Tervist head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit ja algab huvitaja saade. Seekord räägime psühhodraama grupitööst, noortega, nende noortega, kes on mingil põhjusel jõudnud kriisi. Motivatsioon õppimise vastu kaob suhted õpetajate ja kõrvade vahel, lähevad käest. Enesehinnang kannatab ja meie saatekülaline on täna noorte enesearengugrupi juht Priit tahte temaga räägimegi siis psühhodraamast. Mis meetod see selline on, kuidas seda rakendatakse? Kuidas sellest on nord selle ja ka siis teistele abi. Ja tunni lõpuosas nagu neljapäeviti ikka, räägime ka laste ja noortekirjandusest ning meile tuleb täna Tartu stuudiosse külla Contra, Margus, Konnula. Ja temaga saame rääkida veidi sellest, kuidas tema endale sellist inspiratsiooni ja, ja mõtteid kogub, milles kirjutada, kuidas kirjutada ja missugused on tema enda kogemused, tagasiside siis nendelt inimestelt, kes tema raamatuid tema luuletusi loevad. Mina olen saatejuht Meelis Süld, helipuldis Kätlin Maasik. Head kuulamist. Nõnda siis tänases saates räägime psühhodraamast ja mitte siis seda tegeleda psühhotraumaga, nagu seda tihtipeale tehakse, meil on stuudios noorte enesearenguks juht Priit Ahto, tervist. Tere, Meelis. Psühhodraama ja psühhotrauma ette kõlavad üsna sarnaselt ja nagu ma aru saan, siis aeg-ajalt tekib nende mõistetega vähemalt inimestel, kes ei ole kokku puutunud asjadega aeg-ajalt ka segadust. Just nii on jah, et tihtipeale, kui seda nimetust öelda, et siis esimesena kuuldakse kiusta psühhotraumat aga et psühhodraama, et kui ma võin, siis ma natuke seletanud, mis seal nimetuse taga on, et me kõik teame, et olemas psühholoogiaks siis õpetus inimese hingest või psüühika meele toimimisest. Aga sõna draama iseenesest seal taga on see, et see tähendab kreeka keeles tegu. Ehk siis see, kui illustreerib ka seda, et mis psühhodraamas toimub. Et me töötame tegevuslikud ja et seal on sellised teatrialased mõisted mitmel moel kasutusel. Draamateatris Me oleme elus kord vähemalt käinud võib-olla rohkem. Või üldse teatris kuskil, et, et see, see on, et see lihtsalt on tegevuslik meetod. Sest et kui on mured ja aeg-ajalt käiakse ju ka psühholoogi juures, siis tavaliselt on see selline individuaaltöö nüüd teater või Draama tähendaks seda ka, et, et seal on siis juba rohkem inimesi ja töötatakse koos, nii et inimesed Siis saaksid ka teineteist aidata, nagu ma aru saan. Et just nii on jah, et selle psühhodraamameetodi looja on tegelikult Jacob Levy Moreno, kes siis elas 19. sajandi lõpust kuni siis 20 sajandi teise pooleni ja ta jõudis selleni. Noh, tegelikult on grupi psühhoteraapia rajaja üleüldse, et et ta jõudis selleni, et inimesed saavad üksteisele toeks olla. Et kuni sinnamaani oli ikkagi põhiline selline inimesega töötamise viis oli siis meditsiiniliste Austrial tuginev psühhoanalüütiline meetod, mis on tänapäeval ka täiesti olemas ja tunnustatud ja põhiline aga, et siia kõrvale nagu tekkinud kõike muud ja, ja mis siis Jacob Levy Moreno avastas, ongi just see, et kui ta võttis inimese gruppi et seal ei ole enam see grupijuhi roll, ei ole niivõrd olla see arst või ravi ja, või siis tervendaja, vaid et me kõik üksteisele saame olla toeks olla nii-öelda, nagu tema ütles terapeutilise agendid, aga et jah, et me saame tõesti toetada ja et me saame läbi suheta oma elu teravaks teha või parandada. Aga mismoodi see siis käib, et tulevad kokku puntras inimesed, kes ise endaga hakkama ei saa ja siis peavad üksteisega omavahel hakkama saama. Et jah, et tõesti seal on grupitöö ja muidugi see on siis noh, hea grupijuhendaja või siis psühhodraama grupi juht, et et seal omad viisid, kuidas töötada, aga peamine on ikkagi see, et, et me töötame lugudega. Ja me töötame ka inimese sellise sooviga saada sügavamat suhet või kontakti, ehk siis et psühhodraamagrupis. Me loome ruumi selleks, et inimesed saaksid oma elust jagada, mida nad päriselt mõtlevad, tunnevad, mis nende elus toimub, millised need suhted on. Ja ilma selliste hinnangut, et ta või ilma teiste otsese õpetusega et eelkõige on meil on vaja seda, et me oleksime mõistetud. Kõigepealt hakkaksime seda, et me oleme inimesena teretulnud. Sügavamas mõttes ka. Et. Ja siis muidugi on selliseid lavastuslikult meetodid ja psühhodraama nagu idu või iva on selles, et aidata inimesel taas leida üles oma loov energia. Et kui ka suhetes probleeme või siis elusam, keerukad olukorrad, et siis neid nagu tegevuslikult lavale pannes või läbi erinevate harjutuste ka mänguliselt käsitledes, siis on võimalik kellelegi taas leida endasse slov energia ülesse. Ja et siin hästi oluline on ka veel see, et inimene saaks võimalikult palju erinevaid rolle kogeda. Et näiteks kui mul on sõbraga midagi juhtunud, siis ma saan selle situatsiooni näiteks. Saan sõbraga kohtuda, psühhodraamalaval, tahab midagi küsida, midagi öelda, ise kogeda ennast samamoodi seal sõbra rollist, et kuidas ma vastaksin. Ja läbi selle, ma võin saada siis sügavamalt parajat mõistmist teisest inimesest. Ehk siis ka tegelikult iseendast. Et mõnes mõttes mängitakse elusituatsioonid läbi ja, ja siis saadakse võib-olla ka mingisugune tunnetus, mida, mida siis inimene kas ise kogeb või olles teises rollis, pannes ennast sõbra rolli või vanemarolli saadaks jällegi kogemus, mida tema võiks tundma. Ta kogeda just ja nii on ja see on üks, üks viis, kuidas me töötame. Seal ta muidugi, et inimesel oleks mingisugune võimega näidelda ja julgus esineda ja seda, seda kõike on ka ju vaja. Tihti tegelikult nii arvatakse, aga nende gruppide tegemisel. Me tavaliselt ütleme niimoodi, et seda näitlemisoskust ei ole vaja. Et see ei ole siin peamine. Et selle poolest ta erineb sellisest, avas teatrist, et ürita rolli nii-öelda mängida, et me üritame rolli sisse minna tõesti kogeda ja tunnetada. Ja see, mis seal nii-öelda selle ülejäänud grupi jaoks laval lahti rullub, et see on nende jaoks omamoodi nende elus tähenduslik. Situb ka veel üks selline psühhodraama võlu välja, et ma saan aru, et ma ei ole üksi oma asjadega. Ma näen, et teistel on ka sarnaseid teemasid tihti peaaegu seadro grupp ongi niimoodi üles ehitatud, et meil on selline Nii-öelda soojendusosa, kus me siis teeme erinevaid harjutusi, mängime erinevaid mänge, vaatame iseennast ja oma suhted erinevatest aspektidest ja vahel sealt koorub välja mingi selline sügavam teema, mida me saame siis ka lavastuse käigus vaadata, pärast seda järgneb siis jagamine, eks kus saavad ka teised grupi liikmed öelda, kuidas see, mis nemad nagu parasjagu laval nägid, et kuidas see kajastub nende elus. Ja sel juhul see, kes sama teema on peategelane, kes oma teema on toonud, et ta saab ka sellist tagasisidet ja, ja teda ka nagu haaratakse grupi läbi selle. Et ta ei ole oma asjadega üksi. Ja ta saab ka sellist teiste inimeste kogemust kuulda. Ja see on ka selline koht, kus sealsamas jagamise ringis, et seal saab ka õppida teiste inimeste kogemusest ilma siis otseselt hinnanguid, saamata otseselt õpetusi, et sa pead nii või naa tegema, et seda meie palju meeluse ju palju ümberringi, et kuidas me peaksime oma elu elama. Aga siin on ikkagi see uskumus ka taga. Et meil kõigil endale on see kõige parem arusaam oma elust ja et ta kunagi ei jõua seda kõigile ära rääkida, paremast näidata ja jagada, nii tükk tüki haaval saada sellist peegeldus teistelt, et see ongi see tervendav kogemus olemas. Kui ma räägin sellest ka, miks me täna üldse Psühhodraamameetodist räägime siis minuni jõudis üks kuulajakiri, kus ta rääkis sellest, et tal on teismeline laps kellel on siis kasvuraskused, ta on olnud varem motiveeritud õpilane ja usin koolis käia, aga motivatsioon on langenud ja suhted on läinud käest kas siis õpetajatega sõpradega ja, ja koolist ta enam käia ei taha ja, ja siis inimene leidis just nimelt üles selle võimaluse, et et kui psühholoogid on tihtipeale hõivatud ja, ja neid aegu on raske saada, siis on olemas selline grupp või mis tegeleb just nimelt noortega ja, ja see on just teie grupp, mis kohe alustab, et kui palju on, on tarvis tegeleda just nimelt, et noortega ja miks see on oluline, noortega tegeleda. Ja võimalikult siis vara. Kult saada asjad joonde ja, ja rea peale. Et jah, muidugi on oluline noortega tegeleda ja, ja miks see on oluline, ongi see, et kui nutan Teismelise esimene inimene, ta on ju läbilinnas väga suuri muutusi iseenda sees, et füüsiliselt, vaimselt, sotsiaalselt, et, et see on see periood, kus on nagu hästi oluline, et inimesel oleks vähemalt üks väga hea suhe. Ja väga hea, kui ta on täiskasvanud inimese näol, et oluline on ka selles vanuses jõuga suhteteadlastega. Ja see on see periood ka, kus siis inimene ju iseseisva hakkab saama täiskasvanuks, et need kogemused, mis ta seal omandab, et, et see on see, mis teda hakkab täiskasvanud elus ka saatma. Et ega me ju ei kaota neid rolle ise enduses kuskile, et see väike laps, teismeline ja nii edasi, et neilt kihti tuleb lihtsalt juurde. Ta lihtsalt väga arengu, lihtsalt väga oluline periood. Aga vaatan sedaviisi kasvab välja, lihtsalt läheb üle teismelisi. Maria niimoodi mõeldakse ja just mina olen kogenud, on see, et, Jah, mingis mõttes küll, et me kasvame välja, aga et siiski need kogemused jäävad meid saatma, et see, kuidas ma oma suhteid loome varases eas, et see hakkab peegelduma meie keskuses, what's ka. Et see ongi see põhjus, et see on, see, on see aeg, kus inimene saab kõige paremini õppida. Ta selles mõttes plastiline arenemisvõimeline, ta soovib areneda, kasvada, et see on see aeg, kus on seda kõige parem teha, et, et seal on ka hea sekkuda. Teismelistega on alati ju probleeme vähemal või rohkemal määral, et nendega on ikka aeg-ajalt häda. Aga kui puntras peab see inimene olema, et ta peaks siis jõudma psühhodraama. Grupi selles mõttes, et ikkagi et mida varem, seda parem, et vahel jah, et tihtipeale me otsime ju abi ju kohe professionaalidel nagu sa ütlesid ka, et noh, psühholoogidel või isegi psühhiaatrite need aega ei ole lihtne saada. Et vahel, nagu ma ütlesin, ka on vaja lihtsalt neid paremaid suhteid ja juba olukord paraneb. Et võib-olla ei olegi vaja seda professionaalselt abi kohe, et see on ikkagi mingi osa väiksem protsent inimestest, kes vajavad tõesti seda psühholoogi ja psühhiaatri abi ka. Et see on tõesti vajalik. Aga vahel piisab tõesti sellest ja siin on just see, et kui palju me julgema abi küsida. Et tihtipeale ongi see, et me, et noor kammedaskasvanutena ei oska või ei julge seda küsida, et on piinlik või ei tea kelle poole täpselt pöörduda või kuidas nagu oma asjadest üldse rääkida. Ja see on ikkagi sisetunde pealt, et kui ma ikkagi saan aru, et midagi on minu eluenergiaga, et ma ei suuda keskenduda, ma ei saa võib-olla päris hästi hakkama. Mul on väljakutsed ja, ja ma ei tea, mida selle kõigega peale hakata. Et, et see on nagu esimene märk sellest, et kui võiks pöörduda hakata uurima, mis toimub mu elus et otsida seda hakata iseenda sees küsima ja leidma neid kohti, kus ma saaks nagu tegeleda sellega. Et noh, minu jaoks on see niimoodi olnud. Ja ma pigem arvan, et inimesed nagu noh, kipuvad vähem küsima abi, et pigem lükkuvad edasi, kannatavad iga ausad ja ikka ikka see on meil veres eestlasel jah, et peab olema tugev, hakkama saama üksinda aga. Need samad inimesed, kasvõi teismelised, kes on ennast sellesse psühhodraamagrupiga kirja pannud ja küllap neid neid võimalusi on, et kui palju nemad on pidanud siis ennast kokku võtma või, või kui, kui kaugele nad on nagu oma sellises vaimses seisundis jõudnud, et, et nad haaravad juba siis selle võimaluse järele just nimelt. Et saada grupist tuge, et noh, siiamaani ikka see olnud, et on see täiskasvanu vanemate märkamine. Et noorte puhul on see just eriti oluline märgata seda, et et kui lapsel on probleem või mure või midagi, on tema elus nagu korrast ära. Et siis, et see on see hästi oluline. Ja kui kaugele, et tavast ikkagi on see, et midagi juhtub koolis ei käi enam koolis, ei käi enam koolis või siis õpidukas läheb alla või siis Uta tunnis keskenduda või siis on midagi suhetega juhtunud, et seal on selliseid lugusid, et tulin uuel aastal kooli ja enam ei saa klassikaaslastega kontakti, midagi muutunud, ei klapi enam. Et suhted muutuvad ja siis või siis, et üks hetk avastan, et ma ei saa enam tunnis keskenduda. Et ma ei tunne midagi näiteks enam tõsiselt raske. Et selliseid nagu tähelepanekud ja siis et olen aru saanud, et noored siis leiavad ka selle täiskasvanu usaldusliku inimese, kellele siis rääkida. Võib-olla ise ei oskagi täpselt kuhugi pöörduda otseselt kohe kuid ka nende kõige lähedasemat juurde, kes su ümber on. Kas siis vanemate kaudu joovad inimesed teieni või, või hoolib? Vanemate kaudu on siiamaani olnud jah, et lapsevanemad pöörduvad ja tihti ka sellised teadlikumad lapsevanemad, kes kas ise on osalenud sellistes gruppides, teavad, on ka siis professionaalset tegema tegevustekk tegevad nõustamisvaldkonnas. Aga kooli kaudu vähem kooli kaudu on ka tulnud psühholoogi kaudu kus on ka tõesti selline positiivne ja toetav suhtumine, et sellest grupist noorele kasu olla. Et kui justkui sellistes olukordades, kui nagu suhted eakaaslastega näiteks kehvemaks läinud, siis tulla grupi ja leida seal neid suhteid. Ei tahaks, aga kes need inimesed on, kes, kes ikkagi jõuavad, et kas nad on nii-öelda pahad poisid ja pahad tüdrukud või on nad need, kes on kiusatud? Tagakiusajad kuidagi ma ei ole nagu seda seda märganud, et, et see on see või teine. Et nad ikkagi noored, kes on. Kes see ikka hädas sellega, et kuidas oma eluga rea peale saada, et just, et saada oma suhetaja kooliga hakkama ja ka tihti. D Ma kogen, et on väga ambitsioonikad noored kes on tugevas vastupanus selle haridussüsteemiga või koolikorraldusega või konkreetsete õpetajana, et ega nad ei oska sellega midagi peale hakata, et kuidas seda siis positiivses või siis produktis võtmes suunata, seda oma vastu panna, et kuidas siis nagu luua maailma seda muutust, mis nad soovivad, et siis tihtipeale lähevad just vastupanusse, hakkavad võitlema ja võib-olla teevad endale ja teistele sellega kahju. Ma mõtlen, et see vist vajab ka päris palju usaldust, et grupis ennast avad üldse hakata mingisuguseid olukordi läbi mängima, kes teab, kuidas reageeritakse, et noortega on ikkagi, me töötame selles mõttes rohkem läbi lugude, mis ei pruugi olla otseselt nende enda isiklikud lood kohe. Aga et me võtame mingid sellised Üldised arhetüüpi, lood kus on meile tuttavad tegelased sees ja me saame neid mängida läbi olla erinevates rollides ja pärast nagu jagada, et kuidas meie eluga on seotud. Ehk siis ei ole nagu päris muinasjutte ka ikkagi sellised, mis meid kõnetavad. Natukene, miks me filme vaatama, miks me teatris käima, aga samas me võtame neid ise teha läbi, ise kogeda läbi. Et see on ka üks viis, et kuidas noortega eriti, mida noorem laps sai isegi lastega tegeleda sotsiaal on just seal ta kunagi ei tegele otseselt nagu inimese lugudega täiskasvanutel meile meeldib analüüsid oma elu rohkem. Et noorel inimesel, kes täiskasvanud saab, et tal talise soov kasvab. Aga et ta on kuskil seal vahepeal. Et jah, et oluline on just sellel mängul ka olla roll. Meil on huvitaja saates külas noorte enesearengugrupi juht Priit ahte, me räägime siis psühhodraamast psühhodraama grupitööst ja kuulame vahepeal veidi muusikat. Pärast seda on avatud telefoniliin kuus, üks, üks, 40 46, üks, üks, 40 40. Kui on küsimusi psühhodraama kohta või kui teil on jagada oma kogemusi, mismoodi see meetod on teid aidanud või tahate rohkem midagi teada küsida, siis telefoniliin kuus, üks, üks, 40 40 on mõne minuti pärast avatud. Tänases saates räägime enesearengugrupitööst psühhodraamast ja meil on stuudios nagu öeldud, varem ka noorte enesearengugrupi juht Priit aht. Ja kui me enne rääkisime misse psühhodraama on missugune meetod see on, kuidas noored kadee psühhodraama B on leidnud siis nüüd head kuulajad võitjaga teie esitada oma küsimusi kuus, üks, üks, 40 40 telefon kui on psühhodraamameetodi kohta küsimusi kui on endal kogemus sellest, mismoodi madalseisust ka grupitööga välja tulla, kus on olnud ka psühhodraama grupitöö, siis seda, seda enam on põhjust helistada ja anda teada ka oma kogemustest. Aga sellest varajasest märkamisest rääkides, et üsna oluline vist on see, et, et me kas siis õpetajatele ja vanematele ja sõpradele ikkagi näeme, mis meie ümber toimub, mitte ei lase lihtsalt sellel noorel inimesel kusagil masenduses olla ja, ja oodata, et küll küll läheb üle. Jah, et nii on jah, et seal on tihti see lootus, et kasvab välja, nagu sa enne ütlesid. Et et noorel inimesel on ju, kui hästi palju nõudmisi ümberringi, et koolis nõutakse, vanemad nõuavad. Et suured ootused iseenda tulevikule. Et see on ka üks selline pingeallikas ja kui ma nagu mõtlen just selle peale, et eile kuulates kasvõi seda saadet, suud puhtaks, kus oli noorte manifestist Jutaja noored ise pakkusid välja sellise idee või mõte vaimse tervisetunnist ja sealjuures siis nad rääkisid sotsiaalsetest oskustest ja koolikiusamisest ja sellistest sekkumisest ja see kõlas ka erinevaid arvamusi, et kes siis peaks märkama ja kes peaks? Et. Et ma usun, et selline see siis ma hakkasingi mõtlema, et seesama grupis ma teen, teeme seda peale kooli, aga tegelikult võiks olla kuidagiviisi kooli osa et just koolis on võimalik rohkem üksteisega kontakti saada või luua selline klassi või siis koolikultuur, kus on hea olla, kus on hea käia. Ja kus ma saan nagu iseenda ja teistega. Paremat kontakti. Ja numbri kuus üks üks 40 40 on valinud Maie. Hallo, kuuleme teid. Tere päevast. Tere, mull on vot selline mure või, või teie käest nõu saada? Kui see on nüüd õpilase ja õpetaja vaheline asi. Kui laps tuleb võime, tuleb õpetaja tundi, lapsed on kõik tunnid, ta tõuseb, ütleb kohe tunni alguses, et sina, palun river klassist välja. Laps küsib, et aga mis ma teinud olen, et ma pean sealt klassist väljuma. Õpetaja vastab, et ma Elletan seda probleemi, et meil midagi juhtuks. Ja seda on võetud juba koolidirektoriga jutule on võetud klassijuhatajaga ja ikkagi see olukord läheb hullemaks. Mis sellise õpetajaga siis ette võtta ei oska enam üldse. Abistatud. Et. Mis ma aru saan, on see, et õpetaja soovib ka tema klassi, oleks turvaline. Mingil põhjusel kogeb ärevust või nagu te ütlesite ka, et üritab see olukord. Et ühelt poolt on see ju mõistetav, aga samas ma saan aru, et noore seisukohast on see Ma ise paneks ennast noore kingadesse, siis ma saan aru, et mind arvatakse grupist välja või mingil põhjusel ei kuulu sinna. Et ma pean ära minema. Ja mida sellises olukorras ette võtta? Esimene mõte, mis mul tuleb, et ma saan aru, et olete käinud juba koolis vestlemas sel teemal. Et siin oluline on ka nüüd Tal on need, tema saaks ära kuuldud. Et mis on see, mis siis tema kardab või temale seda ärevust põhjustab. See on muidugi suur roll, on siis koolijuhil? Et õpetajagrupi juht siiski peaks jõudma sinnamaani, et ta saab selle õpilasega siis kas siis individuaalselt vestelda või siis on variant minna siis koos siis õpilasega kolmekesi kas või koosis õpetajaga rääkima. Et rääkige natuke lahti, need, mida ta siis ennetada püüab. Järgmine helistaja, teha kokkuleppeid. On meil lea Rakverest hallo, kuulame neid. Tervist, ma tahtsin seda küsida, et kas seal ainult Tallinnas tegutseb selline grupp või on mujal Eestis ka. Et praegu hetkel minu teada on Tallinnas, aga et mul on üks näiteks Narvas on üks kolleeg, kes soovib ka noortega tegeleda, noortegruppide tegevusele alus panna. Aga praegu teadaolevalt jah, et on, oleme Tallinnas. Aga psühhodraama Instituut iseenesest Tartus ja on inimesi, kes sellega Tartus tegelevad. Et huvi tasub ikka üles näidata, et siis, kui huvilisi piisavalt on, siis saab ka teha mujal. Numbri kuus, üks 40 40 on valinud Martin Tartust Hallo. Just, ja et jah, nagu ma ütlesin ka, et Tartus on olemas ka instituudi, põhimõtteliselt saab küll, et seal on ka võimalik, et psühhodraamainstituudiga ühendust võttes on võimalik endast märku anda. Meil on olemas instituudi koduleht ja see on siis www punkt psühhodraama. Ja psühhodraamas kirjutatakse seal, arvan, et ta peaks toimuma ka y igavest ja et seal on võimalik need kontaktid leida, et seal saab meili näiteks saada saata ja siis märku anda, et on soov osaleda enesearengugrupis. Ja siis sealt saab vastuse, et neil on see võimalus. Palun, kas see on nüüd tasuline selles mõttes, et nad peavad nad maksma või kuidas? Üldiselt on jäänud, eks see grupitöö on ikkagi tasuline. Kuus üks, üks 40 40 kui on veel kiireid küsimusi, siis saame võtta mõne helistaja veel ka liinile, aga täiskasvanute grupitöö, noorte grupitööd, kas see erineb ka kuidagi? Noh, siis teineteisest et jah, ma ise teen täiskasvanute grupi ka siin just Tallinnas, aga et erineb ka nagu ma ennem ütlesin just selle poolest, et täiskasvanud neile meeldib rohkem analüüsida ja oma peas, et seal on see väljakutse, kuidas neid rohkem tegutsema saada. Jaa Need, siis lood ongi pigem sellised isiklikumad, mis sinna lavale tulevad, et täiskasvanutel on, kas ta elukogemust rohkem oma elu mõtestatust juures. Et, aga põhialuselt ta muidugi põhimõtteliselt ei erine, et see on ikkagi selles mõttes oma sellise loovuse tagasisaamine. Kas ta mõnikord ise ehmatate ka psühhodraamagrupis ära, et mis, mis nüüd juhtus? Noh, et selles mõttes ongi see psühhodraama grupijuhiks õppimine on aastaid kestev, mina olen seda nüüd õpin teda kaheksa aastat, see tähendab seda ka, et ma ise oma lugusid läbi teinud, ise kogenud ehk siis treeninud ennast erinevates olukordades toime tulema. Aga loomulikult on selliseid olukordi, mis mis paneb, kuna nagu mõtlema. Ja, ja samas see ongi, see treening on see, mis on andnud mulle selle kohal olla, mitte ära joosta. Ja, ja ikkagi olla inimese jaoks kõige tähtsam, esimene samm on ikkagi olla kontaktis, et noh sellised olukorrad tulevad tugevad tunded peale, kellelgi tuleb kurbus diale palju või et siis et siis on tal kõige tähtsam olla juures nutetakse, naerdakse grupis palju kõike. Ja see on üks osa inimese elust, et me saame oma tunnetega kontakti neid väljendada, tavaelus seda nii palju ei saa, et seal on see võimalik seal lubatud. No kui psühhodraamagrupis tehakse erinevaid olukordi läbi ja vaadatakse, mis tunded siis tekivad ja nii edasi, et kui kaua see siis aega võtab, et inimene ka tajuks mingisugust muutust enda sees ja, ja näekski elu siis hoopis uue vaatenurga alt. Et see on erinev, et see on selline. Protsess vahel juba esimestest kordadest piisab, et saada endale, et iga kord iga sessioon annab mingisuguse väikse sisekaemuse. Et kogeda muutust juba see, et, et kui ma sinna gruppi tulen, ma saan täiesti uued, suhtelised tihtipeale on see, et ma lähen sinna, et need ei ole üldse minu inimesed või kes need sellised on tasapisi inimesi tundma õppida, et siis see kontakt tuleb. Ja meil oli üks helistaja, kes küll kadus liinilt, niiet eks raadiosse helistamine ja püsimine on ka enda kokku võtta. Julguse asi vahel, võib-olla mõni inimene ka teeb ukse lahti, eks ole, et tahab teile grupid õllega viimasel hetkel jookseb ikka ära. Seda on küll. Nii aga, aga rääkinud siis tänases huvitaja saates põhiliselt psühhodraama grupitööst ja sellest noortegrupp tegelikult nüüd ka alustavad, seda võiksime ka mainida. Just et et just täna õhtul, et ma alustan Tallinnas Moreno keskuses, süda tänaval et saab olema selline iganädalane grupp, et see on siis kaks pool tundi. Ja nii on täna õhtul Ja kas võiks öelda ka, et see, see psühhodraamagrupp on mõnes mõttes võib-olla kui inimesel on ka alternatiiv, et, et kas, kas talle määratakse madi antidepressandid ühel hetkel välja, et, et see on nagu võimalik võimalus töötada silma tabletid. Piirideta et vahe jah, sellest võib piisata, et ehkki noh, me siin või mina või ei ütle seda, et kas peaks tabletti võtnud, mitte, et see otsus teeb ikkagi arst, et kas kõrvalist abi on vaja ja vahel öeldakse ka seda, et vahel on mõlemat vaja. Et kui, mis nagu erinevus, on just see, et et kui võtta ravimeid, et see aitab küll enesetunde koha pealt. Aga et ravimit võtan, ega ma siis ei pruugi ju pida midagi uut sellest, kuidas oma suhteid luua ja kuidas oma elus toimida. Et jah, mõnikord võib juhtuda, et ravimi võtmisel enesetunne on nii palju paranenud, et tuleb elu juurde tagasi ja oskan paremaid otsuseid teha. Ja teiselt poolt võib-olla see Siin on, sellepärast see gruppidel on ka oluline, et siis seal ma tegelikult saan ju õppida midagi. Kuidas teiega kontakti saab, et kui, kui nüüd keegi noortest ka tahaks juhtub kuulama või keegi lastevanematest juhtub kuulama, kuidas kontakte leida, et minuga võib kontakti võtta siis meilitsi või siis ka telefonitsi. Et minu meiliaadress on Priit tahte ät Gmail, com. Ja siis telefoninumber, on ka, et on viis, kuus, üheksa üks, kuus, kuus, kolm kuus. Sellisel viisil saab Aitäh tulemast stuudiosse noorte enesearengugrupi juht Priit tahte ja ma ei teagi, mida siis soovida, et inimesed oleksid võimalikult lahtised ja, ja avastamishimulised, kui nad sellesse psühhodraama. Või tulevad ja see on hea soovi tasu nendest kutsumast. Keegi ei oota. Keegi seegis teadmus kauneid hooneid täis minuga. Igatsedes. Ja mu kleidi valgeid voore. Rööptrenni. Laulab. Kindlalt. Inverlebringeri riba. Iidee skeemi. Me rääkisime tänases huvitav saate esimeses pooles siis noorte enesearengugrupist ja meil oli külas enesearengugrupi juht Priit tahte. Aga nüüd peaks Tartu stuudios olema meil Contra, Margus Konnula tervist. Just nii, oled halvasti, oleman. Mis sa sellest grupiteraapiast psühhodraamameetodist arvad, nii palju, kui, kui sa sellest ka kuulnud oled. Ma. Ma ei ole sellest midagi kuulnud, aga aga üldiselt üldiselt ma niimoodi arva, et kui on grupp, kuhu on sisse, et siis tule rohkem häid mõtteid küll. Aga ma ei tea, millest jutt käib. Ma võin lühidalt seletada sulle, et me rääkisime siis rohkem noortest ja noorte psühhodraama grupitööst ja, ja, ja sellest, et käiaksegi psühholoogi juures, kui mingi häda käes on, aga tegelikult noored inimesed saavad ka ise teineteisele abiks olla ja teatud olukordi siis näidetes läbi mängida ja mõelda, et mis tunded tekivad ja, ja see meetod olevat siis selline, mis töötab ja toimib, vähemalt nii. Need inimesed, kes noorte enesearenguga tegelevad, väidavad, et, et see peaks olema abiks teineteisele toetumine. Nojah, et teisest küljest on ju sa seda ka kirjanduse nedesi anda, et, et kui keski kirjutas kunagi panud mingi oma kogemuse raamatusse kirja ja ja siis keskid mina, kes seda sa lugeda kunagi, et või sealt mingit mõtet ja tuge saia. Absoluutselt kas selle mõttega sa kirjutad ka raamatuid, et, et kuidagimoodi anda edasi mõne inimese kogemust ja ja, ja võib-olla mõni eeskuju näite kaudu juhatada siis neid noori lugejaid? Et tegelikult mu esimene lasteraamat, mis on presidendi suur saladus, olgi kirjutatu, sellise põhimõttega, et kuigi kuigi vällja tuua tuud, et presidendiamet ei ole sugugi kõige lihtsam ja, ja kõige huvitavam amet tegelikkus on nii, et see seal on mingi oma õpetusiva seen ja. Aga kuigi pigem näituses, kui ma teiegi kõik on kõige targemad luuleraamatut, et siis ma siis ma pigem Pruuse minna sinna rolli, et kui molessi Esidu, ladestu, kooli õpilane ja ja ja ma ei mõista ütelda, ilmselt seal oli ka oma õpetussõna siin-seal seen. Aga üldiselt, kui kui sa kirja paned raamatut, siis millele sa mõtled, et, et kas sa, lugeja peaks ennast lõbustama saama, naerda, kui seda raamatut loeb või või tahad sa olla pedagoogiline, et anda mingisuguseid tarku sedasi või missugused sihid sa kirjanikuna oled, oled seadus? Mulle tegelikult tegelikult tundus, et pigem ma ei Seagi neid sihte, et ma lihtsalt võtta Ta järjest sõnu sealt eesti keelest ja siis andsidki ja siis sõnade kaudu tuleva, tihtipeale tuleva manssegi mõtte ja situatsiooni olukorra, mida ma siis mida ma siis läbimängijat. Et aga quicki latt, nii et et soo, niisugune õpetussõna tule ka sinna ikkagi quicki muude sisse, kuigi minu Jason kirjanduse tegemine kuigi pigem pigem mäng. Ja tegelikult või ütelda, et kõige tähtsam luge ei ole mina esi, et et tegelikult ma kirjuta endale ja, aga kuivõrd minuga sarnaseid hinemisi on piisavalt palju, et siis siis ongi nii, et tule välja, et mu raamatulaevaga teistele Ma tuleksin tagasi ühe ühe raamatu juurde poiste aabitsa juurde, mille sa oled kirjutanud siin seitse aastat tagasi juba ja mis on üsna populaarne ja sinna illustratsioonid tegi Urmas Nemvalts. Mis mõttega sa sa selle tegid, et kas sulle tundus? Meie aabitsaid on rohkem nagu tüdrukute aabitsat, mida siis koolides kasutada? Eks ole no nii täpselt homme, et selle mõtte algataja ongi tegelikult Urmas esiselle, et tema kai, et tema poegadel ei ole lugemise vastu huvi ja ja siis ta tuli minuvanusele, et ega, ja no mulle sobis ka väga hästi, et poiste aabitsa Poiste aabitsa autorite puhul ongi sihuke huvitav asi, et, et meil mõlemitel on kokku siis viis poiga ja mitte ühtegi tütart, nii et me oleme tõelise tõelise poisi spetsialisti nagu lapsevanematena. Aga nii see on, et et kuigi poistele on nii jah, tõesti kuidagi kuidagi raskem selges deta, et et lugemine lugemine on tähtsam kui mingite, ma ei tea, seal automootorite ümber pöörlemine või puu otsa ronimine või, või siis või siis arvuti. Kuigi kuigi arvuti, tule välja, ma olen nagu tähelepannu või olla ka päris lugema õpetaja. Aga luule, kuidas lugeja, no noored siis kokku klapivad, et mulle tundub, et, et luuletusi on ju kuidagi nagu veel, raskem mõista kui neid juturaamatuid. Ja ometi luuleraamatuid oled sa palju kirjutanud? Jah, üldiselt üldiselt tegelikult lasteluulet male tihtipeale kirjutanu tolle pärast, et tihtipeale lihtsalt tolle pärast, et näitus tähekesel on vaja või, või midagi sihukest. Et pigem olema lasteluuletaja Sakanu sellepärast, et selle järgi on sihuke nõudlus olnu kuigi tegelikult noh, selles suhtes Ott Arder mulle suures eeskujus, et et temal on ka väga õhkõrn piir noh, erinevate vanusegruppide luule vahel, et kus algab ja kus lõpetu lasteluule. No mida ma tahtsin öelda, on see, et, et mulle tundub, et see on väga nõudlik žanr. Eriti kui kirjutada lastele luuletust. Aga aga ma arva, et üldse oluline üldse oluline selline nõks, et et ei tohi last alahinnata, et siis ma arvan, et siis saadki temale sobiva luuletuse. Aga nagu ma aru saan, siis osa sellest tellimusest tuleb ikkagi täiskasvanute poolt. Tõsi, tõsi, tõsi ja et et tõepoolest, ega Ladze ei tule, ütlevad, kirjuta sellest kirjutanud olles, et nojah, ei ole vist jah, ütelnud. Aga poiste aabitsa puhul oli tõesti nii, et, et valisime neid teemasid vällja, mis iga tähega võis, võis just poistele sobida ja minu meelest et Urmas, on see mulle taevaste vabakäe Antsaga ütelda. Et tema poiste loom, ufo teema väga oluline tuu tähe pääl pead kindlasti ufo olemas olgu muu kõigega kui somm. Ja muidugi mul oli ka seo nõks, et loti, et see on nii nagu üteldes klišee, et kui on kuskil A tähe kasvõi mänguklotsi või doomino või mis iganes, on olnud ikkagi A tähe balt oma auto. Isegi kui see ole poiste asi ikkagi A tähe pealt on alati olnud. No ja siis Mode'i sihukese suure vägeva uuenduse ja Pance auto asemel ATV. Ja ma arvan, et see on poiste aabitsa hitt, luuletus, kõige kõvem luuletus üldse. Kas eesti keeles kirjutamine sinu jaoks on võõrkeeles kirjutamine? Ei ole, ei ole, vaat see on, see on väga keeruline filosoofia, aga pigem ma olen mõtelnud nai, et eesti keelt ja võru keelt, et ei saa päris vastandada ja et no ma mõlema koiki võrdselt mu seen olem on, et. Tegelikult peaks olema lihtne tähele panda, et see ongi mul kõnelemise Tõne on kirjutamise kiil. Ja ei ja ei noh. Ei tule noh, muidugi ma kasuta võru kiilt hea meelega ka siukse luuletuse, mis ei ole päris võru keelel, mis on tegelikult eestikeelne luuletus, aga. Aga Tõne kõrtsa saadavast kasutada, et näitusesse on mul sihuke luuletus. PaslyPaskypelt kas Kippemalt veel sipelgas, kas sipelgas kassi pelgas? Et see on tõesti luuletus, kus ei ole tegelikult arusaiad kumbal keelel nüüd kõnele, et kumb on keel, enda rohkem on, et ongi sihuke sega. Pudru ja, ja kuidas läti keele õpingud lähevad? Ei jah, läti keel õpinguleva kenaste jaama juba tõlgi, kolmandat, õigemini kolmandat ja neljandat läti lasteraamatut lisas siis, lisas siis Veidenbamsi raamatule. Nojah, lasteraamatutega on nii, et neid jõud nagu korraga rohkem tõlkida, suurte raamat on mul ka pooleli, aga aga seda me tõlgimi kattekesti ja, ja see on tõesti suur töö, et lasteraamatutega kuigi ka nende tõlkimist ei saa üldse alahinnata. Aga neil lihtsalt hom, ütleme nii, et vähem teksti. Ja muidugi ma ei taha ka üldse kuidagi ei taha Eestit ja Lätit ka vastandada, et tihtipeale nagu tahetaks mu käest küsida, siis kumba oled, kas eestlane või lätlane? Et ma võiks olla eestlane muidugi. Et näitluses eesti keeles läti keelde tõlkimine ma arva seda, seda ma üldjuhul Te ei võta või kui võtta, siis pead keski tugevalt mind parandama, aga aga ütleme, et Malel sihuke Lätti Lätti sõber, Läti armastaja või latvofiil. Küll tõvega. Kas juba enne seda, kui need aktsiisid hakkasid Siis üles minema. Mina muide ei ole sellel nii-ütelda, Ossinovski ajastul ei ole praktiliselt ühtegi pea, ei kujutagi alkoholi Lätist ostma vällja arvatu kats kannu õlut. Kõrtsun, et voodist ma ei ole selle aja jooksul Läti poodidest mitte ühtegi pudelit alkoholi ostnud. Kas mõni raamat on nüüd tulemas ka samal ajal 100-l jalal oli viimane, mis ilmus luulekogu. Midagi on veel töös. No ütleme, et praegust Tom Lätist ma ei tea, kunas no päris trükivalmis saab, aga Lätist on lasteraamatuid, aga mu enda raamat. Noh, ütleme nii, et siukest, mis hõkvalt tõkvalt võis varsti trükikotta saata, päris ei ole, et üts taažide võrukeelse luulekogu välja anda selle, et mul hommik kõrralik Theodes sihukesi võrukeelseid luuletusi ja sealhulgas ka muid läti klassika tõlkeid võru keelde, mis on juba ilmunud võru-setu tähtraamat. Ma usun, et neid on parasjagu niipalju, et neist võiks ka eraldi raamatu välja anda, aga aga maa praegust vile julgu ütelda, kunas või valmis sai ja, ja siis on mul raamat enda jooksja kogemusest on pooleli. Noh, ühesõnaga ühesõnaga, raamatuplaane on veel päris mitmeid. Aitäh tulemast huvitav saates Margus Konnula Contra ja siis jätkuvat inspiratsiooni kirjutamiseks aitama. Ja sellega on meie tänane huvitaja saadega lõpetan mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Tänan ka Kätlin Maasik, kes on helipuldis olnud. Me lõpetame muusikaga ja pärast uudiseid tehke kindlasti kaasa ka virgutusvõimlemist. Ununes, milles järk? Tarkuses pole, veel, pole. Ulatud. Kes veel pole peegelduv, pilk puuduses? Laelambi ei tule, siis ma tunnen nii ja siis saab. Ehk siis mul ei ole. Veel, pole. Hoones, millest?