Vikerraadio kell on täpselt viis minutit 10 läbi ja huvitaja saade alustab Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht. Birgi Lorenz on juba viimased seitse aastat olnud aktiivselt seotud digitaalse ohutuse uurimisega. Ta on olnud mitmete projektide nagu nutitund igasse kooli eestvedaja ja kirjutanud doktoritööd tusealasest kompetentsist kooli õpilaste ja täiskasvanute seas. Lõpuks on valmis saanud ka spetsiaalne digiohutuse ja küberhügieeniõppekava, mis võiks aidata noorte teadlikkust oluliselt tõsta. Kõigest sellest tänase saate külaline Birgi Loorents juba mõne minuti pärast ise rääkima hakkabki. Saate teises pooles, nagu reedeti ikka, tuleb siia Jakob Rosin, kellel on kaasas ports viimase nädala põnevamaid tehnoloogiauudiseid. Mina olen saatejuht Juhan Kilumets, head kuulamist. Huvitaja on tulnud Pelgulinna gümnaasiumisse, kus minu vestluskaaslaseks on selle toreda gümnaasiumi IT-arendusjuht, Birgi Loorents, tere. Tere. Me hakkame rääkima tegelikult väga aktuaalsel teemal, mis on digiohutus, aga me suuname oma vestluse fookus eelkõige noortele ja uurime, kuidas meil lood küberturvalisuse digiohutusega on. Birgi, te olete selle valdkonnaga? Pikalt võib küll tegelikult öelda, tegelenud aastaid, te olete sellele pühendunud, osalenud erinevates projektides, käivitanud erinevaid projekte, kaitsesite selle aasta alguses ka selleteemalist doktoritööd, miks see kõik nii oluline on laiemalt, aga võib-olla eelkõige just teile endale isiklikult tänasest. Maailmas, kui me nüüd vaatame, kuhu on koolid jõudnud, ühiskond on arenenud, siis tulebki välja, et selline digitaalne ootusi küberhügieen on üks viiendik tegelikult, millega me kokku puutume ide maailmas. Eks Eesti elab sellises infoühiskonnas. Teised maad liiguvad sinnapoole ja meil Eestis oleme siis tegelikult nagu sihuke teenäitajad ka teistele maadele. Ja sellepärast oli hästi huvitav, et kui Eestis tehakse hästi palju digisisu õpilastega, siis seitse aastat tagasi, kui ma hakkasin oma doktoritööd tegema, siis selgus, et keegi väga ohutust rääkida ei taha. Et räägitakse võib-olla küberkiusamisest, aga üldine käitumine, kuidas võiks olla parem, sellest ei räägita. Ja siis minu doktoritöö just sattuski õigesse kohta. Selle koha pealt ikka räägitakse nutitarkusest ja sellest, et vahetage paroole ja ärge klikkige kahtlastel linkidel. Need on need väga lihtsad näited, aga mis siis need peamised probleemid on, kas see, et teatakse küll, kuidas peab käituma, aga ei viitsita või ei taheta midagi teha, et turvaliselt siis liigelda selles keskkonnas või pigem on ka see teadlikkus jätkuvalt probleem? Kõige suurem mure on tegelikult omavahelises suhtlemises. Et kui ma päriselus suhtleme, siis me oleme viisakad, arvestame teineteisega, ei hakka karjuma, ei hakka kellelegi midagi ära tegema, siis internetimaailmas tundub, et arvuti taga ajama nagu anonüümne ja siis hakkavad jamad pihta. Et kui me näiteks kirjutasime siin ühte artiklit ühte ajakirjale veebikonstaabliga, siis tuligi välja, et need viis murekohta, mida ta praegu ütleb, et kaevusid tuleb, olid kõik, et kas ma panen ise pilte valesti üles, mida siis teised ära kasutavad näiteks? Lapsed tahavad ikkagi nagu mida paljon pilt, seda ägedam on, eks ole siis noga noored, eks ole, ja see on täpselt sama mure on ka täiskasvanutel siis et saaks ikka kellelegi vastandina ära anda internetis ehk siis kas laimata kedagi või kellegi varikonto ära teha ehk siis ikkagi nagu omavaheline suhted ja enda nagu näitamine, nagu kõige suuremaks probleemiks. Aga kui ma nüüd vaatan oma, mis ma doktoritööst üldse teada sain, siis lisaks sellele on ka pettused, et, et me ikka ei saadaks igale Nigeeria printsile või sõjaväelasele oma raha ära selleks, et saada mingi kullakoormad kätte. See, et, et meie andmeid kasutatakse ära. Et meie käest näiteks lähete kaubanduskeskusesse ja küsitakse, tahate osaleda loosimiseks ja siis annad kõik oma andmed ära, et mingisugust Apple'it mingi tahvlit näiteks võita ei tuletahvlit, aga andmed on juba laiali maailmas ja tagasi enam ei saa. On ka terviseteema, et me kasutame nutikael, on näiteks teema, et kasutada oleme vales valguses või vales kõverusesse Tammato vahendit või liiga kaua. Ja siis väsime ära ja tervis läheb halvaks. Aga võib olla ka see, et, et me läheksime internetti ja viibimis on lihtsalt liiga kaua, et ainult sõbrad ongi internetis, on päriselus kellelegagi viitsi kokku saadab poest tuleb ka kaup niisama kõrvale. Et ka need on ka sellised uue maailma probleemid. Aga kui me nüüd vaatame ühiskonna tervikuna, siis see, mis internetis meile vastu vaatab, kriitiline mõtlemine, et me igast jama sealt endale oma osaks nagu ei võta endale pähe, et keegi ütleb, et nüüd tuleb minna keskväljakule ja tuleb siis autod kummuli keerata, et, et me ei alluks sellistele provokatsioonidele. Et see on nagu ühiskonna suhtlusele näiteks kõige rohkem. Räägime sellest põnevast doktoritööst, veidi veel uurisite digiohutuse valdkonna arengut ja seda, kuidas õpilaste ja ka täiskasvanute digiohutusalast teadlikkust tõsta. Jäi silma, et üks olulisemaid momente on vist see, et täiskasvanud ju alati tahavad noorima aidata ja juhendada, aga nad lihtsalt ei oska seda teha. Et räägitakse küll, aga räägitakse erinevates keeltes. Selline tabav võrdlus jäi silma. Kuidas te seda lahti seletaksite? Kui ma uurisin neli aastat tagasi, kui ma kogusin neid andmeid rohkem, siis selgus tõesti moodi, et lapsed ei saa kellelgilt abi, et täiskasvanud ei, ei oska nagu seda lastekeeles pan rääkida, ei tea ise ka, mida, nagu soovitada, et hästi palju tehtigi paroolide teemal koolitusi selle pärast. Ja õpetajad natukene siuksel ebaoleval seisukohal, sest ütlesid, et nutitelefon on lapsevanem, ostetud järevad lapsevanem vastutagu asja eest, et meie koolis või tee jama. Aga kui me nüüd tegime küberpähkli uuringu, mis sai nüüd siin esmaspäeval läbi vastas üle 10000 eesti lapse neljandast kuni üheksanda klassini siis hakkab vaikselt läbi kuvama seda, et lapsed vajavad üha rohkem täiskasvanute abi, sest et nad omavahel ei usalda enam 11. Sest sõbra abi pole ka nagu piisavalt hea olnud. Ja nad ikkagi küsivad kõige olulisemaid asju vanemate ja õpetajate käest. Nüüd me teeme varsti uuringuga vanematele õpetajatele, kas nad suudavad siis uuesti nagu olla head partnerid lastele. Aga, aga ühesõnaga pigem on see, et, et lapsed täna pöörduvad vanemate juurde, et see oli minu arust nagu hästi positiivne. Samas oli ka üks negatiivne asi, et hästi palju vastuseid tuli, et kus on lahendus? Räägime konstaabliga Eestis on neli veebikonstaablit, need ei jõua kõigi lastega rääkida, et reaalsus on see, et me peame ikkagi need lapsed ja vanaemad kõik ikkagi väga hästi ära harima. Et nad oskaks ise lahenduse leidma, et mitte ei annaks oma vastutust nagu enda eest ära kellegile teisele. Nii et me oleme liikumas hästi palju selliste maade rütmis nagu Inglismaa ja Ameerika, kus me tegelikult tahamegi, et lapsed meiega räägivad, aga see lasteaia ja meie rääkimisel on ka omad varjuküljed siis olemas. Et iseseisvus hakkab ära kaduma. Kas laste puhul suurim probleem on see, et lihtsalt neid ohte ei tajuta või te rääkisite, et lapsed tegelikult mõistavad küll ja isegi tahavad abi ja nõu, aga seda tihti on raske saada näiteks vanematelt, nagu te juba mainisite. Lapsed on. Juba sündinud ja kasvanud selles maailmas ja nemad tunnevad ennast seal hästi ja tänu sellele, et nad tunnevad ennast kindlalt, oskavad hästi klikkida, siis nad ei taju, et need ohud on nii pikaajalise mõjuga. Kui me täiskasvanud räägime, et oh, kolme aasta jooksul tegime sellise asja või selline asi juhtus, siis see on meie jaoks nagu lühike aeg. Lapsel on aasta ikka väga pikk aeg, et ta ise ei mäleta, ja kui me räägime näiteks septembris talle midagi räägime, ta ei mäleta kahe kuu pärast neid asju, et me peaksime nagu mõtlema, et laste elu on lihtsalt nii palju kiirem. Ja jah, et lapsed vajavad abi. Täiskasvanud juba jõuavad vaikselt sinna. Aga need sisuasjad on meil vaja veel läbi rääkida, täpsemalt. Et igal juhul on selge see, et koolitada tuleb nii täiskasvanuid kui ka lapsi mis siis praegu need koolitamise koha pealt. Need suurimad probleemid on, et kas süsteemsuse puudumine või mille taha see asi jääb, et ikkagi ei oska piisavalt lapsevanemad aidata ja, ja võib-olla ka lapsed siis võiksid paremini tajuda ja paremini orienteeruda. Kui laps räägib oma murest, näiteks et temal on kontosse sisse häkitud siis lapsevanem kuuleb, et laps on arvutis liiga kaua. Ja kui ta õpetajana sele kurtma läheb, siis õpetaja ütleb, et aga millise seadmisega juhtus, juhtus telefoniga, ütleb, aga minul ei ole sellist nutitelefoni, et ma ka ei saa sind aidata. Ehmer, ime nagu erinevatest keeltest, erinevatest vaatenurkadest. Ja laps ei saagi sellepärast abi, sest tema vajab ühte abi, ta vajab nõuannete, vajab lohutust ja, ja siis me bloki, mida ta sellega ära, et tegelikult lahenduses oled, kui sa üldse tehnikat ei kasuta. No ja ongi lahendus, aga, aga mitte sellele noorele inimesele kahjuks võib-olla vanemale inimesele on see, et ta võtab oma nuppudega telefoni tagasi. Teine asi on see, et ka täiskasvanud vaatavad asju eri vaatenurgast. Kujutame ette, et on inimesed, kes armastavad, kui, et maailmas oleks kõik asjad ära reguleeritud. Nimetame neid näiteks kohtunikeks. Nad ütlevad, et kõik asjadel peab olema seadus ja hästi paljud on ju teinud ka ettepanekud, et Facebookis võiks rohkem reegleid olla. Ja ka meie ühiskonnas, kui midagi toimub, siis võiks ju kohe olla mingisugune seadus, mida viidata. Siis on inimesed, kes arvavad, et anname õiguse teatud grupile, ütleme, nemad on õigs vorstid, et nemad on teistest targemad ja nemad võiksid siis teistele inimestele öelda, kuidas võiks asjad olla. Siis on kolmas nurk, on õpetajad, kes arvavad, et ükskõik, mis juhtus ikka harimisega, saab nagu ära lahendanud arusaadavalt, mina olen nagu sihuke hariduse nurga peal, aga on inimesi, kes arvavad, et see maailm on ise juba päris hea. Kogukond ise otsustab, et kui kogukonnas tekib nagu piisavalt survet, et midagi peaks olema paremini, siis küll nad omavahel ära räägivad, midagi ära otsustavad. Ja inglise keeles nimetatakse neid külavanemateks või Elderiteks. Ja nüüd sa kujutad ette, täiskasvanud, kõik on oma mingisuguses nurgas oma mõtetega tulevad kesklauale kokku, hakkavad arutama, mida metslastega tegema. Üks ütleb, et teeme reeglid, teine ütleb, et mina ütlen teistele, mida peab tegema, nii peab tegema. Keegi ütleb, et aga räägime, harime neid, kolmas ütleb, et ah küll see maailm areneb ja koos sellega lahenevad ka proovinud ära ja me tegelikult ei peakski midagi tegema. Noh ja siis nad lapse täiskasvanud ei saa ka anomaalia asjad räägitud ja siis nad lähevad lastajate. Ja siis lapsed vaatavad, et ohoo, täiskasvanud pole omavahel midagi kokku leppinud, aga kuidas ma siis usaldan neid, kes omavahel kokku leppinud? Ei, usaldage et me peaks nagu ka mingisuguse kuldse kestel Eestis leidma, kuidas me asju teeme. Ja Eestis õnneks ongi niimoodi. Ta on targalt internetis projekt, kus siis kõik erinevad osapooled mingil hetkel, nagu kokku jõuavad erinevatest ülikoolidest erinevad psühholoogid, IT-inimesed, lastekaitse spetsialistid, et siis nemad koordine häirivad ja üritame selle ühte sõnumit siis teha, et saame üksteisega paremini läbi, siis on ka vähem jama. Näiteks. Tõmbame veidi hinge, kuulame muusikat ja siis jätkame seda põnevat vestlust. Olen külas Pelgulinna Gümnaasiumi IT arendusjuhil, Birgi Loorents Ilme räägime digiohutusest ja eelkõige sellest, kuidas selles moodsas keerulises maailmas lapsed orienteeruda võiksite. Istume praegu ka siin kooli arvutiklassis, mis on see, mida te igapäevaselt näete, kas on siis nii, et laste jaoks on see nii igapäevane asi, et seal üldse enam ei peagi mõtlema, kas see huvitab jätkuvalt lapsi, et mis on see pilt, mis teile siit laua tagant klassiruumi vaadates enamasti avaneb? Lapsed on ikka huvitatud informaatika ainetunnist, aga nad tahavad teha rohkem siis loovad sisu. Et kellelegi nagu väga ei meeldi, lihtsalt teksti sisse toksimine või, või siis mingisugune tabelarvutus, et see on nagu igav. Aga kui sa lased neil disainida midagi, lased neil teha programmeerimiste koodimist ja arutad tegelikult neid asju, mis nende igapäevaelu puudutavad, mitte see, mis tulevikus kunagi tuleb ja ma saan kunagi tööle võib-olla siin 10 aasta pärast, et mis siis saab. Ja, ja väga hea ongi see, et, et tegelikult sai kevadel valmis Hizza abiga õppekava uus õppekava, mida kõik koolid siis võivad endale kasutusele võtta. Et õppekava, moodulid me panime sedamoodi kokku, et iga kool saab ise otsustada, et milliseid asju nemad tahaksid teha. Sest et on fakt, et ei ole nagu selle valdkonna inimesi igal pool ja igal juhul on erinevad oskused ka. Aga oleks tore, kui mõned koolid näiteks võtaksid ette programmeerimise, et seda saab teha näiteks läbi äppide ja mängude tantsuga. Graafiline pildikestes loitsud kokku ja hakkab midagi toimima, võib-olla programmeerivad näiteks mõne mängu ja siis teised koolid näiteks võtaksid disaini ette, et õpilased oskaks teha animatsioone oskaks teha ilusaid postkaarte, oleksid videospetsialistid juba, sest et see on noorte keel, võib-olla juutuuber, õpetus tuleb üldse sisse ja siis on koole, kes keskenduvad rohkem sihukese digitaalsele ootusele, kus siis kuidas saaksime nutiseadmeid kasutada, kuidas me saaksime näiteks tõesti mõningaid reegleid siiski tõesti kirja panna, et laste oma sõnul võib-olla teevad mingi õppematerjalid, aga miks mitte ei võiks nad liia läbiga IT auditit, et vaatavad üle, kas näiteks kodu või kooli wifi on turvaline. Vaatavad üle näiteks, et milliseid seadmeid kodus üldse kasutatakse ja siis teevad soovituse, kuidas võiks paremini kasutada. Teada on, et kui peres on arvuti, siis kõik kasutavad seda ju risk asutust. Ema, kuhu kuhugi paroolid on juba kõigile teada, eks ole, kui midagi alla laadida, ehk siis nad saaksid öelda, miks mitte ei võiks olla koduarvutis igal kasutajal oma konto, et siis siukest risk asutustes ei ole nii suurt, et üks tõmbab viiruse ja kõigil on, eks ole, et, et onu lihtsam See õppekava tundub olevat küll midagi väga olulist digitaalse ohutuse ja küberhügieeni kava klassidele üks kuni üheksa, kas see nüüd on see suur samm selles süsteemsema töö suunas, kas on just see, mis on olnudki puudu, et sellist süsteemsuste ei ole olnud, kuigi nagu te ka mainisite, et iga kool saab siit teha oma järeldused ja oma suuna valida. Meil ei ole olnud süsteemset õpikut ja jumal tänatud, et praegu Tartu ülikool on tegemas esimesele ja teisele kooliastmele kohe sellist õppevara mis on nii digitaalne, kes hirmsasti tahab, võib-olla saab välja printida, aga põhimõtteliselt digitaalsed asjad võiks olla ju arutamine digitaalselt materjalid, mis lähevad kasutusele ka kodudesse, kui vaja on, et vanemad saavad ennast ise kurssi viia. Nii et jah, seal me oleme teinud juppe varem ja nüüd me toome selle keskpõrandale ilusti kokku, et see, ma usun, aitab Eestit palju hädasi. Kui suur roll tegelikult koolidel siin on, käis enne läbiga juba lauset, lapsevanem ostab selle nutiseadme ja tema selle eest vastutab, aga tegelikult lapsi veedab koolis väga palju aega ja ammutab siit teadmised. Võib eeldada, et ka selles vallas kooli roll võiks olla ikka väga ja väga suur. Koori roll on väga suur, sest et meie aitame ühiskonnas kodanikuks kasvada. Ehk siis iga kodu annab nii palju, kui ta suudab, mõni annab väga palju, mõni annab natuke vähem ja siis nad tulevad kõik kooli kokku, kõik on väga erinevad ja siis me aitame neil omavahel läbi saada. Me õpetame neid üksteisega arvestama. Ja loomulikult, kus sa ikka siis digiootused jagad, saad ikka koolist kodustuse kuskile ei tule. Veel on seda võib-olla väga raske öelda, aga millal me võiksime selle uue õppekava vilju noppima hakata, et see üldpilt võiks hakata muutuma, nii et seda oleks ka näha. Ma arvan, et kuskil 100. koolis on see juba muutunud. Sellepärast et need õppekava uued moodulid on koostatud parimate praktikate parimate koolide näitel. Ja digitaalne ootus tundub, et on ikkagi igale koolile väga oluline, et keegi ei taha ju, et nende lastega midagi halba juhtuks. Nii et ma arvan, et kahe-kolme aastaga. Me oleme tegelikult päris palju juba teinud, selle heaks jäävad toetavad programmid, et näiteks Telia tegi suurima julguse projekti, praegu räägiti küberkiusamisest targalt, internetis projekt kindlasti jääb, küberpähkliuuringud jäävad ehk siis sealt sikutama ja ka teada vaadat, vaatame, kuhu mingisugused asjad on kalded läinud. Nii et, et ma arvan, kahe-kolme aastaga on juba parem tunne. Tee on pikk, sest et küberhügieeni tuleb nagu iga kahe aasta tagant uuendada, et sa ikkagi uued ohud tulevad. Aga ma arvan, et siis võib täitsa rahul olla või Euroopast ja maailmas tuleb niikuinii ees juba. Teerijatega projekti nutitund igasse kooli see projekt on nüüd juba üle aasta oma elu elanud. Kuidas läinud on nutitund igasse kooli on siis EV 100 projekt, milles me suunasime koole, nutiseadmeid kasutama just positiivses mõttes, et igas ainetunnis midagi teha. Meil on tänaseks kogun kogunenud siis 250 haridusasutusest, seal on nii ülikoolides, kui lasteaed on enamik, on muidugi koolid. Siis postitusi 2003 2300. Me oleme välja jaganud 20000 eurot, ehk siis iga kuu on väiksed loosiauhinnad, kõik võivad võita. Ja minu meelest oleme nagu väga paljud koolid nutikat nutinagu näitama saanud hakata, sest et kõige suurem mure ongi, et, et igal pool midagi tehakse, keegi tea. Vaat nüüd on Facebooki lehte nutitund igasse kooli, nüüd võid lugema minna, mida igas koolis tehakse. Ja need ülejäänud 250 kooli, kes nüüd ei ole. Palun tulge veel jõuab, sest et projekt kestab meil veebruari Eesti vabariigi sünnipäeval. See on väga kirju, see pilt kindlasti, iga natukese aja tagant tuleb mõni tore uudisnupuke sellest, kuidas ja mida erinevates koolides tehakse, milliseid põnevaid meetodeid ja samas tundub, et alles see oli, kui tahvelarvutite ütlesid klassiruumidesse ja see oli ikkagi tõeline vau-efekt, et nüüd on tahvelarvutite, et igal õpilasel seal ja, ja milline uuendusinnovatsioon, et nüüd vist enam sellest rääkida ei saa, kui mingisugusest tipp saab ruttu, sest et siin on väga kiiresti asjad arenenud. No igasse koolis ei ole tahvelarvuteid veel, aga nüüd Hizza ja Euroopa Liidu ja haridusministeeriumi rahadega on vähemalt igas koolis mingi seeme olemas. Et ongi tegelikult vaja sellist 10 15 20 tahvelarvutit, mida saavad kasutada nii õpilased kui õpetajad. Ja siis hakkavad inimesed mõistma, et miks nutimaa on oluline on. Aga On koole, inimesi, kes ei ole mitte kunagi kasutanud ja nad on ikka veel vastu asjale, sest et nad ei saa aru, et ma kujutan ette, et kui mulle ka öeldakse, et nüüd tuleks autoga sõitma, kus rooli ei ole, et ise sõidab, siis ma ikkagi väga halvasti tunnen, aga kui ma paar kuud olen sõitmas käinud siukse autoga, siis ma mõtlen, et issand, kui tore, ma ei peagi säram juhtima. Nii et see ongi nagu see, et kogemus tuleb saada. Nii et ma soovitangi need koolid, kes on nutikad endale külla kutsuda või ise külla minna ja siis pask minema. Te olete väga palju rõhku pannud ka digitaalse ohutuse mänguliseks muutmisele just selles mõttes, et lauamängud kaardimängud. Kas see on selle keerulise teema selgitamise juures oluline? Jah, sest et muidu läheb asi kuivaks ära, kes viitsib ikkagi neid termineid näiteks õppida, et, et mis on teetoss ja mis iganes, eks ole, et et seda paremini seletada, siis palun, palun räägime hoopis lugusid, näiteks. Et kunagi oli sihuke viirus nimega Kuki ja, ja meil on näiteks selline mäng tulemas välja nüüd Tallinna tehnikaülikoolist, kus küsime, anname nagu vihjet, anna mulle küpsist ja siis peavad ära arvama, mis looga tegemist on Jakotki küsimusi küsima, lõpuks tuleb välja, et ta oli niisugune viirus olema ajalooliselt. Me oleme nüüd seda mängukest proovinud ja testinud ka kübe õpetajate peal, kes annavad tunde. Aga nemad ka olid selle mängu selle Kuki viiruse ära unustanud juba, nii et ka neile oli päris põnev nagu ajalugu avastada ja ka mõelda, mis siis nagu tulevikus asjad on. Et veele näiteks niisugune küsimus oli seal, et oli üks tuumaelektrijaam nakatus viirusega. Ja kuidas said aru, et viirus on, öösel hakkas siis AC DC laul, Sandra standard Ander mängima. Et muidu nagu väga ei saanudki aru, et viirus on sees. Et vot siuksed naljakad lood ja nüüd kohe mõtlevad inimesed, oo aga ma tahaks veel teada saada noh siis hakkadki uurima neid toredaid lugusid ja siis lõpuks suurikasele igava oma poole ära. Et see on nagu hästi oluline. Hiljuti toimus rahvusvaheline küberkaitse olümpia eesti võistkond teie eestvedamisel, siis sai seitsmenda koha. Olümpiale spordi mõistes ju tavaliselt ikka pääsevad parimatest parimate. Kas siinse küberkaitse olümpia on ka talentide võistlus või mida see endast üldse täpsemalt kujutab? Tõesti kevadel oli siis Eesti kvalifikatsiooni voor, osales siis 100 inimest üle Eesti, kes siis tahtsid saada küberolümpiakoolitusprogrammi ja 28 inimest siis juulis toimunud põhivõistlusele, siis võitlesite, valisime 16 inimest välja, kellest siis lõpuks valisime 10, kes siis tõesti pääsesid rahvusvahelisele võistluse European Cyber Security, seal, kus osales siis 15 erinevat maad üle Euroopa. Ja olidki täiesti kokku toodud, sellised poisid ja tüdrukud oli mõni palju tüdrukuid oli, kes siis oskasid nii riistvara häkkida, oskasid arvutifaile lahti kida, oskasid seal igasuguseid imeasju teha, ma isegi see juba minu tasemest natuke üle, et mina, mina olen rõõmus, et mina saan neid noori aidata ja neid suunata, neile õigeid eksperte leida ja neid siis viia tõesti välismaale, et meil olid 27 erinevat toetad. Sellel projektil ja veateated on tõesti siis kaitseministeeriumi ja Eesti interneti sihtasutus, kes siis on võimaldanud meie noortel ikkagi rahvusvahelisel tasemel ennast näidata. Seitsmes koht oli väga tubli koht. Meie taha jäid Austria-Saksamaa, Hispaania võitis, nii et Hispaanias mega käisid. Aga see küberolümpia on siis ikkagi mõeldud nendele noortele, kes soovivad süvitsi minna selle teemaga, et mitte lihtsalt olla teadlikud internetikasutajad, aga sealt võiksid tulla need küberkaitsespetsialistid kunagi, kes meid selles vallas veel kõrgemale ja kaugemale viivad. Just nii, et neil ongi erinevates programmides vaja tegeleda kõigepealt massiga, kasvatada üles selline hügieeniteadlikkus ja sealt noppida välja parimad, kes siis tulevad tõesti ülikoolidesse küberkaitse erialale õppima, kes tegelikult siis aitavad öelda, et sinu arvutipark ei ole või võrk ei ole näiteks turvaline. Otsivad veebilehtedest auke, et see on täiesti teistmoodi mõtteviis, kui näiteks niisama koolis loomise lõpetatakse, et üks loob, teine lõhub. Nii et päris põnev, et meil Eestis on nii palju noori, kes nagu tahavad sellega tegeleda ja meil on järgmine kevad tulemas uus võistlus, nii et ootame järgi kindlasti tüdrukuid rohkem juurde ka Eestist. Meid tõenäoliselt praegu kuulavad pigem lapsevanemate vanavanemate mõned praktilised nõuanded ehk gaasi ja meie intervjuu lõppu. Igipõline vaidlus, millal Anda üldse nutiseade kätte või siis, kui ta on niikuinii kätte antud, laps sünnib nutiseade käes, et kuidas siis seda kasutust piirata? No mina õpetajana ei usu piiramisse, sest et tegelikult me peaksime omavahel lihtsalt rääkima, rohkem panema reeglid paika ja laps piirab ennast ise selle, kas ta saab aru, et tal on antud seade vastutada. Kui läheb käest ära, siis on käest ära läinud ka muud asjad kodus? Üldiselt jaa. Ja need asjad tulevad Niila väljas, et me omavahel ei suhtle. Ehk siis lapsevanemana iga päev võiks oma lapsega rääkida päevast, et mis on toimunud mitte ainult vaadata e-kooli ja siis unustada, et lapselt võiks ka küsida, mis, kuidas tänapäev läks nutiseade paluda söögilauas ära panna, sest et see ei ole viisakas, kui ka lapsevanem ise istub läpakaga sealsamas lauas olema ise eeskujuks. Ja ma arvan, et õhtupoole siis võib-olla see nutisaade kuhugi mujale ära panna ja kasutada nagu päris äratuskella, sest et teada on, et nii kui see nutisaada mul seal padja kõrval on, siis on kohe see helesinine ekraan lahti, siis on ta silme ees siis und enam ei tule. Loomulikult, ja siis me olemegi hommikul väsinud, sest me oleme kogu aeg mõelnud kas nutitelefonile või olnud nutitelefonis. Aga täiskasvanutele endale. Millise nõuande võib kaasa anda raadiokuulajale? Peame koolitama, peame hakkama rääkima ühes keeles, see on selge, aga kase ID-kaartide probleem praegu näitas selgelt ära, et see teema on keeruline. Tihti need terminid on keerulised, kergesti tekib paanika. See kõik tundub nii ohtlik, et nüüd midagi lähebki lukku või nüüd on minu arvuti nakatunud. Nüüd on kõik minu andmed on tervele maailmale näha. Et mida öelda, kuidas siis harida, kas internetist lihtsalt lugeda, lugeda ja lugeda, sest seda infot ja erinevaid nõuandeid ju on. Veebikonstaablit enam väga hea leht, mida tasub uurida ja neid tasub lausa, kui Facebookis sõbraks panna, siis näed, nad annavad neid viimaseid trende kogu aeg. Ajakirjandus teeb meil väga head tööd selles osas, et ta neid juhtumeid tõesti kisub esiplaanile. Aga kui sa oled lapsevanem, siis palun küsi oma kooli käest ja oma lapse klassijuhataja käest, et te tahaksite sellist koolitust, tahaksite neid asju arutada? Kool saab teha väikse miniuuringu klassi piires saada teada, mida lapsed mõtlevad asjast ja siis arutada neid asju, sest et mida rohkem üht-teist kuuleme, üks teise väärtushinnanguid jagama. 11 mõistame siis seda rohkem. Need probleemid lihtsalt tuleb nii kiiresti välja ja kui me 11 usaldama. Ja eks see tehnika ongi tänapäeval või üldse alati ühiskonnas olnud, et ta ei olegi alati kõige töökindlam. Aga samas meile nagu ikkagi need väärtused meeldivad, mis ta meile kaasa toob, nii et ma usun, et asjad lähevad paremaks. Aga võib juhtuda, mõned asjad lähevad halvemaks, näiteks privaatsuse koha pealt ongi probleem, et kui ma olen netis üleval, siis maha ju ei saa, eks ole. Aga kõigile soovitan olla lihtsalt omavahel sõbralikud, 11 kuulata. Ja kui mure on, siis rääkida alati. Mure saab lahendada, kui keegi teine, kas või aitab meid. Vaikne muusika, kõik meil haiged. Kui sa üks karl laulsid Ikka meelde tuleb meenutada. Masinistamiseks viskist assil tõde. Säravee ja mis kärgede? Nurgas kurvalt vaene kauboi mängib filmis. Mis püks, Karl, laulsin vaikses. Seda kuulda. Kuid mis pöörleb ringile? Mis kõik igatahes ja kaotatud mu käes Voolab maha kukkunud klaasis väljevisk. Ja oma meenutused. Välja. On mul raske kuulda. Sedaviisi. Mis peks laulsid? Kell on 10 42, kohe juba 43, aga huvitajat veel omajagu ees erinevaid põnevaid teemasid. Jakob Rosin on jõudnud vikerraadio stuudiosse. Tere, Jaakob. Tervist. Ütlen kohe ära, et keegi raadiokuulajatest ei pea põgenema raadiost. Me räägime ID-kaartidest, kui me räägime viimase nädala tehnoloogiauudistest, me ei saa üle ega ümber, aga me teeme lühidalt Jakob nii lubas ja on ju tegelikult arenguid olnud ka viimastel päevadel, nii et ma lasen sul siis Jakob selle valiku teha. Et siis me saaksime juba rahulikult minna teiste teemadega edasi. Jah, tõesti, paar teemat, mis, mis võib-olla tuleks tähele panna ja teada nagu ilmselt väga paljudele juba teada on siis ID-kaardi sertifikaadid on nüüdseks siis suletud ja uuendamine on kõigil võimalik kas siis kontorites või sisse läbi erinevate teenuste kaugelt. Aga mis siis ID-kaardiga hetkel toimub? Üks areng on see, et ikkagi on selgunud, et Eesti on Gemalto-le, kes need ID-kaarte siis toodab, esitanud siis kahjunõude? Ehk kõige selle võiks siis öelda, et ikkagi jama eest, mis, mis siin viimastel kuudel on toimunud, et siis loodetavasti peagi rohkem selgitusi ja ka ka informatsiooni selle kohta, mis, mis, mis summades kahju siis ulatub ja, ja selle kahju nende toetamiseks siis sai ka palgatud üks rahvusvaheline advokaadibüroo neile, kes nüüd uuendavad oma ID-kaart, et on riigi infosüsteemide amet. Ta paneb südamele, et enne kui te uuendate oma ID-kaarti tuleb siis uuendada oma arvutit. Tuleb olla kindel, et teil on piisavalt uus operatsioonisüsteem. Mis, mis toetaks siis uuelt ID-kaardi sertifikaate ID-kaardi sertifikaate, uut tarkvara. Et kes ei ole kindel, milline kas ta lambi sattus operatsioonisüsteem, siis kui minna Riia kodulehele, seda otsida või otsida üles vastav skeenius, artikkel mu seal on seal siis nimekiri ära toodud nendest operatsioonisüsteemidest alates, millest siis uut ID-kaardi tarkvara toetatakse. Ja miks nüüd siis kolmas teema, miks nüüd siis võib-olla selle asjaga niimoodi kiirustati, siis on selgunud, et tegelikult, et kui siin mõni aeg tagasi räägiti sellest, et ID-kaarti lahti murda umbes 40000 dollari suuruse dollarit maksvate seadmetega, siis tegelikult nüüd on selgunud, et peale teadlaste avalikustatud teadustööd kus siis informatsioon selle kohta kirjas, tegelikult võiks ID-kaardi lahti murda ka umbes 2000 dollarit maksva kiire graafikaprotsessoriga graafikakaardiga. Et see käik mina isiklikult arvan, vähemalt seda, et ennetavalt nüüd sertifikaadid kinni panime, on ennast ära tasunud, kuna 2000 dollarit on oluliselt kättesaadavam kui 40000 dollarit. Aga ma arvan, et hetkel ei ole mõtet üldsegi kiirustada, kui teil ID-kaarti vaja ei lähe, kasutage mobiilideed, Smart ideed ja ja võin omast, kui kasvõi ma võin omast kogemusest öelda, et kõik asjad saavad ilusasti tehtud. Tore sertifikaatide uuendamine jätkub, meie liigume edasi, twitteri pikemad säutsud mõne aja eest rääkisime sinuga siinsamas, sellesama laua taga, sellest, kuidas suhtuda sellesse, et need pikemate säutsud tulevad. Nüüd ma saan aru, et on kõigil võimalik juba endal järele proovida või veel päris. Aitäh jah, see tegelikult niimoodi, et mõni päev tagasi see funktsioon aktiveerus ta jõuab, tundub, et ikkagi järk-järguliselt kõigini, aga nüüd peaks juba enamikele kasutajatele see funktsioon kättesaadav olema. Ehk on võimalik Twitterisse kirjutada kaks korda pikemaid postitusi ja üldiselt ikkagi paistab noh, arvamused nagu ikka, lähevad lahku, aga ka mina olen ikkagi rohkem selliseid negatiivseid postitusi ja ma eile siis omades natukene vaba aega, ma mõtlesin, ma siis proovin ka ja tahtsin täiesti teemakohast Twitteri postitust kirjutada. Hakkasin kirjutama, sain oma mõtte välja öeldud, viskasin siis pilgu peale, et palju neid siis tähemärke on. Selgus, et 141 ehk täpselt umbes enam-vähem see, mis, mis varem see limiit oli, et tegelikult on juba sisse harjunud see, et ma kirjutangi vähem minule vähemalt see meeldib, et ma suudangi ennast natukene paremini treenida, ma mõtlen oma mõtte paremini läbi kontsentreeritumalt. Aga ma postitasin selle postituse ära. Ja, ja siis selguski see, et oleks võinud Twitter tulla välja selle funktsiooniga, mida, mida ka väga paljud kasutajad tegelikult nõuavad, eksis postituste muutmist. Et kui sa teed Twitterisse postituse ja nüüd sellele vastavad inimesed sinna tekib alla vestlus ja nii edasi. Sa ei saa seda oma postitust muuta, oled seal teinud mõne kirjavea või, või faktivea, mis iganes sul ei ole võimalik seda postitust muuta muud moodi, kui kustutad selle postituse postitatud lihtsalt uuesti ja koos sellega kaovad siis loomulikult vestlused, kommentaaride jagamised ja nii edasi ära. Ja seda Twitter ei ole teinud, selle asemel tõi ta välja hoopis siis selle kaks korda pikemate postituse loomise võimaluse, mis ta nii uus funktsioon veel, et saab näha, kuidas seda kasutama hakatakse. Tahtsin just siia vahele veel kiirelt küsida, et kas oled juba tabanud mõne geniaalse lahenduse või keegi, kes on osanud selle 280 kuidagi väga hästi ära kasutada, leidnud mingisuguse sellise lähenemise, mis tõesti aitaks. No kas nüüd aitab, aitab täiesti vale sõna, ma tahtsin öelda, et mis nagu siis tõesti seda potentsiaali realiseerida. Lahendus oli siis mõni päev tagasi, New York Times näiteks postitas terve uudisartikli 280. märgilises postitusest, neid oli vist paar tükki, terve uudisartikkel sai niimoodi avaldatud, et võib juhtuda tedagi vahel. Kuna Twitter on üsnagi populaarne sellises reaalaja informatsiooni edastamises võib see seal tegelikult ka kasuks tulla. Aga, aga noh, kindlasti aitab ta kaasa neile inimestele, kes tahavad väga palju ja väga tühja juttu ajada, nii et et nagu ikka igasugustele asjadele on plussid ja miinused. Midagi mulle Viimsis asuv päikesekujuline tore päikeseratta lasteaed. Usun, et inimesed, kelle lapsed seal käivad või kes lihtsalt sealt mööda sõitnud, teavad küll seda hoonet väga hästi on lähiajal jõudmas siis sellise saavutuse need katusele saavad päikesepaneelid, mille abil lasteaed võiks suuta lausa 80 protsenti elektrivajadusest ära katta. Et selline tore projekt. Ja minu arust väga vahva projekt rohelise energia kasutamise arendamiseks. Lasteaed hakkab kasutama suures osas elektrienergiat ligi ennustatakse siis, et orienteeruvalt 31 megavatt-tundi on siis päikesepaneelide aastane toodang. Võrreldes näiteks tavalise majapidamisega, siis näiteks tavalises kodumajapidamises on see aastane toodang umbes 4,5 megavatt-tundi on see tarbimine siis tavaliselt kodumajapidamistest, nii et et sealt tuleb ka siis see, et 80 protsenti lasteaia elektrienergiast võiks tulla päikeselt ja, ja need paneele sinna siis paigaldatakse. Peavad siis vastu pidama kõikidele suurt sureva meestele loodusnähtustele, meil tuulele vihmale, lumele ja nii mitu aastat ja loodetakse, et see toob ühelt poolt kindlasti ka nii-öelda lõpptulemusena finantsilist kasu. Aga loomulikult, et ma arvan, et on ka sellises mõttes natukene ka põhimõtte seisukohast loodusliku energia kasutamine ehk siis päikeseenergia kasutamine ju vähendab suures perspektiivis ikkagi seda, et me ei kasuta teisi kütuseid, mis on nende taastumatud, nii et ma usun, et lapsed on saavad olla õnnelikud selle üle et nende lasteaed on nüüdse veidi rohelisem. Üks selle nädala olulisematest teemadest väga palju käsitletud teema teaduspargis. Tehnopol avati Euroopa Kosmoseagentuuri Eesti äriinkubaator. Tegelikult on see ju ka väga oluline samm. Miks see oluline on? See on ühelt poolt oluline selle selle poolest, et Eestis et palju lihtsam saada tuge juhul, kui sul on kosmosega tegelev või kosmosetehnoloogiaga tegelev ettevõte või äriidee. Aga lisaks sellele, kuna tegemist on nüüd siis Baltimaade esimese kosmose äriinkubaatori ka siis sellega seoses sai Eesti nüüd siis ka üleeuroopalise kosmosevõrgustik kuutäieõiguslikuks liikmeks. Ehk nüüd oleme me seal täielikult sees, võime asjadega kaasa rääkida, võime oma projekte laiemalt Euroopas ehk kasutada ja, ja ma usun, et ei ole kaugel see aeg, kui EstCube ESTCube kaks meie tuntud tudengisatelliidid siis ei jää ainsateks eestlaste poolt valmistatud taela käädaks seal üleval, et kõva kõva hoomas on, annab meie kosmosetehnoloogia arengule kindlasti sisse. Sukeldume Facebooki maailma Facebook'is on selline müügiportaal, ütleme siis market pleis. Olen kindel, et väga paljud raadiokuulajad ei tea üldse sellisest nähtusest. Nüüd on see ka eestlastele kättesaadav, aga kellel võiks sellise asja vastu huvi olla ja miks see hea on? Ja siiani on Eestis tuntud olnud erinevad Facebooki grupid, kus on võimalik osta, müüa, vahetada erinevaid asju, ikka väga populaarne on ikka väga populaarsed, jah, olen isegi mõne liige ja vaatan, et sinna ikkagi pea iga tund tekib uusi asju, kõike alates tühjadest, vanadest piimapudelitest lõpetades ma tea lapsekärutäie külmalappidega ja nii edasi. Ja nüüd koondab Facebook kogu selle müüdava kraami ühte kohta, mille nimi ongi siis makett Leisse siis turg. Ja mis sisuliselt tegelikult ongi sarnane. Ühelt poolt nendel gruppidel, aga teiselt poolt ka siis meie tuntud ostu-müügiportaalidele, nagu siin on mingid ostablee Sooee ja nii edasi mis siis võimaldab sul panna sinna üles soovitud ese, mida sa soovid müüa, määrata sellele ka hind. Ja, ja inimesed saavad siis otsida ja sinuga ilusasti läbi Facebooki kohe ühendust võtta ja selle seadme endale või selle selle vidina endale soetada, mida iganes see ka ei müüks ja pakub Facebook siis võimalust sul otsida erinevaid kategooriaid. Noh, alates siis näiteks kodumajapidamisesemetest kuni lõpetades kasvõi tervete majadega võid õid ära müüa või osta läbi Facebooki. Ja lisaks ka piirkondlikult siis filtreerida, et sa võid vaadata võib-olla ainult näiteks Võrus müüdavaid esemeid või, või Kuressaares. Et ei pea teise Eesti otsa sõitma mõne asja ostmiseks, nii et ma usun, et kuna inimesi juba Facebookis nii või naa on väga palju, siis see matkib makett. Võib-olla siis arendab veidikene seda ärivaistu, mina ei ole veel proovinud seal midagi maha müüa, aga aga ma juba siin mõtlen, mõlgutan veidi mõtteid, et äkki peaks millegi millegi müüki paiskama ja vaatame, kui kiiresti sellest lahti saab. Ja kõige toredamad uudisnupud oleme jätnud maiuspalaks lõpu. Google kasutab ju tõesti pidevat oma kasutajate asukoha jälgimise funktsiooni, aga nüüd siis on see viidud uuele tasandile või vähemalt üks lisafunktsioon. Ma saan teada, kaua maa mõnes restoranis toitu ootama pean. Sa võid alustuseks lahti rääkida, kuidas see täpselt töötab, see süsteem. Ja omalt poolt lisada ehk väikese kommentaari, et kas sa näed seal tõesti ka sellist head praktilist funktsiooni või pigem on see tore väikene leiutis, mis toret on aga. Mis sest ikka, no Google jah, jälgib ju väga palju informatsiooni ja kui kasutaja on lubanud, siis ta jälgib ka sinu asukohta, mille põhjal ta siis saab erinevaid andmeid ja mõni aeg tagasi pakkusse hakkas siis Google Maps, Google'i kaardirakendus pakkuma võimalust näha erinevate kohtade juures siis informatsiooni selle kohta millised ajad kellaajaliselt on siis kõige populaarsemad, millel on seal kõige rohkem inimesi ja kasutades neid samu andmeid jälgides siis tegelikult seda, kui kaua inimesed mingis konkreetses hoones veedavad. Näiteks kui sa lähed restorani, siis Google vaatab, et ahah, kell 18, null kolm läksid sa sisse ja tulid välja. 18 null kui 20, null kuus näiteks. Ja kui nii umbes samas ajaraamis on siis veel näiteks 50 kuni 150 inimest näiteks siis Google eeldab, et ahaa, et keskmiselt lähebki inimestel selles restoranis näiteks kaks tundi ja ta hakkab seda informatsiooni sulle kuvama. Ma ei tea, kui, kui kasulik see nüüd on, selles mõttes, et mina valin mingi võibolla söögikohta selle järgi, noh, eks ole, ma tean. Kui ma tahan lihtsalt süüa, siis ma võtangi kusagilt sellise kiire eine. Aga kui mul on soov niimoodi pidulikumat õhtustada, võib-olla kellegagi välja minna, siis ma valin ju ikkagi koha eesmärgiga mitte ainult süüa, vaid ka seal vestelda, nautida seda sööki. Et mitte, ühesõnaga, et ma ei lähe sinna nalja pärast, vaid ka nagu meeleolu saama, eks ole, ja tõenäoliselt siis ma olen ka seal kauem, et kas nüüd pean selleks Google'i poole pöörduma, eks näis, funktsioon jõuab kasutajateni siin niimoodi samm-sammult. Ja Eestis hetkel ei ole teada, kui paljude restoranide kohta informatsioon kättesaadav on, aga aga noh, eks saab näha. Ja varsti võiks laieneda ka toidupoodidele. Ja et ta võib jõuda ka toidupoodidele, kus ta nüüd võib tegelikult mina arvan võib-olla isegi rohkem kasuks tulla, et ma tõesti sõites võib-olla töölt koju saan vaadata, et ahah, et praegu on mul seal toidupoes nii palju inimesi, et et äkki ma lähen veel kuskilt läbi ja ootan natukene aega, kulutan veidikene aega, et võib-olla seal võib isegi see ooteaja näit olla veidikene kasulikum, aga no eks saab näha, kuidas see praktikas välja kujunema hakkab, kas inimesed sellega harjunud ja seda kasutama. Lõpetuseks rahva hääl, inimesed on rääkinud kõige populaarsem Emmuugion pisarais naerunägu. Vast ei, peame hakkama neid termineid siin nüüd väga põhjalikult lahti seletama, äkki on seal mõni tore eestikeelne vaste sellele? Võõrkeelsele sõnale ei muutši, aga igal juhul jah, siis kõige populaarsemad nendest on nüüd reastada. Ja ausalt öeldes ma olen mõelnud selle peale väga palju ja mulle see sõna ju üldse ei meeldinud seetõttu, et ta ei ole eestikeelne sõna, aga kui kellelgi on häid pakkumisi, siis andke teada. Motika on, on see, mida on kasutatud, aga see on ka täpselt samamoodi, aga väga inglise keelest võetud sõna, aga päris naerunägu on Apple'i statistika kohaselt siis enim Anthony peal kasvatatud enim kasutatud nägu, ütleme siis nõukogude selle kohta. Aga süda ei ole väga kaugel on kaugele. No ta ju kaugele, aga, aga tagapool, aga, aga sa kohe teise koha peal ja vaatan veidi morbiidset ka kolju on siin ja et inimestele üldiselt meeldib kasutada erinevaid selliseid nägusid, aga see, see pisarais naerunägu on selles mõttes nagu veidi eriline, et ta on. Ta on siin valitud aasta aasta sõnaks 2015, näiteks Oxford Dictionary, Oxford Oxfordi sõnaraamatu poolt ja, ja ta on ka Facebookis kõige populaarsem ja twitteris on ta kuulutatud kõige populaarsemaks neid inimestele ikkagi väga meeldis seda, seda seda märgikest kasutada. Selle viimase uudiski peale võikski nüüd selle märgikese panna, aga raadioeetris on seda raske teha. Ma väga kiirelt küsin, et kui palju sina päriselt kasutad neid emotikone. Mina eelistan ausalt öeldes ennast väljendada sõnadega ja kui vähegi võimalik, siis üritada inimesega kokku saada, sellepärast et inimese reaalsed emotsioonid on palju põnevat ka mingisugused pildikesed kuskil messengeris, mis tõenäoliselt midagi eriti. Tubli mees, ilus mõte siia saate lõppu ja selle mõttega huvitaja selleks nädalaks lõpetab ka uued huvitavad teemad juba uuel nädalal. Tänase saate aitas Juhan Kilumetsseal kokku panna Merlin Kont tus. Rääkisime tehnoloogiast nagu reedeti ikka, tehnoloogia teemad huvitajas jälle järgmisel reedel ilusat reedet ja vaikselt juba etega mõnusat nädalavahetust.