Vikerraadio. Tervist, head kuulajad. Kell on 10 ja viis minutit, algab huvitaja saade, täna on teisipäev ja meie räägime tervisest. Meil on külas legendaarne südamekirurg Toomas Sulling, kes on andnud tuhandetele inimestele uue elu võimaluse opereerinud Sis tuhandeid südameid ja ja tänases saates räägimegi. Missugune on kõige parem kingitus meile? Meie oma südamele. Missugused on kaasajal praegu need võimalused, et inimest ravida, tervendada ja kuidas peaksime siis tõepoolest hoidma ennast, et süda võiks aastakümneid pumbata ja tööd teha. Aga saate teises pooles on ka novaatori terviseuudised. Meile tuleb stuudiosse jällegi Marju Himma ja ta räägib meile Eesti teadlaste vähkkasvajate uuringutest. Kuidas siis kasvajarakkude energiat mõõdetakse ja tuvastatakse siis vähki. Ja, ja teine teema, millest ta räägib. See on vaimse tervisevallast, kas lapsed teevad perekonna, ema ja isa õnnelikuks? Sellised teemad ja mina olen saatejuht Meelis Süld, head kuulaksid. Nõnda siis tänases huvitaja saates on meil külas koronaarkirurg Toomas Sulling. Tervist. Tervist. Te tegite oma viimase operatsiooni mõned aastad tagasi ja elutöö on olnud pikk ja teil on olnud natukene aega ka mõelda selle üle ja panna ka oma mõtted kaante vahele ja olete tulnud välja raamatuga Südamega südamest. Aga just nimelt, et kui võrreldagi seda, seda võimaluste spektrit siis umbes pool sajandit tagasi ja tänapäeval siis siis millise hüppe me oleme ühiskonnas just südamekirurgia valdkonnast läbi tehingud. See on jah, küsimus on huvitav. Kui võtta, siis mitmete juhuste kokkulangemisel ma hakkasin tundma juba üsna varakult tudengina koronaarkirurgia vastu, juhul kuna oli võimalus tollal kirjandusega tutvuda ja siis millest raamatus kirjeldan ja pakkus patsient koronaar südame pärgarterite osas, nagu midagi erilist kirurgiat veel ei ole. Ja ometi haigus on, mis võtab juba tollal ja ka nüüd ikkagi kõige rohkem inimesi. Surma põhjusena ikka ta on number üks ja aga siis olid üksikud katsed olid ja see oli huvitav. Ja ma mõtlesin, väga huvitav oleks sellele pühenduda ja ja nii hakkaski ja ei läinud, läksid alles mõned aastad mööda, siis tuli ikkagi Ameerikas üks Argentiina kirurg pani printsiibid maha mõned aastad hiljem, see on siis umbes viis aastat hiljem, kui ma hakkasin asja vastu huvi tundma ja proovisin mitmesuguseid variante seal ka katseloomadel, et kuidas oleks võimalik midagi südame pärg artidel teha. Aga siis Argentiina kirurg Fawaloru, panin need printsiibid maha, tegi esimesed operatsioonid publitseeris ja siis läks lahti juba aasta-paari möödud tuhandeid operatsioon üle kogu maailma läks käiku ja siiamaani seal võib-olla praegu tehakse ta natukene vähenenud, haigus on vähenenud, aga samuti ka invasiivsed kardioloogid, osa haige taga, siis teevad ära, siis praegu on ikkagi kaugelt üle poole miljoni operatsiooni aastas tehakse maailmas nii et ta on väga levinud, kuna kahjuks ka haigus on levinud. Aga minul on olnud, ma olen sellel laine peal olnud nüüd algusest peale, siis kui ta me alustasime kuni siiamaani. Ja tõesti, see areng on olnud kuidas öelda. Imetlusväärne, kui nüüd tagantjärgi vaadata, kuidas meie alustasime, millistes tingimustes ja kogu maailmas tollal, millised probleemid oli, siis areng on jah ikkagi olnud. Seetõttu me algul noh, siis oli veel üldse südame ja südame veresoonte kirurgia just üle kogu maailma alles oli lapsekingades ja arenes, hakkas arenema ja selle juures kadentsi koronaarkirurgia läks. Ja. Kohe väga efektiivseks et haigeid, kes hea näide on üx haigete grupp, on me seda nimetame vasaku pärgarteri peaharu kahenemise mille tagajärjed on sellised, et tollal, kui veel mingeid protseduuri tehtud, kuid juba diagnostikat tehti, me hakkasime sellega tegelema, saime kohe aru, et Tirurgiaid ilma diagnostikat ei saa teha ja me hakkasime seda ka õppima. Aga operatsioon, esimesed nüüd südame pärgarterite ülesvõtet tehti kusagil 1000 90 58. aastal operatsioon, mis läks käiku, see alles 68 10 aastat läks selle peale, kuid see näitas ära, et selline tärkarteritest ikka väga palju sõltuda. Just vasaku näitena vasaku pärgarteri Pearu haigus, kui see avastati, siis nendel haiged, need haiged surid kolme aasta jooksul ära, nendest 60 protsenti ja see oli ikkagi tohutu ja praegu on neid, kui selline haige avastatakse, siis tuleb kohe lahendada ei samal päeval või järgmisel päeval, aga see ei tohi viivitada. Ja noh, selle areng on olnud selline, aga siis veel vaadati ja oodati ja kardeti, kas me üldse seda julgeme opereerida, selliseid haigeid ettevaatust, mitte operi, no ühesõnaga pikkamööda kirurgid, konservatiivid, ega nii kerge kõike, aga siis peab olema mõned, kes natuke rumalamad, kes võtavad asja ette ja tõestad ära, et tuleb minna ja siis vaadati toijahtija aru, tuleb opereerida ja sa pead. Algul kardeti neid, aga pärast nii oli meiega ka samuti. Natukene hiljem küll siis meil oli juba võimalus lugeda ja saada infot teiste meeste töödest ja tulemustest ja meil ei olnud ka veel tingimused, need tingimused tuli luua. Ütleme sellest ideest hakata üldse koronaarkirurgia meil tegelema. Esimese operatsiooni võttis aega 10 aastat. Selle aja jooksul me tegime endale enam-vähem selgeks, kuidas saada pilti südame tõr kartulitest. Ja ka vastavat aparatuuri muretsemist olnud tingimustes oli erakordselt keeruline. Ütleks noh, praegu on hoopis midagi muud, aga siis Nõukogude Liidu midagi sellist ei toodetud, ei ole siiamaani toodetu. Ja mujalt tuli osta seda raske valuuta eest, mis noh, väiksel Eestil ei olnud see mõeldav, noh, võiks öelda, et meie Inimene läks, küsis Moskvas, et kas on võimalik raha saada sellise aparaadi jaoks ja selle peale öeldi talle. Kuulge, te olite on ainult üks miljon. Aga meil pole 25 miljoni jõuks ka sellist aparaati, need, ärge üldse meid tülita. Kellest sõltus kõik sellised suhtumised, olite olnud? Nii et nullist ikkagi sisuliselt on tuldud tänapäeva välja, et kui te alustasite, siis praktiliselt. Täielik null, aga vähemalt arul lugesime, mis on vaja teha selleks, et ja oli sellised juhus jälle väga toredad, andekad noored, kes läksid mitte mina üksi, vaid seal tuli just nii-öelda moodustasime meeskonna, kes hakkasid selle asja erinevate lõikudega tegelema, siin ütlen. Mina Mölder tegeles kirurgilise asjadega ja samuti ka diagnostika küsimustele, siis Teesalu, doktor, professor Reneeritus, tema võttis enda peale anesteesia kunstliku vereringe, mis on vaja operatsiooniks teha. Ja kolleeg noor tollal noor Jaak maros võttis enda peale diagnostika kõik see tuli luua kõigil meil nullist täis nullist muretseda vastav aparatuur ja teadmised ja see oli noh, Eestis jaga tollase Venemaal olime esmategijad kõikidel nendes lõikudes, ütleme nii vist. Aga meil õnnestus, olime kõik koos ja nii hakkas asi arenema. Pärast esimest operatsiooni tulid teine, kolmas ja kiiresti hakkas kasvama, vaatamata sellele tegelikult tingimusi ei olnud, neid tuli endal meil luua, mitte midagi olnud saada, ütleme põhjapanevaid asju. Venemaal ei olnud, tuli vaadata, kust saada valuutat, kus saada või siis midagi. Ülikooli töökojast tollal Tartus Kundas, kus me alustasime, kõikide nende asjadega oli suurepärane nii-öelda õppetöökoda või kuidas seda nimetati ja nemad siis vähegi kõlblikke vene massiinstrumente ja aparaate siis parandasid, muutsid nii, et nad olid ikka kasutatavad, kuigi raskelt, aga vähemalt kasutatav. Ja niiviisi saime, hakkasime peale ja me pikkamööda, kuni jõudsime 100 operatsiooni nii ja nii edasi ja nii edasi. Samuti oli arstidel oli ka vabandus, mis hakatud südameid rääkimiselt, infarktihaigeid opereeri issand jumal. See, see tuli ka pikkamööda tõestada ja nii edasi. Aga see on, see on sama areng, mis toimub maailmas igal pool meil ka. Et me jõudsime enam-vähem ühel lainel, kogu aeg selle arenguga minna kaasa, kuni käesoleva ajani. Noh, uued mõtted kõike kirjeldada, seal liiga detailne, aga nüüd on, operatsioonid on ikkagi tehakse. Ei olegi vaja üldse kunstlikku vereringet. Re üsna palju juhtudel arstid on selle omandanud, võib teha töötaval südamel haigele on selle võrra oluliselt kergem. Ja ajaliselt ka kui vanasti, milleks tavaliselt peaaegu päev otsa operatsiooni, nüüd võib selle ajaga kolm operatsiooni ära teha, nii et kõik on oluliselt muutunud. Ma just et, et kasvõi see, et kui pikaldumine operatsioon kestab, et tänapäeval tehakse asju kiiremini ja, ja jällegi mõeldes samas nende arstide võimetele, kes samal ajal on pidanud seda, töötavad palju raskemates tingimustes tegema, et noh, see peab ikkagi väga tugev ettevalmistus olema ilmselt ja väga hea närvikava, et üldse südamekirurg olla Motivatsioon oli, kõigil, tahtsid midagi uut, noored, vabandust. Noh, ma nimetaks neid kõik, meid kutsuti Vanaadikud. Et me saime kõik, kõik on võimalik, kui sul on tahtmist ja midagi, ma arvan, igaüks, kes oleks olnud küsimus ei ole tahtmises ikka ja öeldi, et meil tahtmine on kõigil. Ja me saime kõigi oma asjadega hakkama, nii kirurgid, Annistasinoloogid, ka diagnostikat, kes sondeerisid südant tol allu ja uuringute, nii et meil see võiks öelda peaaegu me võtsime seda asja, loomulikult ei olnud midagi erilist. Aga inimeste südamed varasemalt ja nüüd räägitakse jõud sellisest tervislikust eluviisist üha rohkem ja rohkem. Aga kuidas on, et kas meie südamed on nagu tervemad või Me oleme haigemaks jäänud? Täpset statistikat ei ole, kuid ikkagi noh, üldmulje, mis on, ütleme kohe arvude põhjal õlaga arstina võiks öelda, et jah, me, Olukord on läinud palju paremaks tähendab alates sellega, et inimesed on hakanud praegu palju rohkem mõtlema oma südame peale kui niisugusele. Aga siiski ütlen kohe, et ka veel vähe on paremaks olukord läinud, inimesed ei suitseta, vaatavad ka, mida nad söövad ja liigutavad ennast füüsilise kõik see, mis on, ütleme, hoiab südant tervena ja selles suhtes on suur muutus siiski toimunud, kuid ikkagi veel vähe. Miks on vaja, minul käib üle mõistuse, ma ei ole kunagi ei saa aru, miks peab suitsetama, see üks halvemaid Factory on, mul meeldib tõesti alles kaks päeva tagasi Ameerika suitsu suitsutootjate firmad on esmakordselt tunnistanud siiamaani tunnistanud et suitsetamine on niivõrd kahjulikke, neil seal Ameerikas sureb iga päev 1200 inimest suitsetamise tõttu. No see on mingi suur samm, ma ei tea, mis nendes firmades nüüd saab pankrotti või hakkavad midagi muud tegema. Aga see on suurepärane asi. Saaksid suitsetamisest lahti, see oleks suur samm. Kahjuks meil veel ei ole seda ja vist on noorte neiude osas isegi tõusu Vistandma, täpsemalt seda statistikat ei tea. Aga noh, aga arstide seas on küll öeldud, raudselt suitsetamine oluliselt vähenenud. Kui me alustasime, siis peaaegu kõik suitsetasid peal minu nüüd ei, sest mitte keegi. Meie kirurgide nende seal. Nii et väga palju on südamega seotud ikkagi neid elustiili, küsimusi ja riskifaktoreid, mida annab vähendada. See on jah, teil on õige, meie kahjuks ei tea veel seda haiguse täpselt, aga me teame neid faktoreid nagu te nimetasite, juba riskifaktorid soodustavaid faktoreid ja need on püütud ja püütakse ikka edasi võtta kontrolli alla, et seda haigust siiski võimalikult vähendada. Ja on efektiivne need, kes on suitsetamisest loobunud ja need, kes on hakanud rohkem liiguta. Nende seas on infarkti võimaluse oluliselt väiksem. Kuid see ei ole absoluutne, kuid väiksem. Aga kuidas on pärilikkusega, et kui palju on südamehaiguse puhul ikkagi geenidest lihtsalt määratud, et kellelgi suguvõsas on süda nõrgem ja, ja nõnda võib siis arvata, et see kuidagi siis on ka teistel lähedastel pereliikmetel. Kahjuks, see on küll nii jah. Et pärilikkusele on kindlasti oma mõju olemas, me näeme seda oma töös, ma olen opereerinud nelja venda näiteks kõik ja pere, see on haiguslik või on ka ainevahetust, nii noored seal. Vabandust, selline juhtum, kus kui seal on kõige noorem haige, keda ma olen opereerinud, 24 aastane, tema vend oli saanud infarkti 27 aastaselt. Isa oli surnud 32 aastaselt infarkti, see oli sein. Kolesterooli väga raske, ainevahetuse muutus aga samuti noh, ühesõnaga viitel on ka sellel noh, huvitavad on olnud, ma pehmitu haiged olid kes olid kaksikud eestist. Me opereerisime siin ja tema teist poolt, ühesõnaga venda opereeriti samal Ühendriikides või Kanadas kah sellesama tõve töötu, nii et neil on otsustav tähtsus. Mitte otsustab, aga küllaltki suur tähtsus on pärilikkuse ja need, kellel selline asi on, peaksid enna tundma muret ja kindlalt. Nemad peaksid eriti jälgima neid Riski tõstvaid momente, nagu on suitsetamine ja liikumine ja toitumine et, et neil see välja ei lööks, nii-öelda see haigus. Ja olla kindel, et võib-olla siis teine pool äkiline geenid ei ole nii halvad, temal ei ole ana. Aga see natukene jah, võiks. Kellel on suguvõsas infarkti, võiksid rohkem ennast kontrollida. Aga kuidas on sellest haigusest taastumine, et kirurg teeb oma töö, annab, annab endast parima aga kas siis võib loota ka, et, et see elu on täisväärtuslik pärast selle haiguse avaldumist ja, ja operatsiooni. See on hea küsimus selles suhtes, et see sõltub nüüd sellest milline oli algmaterjale. Koronaarkirurgia on üldiselt kudeda suurepärase efektiivsusega, mitte mitte iga südameoperatsioon ei anna sellist efekti, kui annab koronaarkirurgia seal noh, kui pannakse see noh, ma ei hakka seda lahti seletama, aga Meie koronaarkirurgid teevad südame verevarustuse korda reeglina nendel rasketel haigetel, kus enam rohtudega, aga samuti Kasel võrgu panemiselistentimisega abisa ja inimesi momendiks tehakse ta korda temal südame verevarustus. Nii, ja nii, tead selle koopereeritud inimese ja tema arsti ülesandeks on see, et püüda nüüd haigus võimalikult seisma panna võimalikult aeglaselt, kuna kahjuks tal on progresseeruv iseloom, eks ole, areneb pikkamööda aastate jooksul, aga siin on võimalik väga palju, mida teha, kui hakata neid asju kõike jälgima. Ja ma ütleksin, et rõhuv enamus haigeid seda teevad, kui varem enne suitsetamist suitsetamise maha ta hakkab liigutama, ennast mõõdukalt parasjagu hakkab kui tal infarkti pannud hakkab jooksma, käin. Ühesõnaga füüsilist koormust ärkab andma regulaarselt endale ja toitub ja need haiged võivad panna selle haiguse arengu üsna kauaks või pikkamööda, nii et üsna aastakümneteks täiesti rahuldavas seisu. Noh, minul on jäänud mulje, et mäletan, kui ma esimest operatsioonide juures seal uued hädad kippusid tulema, no siis me kõiki asju ei teadnud, ei olnud ka võimalusi olnud ravimitega midagi kusagil kuue-seitsme-kaheksa aasta möödumisel, aga nüüd ma näen, et väga palju haigeid, kellel tekivad esimesed hädad, on seal kusagil 15 aasta möödumisel ja hiljem, see sõltub ka nüüd sellest algnivoost. Nüüd ja siin on tähtis koht ongi nüüd patsiendil endal, et ta jälgis neid reegleid, need reeglid on ju lihtsalt kõik, igalt poolt sellest kirjutatakse, räägitakse, aga me jälginud tähtis on neid jälgida, aga motiveerid haiged, kes on opereeritud, anud motivatsioon olemas, seda teist korda enam lõikusele seal on ka võimalik. Siiski lõikusele ei taha minna, vahel ei ole, ka seal on võimalik, kui asi on nii kaugele läinud. Nii et minu arust olukord on ikkagi selles suhtes paremaks läinud ja Koronaaride operatsiooni järgselt inimese, kui ta enne ei ole juba noh, infarkti saanud elada täiesti normaalset elu, nii nagu kõik teised, kes ei ole seda operatsiooni läbi teinud ja pikka aega rekord, mis minul haige on elanud pärast operatsiooni on 34 aastat. Aga üsna palju on, kellel on 20 aastat möödas operatsioonist ja elavad ka hästi ja muidugi on tulnud, pärast seda on õnnestunud ka uuesti opereerida, hea eduga viia ta üle 30 aasta. Ja kaugemale ma ei tea kui kaugele. Ühesõnaga, operatsioon on efektiivne ja haige peab siin kaasa aitama, et see seis püsiks. Meediume oma töö ja nüüd jääb patsiendi ülesandeks teha kõik selleks, et meie töö võimalikult kaua kestaks. Tulemas. Me teeme siinkohal väikese pausi. Meil on stuudios külas koronaarkirurg Toomas Sulling ja jätkame siis mõne hetke pärast. Mina ei läheks aga. Käed. Ta piinleb, karjub, määrab ära. Kliendi käest. Hästi. Keel nihuke. Nõnda siis tänase saate külaline on meil südamekirurg Toomas Sulling ja räägime südamest, missuguse kingituse me võiksime siis oma südamele teha? Jõulud on tulemas. Me mõtleme kingitustele, võiksime ka iseendale veidi mõelda. Vihje tantsijate suitsetamisest võiks siiski loobuda, et see ilmselt on üks suuremaid riskifaktoreid kindlasti üks ja, aga, aga, aga veel, eks ole, et selles sportimisega on nii ja naa, et on inimesed, kes suudavad ennast teatud hetkel väga Pluss 40 45 hakkavad tegelema mitmete spordialadega. Aga eks seegi võib olla ju risk tervisele. Kui hakatakse üle pingutama teil on õige märkus jah, täielikult sportlik eluviis, mõõdukas, parasjagu ühesõnaga, aga regulaarne tuleb ainult kasuks. Ka sellele, kellel seda igale inimesele, ma arvan isegi neile, kellel see koronaarhaigus on olemas, kuid see peab olema kontrolli all. Ja see on minu arust selline liikumine on igati väga hea, ta südametervise seisukohast on üks väga tähtis on just see, et inimene pidevalt sellise füüsilise koormusega tema südamele ja kogu ainevahetusele jättal seda koronaarhaigus ei tekiks, on minu arust väga oluline, tähtis, mitte vähem kui suitsetamine. Noh, ma mõtlen selles suhtes, et vähene liikumine võib halba teha aga juba teatud elu ja seda võiks tinglikult öeldes kusagil üle 40 eluaasta. Tuleb siiski mõelda, et koronaarhaigus võib olla juba olemas, aga me ei tea seda. Ühesõnaga näiteks infarkti peaaegu veerandi infarkti tuleb nagu välk selgest taevast, tal ei ole enne midagi tundnud, see on hea, kui ta juba kusagil varem on kui selle paha haiguse juures, et ta on tundnud, et hakkavad valud tekkima, pingutusel ta jõuab reageerida, jõuab arsti juurde, aga inimene äkki saab infarkti ilma et tal eelnevalt ei ole. Kahjuks neid on ka nii, et siin tuleb jälle vanema natuke noh, need ei ole mõlemad, aga keskealised ja vanemad, kui nad tahavad hakata liikumisega tõsisemalt tegelema, peaksid kindlasti oma südame olukorra selgeks tegema. Kuidas ta võib alustada. Liikumine on igal inimesel ka haigele inimesele väga oluline, aga siis millisel määral ja nii edasi. Ja siin võiks, ühesõnaga minul eriti meeldis tavaliselt vabandust, minu eriala on ikkagi kirurgia ja ma sellised preventsiooni ka tegelenud nii-öelda pinnisel, mitte nii detailse sellest, mitu raamatut kirjutada preventsiooni kohta, aga aga mulle meeldis üks arti, kel hiljuti, mis ilmus taanlaste poolt tehtud uuring, kus oli kolm gruppi inimesi. Ja neid jälgiti kui seal, kui ma ei eksi vist 20 25 aastat. Need olid hüge rühma muudatustest inimesed, kes ei teinud mitte midagi. Oma tervise huvides nad noh, ühesõnaga ega päha liikusid. Nii nagu oli mis meeldis, ja vahel isegi rohkem kui vaja ja nii edasi. Ja eeskätt, aga liikumislähtudes nad ei käinud mingit füüsilist koormust enda suhtes rohkem istusite tundsid elust niiviisi mõnu. Siis teine rühm oli haiged, kes. Teen hästi palju sporti, maksimaalsete pingutustega kõik iga päev mitu tundi kõik. Ja see oli teine rühm, kolmas Rein oli selline vahepealne. Nad tegid nädalas kaks, kolm korda sellist füüsilist koormust ja trenni tegid ja jälgisid ka teisi asju. Ja tulemuseks oli see, et jah, 20 25 aasta möödulised Elule mõtlesin, oli kõige parem just neil kes tegid seal kaks-kolm korda nädalas parasjagu mitte väga maksimaalsete pingutustega ja nii edasi. Halvem oli see asi nendel, kes mitte midagi kliendi ja nendel, kes rabasid hirmsalt püüdsid siis kõik siukseid füüsilise koormuse endale, nii et minu arust see on hea näide. Kuidas peab olema. Mõõdukalt mõõdukalt parasjagu jah. Aga mida selline preventiivne tervisekontroll tähendab, et mismoodi sellest südamest siis selline õige ja hea pilt ette saada. Kas EKG on, on see, mis, mis aitaks siis teha teha selgeks, kas tohib ja kui palju tohib teha sporti või koormustest või mis oleks praegu inimestel mõistlik valik, kui nad tahavad ka olla kindlad? Tõesti üle ei pingutaks, ma arvan, et siin oleks võib-olla kriteerium, mida nüüd oleks vaja teha, ikkagi minna arsti juurde, ta kontrollib kõik asjad üle. Kas on seal väike riskioht või ei ole. Kindlasti ma arvan, see arstid, temal elektrokardiogrammi ja ma arvan, et kindlam on sellisel juhul ikkagi lasta endale ära teha ja teha koormustest. Ja kui need asjad on korras, ma arvan, siis võib alustada oma ja mitte neid kohe esimese korraga vabandust, ennast nii tühjaks joosta ta enam ei jõua liikuda, vaid asjastavad mõnu tunda pikkamööda koormustestes ja regulaarselt teha seda aga enesetunde järgi inimene ta tunnetab oma keha, mina olen sellel seisukohal. Kui palju ta võib teha ja kui palju mitte. Ta peab tal füüsilist koormust tundma mõnu, head, mitte seda, et pärast tükk aega. Ja see on, ma arvan, kõige tervislikum. Tänapäeval on väga populaarsed ka kõiksugused toidulisandid ja küll siis lubatakse suurepärast efekti. Ükskõik mis, mis haiguse puhul või missuguse tervisehäda puhul ja süda on ka kindlasti üks nendest, mille jaoks kõiksuguseid tablette, et vitamiine, mineraalaineid müüakse, mida võtta tõsiselt, mida mitte, mis siis südamele on kasulik kas peaks mingisuguseid toidulisandeid tarvitama või mitte. Ja toidulisand, nüüd see jälle on natuke väljas, minu huvialasid ja ma seda väga põhjalikult, kuid minu enda suhtumine ma olen näinud patsientide peal. Kui sa normaalselt toitud, nii nagu reeglid ette näevad, kõike parasjagu ja parasjagu võtad. Ühesõnaga noh, on ju ette öeldud ju, et oleks seal kõik valgud, süsivesikud ja kõik oleksid parasjagu korra, siis ma arvan, et mingeid lisa ei ole. Ma arvan sageli mina isiklikult, et ütlen alati, patsient, ärge võtke midagi, selliseid lisasid ma olen näinud ka, mõningatel juhtudel on see isegi halvasti, mul kunagi oli, Herbalife oli vist väga popp, see oli halb maalsel. Alati ütlesin haigeid, mõtlesin. Ma arvan, et isade tootjad teevad. Neil peab olema hästi kontrollitud ja vabandused meie tohtrid, kes seal tegelevad, sellise kardioloogid on, nemad on nende asjadega paremini kursis. Meieni sellised asjad ei jõua, sest meie tegevus toimub opi taas eeskätt. Aga mina olen igasuguste kahtlaste lisade, mis ei ole mingit kindlat. Tõendust ei ole mitte mingil juhul võtta neid. See on sageli äri, on mitte eriti puhas. Aga kirurgina te olete teinud 4000 südameoperatsiooni oma elu jooksul jah, umbes nii. Ja noh, kõik, kõik operatsioonid ju alati ei lähe päris nii nagu soovid. Ja teisipidi noh, kindlasti on ka neid näiteid, kus tuleb suurepärane tulemus, mis, mismoodi on võimalik ennast, et sellises olukorras ka motiveerida ja, ja, ja võib-olla ka lohutada mõnel hetkel, kui kui tahad nagu parimatega. Aga mis teha, olukord on teine, võib-olla. Ma saan aru, te väga ettevaatlikud. Et esitasite mulle küsimuse, milles on, et kirurg võib ka surmaga kokku puutudes tõstsid? Jah, aga nüüd on küsimus selles, et mis on selle surma põhjuseks. Noh, see surm on tõesti erakordselt ebameeldiv. Tohtrile kirurgil eeskätt siis ta on pannud käe külge, ta vastutab. Pole vaja võimalik pöörduda või abi saada, tema on see, kes otsustab. Kuid enne seda, kui ta sellise otsuse teeb, seda haigeid opereerida ja hakkab teda opereerima, peab olema absoluutne ülevaade kõigest mis võib juhtuda, mis vaid mitte juhtuda. Milline see haige seisan praegu, kas tema operatsioon annab seda, mida me tahame või ei anna, või on see kahtlane? Ühesõnaga selline ettevalmistus ongi siis, mis annab aluse opereerida haigeid. Ja siis on ka tulemused, ma arvan, päris head, ma arvan, koronaarkirurgia on üks parimate tulemustega operatsioone üldse südame juures. Ja selle juures on ka sellised noh, minu nagu kitsas huvi oli natukene kõige rohkem ikka huvitasi, need, kus on olukord juba läinud nii-öelda hakkab käest ära minema, et seal veel käsi saaks ette. Ja näiteks raske infarkti puhul sõltub sellest, et kui palju veel selle infarkti olles seda südamelihast veel alles jäänud. Kas see on eluvõimeline ja kas ta saab südamega edasi elada. Kahjuks meil ei ole selliseid väga häid võimalusi ja vahendeid. Et seda kohe määrata. Nad on olemas, aga nad on, neid ei saa rakendada erakorralises situatsioonis ja siis tuleb kaudsete andmete põhjal vaadata ja teha otsus opereerida seda inimest või mitte, eriti kõige ekstreemne asi on kui haigen shokis. Kuid arvestama ka sellega, et seal. Ma arvan, igal kirurgil oma kogemus selles suhtes šokihaigeid operimisel, mõned ei pea seda üldse vajalikuks ja võimalikuks, teised opereerivad siiami ma ka päris hästi. Ja siin tuleb arvestada šokinhark, punktide suremus on seal võib-olla kusagil 90 protsendi juures ja oleneb nüüd šokikriteeriumitest, mida rakendada. Ja siin ütleme, kaotada sellises olukorras juba enam eriti midagi ei ole. Siis kirurg. Ma isiklikult on, noh, riski peale lähen välja. Teadis seda, aga ma see teades ka seda, et ma võin kaotajaks jääda. Ma pean otsustama ka, kas on juba, kõik on läinud. Ma loobun, May opereerivad, siin on mul lootus mahupereerina siin, vabandust, ma võin jääda vahele. Midagi teha, ma ei oska hinnata täpselt, kuidas see südamelihase seis siis ikka lõplikult oli, sest meil praegu kaasagi mingeid kiireid uurimismeetodid ei ole, vaid siin elektrokardiogrammi ja muude asjade põhjal me peame otsustama. Aga see on võimalik ja me võime ka šokihaigeid opereerida ja edukalt viia alla see show, Ki haigete suremus seal. See on hea, kui 30 protsendi juures on veel parem 10-l protsendil kuni viie protsendini, kuidas kellelgi, kellel see on õnnestunud, kuidas ta on selle omandanud. Nii et aga kõige me opereerisime kõiki, et siin meil ju oli aastaid, kus me pangandus on olnud, et me ei ole ühtegi haiget kaad. Aasta joob ta järelikult me tegime õieti. Ja võib-olla oleks võinud rohkem teha. Ei, ei oska öelda. Aga Shakene operatsiooni suremusest? Seda tuleb me arvestame, me peame selleks võimalust ette nägema, kui teha kõik selleks, et seda ei oleks. Ja ma arvan, et kirurgil on praegu küllaltki piisava kogemusega targad, et see on täiesti viidud minimaalseks. Ja minu ettekanne paar aastat tagasi võeti ühendriikides hästi vastu, kus ma just rääkisin oppi suremusest ja üks asi on see, et me opereerime töötaval südamel. See võimaldab Neil surevust. Neil õnnestus, kui me hakkasime opereerima, töötatud kahekordselt vähendada, see on kusagil ühe protsendi juures. See ei ole südame juurest mitte paha. Ja see, see on tõepoolest suure suurepärane selles mõttes väljavaade, et, et riskid on nii madalale viidud. Aga aitäh tulemast saatesse. Südamekirurg Toomas Sulling, Teil on tulemas ka avalik loeng on vist juba homme, eks ole. 16. See loeng on homme ja kes on asjahuvilised ainult rahvusraamatukogus ja homme kell 16, kes tahab täpsemalt teada saada võib-olla mingile probleemi kohta ise küsida, siis on meil see võimalus. Väga tore aitäh veel kord tulemast saatesse koronaarkirurg Toomas Sulling ja ma tean, et lisaks sellele raamatule, mis te olete nüüd kaante vahele pannud südamega, südamest. On teil tulemas veel raamat, nii et te olete praegu ka sellel lainel, et kirjutate oma mõtteid üles. See raamat küll ei ole mõeldud laiale ringkonnale spetsialistidele. Aga ikkagi läheb, ma arvan, seal kõik saada infot, aitäh tulemast. Aitäh teile ka. Ärgates tuuets noomen. Saab? Üle ka. Kõik selle Ellega jõuga Ja aga nüüd jätkame terviseuudistega portaalist novaator tarberree Marju Himma on meil stuudios, tervist. Tere hommikust. Me oleme rääkinud südamehaigustest ja südamekirurgiast ja eks ta üks raske teema on selles mõttes, et keegi seda haigust endale ei taha saada, aga teisipidi on head, on üks mees ja on mitmeid mehi ja naisi, kes selle valdkonnaga tegelevad ja meie tervist parandavad. Ja teine raske teema on vähkkasvaja ja selle uuringud ja, ja teisipidi jälle on tore, et on inimesed, kes selle valdkonnaga tegelevad. Just ja Tallinnas siin keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis KBFIs on sellised teadlased, kes uurivad siis vähkkasvajate rakke ja muidugi nad võrdlevad neid erinevate rakkudega ja näiteks ma ei tea, võib-olla raadiokuulajad ei teadnud, aga südamerakk on üks kõige organiseerib juhtum, rakk meie kehas, ta teab, kuidas tarbida energiat ja, ja kuidas muidu toimida. Ja, ja samal ajal, kui meil peaks tekkima kehas mõni kasvaja, siis kasvaja, kui on üks rumal rakk, ütlevad teadlased selle kohta, et et kasvõi rakul on üks selline noh, suhteliselt üks eesmärk, paljuneda võimalikult kiiresti ja ohtralt ja, ja seetõttu ta siis kasutab erinevaid viise, kuidas energiat tarbida. Et kui me siin räägime, et meil on südamerakud või mingisugused muud rakud kehas, siis et KBFI teadlased vaatavadki, et milline on see ainevahetus ehk metabolism nendes rakkudes ja selle järgi on võimalik siis öelda näiteks et me teame, et inimese kehas kuskil on see kasvaja siis vaadata nende rakkude energiatarbimise erinevust ja siis selle põhjal öelda, et tegemist on nüüd kas väga või mitte. Ja meil ongi siis tulemast täna LUGU teemal. Kas midagi on veel nende rakkude kohta nüüd hiljaaegu teada saadud, on kaitsmisele tulemas kaks doktoritööd, et ja vaadatakse siis täpsemalt linna ja Solahki vaadatakse, kas on kuidagi võimalik mõjutada nende rakkude energiatarbimist, näiteks sellega, mida me sööme ja nii edasi. Ehk et tõotab tulla selline lootustandev lugu, mis võib-olla siis tulevikus aitab meil paremini diagnoosidega paremini ravida neid kasvajaid. Praegu teame, et kuskil kehas on, kasvõi, siis tuleb sinna minna ja võtta, sest kasvajast proov ja, ja vaadata, kuidas, kuidas, kuidas rakud toimivad. Võib-olla tulevikus on see lihtsam, parem, mugavam ja tõhusam. Hea oleks, kui saaks selle kasvajaraku lihtsalt nälga jätta. Jah, ja seda need teadlased tegelikult uurivadki, kas me saame kuidagi selle raku nälga jätta ja siis äkki see kasvaja siis ka taandub? Nii ja teine teema Novaatoris on vaimse tervisevallast ja küsimus on siis see, kas lapsed teevad inimese õnnelikuks. Jah, ja siin tulevad mängu hoopis Euroopa sotsiaalteadlased, selline suur rahvusvaheline uuring siis Euroopa sotsiaaluuring, sealt andmetest on välja võetud info siis selle kohta, kas lapsevanemaks olemine teeb meid õnnelikumaks, ehk et kas lapsevanemaks olemise ja heaolu vahel on seos, tuleb välja, et on seos ja tuleb välja ka see, et naised ja mehed on siis natukene nii öelda erinevalt õnnelikult lapsevanemaks olemise üle, naised natukene õnnelikumad. Näiteks naiste puhul tuleb välja, et need naised, kes on emaks saanud, on õnnelikumad kui need kellel lapsi ei ole. Nii et siit võib öelda, et jah, laste saamine teeb õnnelikumaks, aga riigiti on see millegipärast ikkagi erinev. Seal sotsiaaluuringu andmetest tuleb siis välja ka see, et nendes riikides, mis on arenenumad ja mille arengutase on väga kõrge, nendes on siis lapsevanemad õnnelikumad kui nendes, kus arengutase on madalam. Aga seal on üks teine seos veel, et mida arenenum on riik, seda vähem, või seda, et kuidas sisaldaks, Ta on, selles riigis sünnib vähem lapsi, ehk et mida kõrgemale arengutasemele jõuab, seda vähem sünnib seal lapsi. See on oma omamoodi jällegi näitab miks, miks Euroopas võib-olla me oleme jõudnud riikidena küll kõrgele arengutasemele lapsiseni pähe ja vot siin tekib küsimus, kuidas selle õnnelikkusega on, aga nendes ühiskondades, mis on ka kõrgelt arenenud sageli ütleme siis nüüd heaolu ühiskonnad, näiteks siin Skandinaaviamaad, sealt on näha, et kui on tagatud riigis ka näiteks hea lapsehoiuteenus või näiteks ka see, kui palju naisi on parlamendis, siis ka seal tugev seos, et kõrgelt arenenud riikides, kus on hästi tagatud nende lasteaiast hoolitsemise võimalused ja kus naistel on rohkem võimu ühiskonnas, seal on lapsevanemad õnnelikumad. Õnnelikud naised enelaga, nendega tegelikult üldisemalt ka lapsevanematel õnnelikumad. Saame pikemalt lugeda siis portaalist novaator ERR poee. Aitäh praegu tulemast saatesse Marju Himma. Ja huvitav saade lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Ja tänan ka Ingrid Roosi põldu, kes on helipuldis abiks olnud ja jääb siia terveks päevaks teistele saatejuhtidele ka appi. Ja pärast kella 11 kümneseid uudiseid on eetris meil ka virgutusvõimlemine. Tehke seda kaasa kõike head. Vanale poole lähen ja otsin rabaiga pääle, aga.