Alustame ootamatusega. Mängivad leitsak Bellmanni Andreil previid. Nonii olgu see lugu tõenduseks, et mitte ainult muusika tuttavad, vaid ka tippmuusikud suhtuvad džässi nagu mitte samaväärselt siis igatahes väga väärikalt võrreldes Süvamast, eks, aga miks mitte kui mitte samaväärselt samaväärselt, ma usun, et just nimelt mida suurem muusik, seda suurema tõsidusega suhtub ta kõigesse, mida ta teeb ja mida ta kuulab ja mis majandus olemas olla. Ja ma jälle ütlemata jätta palju kord öeldud lauset, et ei ole häid ega halbu žanre, vaid igasuguses žanris muusikat lihtsalt ja häid ja halbu esitajaid ja, ja vastutust tundlike ja vastutustundetuid, kriitikuid ja kommentaatoreid. Tuletaksin meelde, et kuu aega tagasi mängis meie saate esimeseks looks Stefan belli tuntud džässviiuldaja Bachi muusikat. Ja tegime teistpidi. Need olid jah, teistpidi. Just nimelt me oleme ka seda paaril korral siin arutanud, et kuigi muusikas hea intel projektide puhul ei saa arutada nagu spordis kuidagimoodi, kes on parem või nagu ütleme isegi iludusvõistlusel, kes need siis kenamad. Igal juhul. On oluline nagu juba nimetatud töösse suhtumine ja näiteks Hitsak pelman on koos maailmakuulsa dirigendi ja helilooja kandlel previiniga, kellega nad äsja kuuldud muusikanäiteid Munitseerisid omalajal salvestanud terve pika heliplaadi, kus nad esitavad Scott Chopini Räkk taime. No läks, taimed on isegi džässmuusikute hulgas omandanud viimasel ajal sellise teatav iroonilise kõla. Ma mäletan, üks suur asjatundja, jutumärkides asjatundja ütles näiteks Margus Kappeli kohta, et oh, tema ei ole ju mingi Täsmuslik, temal Räkk taimi mängija. Aga ma usun, et see plaat müüdi läbi väga suure eduga maailmas ja ja, ja mitte ainult sellepärast, et need kõik tahaks kuulda, kuidas nüüd põlema naljade sugugi võtab tõsiselt kõike tööd. Ja. Ma usun, et eks tänapäeva interpreetide aeg ise see väga omane, ühtse võimalikult lai ampluaa juht, mida suurem kuulsus, seda, seda rohkem temalt oodatakse, sellist avarat pilku. Aga ma asunat pööraksime nüüd siis jällegi pilgu ajaloo poole. Sest et me oleme lubanud siin saates mängitada võimalikult vanu salvestusi ja haruldusi. Head aega võtaks esile, võtaks käsile sellise suurmehe, kelle nimi on jossa haised. Ma usun, et enamik enamik asjatundjaid viiulimuusikasõpru valiksid 20. sajandi suurimaks viiuldajaks just nimelt Jasa haipeltsi, jällegi kui nüüd nii võib reastada. Aga kindlasti nende järgmine lause algaks ka sõnaga, aga sellepärast, et, Ühest küljest vaevalt et Yehudi Menuhin kuulsus nüüd suurem oleks kui kui assachifitsi ava ja kui me peame meeles, et näiteks tänavainterpreetide nende kuulsuse suurendamisele levikul on abiks massimeedium, raadiot ei, pritsiaegu oli vähem hoopistükkis ja tema kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, kui tema bla tähtuley salanäoga plaadi levik oli hoopis teine piiratud maa Pilaadil tiraažid olid kümneid kordi väiksemad seal ja sellega nüüd arvestades siis kindlasti kindlasti see Haaeffetsid täht säras sama heledalt kuivast Bellmani vesterni oma. Või veelgi nooremad mehed, need on ju teada, et et ka riiuli. Kuidas, kuidas öelda, neid viiuli kontserditel lavasid vallutamas? Ameerikas kasvanud Aasia päritoluga küll Hiina, küll jaapani valitava Korea päritoluga viiuldajad ja see on juba hoopis mitte ainult teine muusika, vaid ka teine lähenemine kogu sellesse nähtusse üldse kontserttegevus, plaadistamine. Ega see oluliselt ei erine näiteks ükskõik millise Kuulsa rokkbändi tööst, see mehhaanika ja seal käib ikka seesama toores reklaam, väga toores töö ja ja kahjuks peab tunnistama ja ma usun, et see kisu nüüd seda, seda aupaistet ja sära nendelt kuulsustelt maha, aga aga peab siiski toetavad et sellist salapära ja, ja, ja, ja kuidas öelda gurmavad teadmatust ja sellist. Tuletame kas või meelde, missuguseid au sees olid sadakond aastat tagasi inimesed, kes olid teada-tuntud professorid keda üllatad tänapäeval, et me tutvustame siin saates näiteks professor, see või teine Nevelleerunud selles mõttes küll jah. Ja haiged siin elukäik oli ka üsnagi tähelepanuväärne. Taavi olevat olnud inimesena ka selline äärmusest äärmusesse, mees olevat olnud väga keeruline karakter mälestuste järgi. Ja ega ta eriti armastatud ei olnud inimesena hinnatu raske inimene jah, nagu öelda peetuudistki räägitakse, aga samal ajal mõned sellised kes temast kirjutavad oma mälestustes just nimelt rõhutavad, et ta olevat seltskonnas olnud üsna hurmav ja ja suur naljamees. Naljamees ta oli siiski ka pillimängus, näiteks ta tegi selliseid halva viiulimängu paroodiaid ja need said. Ta oli täitsa surematuks kohe plaadistustega, mis ta tegi Joseph HG nime all. Haaguue kirjutati plaadikaane peale, olgu see siis teada, kui kellelgi niisugune plaat kätte ja ma usun, et neid enam ei juhtu kätte, kui, siis ainult väga pühendunud kollektsionääridele, sest et neid müügivõrgus kindlasti ei liigu, näiteks mina olen otsinud kolm aastat. Ja mul on muidugi pakutud, aga hinnad on olnud sellised, et sealkandis ei ole, aga no ma võin näidata, mitte tuua. Üks oli 300 dollarit, eks see pool plaatri säärane hakkame lugedes jääb üldse arvestada. Oleme rahul sellega, mis neil on. Ja prohvetlikult, kui nii võib öelda, sündis Haifitset Krislini sünnipäeva, see on siis teisel veebruaril. Chrysler oli sündinud muidugi 1875. aastal. Ja hai päts sündis 1901. aastal ja ta sündis Vilniuses idelegi Ida-Euroopast. Praegu samast kandist, kus, Ja ja nii edasi. Aja viiuldajate sünnikohad ulatuvad Narvani Jossif kallanio sündinud Narvas. Aga haiglatsi isa oli väga asjatundlik viiuldaja kes hakkas pojale viiulit õpetama juba poja kolme aastaseks saades. Ja siis sokutati see väike ja savi eakov, nagu tema pärisnimi on, saadeti hauale õpilase Lea malki nii-öelda õppima. Ja viie aastaselt juba jossa esines esimest korda avalikkuse ees. Huvitav, kas on teada, kas oli väga piina, sest et üldiselt juudi poiste, kes pannakse niimoodi nurka viiulit harjutama sel ajal, kui teised võti tahavad nende lapsepõlv? No ja sõltumata rahvusest võiks kõigil, meil on see lapsepõlve karmidesse seisundit naljatame. Ja siiski jällegi peaks meelde tuletama ka seda, millest meil vist on palju juttu olnud, et riiuli õppimine sadakond aastat tagasi või ka 70 aastat tagasi 80 aastat tagasi. Selline mõlemale tänapäevasest õppimisest. Lihtsal põhjusel jällegi see tehnika, mis unustame meie kehvad olud, kitsad olud ära siin Eestis konkreetselt, aga, aga maailmas igal pool on juba viimased kolm-nelikümmend aastat ikkagi olemas. Grammofonid, magnetofonid, nüüd juba kõikvõimalikud laserid, lapssüsteemid küll, aga ma mõtlen, väikelapsel on ikka pööraselt valus. Ta tuleb ise viiuli puhulgebyssetoonia leidma, klaveritel palju mõnusamalt, temaktselt tuleb vanasti ilus klaver ja Cameron, ta hääles tuleb ilus helivälja. Aga väike viirus ei suuda seda tikitud just just sedasama. Silmas pidasid aga veel selle väikese täiendusega. Et kui pean silmas just sel ajal lihtsam õppida last saada õppima sellepärast et see oli ikkagi saavutus, kui ta selle viisijupi maha mängis. Terviklikult kogu kogu sellises ruumis värvimängud olid teised väärtushinnangud ja, ja konkreetselt kodustes oludes, kui ta suutis viisijupi maha mängida siis äratas kõigi teiste tähelepanu kodakondsete tähelepanu alla, kaljutädisid ja onusid ümber, kes plaksutasid ja äärmumegi tõid illust ärgem unustagem, et see oli ikkagi juba sellisel tasandil, ta oli meelelahutus. Aga praegu tarvitseb vajutada ainult üht nuppu, tuleb, tuleb ja teiseks sellel õpivad lapsed, on ju see ka ikkagi selline psüühiline shokk pidevalt, kui ta kuuleb, kuidas tänapäeval mängivad kuulsused, pole vaja nimest nimetada, mis sealt raadiost või kaugel ja kõrgel. Ja kuidas sellest oma pillist, kui laadandada ainult üks kahtlane Kragi. Aga siiski igal ajal viiuliõpingute juures on otsustav ikkagi, kelle juures õpitakse mitte nii-öelda õpetaja viiulimänguoskused, pideva pedagoogiline talent ja vanemate või siis nende toetajate suunajate suhtumine. Haibetsi puhul on ka väga tähelepanu väärne märkida, et et aeg-ajalt vastus 1911 Peterburi konservatooriumisse. Ja et ta saaks jääda perekonna juurde. Selleks astus Peterburi konservatooriumisse kad oma isa. See on iseenesest huvitav fakt, mida ta ütles, ja isa oli ta üldse vaid see, et Peterburi konservatooriumisse nimelt kuivõrd Vilnius ja see kant kuulus nagu Poola kultuurisfääri. Berliin oli ja, nojaa, aga, aga ma ei tea, milline tase oli Varssavi konservatoorium, Varssavi konservatoorium. Tegelikult on kõige vanem Tsaari-Venemaa territooriumil asunud konservatoorium oma avaldas aastal 1820. Aga ma ei tea, kuidas viiulides olla, et, et noh, siin võis olla väga põhjus kauge riisi. Peterburgi tulid just nimelt jõudsite ära öelda selle, ma just tahtsin rõhutada, et Berliinis Joachimi täht hakanud ka mõnevõrra juba kustuma ja au oli, seevastu oli oma kuulsuse tipul just parasjagu peetega, isa tuli siis põeks. Isa selleks jah, et, et perekond viibis Peterburis, astus ise ka õppima tema täiskasvanud mehena. Ja afetsid sai loomulikult kiiresti au, oli lemmikõpilane ja tema Peterburi debüüt leidis juba samal aastal 1911 aset ja 1912 Berliinis esines väga edukalt. Esimese maailma algaastatel ta tegutses edasi. Ja oluline muidugi võib-olla mainida, et paljudest teistest erinevalt jäi ta ilma seitsmeteistkümnenda aasta suurtest sündmustest. Aga ta korraldas oma isikliku revolutsiooni samal 1917 sellel aastal. Nimelt ta tegi New Yorgis väga võimsa läbimurde ja tema selline debüüt New Yorgis on üks muusikaajaloo. Kuidas nüüd öeldagi kõnel toimuvatest ettekannetest. Aga ma usun, et meil oleks mõtet nüüd kuulata kahjuks tükki Assa HTC esituses. Ja siis rääkida temast mõne sõna veel ja ma usun, et haiged siis on rohkemgi põhjust kuulatum ainult üks näide. Olgu siis esimeseks, tema kahjuks selline leivanumbreid. Tal oli muidugi palju leivanumbreid, aga üks näiteks Winjovskis, keltsa Tarantell ja meie salvestus pärineb Aastast 1917 11. septembril. Niisiis 74 aastat ja kuu aega tagasi. Niimoodi on meil siis näide, mida me praegu kuulasime õnnelikult samast aastast, kui ta New Yorgis oma hiilgete debüüdi tegi. See on tähelepanu väärne just äsja enne seda muusikat, natukene jutu tema enneolematult läbimurdest New Yorgi kontserdilaval ja tema saatjaks klaverisaatjaks oli nii nagu meie muusika näitel nii kasele debüütesinemisel André menoa, nagu arvata võibki, etet, selle salvestuse, selle plaadi, selle debüüdi vahel on otsene seos, siin on kaks nädalat ajavahe, muuseas kuupäevade järgi võib kindlaks teha. Ja. See on muuseas tema esimene salvestus Viktori silmale just nimelt see, mida me kuulsime neid igasugustes ajaloo piltlikult kaudu. Me võime öelda, et saime sellest püüdist osa ja ja tähelepanu, väärne on märkida, et ta alustas salvestamist juba Venemaal 1911. aastal, niisiis Kümneaastase poisikesena enne esimest maailmasõda. Aga ma ei ole kunagi kuulnud, et kuskil oleks alles mõningad näited nendest tema, Venemaa salvestustest. Asja võisime veenduda, et siin sellel salvestusel võid tol ajal seitsmeteistkümneaastase 16 aastasel noormehel juba olemas kõik tema kõrge kvaliteedinäitajad, ülitäpne-täiuslik, intonatsioon ja kindel toon kogu mängu ulatuses. Ja tol päeval olevat ainult viis ülesvõtet, millest kolm olid siis piisavalt head, et neid säilitada. Need on kõik säilinud. Aga nagu haruldased raamatud, haruldased margid, alused, pillid, haruldased salvestused, ela kogudes. Ja jällegi, kui hetk tagasi oli siin juttu plaatide hinnates on välja antud siis salvestused, mida ei ole plaatidena välja antud, näiteks üks konkreetne Heeeffetzi salvestus, umbes samast ajast on Inglismaal eravalduses. Jõudu, meie tahaksime näiteks individualist elades mängida korra korra jah, ükskord ette mängida umbes kahe minutist lugu ei tulekski meil vähem või rohkem maksta kõigest 65000 dollarit. Aitäh. Et salvestused on ka kollektsioneerimise objekt muidugi mitte sellisel tasandil noh nagu näiteks minuga kollektsioon, mis on ikkagi pärit plaadipoodide ja plaadi antikvariaatides riiulitele just nimelt ka haruldased. Läheme nüüd edasi, mis sai pärast? No siis jätkus selline Jätkus selline ühtlane edu pidevalt ta hoolimata sellest, et ta tema kohta paljud kriitikud ette heitnud talle tema sellist närvilisust ja, ja mängud jah, ja kiirete tempude valikud nägiks meelersoni kontserdi puhul. Seda võib peaaegu saatuslikuks nimetada, ma olen kuulnud paari-kolme devam Hendersoni kontserdi salvestust ja ja ma olen küll üsna leebe kuulaja ükskõik, kes kuidas mängib, ma ei arva, et peaks ütlema, et noh, oleks võinud nõuda või oleks võinud oodata igaühe oma asi, kuidas ta mängib kuulaja asi, kas talle meeldib või mitte. Ja. Sellest teatavast esineja vastutusest kuulaja ees, kes on piletilahe maksnud, muidugi sellise mehepoolne vahetus rääkida ei saa, sest see tase on ikkagi Igaljuhul kõrgel nõutavast miinimumist. Aga tema kohta keegi kriitikal kuidagi öelnud, et et mõnikord pühkis muusikada jalust maha, see ei tähenda muidugi tehniliselt. Ta pigem tappis tehnikaga muusika ära ja isegi võib-olla mitte ehk ehk nii otseselt, aga, aga tema tehnika pigem oli niivõrd särav. Et selle tagant oli kuulajal raske seda, seda muusikat tabada, mis on ka kindlasti olemas. Olime, kuidagi tahaks väga loota. Ja sõnu lihtsalt öeldes ei läinud hinge. Nojah, nii võib kõrva küll, aga. Ja kummaline, ega tema sellise parima muusikaga oma suurimate üldiste edu ei saavutanud, ta tegi suure hulga poolteist, 100 igasugust huvitavat transkriptsiooni. Ja tema väikepalad olid. Avati just oodatud kontserdilavadel on öeldud, et temal puudus selline vaimne rahu, mida oleks vaja Bachi ja Beethoveni Jakse tema, Mozart. Mis oleks võinud kindlasti olla vastavalt tema suurepärasele tehnilisele üleolekule pillist suurepärane sedasama närvilisuse tõttu ehk. Raamatus ehk ehk jahi ei saavutanud nii suurt edu samal ajal veel nimetamata. Tema repertuaar kattis praktiliselt kogu 20. sajandi riiuli muusika väga väikeste aukudega ei mänginud näiteks Prokofjevi esimest kontserti ja ta ei mänginud Bergija Vartoki kontserte. Aga tema mängust posti saatja paganiini oleks vist pidi tal hästi istuma ja ta mängis kõiki neid onu kontserte suurepäraselt. Aga Ta oskas mängida sellist, selliseid suuremastaabilised kompositsioone, tal oli väga mitmekihiline raseerimine ja tal oleks nagu viimase fraasi lõpp olnud kogu aeg mõttes juba esimest fraasi alustades isegi selline vormiline üleolek ja see lisandus tema tehnika. No tema sellist jällegi. Tehnikate ülistades on teda nimetatud heas mõttes liseks viiulisportlaseks. Tema mängu oli nauditav vaadata. Ainuüksi visuaalselt, just paljude sportlaste puhul on öeldud, et tulemus võib olla väga hea, aga teda ei ole meeldiv vaadata. Selliseid viiuldajaid samuti muidugi kummaline seos, tekkis mul praegune paralleel Svaigi kangelasega, nimelt male novellist kelle partiid läksid ka selles mõttes sassi või kannatasid, et tal oli juba igas teksti partituuri juba mõttes sellesama vastase juurest läinud juba järgmisse, järgmisse, mingisse parteisse seal on muuseas väga huvitav olla veel, ma usun, et et, et siin aiva ta ei tegelenud eriti õpetamisega, aga tema mõju levis ikkagi põhiliselt mängu kaudu. Ta andis nii-öelda õppetunni, iga kord astus lavale või stuudiosse. Ja ta suri 1987. aasta 10. detsembril Ameerikas Los Angeleses. Tema mõjud on ulatanud väga kaugele džässimaailma jälle nimetada, näiteks roidiengis kuulus viiuldaja käsi maailmast oli juba lõpetamas viiulimängudel, kuna üldse loobumas kogu pillimängust, kui ta järsku avastas enda jaoks ja FC salvestustega aastaid töötaja saavutas ise ka väga suure kuulsuse. Kas tal õpilasi oli? No ma ei ole tähele pannud, et inimesed ei ole tulnud ja ja ega ta ta ei olnud pedagoog. Juhusliku õpilasi pidas, aga selleks on ka teistmoodi seal oma vajadused ja, ja võib-olla ka mõni sõna tema pillidest, me oleme alati püüdnud nimetada kuulsaid Pille kuulsate mängijate käes. Tal oli 1731. aastast Kadivaarius, aga tema lemmikviiul oli kindlasti 1742 valminud Aviid. David Guarniiri. Seal seisu, mis taandati San Francisco s asuvad, ei ongi muuseumile teha seal tee peale siis just nimelt eesmärgile. Seda saaksid andekad noored kasutada. Nagu kuulajad juba ära tunnevad, see on Tšaikovski viil kontserti teine osa, katkenud sellest sahhifitsiga. Me kuulame natukene aega seda saate lõpul, aga kuulame kontserti finaali. Üks huvitav mees oli viiuldaja Vasa oda kirjutatakse bee katusega härja e-CF CF just nagu seal kuubelik, keegi samuti väga kuulus. Ja täpselt nii nagu haiglassegi puhul. Tema karjääri algus paistis just silma sellise virtuoosse mänguga ja samuti kippus varjama just tema muusikalisi omadusi. Taavi Hadjad, siin hea kaaslane oli augustikuus 1900 sündinud Woodnanis. Ja samuti alates kolmandast eluaastast õpetust saanud oma isalt. Nii et teatud paralleelid just sellepärast olekski vahva võrdluseks tuua. Kümneselt läks ta Praha konservatooriumisse, mis muuseas oli ka küllalt tugev just viiuliõpetuse puhast. Jällegi ei saa unustada, et ETV-s, Araabias, Ehimal, Böömimaal igal pool seal viiuli nagu kultuur kuni Balkani välja Tallinna rahvamuusikas, väga see, see just väga filtoosne, väga tehniline, laia pinnaga toetuspind ja no ei saa kuidagi mõelda või võrrelda näiteks Eestis nimetatakse ka viiendat rahvapilliks. Aga me ei saa kuidagi võrrelda näiteks mingit kivikasukat mingisuguste Balkani sõrgadega ja, ja, ja ja noh, aga siin on oma oma omad, kaugeleulatuvad tagajärjed, eks ole, lihtsalt viiulimängus suhtuti põhimõtteliselt teistmoodi. Ja üheksateistaastaselt proovis ta õnne Šveitsis, Jugoslaavias, Itaalias ja lõpuks oli omadega täiesti puntras, oli Milanos ilma ühegi sendid, kus ta võttis vastu viiuldaja koha Milano kohvikus. Ah, jaota siiski. Juba 12 aastaselt andis ta juba Tšehhimaa provintsides kontserte ja kolmeteistaastaselt Mozarti kontserdiga Prahas 15. aastaselt koos Tšehhi Filharmoonikute paganiinile kontserti. Millest see siis niisugune, noh, allakäik, noh, eks ta lihtsalt võib-olla sattus kuidagi üle meelikusse tuju oma suurest edust tsehhimaalt ei saa unustada ikkagi. Enne esimest maailmasõjasõda ja esimese maailmasõja ajal oli väga tugev saksa viiuldajate koolkond lääne pool Kesk-Euroopas ja Itaalias, nii et seal seda enamate oma käe peale võib-olla ei saa treilerisse iial puudu pealehakkamisest. Aga ta mängis kohvikus paganiinid, sardiinid, sellist itaalia muusikat ja juhuslikud muusikasõbrad, huvitavat, vaimustatud, selline jälle tänavapoisist miljonäriks luguvad. Korraldasid oma toetuseks korjanduse ja ja korraldasid kontserdi. Gustada kuulsid Oscaniini? Noh, arvestades, et tal on, eks ole. Et arvestades, et ta oli selline aga väga hiljem väga kuulus ja selgelt andekas inimene, siis on selge, et pärast seda oli edu pidev kreisis igal pool maailmas, Ladina-Ameerikas, Ameerikas ja väga suure hulga plaadistasite tegid polüdorile. Ta oli väga Agal kahekümnendatel aastatel, 31. aastal jõudis muuseas Nõukogude Liitu kontsertidega. Hea Berliinis tegi ta triot. Maikul kemikaal Row haisen ja bow Kulmariga Kaaga kuulsad mehed. Ta õpetas muuseas 36, null 38 ja siis sõja 41 43. Mozart Salzburgis. Ja Ta küll ei esinenud Saksamaal teise sõja ajal, aga ta õpetas 44. aastal Müncheni akadeemias. See andis sõja järel muidugi närvilises õhkkonnas üsna palju alustama süüdistamiseks kollabolutsianismis ja missugustes kõigis seadustes veel. Aga ta kolis Itaaliasse pärast sõda ja huvitav on märkida, et 50. aastal võtsite türgi kodakondsusele. Sellist viiuldajat ei ole vist ka siin juhtunud ette ja muide, mis nendesse süüdistustesse puutub, siis mõnes riigis on harrastatud seda kad tagasi ulatuda tuvalt. Näiteks paatne soli põlu all nõukogude liidus naasele ainult sellepärast, et meeldinud ja kes teab, miks, kes, kes jälle omakorda Hitleril öelnud. Et meil võiks talle meeldida. Mul just tuli seoses haiget siga veel meelde ka tema trio esinemised. Aga nojah, võiks nimetada haiglates, tegi suurepärase trio koos peti ja Rubinsdeniga. Aga nüüd siis veel vasakus Riho tast rääkides. Ta pöördus ka 56. aastal seotud Tšehhoslovakkias see tagasi, nii et küllalt sellisel kuumal ajal ka. Ja ta võeti väga suurte kiiduavaldustega vastu, ta mängis muuseas solki kontserdi loomulikult siis, kui kodumaa. 58. aastal mängis ta ikka veel küllalt hästi. Trigimit salvestused Mozarti viiulikontsertidest ja tartiini, kuulsast kuradid, lillerist ja veel paljust muust. Ta suri 60. aastal Viinis ja jällegi pillidest kindlasti. Temal oli 710. aasta. Stradivariuse müüdi Tšehhoslovakkia riiklikule kollektsioonile. Seda on väga palju kasutanud hiljem Joseph sukk, ka väga tuntud viiuldaja José, meie näide, mida me kohe nüüd siin pöörlema paneme, pärineb üsna vähetuntud plaadi sellist ja see olnudki tehtud poldurile 30.-te aastate lõpus. Ja 38. aastal. Ja sinna sarja kuuluvad veel Tuulsakesematiine, Smetona kodu aga ilusad esitused. Ja ma arvan, et siiski kuulaksin paga miinid psühhodo esituses. Sest et loodetavasti lähemal ajal saame kuulatada Jan kubeliki. Niisiis võis olla kaasmaalase sama pala esitust. Ja võib-olla tasuks siis kuulata isegi kõrvuti, sest et kuidagimoodi tuleb siit välja, et see psühhodaal ikkagi tõeline ülddoos. Ja Jaagubelik võib-olla pigem selline mõtisklev pedagoog. Aga siis vasakus Riho taia Aganiini tükk nimega neelkoort Piu. Nagu võisime veenduda ja varsa psühhodava Virtoositeedilt just palju Jasa Haaeffetsile alla. Ja ja sa Haibetsist eriti muidugi võiks rääkida tõesti tundide viisi ja tema muusikat võiks kuulata päevade viisi, aga meie saatekene kestab ainult tunnikese ja ka üsna pika loengu pidanud maha. Võib-olla kuulaksime saate viimaseks muusikaks ka nagu meil traditsiooniks peaaegu alati alad, viiulikontserdi kolmandat osa. Just nimelt kahju, et ei saanud nüüd kuulata teist ja kolmandat osa koos ja teisest ainult katkendid. Nimelt Tšaikovski viiulikontsert ei ole meil kõlanud. Koos Londoni filharmoonia orkestriga keda juhatas John Barbi rolli, mängis Jasa Haifits kontserdilinti nimelt Tšaikovski kontserdi hoopis 35 lehmasaar 25. märtsil 1937 niisiis omakorda aasta varem kui meie äsjane muusika 38.-st aastast ja koostööst John Barbi rolli. Ka on säilinud väga-väga palju muusikat, muuhulgas Gandhnjovski, viiulikontsert, lehmatoormetaani, viiulikontserte lööva soor, kasunavi viiulikontsert, laami, noort ja veel väiksemaid teoseid. Loodetavasti me saame neid kunagi ka edaspidi kuulata. Aga nüüd siis heashifits riiulilt Londoni filharmoonia orkester ja dirigendipuldis Don Valvilolli ning Tšaikovski viiulikontserdi kolmas osa.