Ilus aasta 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Oma õige hoo sai sel aastal sisse ka Eve ehk Eesti üliõpilaste ehitusmalev. Kolhooside loomisest oli möödunud juba 20 aastat. Uus põlvkond vajas oma uute plaanide elluviimiseks uusi hooneid. Põhirõhk oli muidugi uutel tootmishoonetel, aga samas pandi püstiga väikeseid kortse kortermaju. Uutes korterites oli kanalisatsioon ja veevärk, moodsamates isegi keskkütte. Paljud inimesed jätsid oma vanad puidust talulaugud ja kolisid alevisse sest silikaat hotellis on ikka midagi muud. Keskküte pole sul reheahi. Ehitusega oli kiire. Seejuures oli kaks takistavat tegurit, polnud piisavalt ehitusmaterjalid ja polnud ka piisavalt tööjõudu. Ajalehe Nõukogude Hiiumaal 1966. aasta üheksanda augustinumbris kinnitas ehitusjaoskonna juhataja, et Hiiumaa metsamajand puitmaterjali saagida ainult niipalju kui objektidel kohe tarvis. Ning puidu kuivamise järgi ei ole võimalik mitte kuidagi oodata. No see toob meelde muidugi meie hiljutise ehitusbuumi ka siis polnud aega puidu kuivamise järgi oodata ja iga mees, kes suutis haamrit õigest otsast kinni hoida oli ehitaja ja nii ka sel ajal. Tööjõupuudusest saadi üle selliselt, et loodi Eesti üliõpilaste ehitusmalev. Kui kedagi võtta ei ole, siis võetakse tavaliselt vangid. Nüüd siis üliõpilased, kas teie läheksite elama majja, mille on suvel ehitanud kamp üliõpilasi? Ega vist samas need silikaadist, laudad ja tootmishooned, kaalukojad ja mis kõik veel, seisavad veel tänaselgi päeval püsti nagu ennemuistsed loomad. Samuti alevitest kolme püstaku ka kahekordset kortermajad, mis tänasel päeval näivad nii arusaamatud. Sest kui praegune mentaliteet on see, et elada maal omas majas ja naabritest nii kaugele kui võimalik siis kuidas mõista seda toona? Inimesed, kes elasid maal keset loodust läksid elama kobarasse. Kortermajadesse läheb veel 50 100 200 aastat ja need üliõpilaste ehitatud hooned on ikka veel mingil moel alles ja seisavad sama tühjalt ja. Ja proovivad koos giidiga ära arvata, mis need küll on.