Tere, Erki. Näppude peal sai nagu kokku loetud, et niikuinii on see nüüd aasta viimane saade meil selles sarjas, kes on uued nimed. Uued nimed on Joachim kellest me oleme küll paju rääkinud, kuid kes meil mänginud ei ole, saates isain varmas laulnud liller on mees, kes on meie saatest vähemalt kolm, neli korda välja jäänud, kuna sisse mahtunud muusikaliselt ja muuseas Sterni õpetaja ja seetõttu kuulaksime veel saate lõpu poole paari Sterni salvestust. Nii, ja alustame. Aga alustame ana tuttavaga ja tänapäevase salvestusega. Ei tappelmann. Jabelmann mängiks meile täna. Paganiini tuntud petumobile või motopelt beto. Kuidas teda, mis keeles parasjagu soovi nimetada. Ja see on plaadilt, mille nimi on Pärmanni sooloplaat, millele ta on andnud nimeks minu lemmik Chrysler ja Chrysleri ka muidugi selle võrra pistmist sellel loodet sonkraisleri seadesse petumobile. Kujutame siiski, et, et meil on terve hulk ka neid, kes kuulevad seda tud pala esimest korda. Mida sa ütled, saataks? Teatavasti paganiini oli vast viiulimänguajaloo kõige suurem uuendaja ja no alates kasvõi sellest, et ta juba puht tehniliselt lisas väga olulise asja, näiteks pikendas poognad tema temast alates viiulipoogen enam-vähem sama pikk, kui, kui teda tänapäevalgi kasutatakse meetrites, kui palju siis ta on 71 sentimeetri ringis pooge lauaga pikkus ja oma kümmekond sentimeetrit oli ta ennem seda lühem üsna olulise, üsna oluliselt ja ja see niuvast legendidest teada ja meil televisiooni vahendusel palju näidatud. Kas see nüüd vist venelaste tehtud film, aga itaallastega koostöösse paganiini? Jah, see, eks lühikese nimega mees, keda ma ei suuda välja hääldada, kuna seal minu meelest polnud ühtegi täishäälikut selles nimes oli see peaosatäitja siis koogan neid koogan mängis mängis selle paganini viiulipartii sisse. Ja noh, kes seda filmi võib-olla näinud seal muidugi väga markantsemalt esile toodud see paganiini, selline arvatav ühendus saatana tumedate jõududega ja, ja tema üsna üsna raevukas suhtumine sellesse pillimängu. Aga samal ajal on teada ju, et tal on ka väga palju väga palju riiulipalasid, mis just paistavad silma erilise meloodilisusegaja. Ja no kogu tema looming annab tunnistust, see mees valdas viiulimängu küll ilmselt täielik täiuslikult kui see üldse võimalik on. Noh, pagaliini mängu kahjuks muidugi ei ole salvestatud, tol ajal ei olnud see võimalik. Aga ma tuletan veel meie saatesarja ajalugu meelde, et olge õnnelikud selle üle, et meil oli siin võimalust. Kui ma ei eksi, siis kohe esimeses saates aprillikuust kuulata näiteks Pablodes alast saate mängu. Ja väga paljud viiuldajad päris kohe ei usu, et mul on näiteks olemas heliplaadilt vabadus alles saatemäng 1901.-st aastast. Aga nüüd paneeli pealt pettum mobilistel rääkides. No see on üsna pikk pala isegi iseenesest noodimaterjali on väga palju ja ja teda mängitakse erinevate püüridega või noh, erinevate selliste lühendustega ülehüppamisega ja selle ülevast ei ole mõtet hakata siin targutama, mis on õige, mis on vale, eks igaüks teeb nii nagu heaks arvab. Ja eestlastele vastu on väga tuttav Victoria mullova Esitus on, et ei ole päris kindel, aga mu kõrv kõrva järgi mulle tundub, et see mullova esitus on see, mida on lastud raadiost üsna sageli. Moldova teatavasti on selline inimmasin või masininimene ja minul ausalt ütelda, tema esitus kohe mitte üks põrm ei meeldi kuigi on tegu, peetu Mobile käia, no ja teatavasti eesti keeles igiliikur või. Ja no ma siiski arvan, et, et eelkõige on see muusika ja noh, muusikaajaloost võib-olla sul tuleb paremini näiteid meelde on ju igasuguseid kujundliku pealkirjadega lugusid mingitest lahingutest ja suurtükimillest ja peo ometigi meil kõrval trummi lahkasid puruks lööma. Ja kõike muud säärast ja just Bellmani esitus paistab silma erilise musikaalsuse poolest, hoolimata sellises peadpööritavas tempos ja küllalt sõrmi murdvat tehnikast. Ja ma arvan, et jällegi kõige parem soovitus meil on meie sisekuulame siis Bellmannimängu ja, ja klaveril saadab teda hõlmani ammune sõber ja kolleeg Samuel Sanders. Joachim vist ei lähe mööda mitte ükski biograaf, kelle. Käsitlus vaatluse all on olnud möödunud sajandi mis tahes Euroopa helilooja. Ei tea miks küll läheks sellepärast et ta oli nende kaasaegne ja nende nendega paljudega nendest väga tihedalt seotud. Ma usun, kõiget tuntum on las tema pikaajaline sõprus Williamsiga ja need legendid, mis räägitakse sellest Blanci viiulikontserdikirjutamisest, plaandus muuseas on temale kirjutatud kaks kontserti. Ja noobel veel mitmed teised. Bruhk kirjutas oma Solmi noor kontserti just Joachimine. Voolsak kirjutas oma viiulikontserdi Joakimile. Joachim, tõsi küll, ei mänginud seda kontserti mitte kunagi. Ja no kui tema elulugu jälgida, siis, Suubelt tik tahab, suubeltiga ta nüüd just kokku ei puutunud loomulikult, sest et ta sündis, millise ise pärast? Schuberti surmaga. Aga kõik see, see muusika, mis tol ajal oli väga uus, eks ma ikkagi kaugeltki olnud klassikaks muutunud muusika. See tovi, näiteks vaimalus, lifti, orkestri juht päris sajandi keskel, üsna noore mehena. Selle järel just ta läkski Hannoveri, kus ta kutspraamsi kuskil möödunud sajandi 50.-te aastate keskel ja nii edasi ja nii edasi. Aga vast nimetatakse, ta oli sündinud 1831. aastal. Ja mitte just eriti musikaalse perekonna muuseas seitsmenda lapsena. Ja ta sündis Ungaris. See linn peaks praegu olema kopseni, tol ajal kandis nime kitse seal represburgi praeguse Bratislava lähedal. Ja. Võib siiski öelda, et ta kujundas väga olulisel määral Saksamaa ja Kesk-Euroopa ja ka Inglismaa ja loomulikult nende kaudu ka Ameerika Ühendriikide muusikalist maitset. Ma arvan, et tema tema mõju tolleaegsele muusika publikule on tänapäeval ehk uimatugi väljendada, sellepärast et jällegi peab tagasi pöörduma selle meie saadetes juba ammu läbi nämmutatud teema juurde. Et need tolleaegsete esinejad, interpreedid, esiteks Nelly võrreldamatult vähem kontserte muidugi korraldati. Noh, kas nüüd just sama palju, aga, aga, aga suhteliselt kontserdi ikkagi vähemalt sama aktiivne kui praegu, aga samas kontsertid olid kõik suuremad sündmused kui praegu. Just nimelt ja publik igal kontserdil oli ikkagi suhteliselt väiksearvulisem. Jaa. Muidugi Ta oli ikkagi ilmselt väga võimukas inimene, isiksus, selline mõjuv isiksus, selles mõttes võimekus või autograatne. Noh, võib arvata, et eks ta võis olla ka mõnevõrra autokraatne, aga, aga kui, kui see saab olla, siis heas mõttes. Sellepärast, et noh, tuletagem kas või selline fakt ajaloost meelde. Eks, tema õpilane Fritz staynbach juhatas väidetavalt 1899. aastal pele Berliinis orkestrit kontserdil, mis oli korraldatud Joachim jaoks. Ja see kuus koosnes 116-st Joachim endisest õpilasest sealhulgas 20 sellisti kes olid käinud tema ansambliklassis. Ja väidetavalt ei olnud kunagi selline viiulimängutehnika õpetaja niivõrd-kuivõrd, just tema muuseum ja tema tähelepanu pööratud rokkim intervjuu orientatsioonile ja muusika Ühispilatsioonilistele ja hingelistele tahkudele. Samal ajal ta ise noore mehena Tartus ka väga juhuslikult riiulit õppima, nagu öeldud, tema perekond ei paistnud silma mingisuguse musikaalsuse poolest või pillimängu poolest. Aga üks viiulimängu amatöör juhtus kuulma Beatri nägema pealt, kuidas ta katsus mängu viiuli peal viisijupi üles leida. Ja siis ta ütles algust teha ja, ja hiljem ta sattus sisse elatzynskija hausel ja helmes Bergel seenioride juurde helves Bergel teatavasti oli ka üks väga olulise jälje jätnud viiulipedagoog. Tema juurest on need tolleaegsed kõik läbi käinud, kõik sajandivahetuseks kuulsaks saanud viiuldajad ja nad kõik olid toonase Austria-Ungari sfäärist ja muidugi jaa. Lõpuks, kui siis ka muusikaringkondades tuntud nimi Ernst soovitas teda Joosep vöömile. Kes siis vast jäigi. Tema selliseks keskseks õpetajaks, kes stabiliseerib oma tehnikat ja ja sokutas ta lipsigi muuseas jällegi väga noore mehena kolme 12 aastasena. Lapsena oli ta siis Laidzigise. Ta kohtas seal Ferdinand Davidit, kes oli ka väga markantne kuju omaaegses muusikaringkonnas ja toosama, kes on pärit, et kui ma ei eksi, liparti kvartetis Tartust Raadi mõisast ja sealt suunduski latsigi elust. Ja näed neid seoseid, võib leida ilmselt lõpmatuseni hakata tuhnima. Ja ta õppis koos Mooritsa auku. Ma olen iga, kes oli ka väga kuulus viiuldaja, kellest ei ole küll säilinud kahjuks salvestusi ja Taali nii-öelda Suumani ja Müllersoni päris kaitsealune. Juhatas ühte kontserti, kus Joakim mängis Beethoveni viiulikontserti konsultant Londonis. Joachim mängis nendel sonile nii surevale mendel sonile et tema viimastel päevadel nendesse viiulikontserti ja nendeks olevat olnud sellest väga suures vaimustuses. Jahi moodi kost 14 aastane tol ajal, nii et ka ikkagi veel päris ütleme, murdeealine ja ka minu tunnetuspidi, see on ka väga nooruslik silmad. Nojah, seda küll, aga samas kui on võimalus kuulata näiteks selliste vanade Jah, esitusi no kasvõi näiteks maanteel korduvalt siin rõhutanud, et et selline mees nagu Yehudi Menuhin oleks siiski pidanud juba ammu jätma pillimängu järgi, aga kümmekond aastat 15 aastat tagasi ja tema tehtud salvestused ja ka näiteks Sterni mängitud vanas eas mängitud kontsert omandanud täiesti uue kõla, jälle aps, uued uued avaldused. Aga nüüd Njaagi nii-öelda tagasi tulles veel nagu öeldud, Taali päris sajandi poole peal 47 kuni 53 hoida vaimaris listi orkestri juht ja siis sealt oli tema kontakt praažiga daalidega pikka aega spory mõju all loomingulise mõju all. Ja tema enda kompositsioonid ei ole, nagu öeldakse, ajaproovile vastu pidanud. Kuid siiski näiteks niinimetatud Ungari kontsert tal on muuseas kolm viiulikontserti. Ungari kontsert leiab aeg-ajalt siiski ettekandmist ja üsna paljud väikesed palad on ka Euroopa viiuldajad just saksa koolkonna repertuaaris. No tema väga paljudest seadetest arranžeeringutes teatranskrüptsioonidest kõige populaarsemad viiulile ja klaverile seatud versioonid Brahmsi, Ungari tantsudest. Ja kriitikud on öelnud, et nende mustlasvaim avaldub veidi paremini kuivas they love lendalt. No jällegi tuleb meelde tuletada, et plantsiga suured sõbrad ja Et ta hoolimata oma suhteliselt teatavast autokraatlusest ja võib-olla natukene liiga karge sõna- pigem sellisest patriarh haarsusest, tema väljanägemine oli ka võrdlemisi võimekas ja ta tema habe oli vähemalt Plamsi omaga võrdne ja ta nii hästi jäme mees. Ja. Tema mäng siiski oli väidetavalt palju värvikam. Ja, ja huvitav on mitmekülgsem ja peenem kui paljudel tema järeltulijatel. Meie salvestis, mida meil on võimalik siin ette mängida, on pärit 1903.-st aastast. Mees oli siis 70 kaheaastane ikkagi küllalt kõrge iga ja see tehnika on muidugi Ütleksin, räsitud aga ta küllalt selgelt väljendab siiski seda Joachim hiiglaslikku isiksust. Ja oluline on näiteks veel nii muusikaajaloo ja viiulimänguajaloo seisukohalt mainida sellist fakti, et Joachim oli praktiliselt esimene, kes mängis avalikult soolosonaate partiitasid siis Bachi muusikat ilma haavandi saateta soolo ja need olid loomulikult kirjeldatud sooloviiulile, aga möödunud sajandil mängiti neid tavalisi saata ja näed, ei jääks nii lahjaks ja nii et noh, ma usun, et neid on siin tema teeneid juba üsna palju ette loetud. Kiidetud ja ülistatud, võib-olla nüüd siis kuulaksime tema esituses just ühtema kuulsatest raseeringutest, see oleks siis Brahmsi Ungari tantsunumber, kaks reemi, noor ja laagerdus, nagu öeldud, on tehtud 1903. aastal. Ma ei tea, kuidas on teistega ka, aga mina ütleksin selle salvestise kohta, et et niisugust ajanud tolmune tuul nagu oleks puudutanud meid, mulle väga meeldib isegi vanade fotode juures, kui nad on natuke riknenud, tähendab, see annab seda dokumentaarsest juurde, vaat siin need sahinad ka selles mõttes ei sega juustu nagu kola juba räägitud, tänapäeval ei tehta enam neid. Puhastuse ja ka uued Saurastused tehakse ilma Eestis veel väga populaarsete tolvile jääks aitariteta. Teatavasti tolvid ma küll seda tehnilist poolt eriti ei, ei, ei mõista aega ei tea, aga aga nii palju ometigi Dolby on siis ilmselt see, mis vähendab need sahinad ja kahinat. Ja pärast on eksaitel see, mis lõpuks selle. Kuhu, nagu pillimehed ütlevad jälle üles, lööb selle asja. Ja kusagil ta jääb ikkagi stabiilse mõttetu võtta, eks ole, kõigepealt teatud sagedused maha ja pärast nad kunstlikult uuesti taastada. Ja sama samal põhjusel nendel vanadel salvestustel ei ole mingisugust kosmeetikat tehtud, et, et need värvid võimalikult palju säiliks. Ja nii järgmine onu on meil järgmine hormoon Ishai parmas. Ja siia järele ta kõlbab eriti hästi sellepärast, et ta oli Joachim õpilane, eks tuntud tuntumaid õpilasi. Ja. Ta oli selle poolest tuntud, et ta oli väga paljude väga palju suure hulga uudisloomingu esmaesitajaks oma kaasaegsete erinevate. Ta oli muidugi jälle meile väga tuttavast keskkonnast pärit Odessast. Odessa. Juudi Jetostja. Ta õppis Liimali juures Moskva konservatooriumis ja nagu me teame, jumala õpilane, oli ka Paulsen, kes on omakorda Eesti täna lisaviiuldajat isa, kellest küll kelle lapsed küll läksid mööda ilma laiali. Ja, ja sellised vähem tähtsad või vähem võimekad seda kunsti edasi anda jäid siia. Aga sa pead silmas aumeresid liivakuteni ja kõike seda kogu seda põlvkonda kohaline Jer, mainime, jah, no ühte vast siiski Jossif Sagalaliga Paulseni õpilane, aga kahjuks tema ei ole pedagoogilise tööga kunagi tegelenud. Ja Ta oli sündinud Valmas, oli sündinud 1872. ajal. Ja juba enam kui 20 aastase mehena läks ta sajandi lõpul kolmeks aastaks Joachim ja Felti juurde Berliini õppima ja tema debüütkontsert viiuldajana sai teoks alles 1899. aastal, nii et. Küllaltki meie seltskonnas, noormees jah, aga, aga siiski just küllalt küllalt eakana astus ta kontserdil laval üles, sest et nagu me oleme siin tähele pannud. Gazalased Joachim, kellest äsja juttu oli ikkagi peaaegu et lapse eas enamik said juba tuntuks. Ja kohe sajandivahetusel tegi ta pas ringreisi. Ja siis ta pärast seda asus ka Berliini Sterni konservatooriumi õpetajaskonna hulka. 1900. aastal. Ja 1905. aastal sai temast Berliini linn Sharvenka konservatooriumi esimene viiuliõpetaja. Seal muuseas arutati ka tema kvartett 1919. aastal. Ja Marmas emigreerus Saksamaalt kolmekümnendatel aastatel Inglismaale ja suri vahetult pärast teist maailmasõda 46. aastal. Tema õpilastest kuulsamad vast, ehk oleks Taaniel meelsa Andreas vahelise pervel Fonvoit, Lander Fritz slaididel vastanud meile tuntum. Ja Tal on üsna vahva raamat, ilmunud ka viiulitehnika viiulimängutehnika probleemi lahendamine või kuidas seda eesti keelde tõlkida Ki Ast viiulimängutehnika probleemi hulka tungimine. Tal on väga mitmeid uurimusi veel viiulimängust ja sellest nagu ajaloost. Jaa, mitmeid arranžeeringuid. Ja Meile meieni on siin säilinud üks kena väikene lühikene romanss. Selle autoriks on reegel. Hea salvestus on tehtud 1920. aastal. Nonii nagu juba saate algul sai nimetatud viiuldaja nimega Naum Linder on jäänud meie saadetest korduvalt välja, kuna ei ole algselt plaanituna, küll ei ole siiski sisse mahtunud aja poolest. Ja no blind, kelle eluaastad olid 1889 kuni 1965 oli andunud ja üsnagi edukas pedagoog nii Venemaal kui Ameerikas. Nii et samamoodi nagu siis Leopold auer. Ja aga kas ta oli Peterburi või Moskva mees. Tema talisündinud Krimm isi EPatoorias õppinud jällegi Odessas Aleksandr Fiedelmanni juures. Jaa. Friedemann saatis ta omakorda oma endise õpetaja protski juurde Moskvasse. Teatavasti protski oli see, kes oli Tšaikovski viiulikontserdi esmaesitaja ja jällegi pärast seda, kui therkovskili pakkunud seda esmaesituse au hauelile, kes sellest omakorda keeldus ja nii siis protski kandis Tšaikovski kontserdi esimesena ette oli ka vähemalt sama suur mõjud mõjutaja tooniandja Moskva viiuli koolkonnas möödunud sajandi lõpus, nagu Rauena nagu aver Peterburis mõnevõrra hiljem ja nagu sõimali, ütleme sajandi alguses. Ja pärast seda blindega õpetas Odessa kuninglikus muusikakoolis. Tema õpilaste hulka kuulus muuseas Joseph roismann, kes peaks olema ka meie publiku heasti tuntud nimi ja juhatas kaodossa kuningliku muusikakooli kvarteti. Kas ta siiski ei olnud Krist Odessa keiserlik muusikaga või oli ta kuninglik? Keegi eeterlike oli juba siis oli keiser täna just saksakeelsetes väljaannetes on, on, on väljend mida, või ingliskeelset sisust mida, mida võiks tõlkida aial jah, aga, aga saksakeelset Sanyaka Kuninglik nimetatud vahest. Ja teda peetakse David ois trahhi varaseks mõjutajaks. Ja interpreedid tegid ringreise panin välja ta kahekümnendatel aastatel, niisiis pärast revolutsiooni veel Nõukogude venes õpetajast, paar-kolm aastat ka Moskva konservatooriumis. Ja 25. aastal või selle aasta paiku emigreerus Ameerikasse. Ja temast sai San Francisco Symphony juht. Ja nüüd jõuamegi selle olulisema juurde. 1932 kuni 37 õpetas tahesakesterni, kes muuseas on alati pidanud blenderit oma põhiliseks õpetajaks Taurit. Sernan jah, pidanud siiski blind olid nagu kõige tähtsamaks õpetajaks. Ja kui poiss nii sisse Sternali, 15 aastane, siis nad mängisid San Franciscos Bachi topeltkontserti esitasid selle avaliku kontserdil. Ja meil on siin kuulata Schuberti Wilhelmi väga tuntud tükk Ave Maria. Ja ma arvan, et selles loos võiks, võiks isegi tajuda ehk seda Sterni siira lähenemise eel ainust. Ja. Siit võib ka välja kuulata seda, mida kriitikud omal ajal tema kohta palju rõhutanud ja ülistanud teda blenderit, nii siis tema eriti laia ja rikast laulvat stiili ja tooni tõmmud. Ja Ma arvan, et kui me nüüd selle suubelti selle habemejala kuulame, ehk me siis saate lõpu poole, leiame aega kuulata, aga tema õpilasest telli vaeva, leiate. No mis sa arvad, kuidas selle järjepidevusega on selles viiulimängus, kas seda kõlab ka meie kontserdilavadel tänapäeval sellist sellist muusikat? Mis mõttes mida, mida võiks pidada otseselt seotud sajand tagasi? Tekkinud selliste suundadega ja. Ja ma ei oska interpretatsiooni koha pealt küll ütelda, kas seda on ei ole? Peab olema minu meelest. Ja aga jällegi jõuame selle juurde. Et need tänapäeva viiuldajad laad on siiski üsna ühe vitsaga löödud. Mille poolest tänapäeval on väga raske näiteks valida missugune nagu, kui me lähme kuskil Ütleme tavalisel tavalisse poodi endale grammofoni ostma, siis väga raske on öelda, missugune neist nüüd see kõige parem on, kui nad enam-vähem samas hinnas tippklassis on. Sest et nad on ikkagi see tehnikamaailmas areneb nii suure kiirusega ja nii sinna taevastes kõrgustes kõikjal ühteviisi head ja sama on ilmselt siis ka ütleme, inimestele nende viiuldajatega, eks, eks tänapäeval hakatakse koolitama juba lapsest saadik. Aga kas võib äkki siis öelda niimoodi, et kusagilt tipptasandil on need ideaalide võimalused ja seetõttu, kui nii võib öelda, on ka kitsam ühesed mõjust ja väga raske isegi on juba praegu nüüd 90.-te aastate talgu päris siin siin alguses isegi juba sellel vahet teha, mis 15 aastat tagasi oli veel päris selge, näiteks helistada moskva koolkonda muudest silmapaistvatest Maardus, esinevatest, Kiiuldajatest. Noh, me teame ju, et, et Moskva batoorium ja seal on veel siis ka muidugi see teine see nimeline instituut aga põhiliselt konservatooriumist, sealt tuleb nagu plaanimajandusega välja noh, ütleme kasvõi viis või 10 või kolm või arv ei ole tähtis, aga aga on ette võetud, et vot igal aastal lõpetanud nii ja nii mitu titt tasemel maailma tipptasemel viiuldajad ja nad on ka seda saavutada. Ja, ja eks võib siiski öelda, et üsna samasuguse vormiga samastantsiganal välja löödud minu meelest iseeneses viimasel ajal tähendab siis ei kuidas seda öeldagi? Ei maksa võib-olla arvata või võrrelda näiteks Valleeri Vanaisaga ta viidiga mitte asi ei ole ainult selles, et aeg on nii palju edasi läinud või tähendab, kui annaks ajas tagasi tõsta, kas Valeri jääks ikka nõrk. Pool sajandit tagasi oma vanaisa mängule? Krt ääretus kõrgem? No ma ütleksin, et kuigi ta videolt muidugi paistis silmaga Briti omas ajas ja omas omas ajas oma tehnikaga aga näiteks juba Igor alistrah, kelle tehnika on vaieldamatult ühtlasem, Valleelist rääkimata moderi, ei paku mulle mitte mingisugust huvi kuulata teda nii oma lõbuks ma ja Igor jalaga. Ei, aga ma pean tunnistama, et ka Igorit ma heegoli plaan tema ei võta lihtsalt nii väljasurveaste-astmelt nagu tagasi astunud. Ja no Igor siiski päriselt aega vaatanud Valeri Oskari mängi. Ei, ei avalda muude mingisugust emotsionaalset muljet. Aga just hiljaaegu siin nädal-paar tagasi oli siin külaseks hea sõber, üks flöödimängija kes on kavandanud palju ringi rännanud ja kontserte andnud ja ja kuulasime, ta tegi ettepaneku. Noh, põhjus oli selles, et teie jutt läks jälle esinemisküsimustes väga teravaks ja hakkasime kiruma seda meie aega ja kõike kiitma seda vana aega. Ja siis kuidagimoodi need selle temperatuuri. Ta et kuulame mõne hea viiulitegija ja lasime kuulasime, valisime oma kümnekonna hulgast ja kõige emotsionaalsem ala selle hetkel jällegi jäi sõelale Justolfachi. Tšaikovski kontserti esitas, sellest tekkis kohe laviin David osta ja sellest tekkis kohe mõte, kuulasime veel kõrvale kolme, nelja ja midagi ei ole teha, see erineb teistest, ta vastab, silmade, särab samal ajal, seal on väga palju isegi. Nonii, kõrgel tasemel. Meeste puhul võiks selle kohta öelda, et neil on tehnilised apsud mis tema mängus on. Aga jumal tänatud, ta ei ole sellele tähelepanu pööranud ja ei ole nii-öelda tagasi võtnud salvestusel, vaid on mänginud rohkem muusikat. Ja võib-olla sellesama väite kohta on see, et selle siiski sa vaidled ise sellega vastu, kui sa oled rääkinud. Superlatiivid heas mõttes, mitte nii nagu slaavi slaavlased ei saa üldse Superatiividest mööda, eks ole, aga heas mõttes. Pärmanist no ikka erineb väga palju ja väga palju erielamuhõlmad on ka tõeline erand, sest et tema paistab ka sellest tänapäeva kohutavalt suurest viiuldajat armeest ikka täiesti üksik, kuhugi isegi kandina nalja. Aga laiust oli jutus ternist Diablaanalisterli muusikat kuulata. Samamoodi Asterniga Stern on ühest küljest juba tänapäevane mees oma sellise hiilgava ja väga ühtlase tehnikaga. Samal ajal tema on sealt tulnud jah, samal ajal just tema selliste seda sajandi alguse hõngust tema muusikas minu meelest kogu aeg kuulda ja kuna ta hiilgas just viiekümnendatel aastatel, oli tema selline kõige parem kõrgperiood. Ma leidsin ühe huvitava salvestuse. Praam Sysonaadist number kaks viiulile klaverile laama sool nupus 100. Ja nagu meil kombeks on olnud kuulata finaale, no kuulame sellest ka finaali. Ja Stern olgu öeldud, sündinud 20. aastal Ukrainas, nii et kajalegi Samost Ida-Euroopa juudi seltskonnast muidugi ja, ja 21. aastal nende perekond emigreerus Ameerikasse ja nagu siin eelmise mehe blind oli puhul oli juttu, et ta Nesternalüüsis blind õpilane ja kuulaksin seda Brahmsi sonaadi, kolmandat osa allegrectogratsiooso ja klaveril mängib, saadab sind laisaks terni Aleksandr saakil. No ja see on tõesti Sterni hiilgaja salvestatud tükk ja ja võib-olla ta ei ole piisavalt viltoosne, nagu oleks võinud oodata, aga seejuures ei ole oluline ja ja nagu lubatud, kuna me kuulasime Sterni peamise õpetaja blind oli esituses Subeti Avema liiat Wilhelmi seades. Me plaanisime, et kuulame võlglaseks tema andekaima suurima ja kuulsaima õpilase esitust. Ja, ja tavaliselt me oleme siis teemegi seda, me oleme tavaliselt muuseas katsunud Kasadelt lõpetada uuema salvestusega ja nüüd siis tõepoolest üks üks päris päris värske salvestus, kusjuures Stern mängib orkestri saatel Columbia sümfooniaorkestrilt. Milton Katimsi juhatusel saadab maestrot ja esitlusele tuleb niisiis suuberti AV Maria.