Vikerraadio. Tere, head kuulajad, algab huvitav saade ja tänases saates räägime me eri kultuuritaustaga lastest koolis. Nimelt sellest, kuidas kohanevad Eesti koolides uus sisserändajate lapsed. Kas nad käivad koolis hea meelega, kui erinevad on koolikult tooride ning kui head kohanejad lapsed üldse on ning millega peavad arvestama pedagoogid kui klassi tuleb laps teises riigis teise kultuuritaustaga ja näiteks ei oska sõnagi eesti keelt, kuidas teda õpetada? Stuudios on meil täna külas Kati kümneid, kes on eripedagoog Loogia õpetaja Kiltsi põhikoolis ning oma magistritöös uurinud just seda teemat, et mismoodi uus sisserändajate lapsed Eestis koolis kohanevad. Ja tunni lõpus kuuleme, millest räägib raamat, kriips, kraps. Eesti laps Eesti instituudi poolt välja antud raamatust kõneleb tril maiste. Saamegi teada, milline see Eesti laps siis on, kes on kriipse kraps. Niisugused teemad täna minu nimi, Krista taim ja esimene lugu saates kõlab justament. Alla tundma ja väljas laulev tuul saadi kaskede kuulutseid ju uksel. Õunad on hiirel jälle toas õues kuulda torni kaudi juukseid. Teele linnud läinud ja suvi läinud ka vanal katusel. Tantsu. Soe tuli Liivi tee mõõdu, saaksime toa kapist välja, otsitud on nuuska, suund. On päeval THL maalapil tummad alal aga Weilbumad soo. Vael mõtlik kolme v küüna lasin lennata liiva. Aga? Saar loomadest ja suva, rõõmsa soolil. Seen. Jälle halladon maas, väljas laulab, tuuldasasid kaskeevee kuldseid juukseid. Õunad on hiirel jälle toas, õues kuudega tormi kaugel luuks ei. Kuritöölias jääma. No eks ta olla armsa tsooni Lähedal. Sellises Justamendi laul novembrist ja ja kui nii mõelda, siis ja praegu aknast välja vaadata, siis tõesti november on üks kummaline kummaline kuu, kogu aeg oleks kell nagu neli ja varsti saab pool viis, hoolimata sellest, mis mida iganes väljas on. Kuidas sellega me ise harjume, noh, igaüks teab seda, kuidas võõras skulptuurist inimesed võiks harjuda Eesti ilma, aga peamiselt kooliga sellest täna juttu teeme ja saates on meil külas kati küll neid, kes on Kiltsi Põhikooli õpetaja eripedagoog-nõustaja jaa. Tere. Tere hommikust. Ma alustan ikkagi selle ilma asjaga, et kui teil, lapsed, teie kool on selles suhtes eriline, et on ka vao varjupaigaelanikke lapsi seal need on tulnud kuskilt kaugelt teistest riikidest, mismoodi nemad sellesse novembrisse ja meie talve kõigesse suhtuvad, kuidas nad kliimaga harjunud ilmaga? Ma arvan, et nad harjuvad kliimaga hästi, et esialgu on kindlasti üllatuseks lumi, mis maha tuleb, kuigi seda näeb viimaste talvede järgi vaadates väga harva. Aga mida kauem need siin on, seda paremini nad harjuvad. Aga see, et kogu aeg on pime päikest on vähe ja eks see kindlasti mõjutab neid, ma arvan, et see mõjutab nii neid kui ka mõjutab Eesti lapsi ja kõiki täiskasvanuid, niiet täiesti nõus. Teate, aga nüüd tegelikult meie tänane teema, sest ega me ilmaski pidanud rääkima pigem teie magistritööst teie igapäevatööst. Eelmine aasta te uurisite oma magistritöös, mismoodi uus sisserändajate lapsed Eestis hakkama saavad. Öelge, kas enne seda oli siis materjale nende kohta, et mismoodi lapsed kohanevad, kuidas neid vastu võetakse, mis on neil probleemid, miks te selle teema valisite uurimiseks? Ma valisin selle teema kõigepealt sellepärast töötan ise koolis, kus õpivad uus sisserändajad. Ja teisalt siis sellepärast, et kui ma hakkasin uurima seda teemat, siis ma tegelikult ei leidnud sellist uurimustööd, mis siis oleks kaardistanud, kuidas uus sisserändajad kohanevad Eesti koolis. Et oli väga palju uuritud tõde, kuidas õpetajad kohanevad ussis rändajatega, kuidas õpetajad on valmis neid vastu võtma, kuidas kohalikud omavalitsused, kuidas koolid on valmis neid vastu võtma. Aga kuna ma ei leidnud sellist tööd, mis just uussisserändajate kohanemise uuriks ja mind ennast huvitas, siis seetõttu Saise teemaga valitud. Ja kuidas läks, kuidas te seda tegite ja keda te küsiti? Küsitlesite, kui palju? Läks hästi, ma arvan, et oleks võinud muidugi võib-olla rohkem intervjueerida neid õpilasi, aga paraku on kuna tegemist on õpilastega, kes on, noh, mina uurisin uus sisserändajate Aliust, põgenike lapsi, kes on tulnud siia riiki. Üle piiri põgenedes otsinud siis varjupaika Eesti riigist. Nende õpilaste puhul väga raske oli õpilasteni jõuda kõigepealt, sest nendega seotu kõik ju noh, vanemate on väga tagasihoidlikud, Nad ei taha, et nende tegevus kuidagi kuskil kajastuks. Aga sain küsitleda siis kaheksat uus sisserändajat, Nad olid vanuses kaheksa kuni 16 ja Eestis olid olnud siis kuus kuni 19 kuud. Ja nad olid siis pärit riikides siis Ukraina, Iraan, siis Dagestan, Gruusia. Nii ma võtan Paalne Albaaniaga just. Nii, et nendest riikidest siis sai küsitletud kõik intervjuud toimusid eesti keeles. Nii et arvestades seda, et kui õpilane oli kuus kuud siin olnud ja teda intervjueerisin, siis see oli omaette põnev kogemus, sest pidin võib-olla küsimusi selgitama kehakeeles, et ennast arusaadavamaks tegema. Aga mida te küsisite nende käest ja missis vastasteks tuli. Uurisin nende käest erinevaid asju, et uurisin näiteks milliseid erinevusi nad näevad oma praeguse kooli vahel ja siis selle eelmise kooli vahel pisid. Uurisin, mis nendele meie koolides meeldib, kuidas suhtuvad nendesse klassikaaslased, õpetajad ja seal veel igasugust kooliga seonduvat, et mis sealt välja tuli, näiteks kui arvatakse seda, et, et mida kaugemast riigist õpilane tuleb. Et seda erinevam, tema on, et need, kes Euroopa riikides tulevad noh, näiteks Albaaniast, et noh, ta on samast piirkonnast, tema kohanemisel kindlasti probleeme ei ole. Aga tegelikkuses on nii, et koolide koolikultuurid on erinevates riikides erinevad. Nii et tema peab ikkagi tulema siia kohanema teise koolikultuuriga. Et Albaania õpilasel oligi just see, et tema noh, ma ei saa nüüd väita seda, et see kõikide Albaania õpetajate kohta käib, aga temal oli kogemus õpetajaga, kes istus tunnis telefonis suitsetas, jõi kohvi ja ei teinud väga õpilastest väljagi, et siin on hoopis asi vastupidine, et õpetaja on klassi ees, annab tundi. Ei ole temal telefoni, ei ole lastel telefoni. Et see oli see, millega tema pidi harjuma pidi harjuma reeglitega. Et sealses koolis ei Ta ei tundnud, et tal oleks väga palju selliseid reegleid, mis teda nimis piireksid. Aga hästi kummaline. Meile kaugele Iraan, et milline on sealne kool ja milline on nagu siis see vahe meie omaga. Iraani koolist vastasid mul küsitlusele, millest üks oli, kes oli Iraanis käinud, kui ma nüüd õigesti mäletan, järsku ühe aasta koolis ja teine, kes natukene vähem eesti keelt oskas, oli juba Iraani kooli lõpetanud. Aga nemad kirjeldasid kooli kui sellist kõrgete müüridega asutust, kus siis Nad läksid siis hommikul tundi ja õhtul siis tulid tunnist ära, et olid sellised väravad ees. Et hoopis teistsugune kui meil, et sa võid ikkagi, noh, nemad õppisid väikeses koolis ka, et oli see kogukond, et võid minna enam-vähem niimoodi, et ütled hõbedale, et sa, nende lähed ära, et siis saad lahkuda, et seal oli teistmoodi ikkagi see süsteem. Ja Ukraina, see tundub, et seal vist mingit vahet ei olnud või siiski Ukrainaga võib-olla sellised väikesed erinevused, et seal nad tõid välja võib-olla toiduga selliseid erinevusi või natuke klassi korraldusliku tööga seotud erinevusi. Et nemad tõesti noh, õpetajad olid nende arvates nii Ukrainas head kui ka siin head need, nemad selliseid väga suuri erinevusi ei leidnud, et et üks üks nendest õpilastest küll tõi välja selle temalegi ainuke, kes intervjuudes pööras tähelepanu poliitilisele olukorrale, et tema ütles seda, et Ukrainas on sõda Eestis rahu. No vot siis teel erinevustest ja põnevamatest asjadest kuidas või millega oli lastel siin keeruline ka harjuda, kas näiteks toit võis olla midagi sellist? Eks kindlasti toiduga harjumine. Albaania õpilased tõid välja, et toiduga alguses harjumatu, et et nende toitudes oli rohkem soola, et siin on nagu vähem siis. Toiduga, noh, need, kes näiteks usk ei luba siis teatud lihasid siia, et eks nendele on ka vaja harjuda sellega, et milline see toidukultuur siin Eestis siis on. Brad, ja kohanemine, et noh, kõik nad on lõunamaalt ikkagi minu mõistes ja eesti lapsed on suht tagasihoidlikud, kui nad just pöördesse ei lähe, ma ütleks nii, aga lõunama lapsed, nad on ju kogu aeg temperamentsed, et kas neil on olnud kerge leida siit endale sõpru koolikaaslast klassikaaslaste hulgast? Jah, minu meelest on see, mis intervjuudest välja tuli, oli tõesti see, et nad on leidnud endale sõbrad ja just, et nad on leidnud sõbrad nii eesti õpilaste hulgast, kui nad on leidnud sõbrad ka nendest vao varjupaigakeskuses näiteks teise teisest rahvusest sõbrad. Et need lapsed siis leidsite endale suhteliselt kiiresti sõbrad, et eks, eks esialgu läks aega veidikene. Aga hiljem Eesti õpilane võttis väga avasüli vastu, et ei olnud üldse probleemi, vähemalt kiusamise kohta ei tulnud selliste võib-olla sellist tulemust, nagu ma oleks arvanud, et nad on pidevalt kiusamise ohvreid, et teisest kultuurist võib-olla natukene teistsuguste näojoontega, teistsuguse nahaga, aga sellist kiusamist ei ei tulnud intervjuudes nii tugevalt välja kui ma, kui ma arvasin, et tuleb need lapsed, keda te küsitlesite ja need olid üle Eesti, need ei ole teie oma koolilapsed. Seal oli tegelikult oli, oli oma koolist, oli oli Jõgevamaalt, ühest koolist ja oli siis tallinlastest koolist. Nii et püüdsin siis jagada, uurisin või tähendab, soovisin uuridega koolidest olevaid õpilasi, aga kuna sealsed selliste tagasisidet ei tulnud osalemise kohta, siis paraku need ei tuurimaten. Aga mis te arvate? Koolis on piisavalt eripedagooge õpetajaid, kes suudavad neid lapsi siis hästi kiiresti nagu ühiskonda tuur kooliellu sisse elama panna, ses mõttes, et nad tulevad, ega nad eesti keelt ei oska? Eks see kindlasti on selles suhtes raske, et eesti keelt nad alguses ei oska, mis tähendab seda, et õpetaja peab olema väga avatud meelega väga selline mänguline, väga tasakaalukas, rahulik, et ta saaks selle lapsega ühise keele. Ma arvan, et ma arvan, et Eesti õpetaja on kindlasti selline, et kes suudab leida selle tee selle õpilaseni. Et esialgu kindlasti, eks me tõstame käed, ütleme, et ei, ma ei oska, ma ei taha, ma ei tee, aga samas, kui, kui proovida, siis see, kui see laps leiab sinuga ühise keele ja on sinuga noh saab, võib öelda, et naisi sõbraks saada usaldusisik, siis see on kõige selline kõige parem tunne, et ma arvan, et kuna väga paljud toetatakse seda neid õpetajaid, kes siis kuhu kooli siis uus sisserändajaid lähevad. Et siis on, on see just kindlasti õpetajate kõik enda teha, et kuidas nad selle õpilasega leiavad, ühise keele tuge neile pakutakse või milliseid teadmisi nad peavad omandama, et tegeleda, sest mul võivad olla matemaatikas head tulemused ja oskan matemaatikat imeliselt anda. Aga vot noh, võib-olla mingeid oskusi on veel vaja. Pükstest, mis ained. Hästi palju Meie kooli, kui ma räägin nüüd omaenda kogemusest ja meie kooli kogemusest, siis me oleme saanud hästi palju tuge innovelt. Innove pakub õpetajatele Sis koolitusi kuidas tegeleda siis see uus sisserändajate õpilastega ja meie saime tuge ka Tallinna lilleküla Gümnaasiumi ja nüüd oleme siis meie see kool, kust tulevad siis teised koolid küsima nõu vaatama siis tunde rääkima meie õpetajatega, mis nõu nad tahavad, mida nad küsivad. Nad küsivadki tavaliselt seda, et mida te tegite või kuidas kuidas näiteks saada sellega selle tundega hakkama, et et sa võid teda õpetada. Aga Ühel hetkel ta lihtsalt läheb ära, et miks ma peaksin teda õpetama üldse. Et see on, mis te vastate selle peale, kui keegi sedasi küsib. Me ei tea kunagi, kuna see õpilane ära läheb ja senikaua, kuni ta õpib meie koolis, senikaua me teda õpetame, püüame teda siis õpetajate parimal võimalikul viisil. Ehk siis me püüame talle pakkuda seda turvalist koolikeskkonda, püüame talle seda eesti keelt selgeks õpetada. Nii et tegelikult, et noh, me ju tegelikult ei tea, kuna see jääb, et me ei saa õpetada selle põhimõttega. Et, et nüüd kahe kuu pärast läheb ära. Me ei tea ju seda ka just laste puhul, just et ka Eesti laste puhul võib see täpselt samamoodi alla. Me teeme siin nüüd ühe pisikese pausi oma juttu ja kuulame muusikat, sadamasild laulab meile laule Nende uus laul, armastuse vaid on selle nimi ja seejärel jätkame juttu, meil on saates täna külas kati, kümnikes on eripedagoog ja teemaks on meil uus sisserändajate lapsed. Kuidas nad tunnevad ennast eesti koolis, kuidas nad hakkama saavad? Millist abi ja tuge nad vajavad? Kui teil on mõtteid, küsimusi, jätke need meie foorumis. No ilmselt mäletad, kuis linna pärnad matsid, kuis minu koduõues kastan, süütas ülla. Kui ühel õhtul nüüd siis lihtsa laua katsin, et sind nii käte saamatumat võiksin püüda ja siis tänagi ei tea sa, kuidas kartsin ja kuidas siis tänagi su ees, ma palun kui jooksen ikka keset suurel linnapark kinni, ma tunnistan, kaheksin ka mul. Arva andesta, et sinult köik, sa ja sina minut, lihtsalt sina minul armastuse vai. Harva arvesta, et sinust küll ma saan. Ja sina minut, lihtsalt sina kõiges armas see pall. Sinu naeratus õide halli linna kui minu telefoni, päikse saadis sõnu. Kes oskas arvata kõik kord käästva pillan suurele mate mees ei olnudki siis põlu. Miks peaksin täitma pisaraid mas sõna taha? Või salatsemalt tõde tagantjärgi julma, kes ikka usuks, et ma tookord olin paha ja suurest rõõmust joonistasin pilti rabaharva andes. Et sinult ülbik ma sain. Ja sina minust lihtsalt sina, minul armas. Harva on, et ta, et sinul tuli sall ja sina minus lihtsalt sina kõiges armas. Et sinul Ja sina minusse, sina, minul armastusega ei. Arva ta, et sinu sall Ja tänaseks huvitav ja teemaks on eri kultuuritaustaga lapsed eesti koolides, kuidas saab neid aidata, kuidas nad kohanevad? Ja saates on meil külas kati kümnik, kes on eripedagoog ning Kiltsi Põhikooli õpetaja Õpetajate te seal Katini loodusaineid, kui olete klassijuhataja kuuendas-seitsmendas klassis? Kiltsi põhikool on praegu Eestis üks selliseid koole, kus on, ma ei tea, kas kõige rohkem, aga seal on, palju on lapsi, kes on tulnud teistest riikidest, ei ole osanud, nad eesti keelde on hakanud vaikselt õppima ja ja siis nagu ühiskonda sulama. Meenutage, milline oli see kool, võib-olla enne, kui ei olnud nii palju võõraid lapsi, mujalt tulnud lapsi ja kuidas on nüüd muutunud? Mina alustasin selles koolis töötamist aastal 2011. Ja aastal 2004 või õppeaastal 2014 2015 tuli meile esimene uus sisserändaja. Eks kindlasti, kui me sellest kuulsime, siis üllatus oli suur. Kuid ütleme, et see esimene kogemus oli selline väga, väga hea kogemus, sest uus see õpilane, kes meile tuli, oskas eesti keelt väga hästi, teda ei, ei, ei saanudki eristada klassist detaili klassiga väga ühesugune. Aga kui hiljem hakkasid tulema veel järgmised õpilased, vot siis oli see õppimise aeg, et kuidas siis saada ühist keelt nende teistest kultuuriruumidest pärit õpilastega. Et siis algasidki meil esimesed koolitused, mida siis Innove tegigi. Et kuidas neid uus sisserändajaid siis integreerida meie kooli. Et millised, kuidas neid hinnata, mida me peaksime siis? No igasuguseid nippe, et kuidas siis tunnis hakkama saada, et alguses on ju see aeg, sõltub muidugi õpilasest, kus õpilane ei pruugi absoluutselt mitte midagi rääkida, et seda nimetatakse siis vaikivaks perioodiks. Aga see on loomulik ja see, see on loomulik aeg, et ta ei räägi mitte midagi, aga samal ajal ta tegelikult õpib kogu aeg. Ta kuulab. Ta võib-olla hakkab vaikselt mingil hetkel kordama, et sa näed tunni ajal, et juba niisi huuled liiguvad, aga ta ei räägi. See on veel need, et hakkab eristama sõnu, ma olen pannud seda just võõrkeelte puhul tähele, et et kõige esimene samm on, sa pead eristama, kus üks sõna lõpeb ja teine algab just eriti kui õpetaja veel väga kiiresti räägib tahvli ees, siis on ju väga raske eristada neid sõnu. Et võib-olla see uus sisserändajate tulek kooli? Kindlasti muutis õpetajaid, meil on väga selline nooruslik õpetajate kollektiiv ja see võib-olla pani meid veel tundides sellisteks mängulisemalt, eks ja ja me võib-olla hakkasime rohkem jälgima enda diktsiooni, et me räägiksime väga selgesti väga rahulikult. Ja tegelikult kõik see, mida me ju kasutame uus sisserändajate puhul, see tuleb eriti kasuks ka eesti õpilasele, sest ka meie Eesti õpilaste hulgas on ju neid, kes võib-olla ei suuda kohe haarata sellest õpetaja kiiresti jutust seda õiget, et ka neile see sobib, see selline rahulik tempo ja väga palju näitlikustamist, kõike seda. Need olid need alguse ajad alguse, millal saab see periood läbi, kus lapsis ütleb esimese sõna, sest eks see on nagu huvitav, et nad ei tule ju kõik esimesse klassi. Ei, nad tulevad erinevatesse klassidesse, nad tulevad erineval ajal. Nad ei tule esimesel septembril aktusele. Nad võivad tulla oktoobris, nad võivad tulla veebruaris, maikuus kuna iganes, et meie oma koolis ei tea seda, et meid ma arvan, et hoiatatakse kuskil nädal aega või siis natukene vähem niimoodi ette, et meie tuleb uus õpilane. Aga siis ongi see, et ta tuleb vaikides. Tuleb vaikiv esialgu, et see, et kuna see esimene sõna tuleb, see on hästi individuaalne. Et eks see sõltub sellest sisemisest motivatsioonist, seda keelt õppida. Ja tegelikult on see, et kui on ees juba mõni selline uus sisserändaja keedame mõnikord ka, siis palume, et järsku ta on tugiisikuks uuele õpilasele. Et sel juhul ta sulandub kuidagi kiiremini sellesse klassikollektiivi ja ja hakkab nagu proovib kiiremini hakata rääkima, et no see on täiesti individuaalne, et ma ei saa öelda, et need kolm kuud ja ta hakkab kohe eesti keelt rääkima. Et see on selline vaikne proovimine, eks ta esialgu ei tahagi rääkida ja hakkab, mismoodi teised lapsed sellesse suhtuvad, ütleme eesti lapsed, kes siis on tunnis vaatavad, tuli uus õpilane neile noh, alguses on ju ääretult põnev, aga kui ta ei räägi ja mis siis hakkab toimima? See on kindlasti neile väga põnev kogemus, et mu enda Glasgi on öelnud, et kui meil siin vahepeal tuli uusi õpilasi, tuli päris mitmesse klassi uusi õpilasi, siis nemad olid väga õnnetud, et neile ei tulnud mitte ühtegi uut õpilast. Et see on õpilastele omaette huvitav kogemus, et meie kooli õpilased on ära harjunud, nad on väga abivalmid, väga sõbralikud nende uus sisserändajate suhtes. Et nad võtavad, viivad nad sööklasse näitavad näiteks, võtavad järgmisesse tundi kaasa, püüavad ennast nagu arusaadavaks teha, et eks esialgu nende puhul on muidugi see, et nemad püüavad inglise keeles suhelda, kuigi me ikkagi toonitan seda, et meie peamine suhtlus käib eesti keeles, sest on vaja eesti keel selgeks saada. Nii et õpilased on väga sellised avatud, et algklassides on veel eri, nii et seal ei jõua see õpilane klassigi astuda, kui ta on juba kellegi hoolealune ja keegi võtab ta enda kõrvale. Nii tore kuulda. Peik täiskasvanud ka sedasi oleks päris äge. Aga lastest veeerrektsed, millal toimub hindamine, sest noh, koolis peaks ju saama ka hindeid, aga aru on täiesti arusaadav, et nii ruttulaineni jõuda ja ainesõnavara selgeks teha on väga keeruline. Just et selle hindamisega, niiet et meie oleme hindeid pannud oskusainetes ja pigem on need on siis kehaline kasvatus, käsitöö, tööõpetuse sellised ained, et kus ei, võib-olla sellist keelelist väljend eneseväljendust ei lähegi vaja etta, saab käeliselt midagi teha ja saab siis selle eest või kehalises kasvatuses midagi teha. Et hindeid me ei ole neile pannud. Muidugi selles suhtes, kui nad on minul näiteks tunnis olnud ja ta väga tublisti näiteks teinud keemia tunnikontrolli ära. Muidugi ma pan endale viie, et see on ainult motivaatoriks, et hindamine hakkab toimuma hiljem, praegu ei oska täpselt peast öelda, et me oleme praegu veel selles faasis, et kus me ei pane neile hindad, et pigem on see ja hinnetega selline motiveerimine, et ta, mul ei ole tõesti kahju panna talle, et kui ta on väga tubli olnud, et siis pane, minu arust võiks kõigile lastele palun alati viia muidugi kooli tulla kohale, see on juba suur asi. Nii, aga lastevanematega suhtlemine, te olete ju klassijuhataja, mis tähendab, et noh, peaks ka lapsevanematega ajama, kuidas nendega kontakti saamine all kontakt d, nad võtavad väga hästi, et nendega saab suhelda. Ja no nii nagu on, et näiteks üks õpilane mul siis Albaanias tema ema on, räägib väga hästi eesti keelt juba, et temaga suhtlen eesti keeles, alguses suhtlesime inglise keeles, siis on teises perekonnas on niimoodi, et ehk siis lapsed on vahepeal tõlgid, aga samas on ka selliste lihtsamate sõnadega ja kehakeelega võimalik siis ennast väljendada, et aitab ka meil kindlasti see vao varjupaigakeskus just suhtlemise poole pealt ja nemad on ise ka. Püüavad siis laste käekäigul siin läbi e-kooli siis pilku peal hoida. Aga kui paljude, et omavahel suhtlete ja mõtteid vahetate need õpetajad just kes suhtlevad lastega ja lastevanematega, kes on mujalt tulnud, et vahetada kogemusi, vahel tekib olukordi, kus oma mõistusest jagu, et mida ma teen valesti, et miks asi ei toimi või kuidas teda aidata. Ta, kuidas edasi minna, on teil ka mingi selline? Ma ei tea, tugi või mingi mentorit brigaad või, või keegi, kes teid nõustab ja aitab aru saada asjadest? Meil on selles suhtes, Ta ongi just Innove, kelle kaudu on need koolitused toimunud, et Innove ongi pannud kokku need rühmad, kus siis nüüd uus sisserändajatest õpile õpilased olid. Et ma olen ise ka käinud nendel koolitustel ja see on ka see koht, kus me jagame selliseid oma kogemusi, oma teid, kus me saame võib-olla selliseid häid nippe, et mida siis enda koolis rakendada või siis jagada enda kooli head kogemust, et tegelikult on ju, kõik on kõik nende õpilastega võimalik. Ja seal, kus võivad tulla tagasilöögid. Et praegu jääb mulje, mis on õnneks ka hea mulje, et tegelikult on kõik tehtav ja lapsed tunnevad ennast siin hästi, et et nende lastega ei ole suuri probleeme. Aga kas see on nii või, või esineb, eks tagasilöögiks on kindlasti see lapse enda sisemine motivatsioon keele õppimiseks. Bilane. Mida vanem õpilane, seda võib-olla raskem on see kohanemine. Et kui ta on ikkagi kuskil siin 16 17 tunneb, et võib-olla ebaõiglaselt, et nad pidid oma kodumaalt ära minema. Võib-olla tekitab sellist vastumeelsust, et, et ei, ma ei tahagi seda keelt õppida, ma ei taha siin olla. Nad ei seosta nagu ennast selle riigiga, kuhu nad on tulnud, et nad jäävad siia igavesti. Või võivad jääda jah, et seal ongi just see, et nad tõenäoliselt loodavad, et ehk nad saavad ära minna peatselt, et, et ei pea siia jääma. Aga see on kõik lapse enda, sellist, sellisest isiklikust motivatsioonist, et kuidas, kuidas ta tahab seda keelt õppida, kuidas ta tahab selles koolis olla. Et samas on meil koolis vanemast ma õpilane, kes väga hästi on sulandunud teeb õppeainetes kaasa, et temaga ei ole probleeme. Et võib-olla see, mis seal veel vastulöögid võivad tulla, see, et kui, kui kodumaakoolis ei olnud selliseid kindlaid reegleid ja ta siia tulles peab jälgima meie kodukorda ja meie reegleid. Et see võib tekitada selliste õppimisperioodi, kus ta peab õppima alluma reeglitele. Et see võib-olla on ka selline väike vastulöök ja muidugi, mis on, on veel see, et kui need lapsed tulevad siis nad ju tegelikult tulevad ilma dokumentideta, et me ei tea, mis nende kooliharidus. Me ei tea, mitu klassi nädala lõpetanud. Et et see on võib-olla selliseks üheks üheks probleemiks, siis see tuleb hiljem välja, kui ilmnevad, et on mingid matemaatikas ja sellistes ainetes, et oled väga kiiresti välja. Et kas tal on siis ikka, et kui ta nüüd on kuuenda klassi vanuses, et kas tal on kuuenda klassi matemaatika või tal on hoopis kolmanda klassi matemaatika ikka, on selliseid asju. Aga öelge lõpetuseks veel, et kui palju on olnud neid lapsi, kellega te olete rääkinud ja näiteks nad ongi otsustanud, et ja et me tahaksime tegelikult vot hakkan Eestis tahaks kui suureks saanud. Või neid lapsi, kes nagu näevadki enda tulevikku, oma pere tulevikku, et nad on Eestis ja neljad eesti keelt vaja ja kõike sedasi. Ma ma arvan, et, et need, kes meil on pikemalt olnud, et need on, need on rohkem seostanud ennast Eestiga, nad tunnevad ennast Eestis hästi ja näed kindlasti tahavadki siia jääda. Et ma nüüd ei ole päris ausalt rääkinud kõikide õpilastega niimoodi, et kuidas nemad oma tulevikku näevad. Et nemad võivad näha ühtmoodi, aga võib-olla vanemad näevad teistmoodi. Et ma loodan, et, et nad tunnevad ennast Eestis hästi ja nad kes teab, võib-olla tõesti mõnest saab kunagi õpetaja. Aitäh saatesse tulemast, Kati kümneke eripedagoog ja Kiltsi Põhikooli õpetaja, te lähete nüüd täna tagasi tänadel tund? Ei ole, täna ei ole tund aega, täna on meil koolis isadepäeva kontsert, selgi jõuate, selleks ajaks jõuan aitäh veel kord tulemast ja palju tervisi kõigile õpetajatele, kes sellise raske, aga tänuväärse tööga tegelevad. Aitäh, aitäh. Jätkame juttu lasteteemale, külaline saates on vahetunud. Meil on nüüd stuudios Eesti Instituudi juhataja Katrin Maiste. Tere. Tere. Ja põhjus on eesti laps. Selles mõttes, et, et on ilmunud raamat, grips kraps eesti laps ja väljaandjaks eesti instituut, torid, ütlen teile ka kohe ära. Kätlin Vainola ja pildid joonistas Ulla Saar. Öelge, Katrin Maiste, millesse raamat nüüd räägib? Sündis, nagu te juba mainisite, siis on Eesti lapsest ja miks see sündis? See sündis sellepärast, et tahtsime anda välja Die lapse portree sõnades ja mõtlesime, et me oleme tutvustanud Eestit läbi Eesti Instituudi trükiste küll Eesti loodust, muusikat, filmi, kõike, kõike, aga me ole tutvustanud eesti last, et võib-olla laiemalt maailmas. Ja mõtlesime, et kui meie trükised on tavaliselt inglisekeelsed või, või teistes võõrkeeltes, et selle trükise me teeme kindlasti eesti keeles ja inglise keeles, et meie jaoks oli see ka pisut eriline projekt, et vaadata seda eesti last, milline ta on. Ja, ja kui me alustasime selle aasta alguses nüüd nende mõttetalgutega, kuidas nad seda laste lapseportreed joonistada, siis me võtsime ühendust lastekirjanduse keskusega tänavuse teema-aasta projektiga. Ehk siis laste noorte aastaga ja mõtlesime, et küsima laste enda käest. Et küsime, mis on nende lemmikud, mis on nende meelest Eesti, missugune on nende meelest Eesti loodus ja teeme suure küsitluse ja nii saigi valmis siin jaanuarikuus suur küsitlus, mille me saatsime laiali eesti koolidesse, aga saatsime ka välismaale, sest meil on ju välismaal ka väga palju eesti lapsi. Ja nii me arvasime, et võib-olla kui me saame selline tuhatkond vastust on juba päris hea tulem. Aga, aga nüüd ma tahangi tänada nüüd vähemalt viite tuhandet inimest ja nende hulgas siis neid nelja tuhandet viitesadat last, kes meile vastused saatsid, pluss nende juhendajad, õpetajad, kõik, kõik need täiskasvanud, kes aitasid seda küsitlust edastada. Ega nüüd täiskasvanud siin nagu suunatud vastuseid anda, et laps tahaks kirjutada, meeldib mul see ja see aga ei ole ja paneme ikka niimoodi kirja, sest see läheb kuhugile kaugesse kohta ja seal loetakse Colema gripse Grapsi viisakas. No tegelikult me vaatasime neid vastuseid, need olid ikka laste enda vastuseid ja nii nagu igas küsitluses, ega me nüüd kõiki vastuseid ei saanud päris kasutada. Sellepärast, et eks mõni laps sattus seal niimoodi ka hoogu või mõni laps oli seal üksinda ja Ta kippus kirjutama ka sinna selliseid vastuseid, mis, mis ei saanud armastada minna. Aga sellepärast me ütleme, et need oli, neid oli kokku umbes 4500 ja nendest omakorda 300 last välismaalt. Ja nii me tahtsimegi vaadata, et mõned küsimused olid ka eraldi, olid eesti lastele välismaalastele ehk välismaalastele olid mõned küsimused lisaks noh, näiteks me küsisime, et kas sa oskad eesti keelt. Kui sa oskad eesti keelt, kellega sa räägid välismaal eesti keelt. Kui sageli käid sa Eestis, kellega sa Eestis suhtled ja nii edasi ja väikesed erinevused tulidki välja. Mitte kõikides küsimustes, aga mõnedes, aga millised olid võib-olla põnevamad küsimused ja põnevamad vastused neile, et mida te küsisite ja millele siis tuli selline vastused, krahh? Ahaa, kõige raskem küsimus laste jaoks oli mis on Eestis imelik? Sellepärast et ega, ega raske on nüüd nii Eestis sees näha, et mis on imelik ja väljast ka vaadates võib-olla ei olegi midagi imelikku. Aga mis on siis imelik, et noh, näiteks mida Eesti Eestis elavad lapsed arvasid, et Eesti on nii väike, Eestis ei ole kiirteid? See on imelik ka, et kõigile meeldib hernesupp. Et inimesed on tõsised, metsas on wifi ja nii edasi, välismaal elavad lapsed tõid näiteks ka välja, et et noh, võib-olla siin on liiga palju loodust ja oleks vaja rohkem linnu, et selliseid kummalisi vastuseid lihtsatest küsimustest oli, ma arvan, et igasugused lemmikud lemmiktoidud, lemmikmuusikud, lemmikraamatut, filmid, kõik nii edasi, neid laps teab, neid oli hea lihtne ette lugeda. Ja, ja kui me nüüd küsisime lemmikraamatuid, filme ja muud sellist loomingulist, siis me ei hakanud enamasti eristama, et kirjutage eesti kirjaniku raamat või kirjutage Eesti film, sest me kartsime, lastel võib see keeruline olla, taieristajata kuulab seda eesti keeles sageli ja loeb eesti keeles, et see, see ei, ei ole nii lihtne lapsel eristada. Aga noh, jällegi, et kui me räägime siis lemmikmuusikutest, siis no see sõltub ju sellest, kes praegu on pea ja moodne, nii et eriti ei üllatanud. Oli see siis Karl-Erik, Taukar oli, aga mis seal laste lemmiksöök? Kas tõesti makaronid? Enamvähem jah, et nende jah, tõesti-tõesti ei ole need teps mitte eesti toidud. Miks ma seda pakun, sellepärast, et imelik on hernesupp siis järelikult on imelik kapsasuppi ja kõik muu selline kahtlane juurviljasupp, itaalia toidud, pitsa, lasanje, pasta ehk makaronid, siis need olid esikohal ja kaheksandal kohal oli alles kartulipuder. Et sedasi, aga me küsisime ka siis omakorda eraldi, aga nendest toitudest, mis ema teeb, et seal siis võidutses selline kanasupp ja kartulipuder ikad, neid roogi armastavad eesti lapsed ka, et nad ei ole ära kadunud. Küsisime veel muidugi ka, et mis on kõige lahedam eesti sõna. Ja seal me andsime väikese spikri ette juba, et kui me küsisime lahe sõna, sest tegelikult lahe oli ka esikolmikus. Aga, aga lapsed mainisid ära ka veel, et tere on äge sõna. Äge nägesena Jäääär kõlab hästi armas. Ja, ja siis toodi ka veel kõiki neid kummalisi kooliteetunneli luuk ja, ja muid selliseid sõnu, et need oled vanuses lapselapsed olid, kes astusid. Me palusime, et vastaksid need lapsed, kes oskavad juba lugeda, kirjutada ja me ise määrasime, et see võiks olla selline seitse kuni 12 vanusegrupp. Aga tegelikult tuli vastuseid juba ka viie aastased ja ka 15 aastaselt, nii et me lugesime need vastused ka sisse, et need ei läinud sugugi mitte nii üle üle selle vanusepiiri. Mis pildi need siis kokku saame eesti lapsest, milline eesti laps, kas saab ka, vaata need eesti poissi, eesti tüdruk või on ikkagi, on nagu sedasi sootuna? Me ei teinud eraldi ja poisid ja tüdrukud ja kuna me küsinud ka eraldi, et poisid, palun vastake nii, tüdrukud naabidisest, me arvasime, et selles vanusesse see erisus ei tule veel nii täpselt välja. Aga nüüd, kui me raamatu järgi võtame, et me tegime raamatusse sellise taseme mängu, need mõtte mõtelda sellele, et lapsed ikkagi väga palju võtavad ka ekraane ja seal on see, et sa pead läbi läbima esimese teise ja ma ei tea, kui palju tasemeid need saada lõpuni. Nii on ka see raamat on esimene, teine ja nii edasi, tasemed, esimene tase on sünd ja lõpeb seal juba siis kooli ja sünnipäeva ja, ja laulu-tantsupeoga. Aga aga see koondportree on see, nagu me panime pealkirjaga, et grips kraps ja, ja kui siin omavahel arutasime, et võib-olla me lõime liiga ilus ja liiga optimistliku pildi, et nii nagu ma varem ütlesin ka, et ka mõned vastused olid sellised, mida ma ei saanud arvestada ja mõned vastused olid pisut nukrad, et mitte kõikidel lastel ei ole kõik asjad kenasti korras perega või, või kooliga, siis sellegipoolest juba see arv, et nii palju lapsi vastas, näitab, et lapsed on tublid ja tulevad kaasa üleskutsetega. Teiseks nendest vastustest ikkagi selgus, et nad on palju looduses, nad on palju õues neelanud broneilon kaaslasi. Koolis me küsisime muuhulgas ka lemmikainete kõige raskemate ainete ja see oli, see oli niisugune tore tore avastus, et lastel on enamasti kõige raskem noh, üsna ettearvatult matemaatika nii Eestis kui ka välismaal välismaal on sageli raske ka just seal kohalikus riigis õpetav õpetatav emakeel seal nendele lastele, et siis Soomes vastavalt soome keele Rootsis rootsi keele ja nii edasi. Aga kui me küsisime lemmikainet, siis Eesti laste puhul oli see kehaline kasvatus. Ja teisel kohal oli matemaatika. Ja välismaa välismaal elavatel lastel oli matemaatika suisa esimesel kohal, pealinna teisel ei oskaks pakkuda, ei oska peale või on nii head matemaatikaõpetajad, et nad paistavad silma ja lastele meeldib seal tunnis ja, või see on lihtsalt selline naine ka, mida pakutakse, nii raske nagu ka lemmikuna, mis siis, et on raske, et noh, see ongi see, et võib-olla rasketesse saab ka edukalt armastada. Aga no kui, kui jällegi keegi küsib, et aga mis metoodikate selle uuringu või küsitluse juures kasutasite, siis siis kohe ära öeldes, et see, seda me ei saa võtta ühegi teadusliku uuringu na või sotsioloogilise uuringu, kuna see oli lasteküsitlus ja need on laste vastused millestki. Me lugesime kokku kõige kõige populaarsemad. Et seda nüüd ei saa võtta, et see nii ei ole teaduslik töö, millega minna nüüd ja öelda, et eesti laps ongi selline ja et kui siin on küsitavused ja vastuvaidlemist, siis see kõik on lubatud. Aga me ise omakorda tahan öelda, et see on lapse koondportree sellel ajal, et see on selle praeguse aja lapse kogupilt. Ja võib-olla lastel endal oleks ka huvitav see see trükisäilib seda, et võib-olla 10 aasta pärast on see pilt juba mõnevõrra teistsugune ja 20 aasta pärast on seda huvitavam neile endile vaadata, et mida nad sel ajal arvasid. Aga trükises endasse. Me panime nüüd lisaks sellele lasteküsitluse vastustele ka veel muid andmeid, et nagu me rääkisime, tahtsime kirjeldada eesti lapse elu ja tegemisi. Et me panime sinna ka näiteks mardipäeva teema, panime sinna ka veel laulupeo teema, natukene kirjutasime lahti täpsemalt, et mismoodi lapsed koolis käivad, missugune näeb välja lasteaiapäev. Et, et inimene, kes ei tea väga täpselt, et mismoodi Eestis kõik need asjad käivad, ta saab sealt selle infoga. Ja eriti veel välismaal, kui keegi tahab rääkida, kuidas need meie, Eesti raps saab siin Eestis hakkama, siis inglise keeles on meil see Väljaanne ka olemas. Kus seda nüüd saab ja mis sellega edasi saab. Seda saab kindlasti tellida Eesti Instituudi kodulehelt inst. Ei, meil on olemas seal trükiste rubriik, aga kes on huvitatud. Me kutsume kõik juba sel laupäeval, 11. novembril Kirjanike Liidus Kirjanike Majas, Harju tänava üks toimuvale lastehommikule oli üks. Ja seal saab ka osta seda trükist ja nüüd lisaks sellele trükisele, me palusime ühel näiteringi seltskonnal etendada sedasama teemat, et missugune on see eesti laps ja seal on samad peategelased, kes meie trükises. Meil on peategelane Uguhja peategelane, leelo, valisime extra sellised nimed, mis oleks väga eestipärased, aga samas mitte liiga erilised, mida me, keda me võime kohata ka praegu lasteaias. Nii et olge kenad, tulge, tulge kuulama vaatama ja saate ka trükist sealt hankida. Hülgeid, kas on maailmas tehtud veel mõnes riigis? No ma ei tea, Väike-Itaalia laps, Väike-Portugali laps, väike Nigeeria laps, hea küsimus, ei julge vastata, et ei ole tehtud, ma, ma tahaks uskuda, et on tehtud ja neid, selliseid ülevaateid võib tehagi iga 10 või, või mõne muu perioodi tagant, et vaadata siis, et mismoodi see laps on muutunud, mismoodi tema tegemised, lemmikud on muutunud. Aga on meil praegu selliste võrdlusvõimalus, ma hakkasin lihtsalt mõtlema, et hästi huvitav on nagu mõelda, kas või meil täiskasvanutel oma lapsepõlve peale tagasi, et mis meile meeldis ja kui erinevad meie siis praegustest lastest. No me saime muidugi iseenda pealt vaadata, et missugused olid vastuseid, kuidas meil olid. Nii ja naa, et olid mõned vastused, mis olidki väga sellised ajaga seotud ja mõned olid sellised universaalsed, universaalsed vastused tulid näiteks välja, kui me küsisime, kelleks tahad saada. Ja siin tuleks lauluselmiga Etkatavad, kelleks teada kelleks saada, veel ei tea, see polegi probleem. Tegelikult oli kõige populaarsem vastust ei tea. Aga siis tulid välja nüüd ka jällegi esikümnest mõned need ametid, mis olid, olid loomaarst juuksur, jalgpallur oli ka õpetaja. Et noh, see seostub ka minu meelest meie meie põlvkonnaga, et need ametid ei ole muutunud, et minu meelest loomaarst on olnud läbi põlvkondadeaegade selline üks lemmikameteid. Aga no mida, mida nüüd meie küll ei osanud unistada, oli see, et saada Youtubeeriks näiteks sellest sõnagi veel ei olnud eeldatud tol hetkel ma väga tänan teid saatesse tulemast, Katrin Maiste, Eesti Instituudi juhataja ja selline põnev raamat siis trips-traps-eesti laps on valmis saanud. Vaadake tutvuge, 11. novembril on ka raamatu esitlus. Saate minna kohapeale ja endale siis osta või vaadata. Aga tänane huvitaja saade on läbi minu nimi, kris räim, tänan teid kuulamast ja saadet jääb lõpetama. Ewert and.