Muusikaline tund viiuliga meelt lahutamas ja küsin nüüd Erki Aavikult, kas oled arvet ka pidanud palju ja keda me siiani mängitanud oleme ja siit kujundame siis ka ehk väikesed ette pole vaatajale, kuidas? Hea, et sa küsisid seda minu käest ka tagasi jõudsin järgi vaadata. Meil on tõepoolest nelja saate jooksul kõlanud eetris 16 viiuldajat kunstiga. Ja kuigi me oleme lubanud, et saade on ette võetud põhiliselt sajandi alguse kunstnike tööde esiletoomiseks üles otsimiseks siis peab siiski ütlema Kuueteistkümnes kuus puhtalt päevased salvestused. Aga ma usun, et me nii 60.-te aastate salvestusi loeme ikka tänapäevasteks. Kõik nõmmel otseselt meestest on kõlanud Stern, Krumiobelmann, mutter, teistel sellas. Ja ma annan vanameestel meloogile. Aga vanadest kunstnikest Auvere linikko, Luzgin, missa elman, frits, Graysler žbalding, Silietiti voo sisemel karradus ja Bagodes alles saate, nii et ega see kvaliteet poole või ütleme, kolmandiku aastal oli nii väga suur, ei olegi. No aga aega nüüd veel ka ees, kas on ka õige palju nimesid meil veel ees? Noh, ma usun, et sadakond, sadakond sellist haruldast vana salvestust me kindlasti veel leiame mäega seal mõned nimed ka siis muidugi korduvad võib-olla veel, aga no ma pean silmas, et sadakond erinevat nime. Okei, nonii, läheme siis tänase saate juurde juba otsesemalt. No kui meil oli ka niisugune komme, et, et me oleme tahtnud midagi tänapäevast algusesse ja lõppu vähemalt, eks ole. Ja, ja teisest küljest jälle see Tänapäevase muusika mängimine ongi nende vanade eest selle aja ära võtnud, aga alustame siiski traditsiooniliselt jaa. Jaa, kui Kuudakski papasterni ainsaks asjaks Sterni, kui nüüd huvilised juhtusid vaatama Carnegie Halli 100 aastase juubelikontsert ja siis oli seal üks peategelasi tena. Selle selle kontsertsaali elus väga tähtsat osa etendanud ei saa ka väga palju esinenud. Ja kuna teisest küljest me oleme siin oma saadetes Propageerinud ikkagi kuulajate hulgas ja miks mitte ka interpreetide jaoks seda rääkinud, et väikevormid ja sellised noh, akadeemiliste vanameelsete või, või selliste väga tõsimeelsete muusikute meelest võib olla selliseid väikevormid ei sobi kontserdilavadele vastukaaluks kogu aeg, ikkagi saame me siit otsida plaatide pealt selliste tõeliste suur suurte kuulsuste esituses tuntud populaarseid palasid ja ma usun, et õige tuntuiastiilisega võiks ta alustada, ainsaks tell mängiks meelebraansi. Viiendat Ungari tantsu. No, ega me mingit Ameerikat ei avasta, kui me ütleme, need nimed, mis siin enne loetlesid, et rõhuv enamus peaaegu eranditult on maailma parimate kuulsamad riiulid läbi aegade olnud juudid. No siin on õige mitmeid põhjusi räägitud, üks asi kindlasti ka see vot see väike juudipoiss, kellest saab ükskord viiuldaja ja maailma nimi. See väike poiss elab rasket lapsepõlve üldiselt reeglina eks ole, sel ajal, kui teised vutti tahavad teatama nurgas seisma üsna karmilt ja harjutama. See oli üks põhjus, aga muidugi teisi põhjusi ka üldse, see rahvas on väga andekas. Ja no lapsepõlv jääb rõõmustavat elavate olevate sõltumata muidugi lahkumisest kõigil neil, kes selle muusiku ränga töö peale on, on loodud või, või suusatud. Aga noh, eks see vana naljatoonis öeldud, see oli vist pikemaltki roostet, kaks juuti on male, maailmameistritiitlimatši ja kolm njuuton, sümfooniaorkester. No tõepoolest selle vastu ei saa isegi Eestis mitte, sellepärast et Eestis ka ütleme enne sõda, kõik, väga paljud kohviku mängijad olid ju juudi rahvusest noh, oli ju aastaid Verzogi kaks kontsertmeistrid ja siis Sagal ja massi alpeltel masi alpeltena siiamaani teise viiuli kontsertmeister. Ja siis, aga neid on pensionil, käisime just nimelt nädaldaga kalal muuseas. Ja annan, eks ole, ja tugeva tervise juures tantsijatel pilli pihku võtta. Ja muuseas, olgu öeldud siinkohal, et et mõne päeva pärast pühapäeval võimalus ehk Sagadi teetilis kuulata tema juttu, kui tema pillimäng on, siis ütleme juba täpsemalt, et keskööprogrammis oleme jälle kahekesi eetris ja ja kuigi meil on tavaliselt öösiti, oleme svingi muusikapärand, nüüd läheme natuke ääremaadel ristipanek popmuusikapära rohkem jah. Ei tea, seda muusikat siis näeb, aga aga nüüd kui nüüd oli juttu juutidest, siis teadagi, ega nende elu ei ole ka kellelgi olnud siin iseäranis viimase viimane sõda ja sellele sõjale eelnenud tagakiusamisi programmid Euroopas laastasid seda rahvast järjekordselt väga kõvasti. Kuid eks eks sellises nagu vanasõna ütleb, et kus häda kõige suurem, seal abi hülge ligem. Väga paljud just kunsti vallas ja, ja ühiskondlikud tuntuks saanud juudi rahvusest mehed. Nad pääsesid, nad pääsesid, aga nad päästsid ka paljusid oma rahvuskaaslasi. Eks ei ole üldse selle rahvale väga omane, et nad kokku hoidmine ja üksteise aitamine. Ja üks selline mees oli ka maailmakuulus viiuldaja Vladislav Huubelmann temale daam Poola päritoluga, jõuda Varssavi lähedal sees toomas sündinud tsenstochowas, vabandust, vola nimed ei kuku kunagi jälle. Ja temale muuseas, on pandud mälestusmärki Iisraeli filharmoonias ja tema nime kannab üks tänav Tel Avivis. Noh, eks seegi ole jälle näide, et rahvas samas ka ei unusta oma suuri poegasid. Sest et noh, ma usun, sellel nii suurel mälestamisel on kindlasti seal selleks üks põhjuseid on just nimelt tema tegevus. Selle nende juutide aitamisel Kesk-Euroopast emigreeruda, arvan, et ainuüksi viiulimängu ja ainuüksi viiulimäng ei oleks, ei oleks ehk tema nime nii kindlalt ajalooraamatusse raiunud. Külmul tuleb Hubermaniga seoses, anna andeks, et ma nüüd vahepeal on. Kaks aastat tagasi, kui oli esimene eetrialti seminari ja kontserdid siin Tallinnas Eestis siis noh, seda veab. Michapokatsnik, rahvuselt Jugoslaavia. No see ei ole rahvusma, ei teadnud, kas serv või mitte ja siis võttis ta seminaril läbi Beethoveni kritseri sõnati seal just nimelt Hubermani üks leivanumbreid ja, ja siis ta tuletas, kuivõrd see algakse sonaat algamakse akordiga üle keelte. Ja küll ta seda näitas, tähendab, selles akordis ta rääkis, on kogu selle sonaadi vitamiin juba sees. Et ja ütles sinna juurde, ei tule minul välja ja ei ole tema veel kuulnud, et ühelgi suurel viiulgelgi, see oleks nii välja tulla, et räägitakse, oli üks niisugune mees seal kuubelma, kellel see tuli, aga taliga hull pagasnik rajab ta. Ta oli esiteks väga sellise aukartust äratava väljanägemisega tõsise olekuga, selle kiilaspäine ja ja väga olevat olnud väga sellise kaaluka sõnaga. Jaa. No tema noorpõlv oli õige tormiline, nii nagu nende enamikel teistelgi suurtel kuulsustel ja ja ta Õppis ka suhteliselt vähe, kõigepealt Varssavi konservatooriumi Mihhailov Vici juures. Seitsmeaastaselt mängis ta muuseas juba kontserdilaval sporiteist kontserti siis tema õpetajaks oli mõnda aega oral loto, kes oli kuulsa massaari õpilane. Ja 1892 üks, niisiis 10 aastaselt viidi ta Berliini teda sokutada Joachime õpilaseks. Kuid kuidagi sattus ikkagi markeesi juurde ametlikult õppima. Aga ta oli sellest väga pettunud ja siis ta võttis salaja tundi Gregolowitzi juures. Horowitz on ka väga paljusid kuulsusi õpetanud. Ja hiljem on talle hiljem Huberman öelnud, et kõik, mida võib õppida ühelt õpetajalt seda demagregorraldsi tõttis. No ega ta Berliinis kaua ei olnudki, mõni kuu vist kaheksa kuud. Ja Frankfurdis oli ta mõned tunnid Hugo Hermanni juures. Siis veel mõned tunnid, meie saateski, palju kõne Alonome kõne all olnud mehel Smarsik juures oli Pariisis ja see oligi kõik tema suuremat Žiguli tundi rohkem ei saanud. Ta hakkas 211 tähtsalt mängis Toivo Hollandis suurtel lavadel 12. Aastaselt Londonis oli debüüt ja Patti palkas ta enda endaga mängima. Kui Patti tegija hüvastijätuturneed Euroopas. Ja vatiga tegid Ta Viinis debüüdi ja ta mängis seal Hendersoni viiulikontserdi esimest osa. Ning kui lisapala vabaduste märgiks Bach. Küllalt omapärane valik Eesti tolle aja kohta. Ta mängis Viinis 10 kontserti ja siis läks sealt jälle maailma rändama. Ja kui ta aasta hiljem tagasi tuli 95. aastal 96. aastal, sest isegi siis ta mängis praansile ette. Kontsert. Abrams oli väga jahmunud sellisest omapärasest ja tõesti suurepärasest esitusest nii noorelt meelt. Aga ta kahjuks suri enne, kui ta jõudis. Siis muidugi jätkus Hubermanni elude tavalist rada tavalist selle kuulsuste mõttes tavaliselt aga ta tegi Ameerikas turnee, siis tal oli kontrollis oma võimeid venelaste peal, mängides Tšaikovski kontserti. Ma ütleksin ja üks ebatavaline siia juurde, asi on see, et ta on käinud mitu korda ka Tallinnas mängimas enne esimest ilmasõda börsi Gildi saalis ja pärast Estonias külma sõda. Jah, ja nagu kord juba vist sai siin lubatud ka kõva häälega välja, et kindlasti võtame kunagi ette tere omaette, kohe omad saate vähemalt sellest nendest kuulsatest viiuldaja, kes on meil Eestis käinud, siis neid on väga palju ja palju, Ellen ja kõik. Ja pärast esimest maailmasõda asus ta Viini linna kutsel jällegi elama Viini hakas akadeemias Ottawa. Ja ta oli väga kõvasti kohe natside vastu, kuni kolmekümneil aastatel natsid hakkasid seal võimust võtma. Ta kirjutas üsna kuulsa kirjasakus sööst saadetena, süüdistan furtfenglerile, kes teatavasti jälle natside ja Hitleri soosiv soosik ja ja teise avaliku kirja kirjutas ta Manchester kvardiaanile, kes oli samuti Lähedaste Suisoosevates suhetes natsidega ja Taali koos Williams Steinbergi ja issa Tobrooviniga juba väga palju ära teinud just juutide tagakiusamise vastast tööd organiseeris nende emigreerumist. Ja. Ta pühitses 36. aasta detsembris ametisse Palestiina orkestri mille esimeseks dirigendiks Toscaniini esimeseks solistiks oli buss. Buss oli muidugi tol ajal juba selline dinosaurus. Huubelmanni võrreldi bussiga halvas mõttes bussiga võldlusel ajal kõlas ikka kuidagi nii halvustavalt, et nad olid möödunud sajandist pärit mängijad ja ja kuidagi vanamoor vanamoodsad ja aga siis juhtus seal õnnetus seal Indias sumatavas, ta sattus lennuõnnetusse ja murdis vasaku randme ja parema käe luua. Nii et oleks oleks see juhtunud vastupidi, et parem ranne kerge Nasakes ei vastupidi, siis oleks ilmselt olnud seega lõpet ka. Aga lahvat poogna käsi, parem käsi, see, kui see rannasaab vigastada, siis väga halvad mehed taastuvad, taastuvad ja, aga tema pärast seda lauad ka ikkagi. Üks salvestus oli 44. aastal Plamsi kontserdiga kontsertsalvestus ja see, et ta tõestab, et ta ikkagi oma võimed täielikult suutis taastada. Ja ta suri 47. aastal Šveitsis, kus ta ka elas tol ajal. Ning kui nüüd mõned sõnatama pillidest rääkida, nendest me oleme ikka siin alati rääkinud. Kui võimalik, tal oli paar väga suurepäraselt viiulit, 1713 13. aasta Gibson Tuinast külgedest radivali Gibson. Ja see varastati 36. aasta New Yorgis, nüüd alles hiljaaegu tuli see päevavalgele Norbert Brainini valduses. Ja 32.-st aastast kuni oma surmani hoidal Koerneelidel Tseesu 1734. Ja see on nüüd 57.-st aastast kuulsa bridži valduses. Tema salvestuste kohaselt kohta öeldakse küll, räägitakse sellist. Et paremad, kõige paremad on ikkagi need kontsertsalvestused, seal selline vaimne laeng väga tugev. Aga me ei tohi unustada, et sinna akustiline sarv ja mikrofon tol ajal salvestuste juures ikkagi tekitasid kindlasti ebamugavuse tunde, publik puudus. Nii et seda peab alati nende meie poolt siin mähilladerdavalanglitatavate lugude puhul arvestama. Ja et, et see ei ole normaalne, nagu need stuudiosalvestused, see ei ole normaalne selle mehe esitusviis või kunstilised tõekspidamised ehk ei tule välja. Ja. Ma usun, et kui siin juba kõlas Brahmsi viies Ungari tants võib olla aegs Hubermanil mängida Ungari tantsu, nimelt Seitsmenda tuur Ungari tantsu, ta on ikkagi nagu kammerlikum tavaliselt klaveriga ja, ja klaveri muuseas Frankel. Ja kuna huvermanist Hubermannil oli salvestuste järgi otsustades komme ikka lühikesi noote mängida võimalikult nakatas ka seal, kus seda võib-olla laudis nõutud ei ole, siis vähemalt sõõmuga tants annab talle selleks suurepärased võimalused. Mina olen jah pärast seda kasvanud inimene ja, ja minu tähelepanek on see, et 50.-st aastast peale väga palju on just eriti liidus naisviiuldajaid, võtan seal neli paanika või siis hiljem isakatse Boškova ja nii edasi ja nii edasi. Seal on samamoodi ja on ju Paalo Järvela Ulrika Kristian, Aet Ratassepp, Rutt üks suurepärase mängija kui teine nooremast põlvkonnast. No ja ütleme enne seda ka veel siis Liivak ja ja, aga, aga kas see on alati niimoodi olnud? Noh, eks see sõltub kõik selle, selle ajaloo käekäigust, eks mega siis viiulimuusikat üldse muusikas ei ole midagi teistmoodi kui kui igapäevaelus naiste positsioon on ajapikku muutunud. Aga peab ütlema, et minul ei ole küll väga suureks üllatuseks sajandivahetusel ja ütleme esimesel selle sajandi esimesel kolmel kümnendil noh, ütleme esimese ja teise maailmasõja, nii on üllatavalt palju maailmakuulsaid naisviiuldajaid olnud just nimelt selle üldise ajalooga ja naise naisterahva positsiooniga ühiskondlikus seltskondlikust elus võrreldes ei kujutaks nagu etest isegi. Aga ma usun, et see on nii nii laiaulatuslik ja huvitav teema, et sellest peaks jälle võib-olla omaette vaikse terviku selles mõttes, et oleks just netultuvad naisterahvadt, siis mängisid võidu järjest, oleks vaba võrrelda meiega telefoni, täna tahaksid rääkida sellest jah, väikeseks vahelduseks, võib-olla üks selline. Ta on nimelt Ameerika mandri viiuldaja kuid väelica sellisest konservatiivsemat osastavat Kanadast ta olümpialinnas, Calgalis, millal ta elas. Tema sündis 1890 ja ta suri 63 Kanadas. Ja ta kolis küll lapsena juba San Franciscosse. Niisiis väga ameerikaliku Ameerikasse heada, alustas Holmsi juures Oviiri õpinguid, see oli ka Ameerikas küllaltki tuntud õpetaja ja interpreet. Jaa, tema on selles mõttes tähelepanuväärne. Ta jõudis sealt kaugelt ka auveli juurde õppima, Peterburi. Ta õppis 1906 kuni 1908 niisiis küllaltki sellises magusa seas 16 18 aastaselt õppis ta auvere juures. Ja hauale koguni juhatas ühte kontserti, kus tema õpilane ballousis soleeris. Ja mispärast see valik, et just temale langesid esimese vanadaamina siia saatesse sellepärast et väga tähelepanu väärne. Selline märkus on olemas, au olilt tema kohta aul nimetas Gatlin, ballod, elmann, seelikus. Usutavasti sele. Huvitav aeg, et 1906 alates see aeg, kui meie Peeter süda ja Mart Saar võib arvata, et nemad siis ka sellele daamile kübarat, kuigi nad käisid ühe talve ainult mütsiga ajaseda kübar sai siis topelt trahter laami tervitada ja noh, ega see konservatooriumi seltskond ei olnud ju tol ajal nii suur ja kirev, nagu see tänapäeval on. Eks nad ikka tead, teadsid ja tundsid kindlasti 11. Ja omakorda jälle teada Pallo, et kohta kiideti kirjutistest, et ta olevat kandnud ka Au Eli pilti, jällegi jõuad viiulikastis. Nii et tema pidase laualt ilmselt siis kõige paremaks suuremaks õpetajaks. Ja. No nii, umbes teise maailmasõja ajal muidugi Ameerikat nüüd nii otseselt ei puudutanud, seal toimus ikkagi kontsert, elu ja muusikaelu. Samamoodi laega Euroopaski. Ei olnud igal pool kaos, vat kui sa mäletad, oli, eks huvitav salvestis. Me siit kergema muusika ehk svingi poole pealt leidsime selle 43. aastal tehtud Pariisis suure orkestri ja, ja, ja näitavad. Ja. Ta pöördus 41. neljakümnete aastate alguses Kanadasse tagasi hakkas õpetama kuninglikus konservatooriumis viiulikorralises kvarteti trio. Ja. Kommentaatorid räägivad küll tema väga jõulisest ja hoogsast mängulaadist, ta oli väljanägemiselt selline ühte pilti näinud kõhn, hästi pikk, selline rabe naisterahvast. Aga meie plaatide peal siin need näited küll on sellised hõlmakoelised ja siin on ehk isegi mitu näidet, kuid kuid õige huvitav oleks nüüd kuulata ka Ühte Bachi esitust ja Gatlin. Barlow on 1915. aastal. Salvestanud kolmandast balt idast Kavoti. Nojah, sa ütlesid, et oli üsna mehelik ja ega see mäng oli ka niisugune maskuliinne küllaltki aga väga huvitav oleks võrdluses kuulata, kuidas päris mees mängib sedasama lugu. No siis kuulame ka vana salvestust, kuulame 1909. aastal tehtud salvestused ka väga huvitavalt, jaa jaa, koloriitsed, isiksused, viiuldajat, pull, meistrilt. Ma mõtlen nii, et kuulame kohe, enne kui kõrvust ilusa ka räägime natuke Burmistes kaslastele näiteks ja ma ütlen ainult nii palju, et kui eelmine salvestus oli tehtud 1915, siis nüüd Burmeistki salvestus on tehtud 1909 ja tähelepanelik kuulaja kindlasti kohe märgib ära. Murmestel mängib Bachi ka oti klaveri saatel. Selgituseks niipalju, et Joachim, kes muuseas oli Burmestki õpetaja oli üldse esimene, kes usaldas hakata mängima jällegi Bachi soolosonaate ilmaga taevasse saatma. Nojah, nagu siin kuulda oli, see Murmeist oli vahva, oli õige tantsuline, nii nagu need osava õeke tantsu Tügavate Burmeister oli selle poolest tähelepanuväärne, et et, et tema selline tõus oli väga äkiline ja erinevalt paljudest teistest, keda meie siin kuulame ja augutame. Tema langus oli ka selline kohe märkimisväärne, ta õige kitsastes oludes suri 33. aastal. Aga kui püksis see tähelend oli ka lühikeseks? Ei ta, ta sündis 1869 märtsikuus ja ja, ja mis siis, 33. aasta jaanuaris ta suri, nii et ta oli siis vähekese puudu. Täpsemalt kaks kuud päevapealt puudu, siis kui vanaks saamisest, mis see siis teeb kokku? Seitse, kuus, 64 64 60 peaaegu kuue nelja-aastaselt ja kui sõrmedest rääkida, siis pulmest oli, sõrmed said ka kõvasti kannatada. Taeva varases nooruses kahjustas näiteks oma vasaku käe nimetissõrme väga kõva harjutaks. Ta mängis juba noores eas oma käetrikki. Ja tema, nagu juba öeldud, viidi Joachim juurde õppima ja nii-öelda Berliini. Aga nad ei saanud vanamehega läbi, sugugi mitte. Neli aastat hiljem lahkus Chaney kibestunult. Salt Joachim ja klassist ja tema tähelend õigupoolest algas siis, kui ta paar aastat pärast jahimehest lahkumist mängis Hamburgis Tšaikovski Tšaikovski kontserti. Siis arvatavasti kuueteistaastane, kaheksateistaastane ja Tšaikovski andis talle soovituse. Paulovski suvituskohta, kus ta kolm suvereid mängis, harjutas pilli ja naasest Saksamaal aasta vangis Hamburgi orkestris, kus ta kohtus Hans von pööranda. Kellega nad mängisid Kosonaate, kes juhendas teda häälega sonaatiline mängimisel. Tähelepanu, väärne muuseas Ta oli 1892 kuni 94, oli ta Helsingi filharmoonia juht meestele viiuldaja, seal olevat harjutanud 15 tundi päevas, on mul väga nii programmeedeeiinishis 94. aastal sügisel esimehe esineda. Ja see Berliini debüüt paganiini muusikaga oli tõeline sensatsioon. Aasta hiljem Londonis sama suur sensatsioon. Aga erinevalt meile harjumuspärase kontserdipublikust võeti vastu väga tormiliselt head esinejad, aga kui midagi ebaõnnestub, siis ei antud armu. Ta mängis Pariisis spooni seitsmendat viiulikontserti, jaga vilekool oli lavatahet Skadki selle kontserdi mängimise. See on tänapäeval õige harv nähtus. Lihtsalt see kontserdi korraldamine käib teistmoodi ja ja noh, meie maal nii ehk teisiti publik oli juba nii väiksearvuline, meie saalised, see vile koos kindlasti ei suuda suhkrut 100 artisti talimuusikute hulgas väga populaarne oma selliste küllalt teravmeelsete alaliseeringute tõttu ja nendele pandiga vahva nimi Burmestes tükke. Pärlitest saksa keelt kõnelevatest ringkondades hästi vastu võetud. Reegel pühendas talle oma neli viiulisooloviiulisonaat soolosalati. Aga jällegi selline suurkuju Karl-s tema öelnud üldse kellelegi kohta hästi pehmelt öeldes ja kui otse välja, siis ta ütles kõigepealt halvasti, kaasa arvatud Burmeistri kohta. Ja põllumeestel ei olevat lõssi sõnul kunagi isegi mitte harjutanud neid sõnade esitamisest rääkimata. Ja üldiselt Burvestile salvestused ei jäta ka mingisugust legendist muljet kahjuks ilmselt jälle samadel põhjustel, miks väga paljud teised samaaegselt salvestada, et see, see salvestamistingimused olid siiski liivase stuudio stuudio, see ei olnud tänapäeva mõistes stuudia. Klaver näiteks tõsteti väga kõrgele poodiumile, ta oleks kõrguse mõttes väga lähedal oma helitekitamisega, viiulikõrgusele ja nii edasi. Võib-olla nüüd jääb selline mulje meie jutust, et me siin laseme plaadi pealt ühte ja teist ja kogu aeg kurdame, et näed, et siin on ta all, aga muidu oli väga hea. Ei tohi unustada, et stuudio tööl üldse väga võõras mehed olid nelja 50 aastased juba tunnustatud artistid, esinejad, see, nende igapäevane töö nüüd järsku tekkis ootamatu stuudio keskkond, aga tänapäeva tänapäeval on ikkagi kasvatamiseks. Nojah, kas nüüd just nii, aga see on, vähemalt on teada, ka õpilastel on teada, et selline asi on olemas ja kui nad siis ka ütleme noh, kuue-seitsmeteistaastaselt esimest korda stuudiosse satuvad sisse ja neile mingisugune uudistamis asi ja langus, tal juhtus siis lauthlid vodka, teda võrreldi võib-olla rohkem kui kedagi teist just sellesama bussiga, jälle. Õel on ka ikkagi kriitikute keelt, sest et Bush oli omaaegne ka väga suur viiuldaja, väga suur kunstnik, aga noattali jäi oma vanad vanaaegsetele või ütleme, meelsamini mõeldakse omaaegsetele paneelidele kindlaks, siis noorem põlvkond muidugi. Panin talle paar mööda. Ja. Pärast esimest maailmasõda muidugi oli tõeline saksa viiuliviiuldajat viiulimuusika, selline tõus jälle ja see pühkis pull meistrina kerge vaevaga töölt ka käis küll veel Jaapanis ja Ameerikas kontsertreisidel. Ka see enam ei tõstnud teda sellisesse suurde kuulsasse. Kahjuks aega möödas, kahjuks ajakirjandus hoolitseb selle eest, et et see langus saaks isegi tehniliselt suurema tähelepanu osaliseks, kui see tõus. Ja seetõttu terviklik mulje jääb, võib-olla lahjem, kui asi väärt oleks. Aga no Burmestite Me juba kuulasime võrreldes teda ühe naisterahva Kätlin Varlouga ja et võib-olla nüüd oleks mõttekas, kuulab ära, tahame ta juurde tagasi, on hea. Ja sellega seoses on meeldiv võimalus ka natukene rääkida paar sõna inglise muusikast selleaegsest sajandi alguse inglise muusikast. Nimelt, eks viiuldaja suurepärane kontserdimuusik, meie Harrison kel olevat teinud ainult ühe kommertsplaadistuse. Ja kuna ta tuntud korüfee söö, Arnold maxi hea sõber seda muidugi salvestas. Ka koos Maxiga ja väga sageli mängisid nad inglise Fritz, neljas ei muusikat või Fredelektilies või nagu kyllabiltel tellijus. Ma usun, et seal meie õige tundmatu nimi ja küllalt ega hiljaaegu ei olnud ka Edward Elgari veel väga tuntud nimi tänu võitjalile sümfooniaorkestrile Inglismaal seal läänes ikka teate kogu aeg teda, aga meil meil siin just ja ja ma pean ütlema, et ega brüsseli surma järele see inglise muusika oli õige kidur. Oi jumal. Konservatiivne Me oleme siiski räägitud ei olnudki rohkem. Aga, aga on olemas, aga tuleb igasuguseid nimesid jälle välja. Jah, aga, aga tõepoolest ka jälgaria ja, ja nüüd siis kohe kõlama hakkav küljes olid ikkagi enam-vähem eakaaslased ja ja ega siis seal tõepoolest tüki tühja maad vahepeal. Ja no see prits, neljas oli väga kõvasti mõjutatud kõigi muusikast, tema kreegi koli, muuseas see, kes selle viljesi isa mõjutas oma poja muusikaõpinguid toetama. Nii et sidemed olid rohkem kui lihtsalt mõjutamine kuulamine. Mulle tundub tema muusikat kuulates Taali astmeline Sibeliuse mõttekaaslane, mõnes mõttes võib-olla see natukene liiga sigi liiga konkreetselt öeldud, aga küllalt lähedane üht riigi ja niiviisi ministri põhjamaa meeste helikeelele. Ja ma usun, et et, et kuna see on õige pikk pikk lugu ja meil on plaan niikuinii naisterahvastest eraldi rääkida, naisterahvastest viiuldajatestis lähemegi muusika muusika juurde ja seal nüüd siis neljesi esimene viiulisonaat esitab meie Harrison ja klaveril alal paks võib-olla niipalju siiski veel, et. Ta on sündinud 1800 üheksakümneaastasele 96. aastal ja suri 59. aastal. Ja veidi enne oma surma ikkagi ta 11. avalikult. Kuid nagu öeldud, räägime temast pikemalt teine kord ja kuulame muusikat. Kõlas teeriuse sonaat number üks mängis Harrison, stuudios olid Erki Aavik ja Ivalo Randalu. Muusikaline tund on lõppenud.