Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates saates räägime Me noortest probleemsetest, noortest ja noorte kuritegevuse ennetamisest. Uurime, kuidas kujuneb tavalisest noorest probleemne, noor või lausa kurjategija millest saavad alguse noorte probleemide ja millest saab alguse ka võib-olla see, miks noored hakkavad ise probleeme põhjustama. Mil moel on neid võimalik aidata ümber kasvatada, mõista. Täna on saates külas Lõuna prefektuuri kagu politseiosakonna juht Helmer Hallik ja uurime ka, kuidas tavaline kodanik peaks käituma, kui ta puutub kokku näiteks näiteks ümbruskonda terroriseerima noorega või noorega, kes ilmselgelt on mingi probleemi küüsis või plaanitseb manud kurja tegu. See on meie saate põhiteema. Ootan väga aktiivselt osalemist, saate juba praegu meil foorumisse kirjutada oma mõtteid, oma tähelepanekuid, juhtumeid ja tunni lõpus vahetame teemat ning räägime lastekirjandusest ja lasteraamatute konkursist. Põlve pikku raamat. Saatesse tuleb Katrin Rein maa kirjastusest, päike ja pilv. Niisugused teemad täna minu nimi Krista taim ja esimene lugu tuleb Lauri lugult pealkirjaga pilvedes. Tänaseks teemaks on meil huvitaja saates noored ja probleemid, mis viivad vahel ka kuritegelikule teele sest väikeste pettuste ja kuritegude vaheline piir võib olla vahel niivõrd habras, et astuti üle ja, ja ongi mingi tegu tehtud, mida kahetseda elu lõpuni või siis jah, tänane saatekülaline. Mul on hea meel tervitada, on Lõuna prefektuuri kagu politseiosakonna juht Helmer Hallik. Tere. Tere. Teie olete 24 aastat töötanud politseis töötanud noortega, te õpite ka sotsiaaltööd? Öelge, kui vaadata seda 20 nelja-aastast perioodi, kas noorte nii-öelda kuritegevus või probleemid noortega on need kasvanud, kahanenud või on nad jäänud samaks? Ütleme niimoodi, et ühiskonda väljapoole paistab olukord nagu raskem. Samas tööd tehes siis kogu aeg on olnud noored, kellel läheb kõik väga hästi ja see on enamus. Ja on noored inimesed, kes siis enese teostamisel eneseotsingutel on jäänud hätta ja, ja ega see arv on enam-vähem ikkagi sama. Lihtsalt me, meil on infoajastu hoopis teine ja, ja meil on märkamist rohkem. Aga öelge, miks hakkavad noored tegelema mingite asjadega, millega nad ei peaks tegelema või kust saab alguse see tavalisest lapsest. Ühel päeval saab natuke nagu pätipoiss või tüdruk ja sealt edasi ja sealt edasi, kuidas asi hakkab pihta. Hästi kerge on öelda, et asi on sõprades. Kas on alati? Ei, ta ei ole alati niimoodi, et kui päris algusest pihta hakata, siis tegelikult hakkab see pihta sellest, et ilma sünnivad kõik lapsed ühesuguste eeldustega, suuresti. Et mõnel on erivajadused, mõnel mitte, aga, aga keegi ei sünni ilma ja, ja tal ei ole kaasas kirja, et minust saab kurjategija. Ja tegelikult sealt hakkabki see kõik pihta, tal on ema, tal on isa ja Nemad suuresti kujundavad selle, kuidas lapsel edaspidi minema hakkab. Sest me kõik vajame enda ümber meile olulisi inimesi meil tekkinud, Peab tekkima nendega kiindumussuhe ja, ja sealt kui tunneb noor ennast turvaliselt ja hästi siis on neid probleeme, mis temal tekivad, elus palju vähem. Või ta siis läbib paremini need erinevad mured ja hädakohad. Aga kellel, kellel seda turvalist keskkonda ümber ei ole, siis vot sealt hakkabki kõik pihta. Ja vot nüüd on siis tõesti ümbruskaudsete ja ümbruskonna. Koostöö, et kas me suudame ta õigele teele suunata suhteliselt vara ei ole midagi juhtunud või? Või ta tõesti siis mahelbe käitumisega jõuab nii kaugele, et, et suured mured on ees. Milles jälgitakse, on need siis varajane suitsetama hakkamine, alkoholi proovimine, kindlasti siis mingi mingi aeg, võib-olla tuleb narkootikumid mängu, selline Fandaalitsemine lõhkumine, varastamine või kuidas see nagu hakkab käima. Teie praktika, nagu näitab? Et noorel inimesel on ikkagi see, et, et oma oma erinevatele arenguetappidele siis tuleb tuleb erinevad ülesanded, mis elu talle ette paneb läbida ja, ja, ja kui neid ei ole võimalik, et teostada siis noor otsib endale eneseteostuseks tegevusi, mida tema suudab kontrollida. Aga kas seal on ka selline soov tähelepanu saada, sest kui ma ikka olen mingi parasse jõngmann, paanika suitsu näkku ja kaaslased vaatavad ufo ja täiskasvanud hakkavad kohe näevad, mindi, märkavad. Jah, et paraku see nii on, et me tõesti arvame suuresti ühe müdinat kõik probleemsed noored või suur osa nendest tulevad peredest, kus on probleemiks alkohol, perevägivald ja, ja sotsiaalsed oskused on hästi madalad. Siis päriselt see nii ei ole, neil on igast ühiskonnakihist võtta neid noori inimesi, kes on hädas ja mures ja, ja Nendel kõigil võivad olla suht sarnased väljendamiseks. Näiteks näitan teile, et ma kontrollin ka olukorda. Ma hakkan suitsetama. Võtan suitsu, panen ette, tõmban seda ja see on minu enda kontrolli all lugu. Või pahatihti on meil noored, kes kukuvad ennast vigastama erineval moel, näiteks. Lõikavad omal veene, et see on ka olukord, kus noor kontrollib iseennast, mina teen, võtan Sileti, lõikan oma veenidesse, veri tuleb. Kontrollin seda olukorda ja, ja need hakatakse pihta ikka jah, kergematest variantidest. Et siin tuleb nüüd juba mänguga minu ümbruskond, sõpruskond, kellega ma läbin ja kodus mul ei pöörata tähelepanu. Aga seal pööratakse. Kui ma teen nii nagu teised või teen paremini, siis siis olen ma tegija. Aga millal saab sellest ka niisugune juba kuritegelik käitumine, kus juba minnakse kedagi teist ründama ja kellegile teisele viga tegema ja mis selle tagasi saanud? No näiteks vägivald kui selline noore inimese puhul on pahatihti seotud sellega, et kodus ei ole kõik hästi. Või koolis ei ole kõik hästi, et erinevad vägivalla vormid koolis kodus siis kui noor on sellega kokku puutunud tund ja ta näeb pealt seda, kuidas näiteks isa peksab, ema võidab, kuuled teisest toast, kui isa peksab ema siis temast see tekib, see, et mina olen süüdi, ma pean võtma vastutuse, mina ei kontrolli olukorda, ma ei aita oma ema ja, ja tal on süütunne, häbitunne ja, ja kõik see koosmõjus siis tekitab olukorra, kus noor hakkab vägivalda provotseerima ehk siis ise vägivallatsema selleks, et oma tundeid kontrolli all hoida ja, ja olukorraga kuidagi toime tulla. Ja seda ta siis hakkab tegema, tänavatel ise koolis, teisi kiusata. Aga, aga samas võib ka olla, et ta langeb ise vägivalla ohvriks, et lihtsalt tema ressursid on piiratud ja ta ei ole valmis ühiskonnas vastu hakkama vastu astuma probleemidele. Kas on ka vahet selles, et kas noor on väikses kogukonnas või suures linnas oma probleemidega, et kuidas siis areneb see noh, allakäigutee või kuidas ta võib areneda väikses kogukonnas ju ütleme, külas, alevis inimesed teavad Jah, et eelduseks võiks tõesti olla see, et suures linnas on tegelikult anonüümsus väga suur ja, ja märkajaid selles olukorras selles suures massis on vähem lihtsalt lihtsalt elu on nii kiire ja, ja nii palju sündmusi toimub erinevaid, et nii häid kui ka halbu ja sa ei pane lihtsalt seda noort inimest tähele. Aga kui väikeses kogukonnas, kus on koolis võib-olla käib sadakond õpilast, siis üks vägivallatseja jääb seal kohe silma ja mina väga loodan, et silma jäävad ka need, kes vägivalla ohvrid on. Nii koolis, ise kui kui ka kodudes, sest sest seda on võimalik märgata. Kas ohvrist võib saada ise vägivallatseja, siis? Ja et meie oma töös puutume tihti kokku sellega, kus, kus me ikkagi uurime, miks miks on juhtunud nii, et keegi, keegi noor on selliselt käitunud, et on meie huviorbiiti sattunud või ta või et keegi teine on siis nagu hädas ja, ja kui me läheme tagasi, siis suuresti seal taga on ikkagi see, et ta on ise olnud ohver kas siis vaimselt, füüsiliselt või seksuaalselt. HülgeGuidega vanematega räägite, noh, mingi kell tuleb seda teha, mida nemad räägivad ja kas nad on, neil on üldse aimu, millega nende lapsed on tegelenud või milles on asi? Noh, ega siin ei ole kindlasti ühest vastust, aga, aga mis vastuseid on vanematelt tulnud ja mis pealt pilt sõltuna? Et noore politseinikuna mulle endale tundus ka kuidagi, et emotsioon läks väga väga käima kohe, kui, kui ema või isa vastas sellele sellele, kui tema laps oli alkoholi tarvitanud, võib-olla rüselenud, et et miks te minu lapsega tegelete, et minge püüdke päriselt. Ja päris pätte me püüame niikuinii, midagi pole teha, aga, aga me tahaks. Viie 10 20 aasta pärast ei peaks neid nii palju püüdma ja, ja mina ise usun sellesse, et me peame nendega tegelema. Selliseid vastuseid, kus vanem ütleb, et hea politseinik, teeme koostööd, aidake minu last, seda on kahjuks vähem. Et enamuses ikkagi on see, kus kus hästi palju ressursse, erinevaid, nii materiaalseid kui, kui ka vaimseid ressursse paigutatakse sellesse, et prooviks oma lapse kuidagi puhtaks pesta, et ma aitan niimodi oma last. Tegelikult see nii ei ole, sest last saab aidata selliselt, et kuulatada ära saada adekvaatne pilt ette, mis on juhtunud. Ja toetada teda. See on ju kõige raskem. Kui sa ole last aastaid kuulnud, pole arugi saanud, mis toimub ja siis hakata rääkima, siis see asi lõpeb tüliga. Ja, ja see on, see on väga raskelt siin, siinkohal me peamegi ühiskonnana siis toeks olema. Mina siis riigi esindajana ehk politseist erinevate koostööpartneritega peamegi toetama vanemaid lapsi ja et vanemad saaksid oma lapsi toetada, õppida neid toetama. Kui varem on olnud selles vajakajäämisi. No eks siin on erinevad pered, on inimesed või pered, kus siis ongi võib-olla sotsiaalsed oskused madalat, kus on võib-olla probleeme alkoholi, millega iganes ja siis on pered, kus on kõik justkui korras, vanematel on töö väljas, tundub, et ideaalne perekond, aga laps on millegipärast õigelt teelt kõrvale kaldunud. Kummadega on keerulisem, tööte. Eks eks mõlemaga on keeruline tööd teha. Samas enne kui vastan küsimusele, tahaks veel ühe müüdi ümber lükata, et et me oleme riigina pealiskaudselt, et politsei ja eks nad tulevad, korra räägivad, siis lähevad ära jälle ja löövad käega, et ah siin nagunii ei aita enam midagi, onju. Et tegelikult see nii ei ole, et mina isiklikult ja ma tunnen, tean oma kolleege, kes, kes võitlevad võib-olla mõne lapsega nii kaua, kui ta täisealiseks saab võimule veel kauem annavad üleda piirkonnapolitseinikule, et tegeleme edasi. Et, et selles mõttes selle müüdi, tahaks kohe nagu, nagu ümber lükata. Aga, aga raske on jah, tõesti nendega, kellel on justkui ühiskonnas positsioon. Perel on positsioon ja väljapoole paistab Klandsitud perekond, võtame eeskujuks ja võime anda igasuguseid tiitleid, et väga hea eeskuju teistele tegelikult sees toimuvad, väga koledad asjad. Toimub perevägivald. Sest selline. Inimestel, kellel kõik on juba olemas, neil tekib Depribatsioon ehk heaoluvaegus lihtsalt mitte miski enam ei rõõmu ei valmista, sest mul on kõik olemas. Ja, ja siis ta armuke, mitte autot ja kõigile armukesele on veel korteri ja kõik on olemas, aga aga lihtsalt eneseteostuseks on nüüd midagi uut vaja. Ja, ja see naine ei ole enam see, mis ta oli alguses ja, ja lapsed ajavad vihale ja, ja väga tihti võib juhtuda, et seal sees on vägivald, ta ei pruugi olla ainult füüsiline, füüsiline vägivald on lihtne, lihtsam aru saada. Tekivad kehavigastused või toimub löömine, vigastamine, pigem vaimne vägivald, kus, kus siis hakatakse kontrollima võimu, oma moekogu, selle oma perekonna üle ja ja vot seal on raskem, sest ei ole neid, neid inimesi, täisealisi, kes, kes võtaksid vastutust. Et meil on laps, kes on hädas, kes ise kõigega toime veel ei tule, ta on piiratud teovõimega meil seaduse mõttes ka. Et aga see ei ole oluline, oluline on see, et, et laps vajab tuge ja abidiakohaselt areneda ja, ja kui vanemad ei võta vastutust, siis on väga keeruline. Sest nad ei näe oma probleeme. Rääkimata siis sellest, et lastele Aga külge, kui nüüd on jõudnud noor teieni ja on asjad läinud küllaltki kaugele, vahel jõuab lihtsalt asi, kas aitab siis hirm, näiteks, et kas politseiga hirmutada on õige. Või noh, ma, ma tean, et niimoodi hirmutatakse, et kui sa ikka teed, siis ma kutsun politsei, lähed politseisse, lähed noortekolooniasse vangi ja kõik. Hakkaks pihta juba sellest, et et meil on väga palju viimasel ajal näiteid, kus kus politseiga hirmutamine võib noore inimese panna sellisesse ohtu, et tema elu või tervis on ohus. Et meil noored kaovad ära aeg-ajalt erinevatel põhjustel ja, ja mulle endale tuleb meelde üks juhtum, kus, kus väike poiss kodus kodus metsa ära. Ja politsei otsisid. Vabatahtlikud otsisid, et kõik teised ka. Et meil on jah, selles mõttes nagu elu hästi edasi arenenud. Ühiskonnast ja kõiki neid alati tahaks tänada. Aga, aga poiss oli kadunud ja temast läks mööda politseinik. Ta ise oli, varjas ennast puu taha ära, väljas oli miinuskraadid, riietus ei olnud kõige parem ja, ja politseinik lõksudest mööda, aga kuna kodus öeldi, et kui politsei tuleb, siis viitas või ära ja paneb vangi ja mis mis iganes siis laps kartis, peitis ennast ära politsei eest. Et õnneks märkas järgmine politseinik teda ja ta saadi kätte, aga, aga see jutt tegi endale kõhedaks, et, et see hirmutamine võib viia selleni. Hirmutamine ise on üldse selline asi, mis, mis nagu ei tööta. Aga šokivangistus noortele, ütleme, kui on mingi 17 16, on jäänud vahele keelatud ainetega või midagi taolist ja on näha ilmselgelt, et et noh, läheb üle käte kui nüüd miski asi ei pea. See on, see on üks mõjutusvahenditest ja, aga, aga see ei saa olla kunagi selliselt, et me noore paneme sinna vangi, istub omaette kongis ja ise mõtleb välja selle hea lahenduse endale oma eluks, et nüüd läheb paremaks. See eeldab ka seda, et me mitte ei ole ainus mõjutusvahend, see pigem on see, et ärgitab mõtlema, et kuule, hetkel oleme me olukorras, kus kus tuleks nagu järgi mõelda, siis peaksid järgnema ka võimalused sellele noorele inimesele, meie poolt riigi poolt, et et ta saab neid muutusi ellu viia ja me peame tal toeks olema. Me me ei tohi teda hüljata meile seda. See on teema, millest me täna räägime, noored ja kuritegevus, kuidas seda ära hoida, kuidas toime tulla probleemidega, mis on juba tekkinud ja veel parem oleks, kui saaks neid kuidagi ära hoida. Stuudios on külas Lõuna prefektuuri kagu politseiosakonna juht Helmer Hallik. Me kuuleme sõpruse puiesteelt nende uue loo fotosüntees ja seejärel avame telefoni 611 40 40. Head kuulajad. Kui teil on küsimusi, kui teil on lugusid, siis on need oodatud. Tänaseks huvitav ja teemaks on noored ja kuritegevus ning saates on külas Lõuna prefektuuri kagu politseiosakonna juht Helmer Hallik. Telefon stuudios 611 140 40. Ootasime siis ja ootame teie küsimusi, teie lugusid, võtame esimese eeliste. Hallo, kuuleme teid. Et ise tähvast noortega on ju selline lugu, et teatud perioodil nad ei kuula üldse oma vanemaid, sest nad ise tunduvad endale väga targad olevat. Takse inimesi headusele, halastusele, mitte kuritegude nägu, praegu need äks filmid järjest hullemat seeriat kätesse tapab, ju inimesed esitab ja noor inimene, tema, võib-olla tahaks üht-teist lihtsalt järgi proovida. Aitäh teile. Kuidas kommenteerite, on action filmide, nende probleemide taga? Ja et proua tähelepanek on muidugi väga õige, et kuskil eluperioodil me taipame, et äkki noored enam ei kuula ja teavad ise, mis teevad, aga sinna taha pugedes pahatihti ongi see, et aga teda ei ole kunagi kuulatud, teda ennast ei ole kunagi kuulatud, ta tahab ka kaasa rääkida ja, ja miks tema pärast peab teisi kuulama hakkama, siis tal on juba oma maailm ise tegutseb aga action filmidel ja teistel erinevatel mängudel, mis, mis tänapäeval on siis teatud toosis on, on nad ikkagi inimeste arendavad. Aga, aga kui laps vaatab üksinda kogu aeg action filme ja, ja, ja mängude taga ja vanematel ei ole aega lapse jaoks ja vaatavad, et see on väga hea variant ei sega mind, ta laseb Mul endal tegutseda ja toimetada. Kui niimoodi käituda, siis siis läheb see asi üle üle õige doosi ja, ja tõesti võib juhtuda see, et talle muutub see reaalsuseks normaalseks, et niimodi tapetaksegi niimoodi tehaksegi haigete viga. Ja, ja see, see võib olla ohtlik. Võtame järgmise helistaja, halloo, kuuleme teid. Pange natukene raadio vaiksemaks. Niimoodi Ferrari googel jah. Jah, et ma tahtsin sedasama küsimust väsida, aga kui on hoopis teistmoodi, et kui tütarlaps ei kuule üldse vanemate sõna ja teeb, mis tahab, aga ma ei saa öelda, oleks tele telekas söö köitev lihtsalt Online selliseks et ta elab nagu iseenda maailma iseteadlikuks ja ei kuula enam mitte kellelegi sõna, mis ta siis teha. Aitäh et ma juba ennist ütlesin, et eks seal, eks seal ongi see, et, et noor on lõpuks leidnud oma maailma, kus ta siis ise toimetab ja on oma eluekspert. Tal võivad olla juba jooned vanemlikustamisest ehk ehk ta on ise võtnud iseennast või, või kedagi teist kasvatada ja peab täiskasvanu rolli omama. Et aga, aga ega ma muud ei oska soovitada kui seda, et kuulake tema ära. Miks ta selliselt teeb, et mitte, mitte see, et ta ei kuula teid, vaid vaid võtke aega? Jaa, jaa, rääkige temaga, miks tal sellised mured on, miks ta pirtsutab või, või kuidas see välja paistab, et et kohe ta võib-olla ei räägigi sellest, aga temaga koos olemist ja kunagi ei tee paha see, ma oma oma lastele ütlen. Isa armastab teid, ei saan alati teiega ka kõige raskematel aegadel olla, koos olla ja toimetada koos nii palju, kui selle noore inimesega annab ja, ja kuulatada mure ära. Vahel teeme ju selle vea, et kui me oleme lapse peale vihastanud, seda juhtub, siis me jätame selle viha nagu seisma, me ei oska ära leppida, ei oska andeks paluda, kui oleme ülekäte läinud ise täiskasvanuna ja me ei oska ka vahel lapsele andeks anda. Ja et palju on, palju on selliseid seisundeid, kus, kus kõik jääbki seisma ja minnakse õhtul magama. Tülis. Aga mõelge sellele, et võib-olla ma ei saa kunagi talle enam öelda, et mõistsin sind maanteest, on sulle, et sellepärast tasub alati alati konfliktid ära, lõpeta see niux sotsiaalne oskus, mis on üks raskemaid ja nii nagu nii nagu öelda oma lähedastele, et ma armastan sind või, või ma usun sinusse öelda häid asju, on ka see raske, et lepime ära ja läheme koos edasi. Järgmine helistaja on liinil, kuuleme teid. Olete otse-eetris. Hallo ma tahtsin küsida, et kas kuuekümneaastast meesterahvas saab veel aidata, kel elu karidele jooksnud? Aitäh tegemist ei ole just eriti noore mehe Tänaseni ei ole, aga oma emale on ta kindlasti laps ja, ja, ja sellepärast on mure täiesti arusaadav ja, ja kindlasti saab kuuekümneaastast aidata, saab veel veel vanemaid inimesi aidata, neil on küll välja kujunenud omad arusaamad ja hoiakud aga, aga ma ütlen veel kord, et kõiki inimesi siis on võimalik aidata selliselt, et meie lähedased, ennekõike lähedased, kes ei ole ametkondadega seotud, hoolivad, tahavad teda aidata ja kuulavad ta ära ja, ja kindlasti ei tohi kunagi alla anda. Hallo järgmine helistaja olete otse-eetris. Tere päevast. Tere, mina olen küll oma lapsi kasvatanud nagu arusaamised, et kui sa tahad, et sinu elus jama ei ole sooja valitsusest eemale. Et ma olen nagu seletanud, et mujal maailmas politsei nagu karjakoer, kes nagu valvab kari nagu üle piiri ei läheks Eesti politsei nagu hunt. Et kui keegi karjast eemaldub, siis süüakse lihtsalt ära. Nii et mina ei ole küll Eesti politsei käitumisega rahul ja. Aga on teil olnud endal probleeme sellega või miks te ei ole mina näiteks pole isegi kokku puutunud. Väga palju, ma ei ole vanglas istunud, ma ei ole joodik. Aga no politsei on meil väga palju tülitanud, ei tea, mille pärast. Onu, mille pärast siis, kus te olete kakerdanud? Ta ei, mitte kakerdanud, ütleme autoga turvavööd, pisikesed asjad, et ma olen hästi aktiivne inimene. Ja siit ilma turvavööd tuleb, siis on auto, võib olla valele mehele, pole volitust andnud. Ühesõnaga, niisuguseid pisirikkumisi ka koguneb teil ja see teeb meele kurjaks. Kui palju te olete raha politseile maksnud aga me ei saa midagi teha, teil on nii palju rikkumisi. No vot jah, aitäh, et helistasite, kuidas kommenteerite seda, et on võimalik ka lapsele mitte politsei hirmutada, vaid siis nagu öeldud katsu ikka mingid teised struktuurid leida osa Nostra ja nii edasi. Jah, kuuldes seda seda lugu, siis. Mulle jäi see kõrvu helisema see, et politsei tülitab et kuuldes neid erinevaid situatsioone, kuhu on siis härrasmees sattunud siis politsei. Esiteks jälle üks müüt, et politsei ei, ei saa seda raha endale ja, ja politsei ei, ei tee selle rahaga ise mitte midagi, see on, läheb riigikassasse ja sealt paremad ja targemad inimesed siis otsustavad, kuidas seda raha jagada. Aga, aga see jah, me ei tee seda tülitamise pärast ja trahvimine iseenesest omaette ei ole üldse eesmärk. Mina pean seda ka üheks meetmeks, ainult kui turvavöö on lahti, siis on suur tõenäosus, et inimese elu või tervishoiuohus olla ka linnatingimustes väikesel kiirusel, sest kui turvavööd peal ei ole ja üks korralik jõmmkärakas sulle tagant sisse sõidab suure kiirusega, siis võib juhtuda, et sa jääd eluks ajaks sandiks või seal isegi suurema. Et, et selles mõttes see ei ole tülitamine, vaid see on inimeste abistamine ja, ja selle tõttu mina ikkagi kutsuks ülesse, et räägime lastega nii nagu arst on, väga lugupeetud inimene tahab terveks ravida või päästeametnik on alati valmis, et kui tuleb tulekahju, tuleb ta appi kustutama, siis politsei tuleb kaapi ja, ja kui me selliselt koos edasi läheme ja jätame, jätame kõrvale need senised juhtumised, siis mina usun, et ühiskond paremaks Võtame järgmise helistaja, veel viimane helistaja, kuuleme teid. Tere. Tere. Küsimus on selline et ehk on tehtud uuringuid mikspärast, noored kaovad, et vaikitakse see lihtsalt politsei poolt maha, et mis need põhjused on, et kui kätte leitakse kadunud, et inimesed tervena, et kas nad on kodused põhjused või on kooli põhjused, need nagu jäävad kuhugi nurga taha. Täna väga kena päevadel. Aitäh jah, et tegelikult on, on meil veel olukord, kus, kus inimesteni ei ole kõik see informatsioon jõudnud, mida, mida politsei väljastanud on nende põhjuste kohta aga, aga paslik ongi siinkohal jälle öelda, et et põhjused võivad olla väga erinevad, et meil kadunud inimestega on, on selline lugu, et ühed neist tahavad ise ära kaduda. Ja, ja seal võivadki põhjused olla tõesti suuresti kodused või tööga seotud, aga inimesel on mure ja, ja ta ei saa sellega kuidagi teisiti hakkama, siis ta lihtsalt tahab teiste juurest ära kaduda, mõelda järele. Või, või, või üldse ära minna siis sellest riigist, mis, mis talle enam ei meeldi. Siis on noored inimesed, kes sõltuvusainete ajal kaovad ära ja, ja see on niisugune meie jaoks väga-väga raske, väga raske grupp, et et seal tuleb hästi kiiresti ruttu tegutseda, sest noor võib-olla lihtsalt sellepärast hädas, et ta on joobes ja ta ei saa endaga enam hakkama. Et siin traagilisi juhtumeid lähiminevikust on, on, on päris palju ja siis on inimesed, kellel on lihtsalt haiguse tõttu erivajaduse tõttu kaovad ära, et et ütleme nii, et kõik on rasked, aga kõigi nendega tuleb kohe-kohe tegeleda ja, ja nagu ma ennist ütlesin, siis on õnneks ühiskonnas suur kiht inimesi, kes, kes meil abiks on. Aitäh teile. Helmer Hallik, veel viimane küsimus. Öelge, kui ma nüüd tavalise kodanikuna juhtun nägema noortekampa või noori, kes on nagu tegelevad millegiga, mis ei ole nii hea, kuidas ma peaksin käituma. Kas ma peaksin helistama politseisse, kas ma peaksin minema sinna neile loengut pidama või mida ma peaksin tegema väikses asulas võib-olla ma tean nende vanemaid, et lähen räägin ema-isaga, mis võib põhjustada konflikti, et no mis see sinu asi on, mida mu laps teeb. Aga võib olla, on see hea, kui nad teada saavad. Suures linnas pole ka seda võimalust. Jah, et ega siin ühesugust retsepti ju ei ole ja, ja inimesed on väga erinevad, kes märkavad, osad ei märkagi üldse, et tuleb meelde üks juhtum, kus noor inimene oli ühes bussipeatuses suures linnas pikali maas kuus tundi. Ja, ja siis tuli esimene inimene, kes teda märkas ja ütles ka tema ütles, et kõnesed joodik on pikali maas. Tegelikult oli noormees raskesti haige ja vajas abi. Õnneks jäi ellu ja kõik oli korras, aga, aga nii see on selles suures linnas. Aga kui juba märgatakse, siis ja oma südametunnistusega tunneb, et asi ei ole õige. Et see võib olla ju väga lihtne, kus, kus keegi loobib kividega aknaid teeb omast arust nalja või, või siis on tõesti juba see, et tahaks kedagi kiusata. Või, või see, et istuvad kuskil pargipingil, teevad suitsu, tunduvad alaealised, et sellised väiksed asjad. Aga kindlasti tuleks nendest teada anda, et ja vot siin on nüüd inimestele erinevaid variante, et üks on see, et helistada 112, rääkida asun sellises kohas, mulle tunduvad, need noormehed on alaealised, nad suitsetavad siin või nad suitsetavad siin regulaarselt anda sellest teada, see informatsioon jõuab konstaablina, piirkonnakonstaabli või noorsoopolitseinikuna. Ja tegelikult on temal juba võrgustik olemas, et meil on esimesest jaanuarist seadusandlus muutumas, kus, kus salajaste komisjonid kaovad ära, aga, aga kohaliku omavalitsuse lastekaitse spetsialistid sotsiaaltöötajad saavad endale ülesande siis probleemsed noored ära kaardistada nendega tegeleda ja, ja seda siis koostöövõrgustikus, politsei, psühholoogid, ohvriabi, muud kõike perearstini välja, et Need väga erinevaid koostööpartnereid ja, ja, ja vot, me peame leidma koos selle selle ravi, et alati üks ravi ei aita, tuleb võib-olla raviskeemi muuta, jälle edasi tegeleda, aga kindlasti kaasatakse sinna vanemad, lähedased, teised õed-vennad on teinekord väga hea. Väga head toetajad, et oluline on lihtsalt see, et kui märkate olge head, andke teada, sest mina usun, et kõiki kõigi saab aidata selles ühiskonnas üht, keda kiiremini, keda keda pikemalt mõnda võib-olla tuleb saata terve elu. Aga, aga me ei saa niimoodi käega lüüa ja jätta jätta see märkamine siis teatamata. Me samamoodi ootame perearstidelt kooli, õpetajatelt, kõigilt teistelt koostööpartneritelt ka seda, et laps on äkki vaikseks jäänud või äkki on äkki muutunud muutus hoopis selline, et on hakanud vägivallatsema kõiki neid märke ootame. Politseile on laps ja pere väga olulised ja, ja kui me, kui me seal kõik aitame, siis meie kõigi tulevik on turvalisem. Siis me ehitame uusi vanglaid või mõned ümber ehitada millekski muuks. Jah, et me ei pea ressurssi paigutama siis sellesse, et, et korrarikkumised lõpetada või, või korrarikkumise tagajärjel siis inimeselt võtta vabadus. Ma väga tänan teid saatesse tulemast, Helmer Hallik, kagu politseijaoskonna juht Lõuna prefektuurist ja palju jaksu, jõudu kõigile, kes seda rasket tööd teevad ja korda hoiavad ja vaatavad ja juhendavad siis, kui kes seal eksinud. Jah, aitäh teile ja ma ütleks, et kõigile meile, et kui me märkame noori, kes on kuidagi veidralt käituvad, ärme mõistame neid hukka, vaid proovime neid mõista. Aitäh ja järgmine laul kõlab itaalia keeles Lorenzo Dracula saama Jaali, siis oleme võrdsed, on selle nimi? Jätkame raamatute teemal ja raamatud on selles suhtes toredad kaaslased, et koerad lugemise selgeks benud, siis ei jäta nad sind kunagi üksi ja saia ise ka üksi saad alati võtta raamatu ja lugeda, kui vanematel näiteks ei ole aega, mis on küll muidugi pahasti, sest parem oleks, kui vanem ette loeks. Me hakkame rääkima just raamatutest, mis on mõeldud eelkooliealistele ja väikelastele, sest nimelt hiljuti toimus konkurss pes põlve pikku raamat kuuendat korda, seda on korraldanud kirjastus, päike ja pilv ning saates on meil külas kirjastusest Katrin Rein modere. Tere. See konkurss kuus aastat, kui palju on ta lastele selliseid originaalkäsikirju siis toonud või raamat? Kuus korda kuus kordne alustasime aastal 2006 ja konkurss on toimunud iga kahe aasta tagant igal teisel aastal, vahepeal oli üks natuke pikem paus. Ja igal igale konkursile on tulnud, et kuni 100 käsikirja, et tegelikult päris päris palju. Nüüd viimasel konkursil sel aastal oli meil 67 käsikirja natuke vähem, aga kvaliteet oli võib-olla seda parem. Ja, ja üks põhjus tõenäoliselt, miks neid käsikirju vähem natuke tuli, oli ka see, et me panime seekord reglementi sisse punkti, et ei tohiks olla käsikirjas rohkem kui 1000 sõna. Et meil kippus tulema nagu selliseid pikki-pikki hobuseid, mis tegelikult ei ole nagu üldse selle sihtgrupi teema. Ja noh, tundus, et on vaja nagu ära ära raamistada ja näidata paremini, et, et kui, kui suuri või kui pikki tekste me siis ootame. Millest kirjutati, millest taheti, lapsed loeksid? Kiisud kutsud rongid, autod väga paljudest erinevatest asjadest. Näiteks võidude sel aastal võidutee töö, pealkiri, käsikirja pealkiri, klik päev ja see oli selles mõttes tegin meil hästi meeleheaks, et just see töö nagu võitis konkurss, on anonüümne, nii et kui me žürii nagu hindab, siis me üldse ei tea, et kes need pildid tegi või kes need tekstid kirjutas? Muidugi mõne kunstnik, kui käekiri on tuttavad nad nagu ära, et aga selle töö puhul arvasime, et äkki on see või teine inimene ja kui me tegime ümbriku lahti, siis oli üllatus väga suur, sest täiesti uued nimed lastekirjanduses selle teksti Toron, Kadri Kiho ja pildid on teinud Mirjam siin. Ja seal oli selline hästi tore, selline hea pildi ja teksti koostöö ja ja selles see lugu nagu räägibki aukudest põhimõtteliselt päevas ühepäevased. Ja me hakkasime ka žüriina seda, noh, žüriiliikmed, kui me hakkasime seda tööd nagu lugema, et siis me tõdesime, et maailmas on tõepoolest ikka väga palju erinevaid auke, hakkas mõned ka piltidelt otsima ja leidsime ka. Ja et maailmas on palju erinevaid auke, mõnel on tähtis roll täita, mõnest oleks hea lahti saada. Ja, ja noh, alati on hästi hea meel, kui läbi konkursi saab tuule tiibadesse mõni täiesti uus nimi, et see on ka nagu üks selle konkursi eesmärk, et täidab leida või leida, otsida ja leida uusi noori autoreid, uusi illustraatorid. Mul on tunne, et see eelkooliealised ja väikelapsed on väga raske sihtgrupp, selles mõttes, et kes nende käest ikka on küsinud, et mis raamatuid lugeda tahate, see on rohkem nagu aimamise värk, sest ega lapsevanemad ostavad Lapsevanemad ostavad raamatuid, lapsevanemad ostavad neid tihtilugu pealkirja piltide järgi, kuigi noh, lasteraamatutes sellistes pildiraamatutes on tekstiga nii vähe tõustes jõuab nagu läbi lugeda. Aga eks see ikka sõltub sellest, et mida vanem nagu arvab, et tema lapsel vaja on või mis talle nagu meeldida võiks. Et siin muidugi kutsuks üles kõiki lapsevanemaid oma lapsi mitte alahindama, et et ostke talle teinekord ka selline pildiraamat, mis, mis teile tundub, võib-olla tume või keeruline või, või, või, või need pildid teile endale võib-olla väga ei meeldigi. Proovige lapsed peale, äkki talle väga meeldib. Natsism. Selle peale nagu ei ole kunagi ise ka lapsevanemana mõelnud, ma ütlen, aga huvitav, et kas lastele olete te uurinud, ei saanud teada, et võib-olla meeldivad neile niisugused muinasjutud, mis on küll pikad, aga sünged, aga lapsevanem peab ette lugema ja juttu on rohkem kui 1000 vähemalt. Kas nad jõuavad üldse kulate? Oleneb lapsest, ma arvan, oleneb ka sellest, kui vana ta on, sest noh, kolmene jõuab kindlasti nagu nii ühtepidi ühte pikatud juttu kuulata ja seitsmene võib-olla rohkem, eks ole, aga aga kui ma oma tütre pealt vaatan, kas on praegu kaheksa, siis, Kui asi läheb õudseks, siis ta pigem ei taha. Aga kindlasti on ka teistsuguseid lapsi oma proovima. Kui palju meil ilmub praegu lastele raamatuid ja mis see tase on? No on see raamat nüüd igal aastal lastekirjanduse keskus võtab nagu eelmise aasta kokku märtsikuus märtsi alguses ja praegu on andmed nagu aasta 2016 kohta ja siis ilmus kui lastele ilu- ja aimekirjandust 787 raamatut. Ja sellest siis algupärandid oli 216 ja ilukirjandust 163 päris välja päris palju, jah, kui nii nagu võtta, siis see 780 700 praktiliselt iga päev kaks raamatut, eks, aga seal sees on kõik, et seal on just nimelt nagu need teatmenoh nii-öelda nagu aimekirjandust, teatmekirjandus, tõlked, kõikvõimalikud Disney raamatut, kõik, mis meil üldse nagu lettidele raamatulettidele jõuab. Kuid eestlase jalgu, põrandaid otsite, kas need lähevad hästi müügiks, võetakse need hästi vastu või otsitakse ikkagi statismite nagu ütleme pildi järgi, et on niisugune ilus ja väga selline. Ütleme niimoodi, et ega see väga kvaliteetse originaalse lasteraamat do tiraaž väga suur ei ole, et see on ikka natuke selline harimise ja inimeste harimise natuke sellise õpetamise nagu küsimus seda hariduse töötajad, meil ka lastekirjanduse keskus suurepäraselt. Et noh, ütleme nii-öelda laiadele massidele, kui saab niimoodi öelda üldse siin meie kontekstis on noh et mida, võib-olla tõesti, mida roosame ümaram, seda, seda ja sädelevam, seda, seda, seda paremini ta nagu läheb, aga ma usun, et tasapisi ikkagi on hakatud nagu aru saama, et see raamat, mis nagu jääb, on nagu natuke teistsugune, et see, mis ka tõesti nagu midagi nagu pakub ja kaasa mõtlema paneb. Aga öelge nüüd need kolm võidutööde, millal neid võib poest otsima minna. Need kolm võidutööd, me tahaksime ära ilmutada enne järgmist ladviku raamatu konkursi, mis toimub siis 2019. Esimesi ühte või kahte neist kolmest võib kindlasti juba järgmine nädal või järgmine aasta ahvandust lugeda saada. Ja need siis on, ütleme ära esimese kohase Auklik päev, mille teksti autor on Kadri Kiho, pildid on teinud Mirjam siin. Teise koha sai käsikiri nimega ahhaa ja see on selle pärast väga huvitav ja omapärane, et selle on kirjutanud teadlane Els Heinsalu ja pildid on teinud Kristi Kangilaski, kes ise kunagi just tänu sellele konkursile tuule tiibadesse sai. Ja see on hästi tore, sellepärast et tavapäraste karukeste kollikeste asemel pajatavad seal autorid mudilasele mõistetavas pildi ja sõnakeeles hoopis teadlastest ja teadusest. Ja kolmas käsikiri on nimega väike armastuse lugu ja selle autor on Tiia navi ning pildid on teinud kadi kure tuntud teada hea, väga hea illustraator. Ja see on selline sõbraleidmise hoidmise lugu ja kurbustama kaotamise üle ja, ja rõõm tema leidmise üle kõige leidmiseks. Kõik on ääretult olulised teemast ja nendest lastega rääkides, uskuge mind, neis kasvavad paremad inimesed ja ja elu on üldse ilusam, aitäh saatesse tulemast. Katrin, Rein maa ja me jätkame siit muusikapalaga. Revas ja jumal elab pealinnas. Meil on linna ja linn elava. Looduse ma. Pealinnas akna taga hakkas lund sadama natukene aega tagasi, huvitaja saade on tänaseks läbi, meil on Krista taim, ma tänan teid kuulamast ja kohtume hädas.