No. Ilus aastal 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mil filmimaailma astus tastin. Hoffmann astus kohe nii, et on astutud. Ta tuli, nägi ja võitis. Hoffmanni esimene töö oli küll üks kerge komöödia, mis esilinastus 1967. aasta augustis ega ole jätnud endast kinoajalukku erilist jälge. Kuid vähem kui pool aastat pärast seda tuli tõeline hittfilm, mis muutus klassikaks ning kinnistas filmimaailmalt Astin Hoffmanni. Jutt käib muidugi Mikenicalsi filmist liig gradivaid elluastuja mis põhineb Charles Vuebi samanimelisel romaanil. Lugu nõutust noormehest Bennist ning proua Robinsoni-ist ja tema tütrest ei leinist, on film, mis on esilinastusele järgnenud kümnenditel vaid võitnud. Loetud päevad pärast esilinastust ilmunud arvustustes ülistasid Ameerika kriitikud elluastujad kui suurepärast komöödiat, millel ehk on ka satiirilise noote. Praegu nähakse filmis siiski just neid sügavamaid noote. Eelkõige annavad selleks põhjust muusika oskuslik kasutamine ning sellega seotult filmi lõpustseen. Täpsemalt kuuleme filmis kolmes kohas Simoni ja Garfunkeli lugu. Sound of Science. Kõigis kolmes stseenis on Ben olukorras, kus ta ei tea, kas tal on põhjust rahuloluks või mitte. Ning laul vaikuse häälest iseloomustab seda olukorda hästi. Filmi lõpus on Ben ja Kathryn Rossi mängitud Elain lõpuks otsustanud mässu kasuks. Nad on põgenenud ei leini pulmast, istuvad bussis ja Nende nägudel peegeldunud võidurõõm kaob masenduses kahtlusega. Mängima hakkab Sound of Science ning me saame aru, et noored on samamoodi vangis nagu varemgi. Ja meie oleme ka jätkuvalt selle filmi vangis. Elluastujad on toodud ka lavale. 2002. aastal tegi seda näiteks draamateater penni rollis Jan Uuspõld ja proua Robinsoni omas Ülle Kaljuste.