt vaatajale tundus ta olevat siiski ääretult edukas, kuid ka noh, nii-öelda rahvale meeldiv inimene, inimeste inimene ja inimeste inimene. Või ma eksin, ma ei tea. No, ega me saamegi rääkida ainult kuvandi põhjal ju, et see on see kuvand, mis meie meieni kumas. Ma ei tea, kumb siis on parem, kas sina tahaksid olla olla see nii-öelda inimeste inimene, juht, see, kes, kes nagu ennekõike, hoolitseb selle eest, et, et kollektiivil oleks hea või sina tahaksid olla see juht, kes, kes oma nii-öelda iseloomuga loob ennast omaenda kuvandit, loob suurt visiooni ja muutust. No nüüd sa sunnid mind vastama sellele Anne Anne vettinud esimesele, aga ma vastaksin sellele erinevalt vastavalt sellele, kui halb. Aga ma vastaksin sellele küsimusele, ma vastaksin sellele küsimusele erinevalt, sõltuvalt sellest, mis, mis seal kaalul. Sest et kui ma peaksin nagu üle-üle-üleüldiselt vastavalt, siis loomulikult on inimesed mulle olulised, mitte mingisugune abstraktne edu on ju, et kui mul on lõpuks mingisugune suur edu ja, ja see on ainult mulle ja teised, kõik on sellepärast pidanud kannatama siis noh, milleks see hea oli, aga ilmselt see kuidagi noh, see küsimus on väga erineva kaaluga, ütleme kui, kui käsil on mingi teatrilavastuse loomine, siis see on nagu huvitav küsimus, mida küsida ja mõnes mõttes on tegelikult ikkagi, et õige vastus on see, et see tulemus loeb. Et ei tohi karta. Ta minna peadpidi kokku kokku inimestega vaielda tuleb ikkagi seista enda ideedest ja seda ilmselt nagu seda enesekindlust tuleb aina juurde soovingus. Sest et kuidagi muutub aina selgemaks, et mis Ridama ajan ja, ja lõpuks ei ole oluline, see. Ühesõnaga, et see ei ole nagu mingi rühmateraapiakokkuvõttes, onju, aga endiselt ma ütlen, et ma tahan pendeldada teatrit tegema. Aga ma ei tahaks ikkagi pendeldada nagu sihukse kahe äärmuse vahel, et A järelikult kui sa tahad head kunstilist tulemust, pead inimestele haigetega maja üle sõitma, neist ma endiselt usun, et on võimalik teha mõlemat. See on minu nagu põhiline püüdlus, aga ma arvan, et kui kui sa seisad, noh, ongi, kui sa seisad ta Ameerika Ühendriikide presidendi kingades siis sul on ju täiesti võimatu olla nagu kõigile neile kümnetele miljonitele inimestele meeltmööda sa alati väga suurele osale inimkonnast justkui nende vaatevinklist, see on nagu täiesti vale otsus, mida sa teed. Ja mille järgi sa siis otsustad ja noh, ühesõnaga, et, et see on nagu sihuke. Et sa igal juhul nagu igal juhul kaotad midagi nagu mingi valikuga, et sul ei ole nagu mingeid väikseid tagajärgi. Ühelgi su otsusel ei ole mingeid väikseid tagajärg, et mõnes mõttes ütleme kui mingi lavastus kukub, üks kukub kehvem välja kui teine, siis on isiklikul tasandil kõigile osapooltele osalejatele on muidugi nagu väga suur põnts. Aga noh, globaalsel skaalal see ei ole nagu mingisugune sellel inimelud ei sõltu sellest. Kuigi samas mine tea, siin saab ka minna nüüd igasugustele tasanditele mõnes mõttes ja sõltub, sest need inimesed, kes seda teevad, nad võivad, et kaotada usu millessegi, mis oli varem oluline osa nende identiteedist ja elusihist, kui nad näevad, kui nad kogevad nii lähedalt sellist luhtumist ja häbi sisse, võib neid viia täiesti laostumise äärele ja meeleheite äärele, eks ole. Et kuidas nüüd võtta? Kas lõpuks? Siit võib jõuda ka selle küsimuse, nii et ma ei tea, et kui sa peaksid tapma ühe inimese, et päästa kogu ülejäänud inimkond siis kas sa oled valmis nagu midagi? Oli probleeme kuidagi jah, kas see on see, et kui troll sõidab mööda, eks ole oma rada ja, ja ühele rajale on, on nii-öelda sellel rajal, kus ta liigub, on seotud kinni üks inimene. Aga sa saaksid selle ühe inimese päästa, kui sa tõmbaksid kangijas trolliguks teisele rajale. Aga või tähendab jah, ma nüüd ajas natuke sassi, sellel rajal on näiteks viis inimest on seotud sinna kinni ja sa saaksid tõmmata seda kangi ja pöörata roll trolli teisele teele, aga seal on üks inimene. Ja see üks inimene saab surma, kui seda teed, et kas sa oled siin nüüd aktiivne osapool, kes seda kangi tõmbab põhimõtteliselt sinu sinu otsus tapab selle ühe inimese või sa lased sellel trammil minna edasi ja tappa viis inimest, et see on niisugune pikem filosoofiline probleem juba. Ja seal aga jätame selle probleemi siis praegu isesõitvatele autodele, kes praegu juba juba aastaid on ragistanud ajusid just selle küsimuse pärast, et kui mul on nüüd valida kaks objekti, millele otsa sõita ja need objektid on elusolendid, siis mis mis valemi järgi ma vaatan, et kes väärib rohkem edasi elamist kui teine See oli igatahes hea vastus sellele meelega sihukesele polariseerivale küsimusele. Aitäh, et te meid täna kuulasite popkulturistid, punkt com. Sealt leiate meie saate vane vanu osi. Lollist lahti täna ma arvan, et ongi õige aeg, koolide tei. Kui te olete meie kuulajad ja te hindate seda, mis me teeme siis meil ei saadeta eriti kingitusi, ma ütlen selle otse välja väga et saatke meile liimi. Ahah, saame jälle kokku liimitud. Koolide tei. Therokantsurs.