Tere, Erki, nüüd nende plaatide järgi, mis sul täna kaasas on, CDd on nad kõik, paistab tuttavaid nimesid. Berman. Terk, aga uue nimena, siis paistab mulle psühhode jõu inimene, paistab siis Jan kubelik ja jah, Jan kubelik sai juba eelmises saateski välja öeldud seoses Riho taga kulanud. On kaasmaalased tsehhid, rahvuselt mõlemad. Ja väga raske on öelda, kumb see kuulsam mees oli. Aga kubelik oli siiski natukene vanem, psühhodaali täiesti meie sajandi mees, sündinud 1900, elanud kuni 60. aastani. Jan kubelik oli sündinud juba 1880, nii et päris meie saatesarja Õige külaline sajandi alguse tippviiuldaja allid kulinaaria võrrelda meie saadet tähendab ühe korraliku lõunaga, siis oleksid nemad nagu siis prae osa, jah, aga teeme siis täna ikka jälle niuksed, Ameerika lõuna, öeldakse, ameeriklased pidid desserdiks peale hakkama. Mis on desserdiks, tõdes et täna on minu meelest kõik õnneks üks dessertsupp, praad ja magustoit on ühes taldrikus koos ja väga ilusat muusikat kuulanud ja terve saate. Aga kes nüüd kardab, et läheb ehk liiga magusaks, seda ma võin lohutada, et et ega esiteks ilus muusika tingimata ei pea olema oma kuuse ja teiseks väga hea esitus kompenseerib isegi isegi teatud üle doseerituse või ülehelilooja poolse ülemäärased annused. Ja kuulame Bellmanni, sest et meil on kombeks olnud ikkagi alustada tänapäevase salvestusega. Ja põllmann mängib meile Chrysleri väga tuntud pala. Viini kapriis oopus kaks. Siis selle mehe nimi, ma katsun hääldada tsehhi nimedega on teinekord raskusi, kas ma ütlen õigesti liikuda? Minu meelest küll seda pärast tuli välja, et kuidas öeldakse raskustes Sagaland mind aeg-ajalt parandanud, aga, aga ma ei suuda seda väga täpselt järgi, aga see r kaablist kuidagi ära selle seadusega nagu odalist mõtlesime, tursake mainis, et nad ikkagi voolsakil lähetama kuulnud. Katusega err pildis roosaka omanikud. Nonii asja juurde siis Jakus ihkoda mängis meil minu mäletamist mööda juba kuu aega tagasi, kui alles kuu aega tagasi. Ja siis saigi lubatud, et lähemas tulevikus kuulame, kuidas sedasama lugu mängib ka teine Tšehhi lugu on paganiini vägevalt doose pala neel korpiuu psühhoda. Salvestus oli tehtud 1938. Ja kubelik on sellesama loo salvestatud plaadile 1903. Ja kuna siin võrdlusega on küsimuses oli tegemist, siis kohe ette rutates räägiksin nüüd sellest nii-öelda ülejärgmisest loost, kubeliku esitusest, nimelt tema esitab oma tüki ilma klaverisaateta ja selle paganiini pala nii-öelda keskmise osa sellise viltoossema nagu kadentsi moodi osa. Kes viiulimuusikasõbrad küll ise on, aga ise pilli pole mänginud, neile selgituseks, et see kõlab nagu mängiks kaks viiulit üksis poognaga, teine sõrmedega pitsikaato, aga see on üks selline küllaltki keeruline tehniline võte, nimelt. Mängitaksegi üks mees mängib ühe pilliga samaaegselt parema käega, siis veab seda poognat, osad sõrmed teenindavad seda poogna poolt mängitavat viisijuppi ja hoiavad keeli all ja siis ülejäänud vabade kolme sõrmega ta siis mängib vasaku käe pitsikatot, nii et nii palju siis selgituseks tehniliseks selgituseks selle kohta, mis kohe kõlama hakkab. Ja kuna psühhoda esitust me juba oleme kuulanud, siis ma mõtlen, et kuulaksime sellest ainult alguse ja väikese katke. Meeldetuletuseks nagu jah, aga kas või siis kubeliku kuuleme kohe sinna otsa või veel vahele ka vastava vähese jutuga kubelikud, siis on hästi. Ja tõepoolest nagu me kuulsime, sihkoda, esitus on selline võrdlemisi temperamentne ja, ja ja ka kuidagi selline väga suure hooga mängitud. Ja me võime kohe kuuldavad kubelik, kelle kohta nagu ka psühhoda kohta iseäranis nende mõlema mehe noores mängu ja öeldi, et nad on eelkõige virtuoosid. Seetõttu teenimatult jäi mõlema mehe esimese 10 15 kontselteerimise aasta jooksul varju nende nagu tavatsetakse öelda, sügavamad, ehk siis muusikalised väärtused. Ja siiski, kui me nüüd arvestame, et äsjase salvestuse oli teinud 38 aastane mees ja nüüd mida me kohe kuulama hakkame, sedasama lugu on salvestatud 23 aastane mees mis peaks just arvama, ütleme, et see sisaldab rohkem temperamendi ja aga just tähelepanuväärne on see, mille juurde me ehk oma jutuga jõuame, kui me kubelikult lähemalt räägime, see tema, eriti erutav esituslaad. Selline ette rutates ma ütlen, et võrdleme pubeliku kohega Miša elmaniga kes on tuntud iiliti väreleva tooni ja sellise impressionistliku kõlavärvi poolest siis kubelik, hoolimata väga õltoorsest tehnikast ja sageli just sellisest heliti temperament sellest mängust. Juba varases nooruses suutis ennast nii palju talitseda ohjeldada ohjeldada Jahad et on mänginud sellise paganiini variandi ja, ja millegi tõttu kubelik on mänginud nagu juba öeldud, osa ainult sellest neil Corp jõust. Väga raske on öelda, kas tõepoolest ei ole seda säilinud rohkem seda salvestust, sest teatavasti ju tolleaegsed sagedused on graveeritud tihtilugu isegi vaharullidel, nagu nagu meil on juttu olnud, et mõned meie saates ette mängitud palad on restaureeritud fonograafi, vaha rullilt ja kui taliga plaadi võib arvata, et siin oli tegemist plaadiga siiski materjali üsna pehme ja ta võib-olla lihtsalt on hävinenud, alguse lõpp aga võib-olla taga salvestas lihtsalt sellise kahe ja poole minutilise jupi. Ja võib-olla lihtsalt ei mahtunud plaadi küljes rohkem ära. Aga ma usun, et teemine et eelmine väga meelest ei läheks, siis kuulame nüüd ka kohe teised Tšehhoslovakkia või tšehhi vabandust siis teda ei olnud veel Tšehhoslovakkias ristitud tšehhi viiuldaja Jan kubeliku esitluses sedasama paganiini neil Corp jõud. Räägime siis nüüd Jan kubelikust endast. Ja võib-olla üllatab näiteks biitlite fänne, kes ju kõik teavad, et, et eelkõige Pidlasid jahmatasid omaaegsed 60.-te aastate alguse publikut ja Inglismaa konservatiivset publikut oma väljanägemisega aga suurte tolle aja kohta erakordsete juukse pahmakatega umbes samataolise asjaga sai hakkama ka Jan kubelik. Aega põhjustas sajandivahetusel tõelist elevust oma tavalise väljanägemisega. Proovi kirjeldada natuke piltide pealt võib just nimelt öelda, et ta selline selline selline tolle aja kohta tõesti erakordselt suure ja, või võiks öelda, kammimata soenguga jahmakas ja pohmakas just nimelt. Ja muidu loomulikult ikkagi laval käidi siiski frakis ja aga, aga ma arvan, et tema ilmumine akadeemilistele kontsertlavadele just selle väljanägemise tõttu erutas inimesi rohkem kui näiteks tänapäeval naisel Kennedy. Ja ta sündis viiendal juulil 1880 Praha lähedal Miigles või Miiks. Lees jälle ei tea täpselt, kuidas seda nüüd öelda, aga tema isa oli aednik ja amatöör muusiklevadki andekas, sellepärast et gobeliku mõningates mälestustes võib lugeda, et et ei saa vist ikkagi natukene. Natukene võib-olla teen seisagi oma muusikamuusikutööga. Alguses panime vanema poja seitsme aastaselt viiulimängu õppima, aga siis õige varsti ta märkas, et see noorem, viieaastane Jan on asjast palju rohkem huvitatud. Ja kui sisse Jan ealile Pill pihku anti, siis juba kuue kuu pärast tuli ta isast juba parem mängija. Nii et jällegi veel kord peame tõdema, et et see, see jumalik säde, tõeline talent, tõeline geenius ikkagi. Üldreeglina lööb välja väga varases nooruses. Kohe peaks, tahaksin nimetada muidugi, et ma ei saa nõus olla nende paljude teoreetikute ja kriitikute märkusega, et et kuskil kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel kahe 30 aastaselt täpsemalt Peaks olema selge, milleks mees on suuteline hiljem mingit arengut oluliselt ei toimu. Selle väite ümberlükkamiseks leidub maailmas ka jälle küllaldaselt näiteid. Aga niisiis nüüd kubelikust nagu kõik meie teisedki muusikud, keda me siia saatesse plaatidel kaasa toomel lausa ütlete, et meie siin mängitame ja tema, aga varases nooruses juba Silvaja. Ja ta esines Viinis 1898. aastal. Ennem seda oli õppinud Joseph Rostovi ja Kaarel Klittli kars tekkel juures. Seal olid kõik küllalt tuntud õpetajad omal ajal ja tema viinide püüdile järgnes terve triumfi aasta 10. Ja see tõi sisse ka väga suurtes kogustes raha. Noh, jälle oleks mõttekas mainida, et kui sellises populaarteaduslikus muusikakirjanduses kiputakse ikka sageli rääkima, meelde tuletama, kuidas küll Mozart suri vaesuses ja näljas ja küll teised. Ega see ka väga sageli nii ei olnud. Praegu on muusikud naljas ja ennekõike neil aga, aga ikkagi sellised suured artistid said oma väärilise tasu seal, iseasi, et väga paljud lõid lihtsalt läbi. Või siis annetasid või tont teab mis tegid, aga, aga sellist juhtumit mina nüüd näiteks neid viiuli viiulimeeste elulugusid uurides ma ei ole küll kohanud, et keegi oleks väga tuntuks saanud ja samal ajal oleks kuidagi rõõmus jah, jah, et tal ei oleks väärilist tasu makstud. Ja no ma lihtsalt ei tahaks nõus olla sellega, et, et need viiuldajad võisid vaimselt nii alaarenenud olla. Rahaliselt ei jaganud ära, et kui kontserdi pealt tuli sul sissetulek nendele nende osa Nad ei oleks osanud välja nõuda ja Nottemaatilt püütide ja selliste Tõmphaalsete esinemiste kohad olid Budapest, Saagrep. Need olid omal ajal Ida-Euroopa tähtsamad kultuuri, samal ajal Austria-Ungari impeeriumi niuksed diplinal just. Ja siis ta tegi ringreisi Itaalias. Pariis ja London võtsid suurte kiiduavaldustega teda 1900 juba vastu ja Ameerikas 1902 hoiduda eriti edukas kontsertreis. Lehed pasundasid, roopastanud viiuldajasta tol ajal ikkagi kultuurivaldkonnas hakkas juba välja kujunema see, see hoiakse vana ja uus maailm, need ja samal ajal juba Ameerika oli selles mõttes niukene. Viimane suur uks, mis ikka kuulsusele teedes nagu sipeediuski tegelikult tuli üle üle USA sai ta maailma helilooja ja tol ajal läbi läbi USA. Ja see oli ikka viiuldetega ka juba siis nii. Nojah, me ei saa unustada, et juba sel ajal oli Ühendriikides ei rohkem suuri kuulsaid sümfooniaorkestrit kui vanas maailmas. Kujuneski määravaks ja muidugi jällegi nüüd jätkata. Selle Jon kubeliku eduloo ümberjutustus tsin siis. Jah, kui Ameerika muljetest rääkida või tema poolt tekitatud muljetest siis võib ju kergesti ette kujutada, mida, kuidas ameeriklastele meeldis, et hoolimata sellest, et tal oli vanast maailmast just nimelt juba kõneldud juuksepahmakaga ja noormees üsna eksootiline natukene isegi toores, toon viiuli pealt väga sädelev tehnika, ta harjutas 12 ja rohkemgi tundi päevas, nii et aeg-ajalt talitas oma sõrmed verele. No see ei ole tingitud mitte kohutavast metsikust pikaajalisest tööst tänapäeva viiuldajad kohelda, teil kellelgi ei õnnestu seda teha, kui te kasutate tänapäevaseid pillikeeli? Lihtsalt keeled olid tol ajal teistsuguseid. Muidugi ma usun, et praegu õnnestub seda ka saavutada sõrmil väliseks, kui te mängite keeltega, mis on pärit Leningradi kombinaadist, siiamaani võib kuskilt saada. Ja ta mängis sel perioodil põhiliselt sellist virtuaalset materjali efektseid palasid, paganiinid, vaktsiinid. Aga veidi enne esimest maailmasõda hakkas tema täht vähekese kustuma. Ja nüüd meil jäi nimetamata, et ta oli väga kuulsa õpetaja hiljem väga kuulsaks saanud õpetaja juures vahepeal õppimas. Otakarsseftsik jällegi viiuldajad teavad kindlasti totaka sõitsidki erile tellite ja topeltnootide vihikuid. Jaagubelikulisestsiki esimene esimene selline õnnestunum õnnestumine, suurem õnnestumine ja ja sõitsidki kohta siiski kaasaegsed teised pedagoogid, autoriteedid on märkinud, et et see tema küllalt rutiinile põhinev tehnika õpetus siis muidugi viis headele tulemustele väsitas siiski artisti sedavõrd, et üsna sageli mõne aja möödudes katsusid kõik kas ümber õppida või loobuda sellest. Aga peab kohe mainima, et septika parandas ennast hiljem ta muutis oma õpetusmeetodit. Jaa. Pubeliki salvestustest küll ei ilmne mingisugust võimete langust. Võimalik lihtsalt kaotas huvi just nende paganiini basini ja teiste virtuaalsete palade vastu mis teda kuulsaks teinud tähendab seda, et siis ta lihtsalt hakkas vähem esinema, mitte ta jäänud uute nimede varju. Ei ta esialgu ikkagi hakkas nagu tasapisi varju jääma, pigem. Ta küll jah, mõne aja pärast lõpetas esinemise üsnagi pikaks ajaks. Aga samal ajal just Ameerika koolis jälle seoses. Sest et kui ta loobus toosist repertuaarist Ida-Euroopas, kuulati teda ikkagi hea meelega edasi. Mul kui vana maailma kultuuri, suurel Austrial ja, ja sellisel Ameerika pelglikud on seda väga hea muidugi. Meil on hea meel, et ikkagi Euroopas võis ta väga suure eduga mängida tollal Mozartit ja ja väga harva tol ajal kuulati, kuuldi sümfooniakontsert, et tema esitas seda väga sageli ja Viola partaliks Oscarnetbal ka omal ajal väga kuulus mees mul kahjuks temalt ühtegi salvestust. Ja inglise keelt kõnelevad maad muidugi nõudsid või õigemini nende maade publik ja mõned sellid Noteideta neid iga kord üllataks teada kivini ja, ja Pariisi ja Berliini publik oli mõnevõrra leebem kui mitte kunstiliste nõuete poolest, siis vähemalt selle selle ekstravagantsuse suhtes tagasihoidlikum. Aga nüüd siis ma usun, et kuulaksime jälle vähekene muusikat ja nagu lubatud jälle võrdleva jälle võrdlevalt ja seekord võrdlusmaterjaliks Mischa elman, viiulimuusika legend. Augu siinkohal öeldud ka. Et elman oli kubelikust ka mõnevõrra veel noorem Kidali sündinud 1891 ja elas küllalt kõrge vanuseni 67. aastani, niisiis üle 70 aasta oli talle antud. Ja elman. Kes veel mäletab, meie saatesarjast on salvestatud koos eesti mehega Vladimir Padvaga kellega ta tegi pikka aega koostööd 37. aastal. See oli ka see aasta, millal nad Eestis käisid? Winjovski väga tuntud palav moskva mälestus suveniiride Moscow ja seal tuntud vene viisilise punane Saraphon. Leiutasin variatsioon seal paljusid teisigi andekaid heliloojaid ja muusikuid, improviseerid või kuidas seda nüüd teemana inspireerinud inspireerinud kirjutama variatsioone näiteks väga tuntud on ta mõõdovivida Viidoffi sello variatsioonid sedasama teemale. Ja jällegi kubelik mängib natukene teistsugune, see osa natukene lühema osa, kui see lugu tegelikult on. Nii et ma mõtlen, et kuulame ka elmanni esitust ainult osaliselt ja ja pärast siis kuulame sedasama lugu uuesti kubelikke esituses. Jällegi nagu kuulsime, on tegemist väga veetleva ja just ka erutava ettekandega. Peab kohe muidugi vabandama, et et need ei kuulanud lõpuni, aga. Me oleme seda juba varem teinud, korra sedasama lugu kuulavad. Ja elmanni kohta siiski veelkord meelde toetavalt, et just tema selline väga mitmetahuline vibraator väga-väga variantidel ikas vibraato tema väga soe toon. Kõik see tegigi temast sellise legendi ja nagu kubelikelgiga, temal oli elus perioode, kus tema esinemiste vastu ei tuntud aga nii suurt huvi. Aga see, see täht lõi jälle uuesti särama, aeg-ajalt elman harjutas samuti väga palju, nagu kubelik on teada, et aga oma surmapäeval see oli siis viiendal aprillil 67. aastal harjutusel õige mitu tundi. Ja kui nüüd võrrelda selle kubelikke esitusega, mida me kohe kuulama hakkame. No et kohe tuleb öelda, kahtlematult olid nad mõlemad nii suured virtuoosid väljaspool igasugust kahtlust, nende tehniline valdamine, pilli tehniline üleolek või tehniline üleolek pillist. Aga nende kahe jupi puhul vahepala puhul tekib isegi mulje, et, et helmel on kuidagimoodi isegi kohmakalt. Aga ma usun, et see oli lihtsalt Helmanni, selle hetke lähenemine asjale ja. Kubelik nagu juba öeldud, mängib ka mõnevõrra lühemalt seda moskva mälestust. Ma arvan, et see on salvestatud 30.-te aastate lõpus, täpne daatum puudub nendel plaatidel, kust see on restaureeritud. Ja keegi ei ole seda täpselt kindlaks teinud. Ja see on ilmselt mängitud ka väga kuulsalt pillil. Pillidest me räägime veel, lähevadki nagu alati. Aga see on 1715. aastal valminud Stradivaali pill nimega imperaator tõenäo, nagu, ja tõenäoliselt see on nüüd kasutatud, seda pillisin Winjovski puhul. Ma ei ole kahjuks saanud nüüd konsulteerida Oraatorina repliigi korras imperaatori nimed sai see pill tänu sellele, et ta oli kunagi Napoleoni valduses ja, ja see pill on siin olnud meil teistegi viieldajate puhul kõneaineks. Aga jätame selle jälle omale kuskile tulevikku, räägime pillide käest kätte käimisest. Ja. 39.-ks aastaks. Peab siis kohe meelde tuletama, et ta oli pea kuuekümneaastane, jaan kubelik sel ajal, kui ta seal salvestuse tegi. Ja nüüd jäi võrdlusmomendi jaoks võib-olla liigagi pikk vahe sisse, aga aga siis ehk ei ole kuulda, et kubeliku klaverisaatja on niinimetatud meie mehest Padvastika tüki maad nõrgem see lõikub ka seda. Esituse muljet. Igal juhul on see üks, üks võluvamaid esitusi sellest loost, mis ma kunagi olen kuulnud. Nagu sa ise ütlesid, selle loo salvestamiseks oli Jan pubeliks saanud umbes kuuekümneaastaseks. Räägime sellest ajast, mis ette, nagu kõik, jah. Me jäime peatuma sellel esimese maailmasõjaeelsel vahetult eelsel perioodil, kui kui ta populaarsus hakkas natukene kahanema ja just seetõttu ta loobus vilttoosist repertuaarist. Ja 1915.-ks aastaks paistiski, ta sai kõigest villandada, tõmbus tagasi ja hakkas tõsiselt tegelema kompositsiooniga talikompositsiooniga õppinud konservatooriumis oma õpingute ajal. Ei, mitme mehe juures ma siis kohe küsiksin, kastas sai siis viiulikompaniist või laiemalt höövli liiko viiuli kompunist. Tema selline komponeerimise periood kestis enam-vähem kuus aastat. Ja selle jooksul kirjutas ta kuus viiulikontserti, neist neli on minu teada avaldatud. Ja kuivõrd mängitavad need on, aga nad ei ole jäänud püsima Senise aktiivse repertuaari hulka. No ma usun, et Tšehhis kindlasti kuulub see konservatooriumi sellise kohustusliku läbivate repertuaari hulka ja kindlasti ka mitmetes Ameerika. Muusikakõrgkoolides aga aga meie kandis ei ole eriti tuntud ka paljud teised riiulitööd. Sellised väiksemad vormid ja aga need ei ole jah, nendega nendest ei ole midagi püsima jäänud. Ja see on siis kahekümnendat aastat. Ta kirjutas 40.-te aastate lõpus Heliloominguperiood oli nagu öeldud, produkt 15 kuni 1921. Valdavalt ja. Ta on 21. aastal, alustas jällegi kontserttegevust. Ta loomulikult ei tekitanud enam seda furoori, mis noore mehena, aga, aga mingil juhul ei tohiks seda pidada ebaõnnestunuks, sellepärast et ta kontserdid olid ikkagi. Leidsid alati kõlapinda ajakirjanduses, nende kohta ilmus arvustusi. Noh, võib näiteks sellist väikest statistikat pidada, ma vaatasin enamvähem energiat, et ajavahemikus 1900 kuni 1934 tegi ta vähemalt 20 ringreisi Inglismaal. Ega see inglise peaaegu anekdootlikuks räägitud konservatiivsus ega see ei ole naljaasi, see on päris nii tõsine tõsine probleem Inglismaal kanda kinnitada. Mõnel artistil tema tollal õnnestus ja kuni 38. aastani sajandi algusest kuni 38. aastani vähemalt 10 korda tegi ta ringreisi Ühendriikides. See on jällegi tähelepanuväärne saavutus, tahab sellega, ei saanud igavene suur maa, et seal on ringi reisida vist kergem kui laos. Seda küll, aga Inglismaal avaram praktika või ajalugu näitab ka seda, et ega see kontserdipubliku Osadleme protsentuaalselt ei ole. Oluliselt suurem oleks Venemaale see ja kontserdi korraldamise võimalused just selli sellise muusikaga, et tol ajal. Avaldas väga laiale poolt oli õnneks ikkagi Kesk-Euroopa, eelkõige mäletad teda väga suure muusikuna. Temale kirjutati ka muusikat. Tema kunagine kompositsiooniõpetaja Forster oli õpetanud ka oma poja heliloojaks ja see poeg kirjutas. Viiulikontserdi, mis on siis pühendatud kubelikile, jaaguar, laagaa, viiuldaja heliloojatelt la väga populaarne selle laadal kirjutatud Jan kuubelikile. Pillidest talle kuulus 1734. aasta Guarneeridel dieesu. Seda mängib praegu kiungvarat. Vist ka kodanik aga ta põhiliselt kasutas siiski standivaarlasid, üsna vahva arutada. Meie oludes, kus, kus on võimalik konservatooriumi lõpetajale ehk hankida mõni natukene kobedam pill, vähemalt ta oma eksamitöö saaks maha mängida, mängida siis arutada, et tal olid küll mõned kohad neli taga, põhiliselt ta kasutas tädivaarisid. Ja alustas ta jah, sellise pilliga, mis oli valminud 1678 arvatavasti kõlasse ka täna saates selle esimese paganiini näite puhul. Teine pill oli tal ka nimeline, see 1715 valinud Alard. Ja siis kõige kuulsam oli just see juba nimetatud imperaator mida siis 200 võisime kuulda. Ja ega siis ametid viiulit ega ei ole nii nagu piipudega, et peab jälle puhkama, et sellepärast on neid mitu või ei, talvertaar tingib vahetust kaid, taime ta ei kasutanud paralleelselt üheaegselt ta lihtsalt kaotatud perioodi mängis õega siis teine. No üldiselt sõltub muidugi pillimeest, noh näiteks meie rasketes tingimustes, kus peab olema valmis igaks elujuhtumiks, sul on ka aktiivselt kolm pillikasutuses vihma, viiuli ja selline ta tavalisem ja ja siis on üks selline hea pill. Jaa, jaa. Et meie tingimustes ei saa ju minna igale poole mängima kalli pillikasti ja ei tea mis ajast juhtub ja kas pillimehe endagi kondid terveks jäävad. Aga selle imperaator, igal juhul selline lugu, tema poeg, kubelegi poeg, on aga väga tuntud mees, muuseas. Rafael kubelik, viiuldaja ja dirigent ja helilooja. Ja, ja tema laenas selle välja juuko Šjokkavale, eks, jaapani viiuldaja, kes esitas gaasis kubeliki 100. sünniaastapäeval samal pillil kui ta mängis kubeliki kuuendat viiulikontserti ja see oli tollal esiettekanne muuseas. Nii et seda ei olnud, justkui sa küsisid nende leviku kohta. Nagu meil siin oli võimalik kuulda just gobeliki noorepõlve mängu 23 aastase mehe mängu 59 aastase mehe mängu, ega see oluliselt ei erinenud. Ja, ja eks teda nüüd ole siin kiidetud küll. Ma usun, et võib-olla läheksime siis tänapäevasemalt salvestuste juurde. Ja kui meil on olnud traditsiooniks kuulata kontserdite finaale siis kuulaksime ehk täna kahte viimast osa ehk teiste ja kolmandate osa teiste kalade osa. Ja siis Mozarti kontsertidest teeksime algust. Ja täna kuulaksime väga heas esituses annesofi. Ta oli viiulimängu ja olen saadetes ka läbi käinud ja ta on meil mänginud saate mustlasviise minu meelest mööda ja, ja Beethoveni kontserdi finaadik ja dirigent on ka solisti väärile. Dirigent Riccardo Muti ja esituse tuleb siis Mozarti viiulikontsert number neli, Reemasoort kataloogi number 218. Ja Hannes Fry mutter, Riccardo Muti.