Alles lõunaks toore söögitaabubloo toode, adru kõrk ja puhmas, nagu keegi landi otnud Luxury. Rikas ja mitte niru, väärib kalameed. Tere hommikust, eelkõige lapsed, aga ka isal ja emal ei pruugi raadiot kinni keerata. MINA OLEN Guido Kangur, töötan ma noorsooteatris näitlejana. Aga täna hommikul ei taha ma teile mitte jutustada oma tööst, vaid vastupidi nimelt vaba aja veetmisest. Ja nagu te eelnevast laulust juba võisite järeldada nimelt kalapüügist ja kalapüügist, sellepärast et see on tõesti üks minu meeldivamaid vaba aja veetmis viise. Kuigi kahjuks jah, viimasel ajal kipub seda vaba aega ikka vähemaks ja vähemaks jääma. Aga loodan, et eilsele vaba aega ikka rohkem. Või vähemasti oskate seda endale võtta. Niisiis ja kalapüügist muidugi ma ei ole nii kirglik kalamees, et ma igal vabal hetkel ükskõik kus kala püüan. Ma ei käi siin Pirita kiirtee ääres kala püüdmas ja ei käi ka männiku karjääris kala püüdmas isegi käi talvel jääl istumas, talvel kui vähegi vaba aega on käima meelsasti suusatamas. Kui isegi võimalust on, siis ehk mägedes. Aga suvel tõepoolest kalapüük eelkõige. Ja tänu kalapüügil olen ma sattunud sellistesse imelistesse paikades Eestimaal huma võib-olla muidu elu seeski ei satuks. Meil on väga palju ilusaid saari, laidusi muidugi, laiule minekuks peab olema eriluba looduskaitselt, aga kui te vanematega koos sinna lähete, siis te kindlasti sellega saate. Ma käin Hiiumaal, kassaris on saastunud Matsalu lahte käin Lõuna-Eesti ilusatel järvedel. Keda kindlasti muidu ei trehvanud nägema, juhtub, et saad suitsusaunas sky ära käia ja ja võib-olla ma püüaks singi teile siis silme ette manada ühe ilusa vaikse pildikese, näiteks mõnest Lõuna-Eesti järvest, kujutage ette istutud oma väikeses kummipaadis järvel, ümberringi vaikus, kõrged puud kohisevad siis tavaliselt on nende Lõuna-Eesti järvede ümber väga kõrged metsad, tuul lõõtsutab paati kergelt. Teie õngekork liigub vaikselt tuule käes lainetel sedasi istudes võite mõelda oma mõtteid päeval tehtust ja sedasi istudes mõtlen oma tööst. Kui äkki äratab teid mõtetest õngekorgi kahtlane liikumine, üles-alla-üles-alla selle kohta öeldakse galakas näkkiv, siis pead olema väga valvas, ei tohi kohe õnge veest välja tõmmata, sest siis võib kala otsast ära minna. Tuleb oodata, kuni kala on parajasti õige nõksu teinud, sihistamate õnge välja ja enamasti siis saag paadis olema. Muidugi kalal ei tasu, päris üksi ka minna on hea kun, kui on ka sõpru kaasas, siis on pärast kellega muljeid vahetada ja ja väike võistlusmoment on ka juures, siis, kes ikkagi rohkem tühjad. Minul on selline tore kamp, kellega ma tavaliselt koos kalal käin ja need on inimesed väljapoolt minu erialatööd nendega on huvitav, on vaba aega koos v siis ei lähe jutud kindlasti töö peale. No vot selline. Pärast lõkkejärve kaldal, kus siis saab saaki küpsetatud saak enamasti saab olema suur korraliks. Kui asja tõsiselt võtta, siis siis ikka saak tuleb või teine võimalus juba õhtul, kui ütleme, päevane saak on ära maitstud, siis võib ees olla selline püük, mida kalamehed nimetavad tonkapüügiks, visatakse sisse põhjaõng, mis on tehtud siis sama tamiili külge ja siis toimub juba püük kellukestega ridva otsa pannakse pesupulgaga väike kelluke, mis siis, kui kalasööta võtab helisema, hakkab siis istutud, seal õhk ja räägitakse juttu ja ollakse kogu aeg valvas kuulama, kelle kelluke heliseb ja sedasi võib tihti angerjapoiss tonka otsa tulla. Muidugi need näkkimise võimalused on ka väga erinevad, latikas näiteks armastab maitsta, sööta ja siis lükkab hoopis õngekorgi külili. Võite arvata, et midagi on juhtunud, aga tegelikult on juba latikas õnge otsas ja tuleb kiiresti välja kerida veest. Alaveriga. Karjal liidu järgijate. Jaga jabur jutuga ja. Nõnda mõnusalt oma. Tule. Kodavaid. Rullitubes nõnda mõnusalt aeg. Aga ükskord oli selline juhus, et järsku ootamatult kadus kork põhja ja välja tõmmates oli angerjas otsas. Sellega ma võin alati uhkustada, sest nii ei juhtu tihti, et angerjas lausa õnge otsa tuleb. Kui aga näiteks kork hakkab vaikselt, ütleme vastu tuult liikuma aga oluliselt sügavusse ei ka siis võib-olla piss, kummaline lugu. Teie sööda otsas võib olla vähk. Siis tuleb ettevaatlikult õng veest välja kerida. Ja siis õnnestub teil veepiiril näha ka vähki, sest välja tõmmates muidugi, vähk laseb ussi sõra vahel lahti ja kukub tagasi vette. Sedasi jah, võib kalapüügist pikalt-laialt jutustada, aga selge on see, et nüüd on suvi tulekul. Lähete kindlasti ise ja proovite kõik võimalused ära. Mina loen teile veel, kuidas Juhan Sütiste on kalapüügikirjeldanud ja luuletuse pealkiri on kalamehed. Käes on jälle südasuvi rukkihakid juba reas. Kibe kalapüügihuvi keelab igamehe peas. Sõuab sealpool kaldapiiri laisavõitu paadimees Tiina olev Jaak ja Siiri õngedega juba ees. Siin on lemme, lähed längu. Poisid, siin võib tulla mängu mõni päris ahne haug, vaata, vaata juba, nähvas vete kadus verev kork, saba järve pinda sähvas ei ole hambaork. Oi sa riike, kogu rahvas, kus on au kui kangas, poom. Aga nüüd on poiste kahvas särjesööja soomusloom. Lõpustesse torkab kogu, oled nagu kogenud mees, eemal adki satub hoogu, tõuseb püsti paadi sees. Küllalt nähtud kaldavärvel, nüüd on vaja võtta paat, vaja kaeda keset järve, seal, kus enne proovistaat saarte kohal päiksete taevas pilve rünkaid loob. Jaak siin tõukab venev ette. Tiina, ruttu aeru toob. Keset järve oi saapaala, kes siin korgilappi lööb, seal Lattik libekala omaette õnge sööb. Küllus, Maidali jõud ja julgus, terve paadi ühes veab, laseb tiiru vete hulgus ja et nöör veel vastu peab. Lõpuks latika ära, väsis kalda ääres vaikseks, jäi pilliroos ja kõrk ja räsis, vahtis päris nooruspäi. Poisid võtsid ta kui notti Kinni üsna leiges vees. Tiina pähe tõmbas. Nagu täitsa kalamees, aga näe, kus põmm ja rahvaga paadist püük ja päiksekuld ootamatult äikse mahvak silmad täis välgutuld. Ei see pilv meist mööda valgu Tikse taadil Picon nool. Lapsed sirutage jalgu, vana küünal, võsa pool. Samal ajal suurel merel nõnda küünis, mõtleb Jaak äris ehtsal paadi kerel viis on tore kalasaak. Mehed võrku paati veavad, meri sinendab, kui kaev silgud, pääsu nõu veel peavad, mööda sõidab uhke laev põhjapiiril päris kaugel Elareeringate parv, lainetava mere laugel, võrk nii täis kui küllus, sarv. Aga veel ei lähen, oota ainult sõõrmes purskab vett. Laeval kokk püüdjaid ootab, annab kuuma teed ja mett, et vihm on jälle üle, päike väljas, jälle särab järvi, aas lapsed, kõik on juba näljas, kalad selga, koju, taas neist saab supp, piss, sülti, praadi, kui on pann ja Padaleel. Siit saab toite mitut laadi. Oi jaa, kaasak kipub keel.