No. Ilus aastal 67. See oli ilus aastalt, siis sündis vikerraadio. Meie emad ja isad vaatasid kinos keskpäevast praami või Viini postmarki ja lapsed telekast uut multikat jussikese seitse sõpra. Ja meil polnud aimugi, et just samal ajal aastal 67 ilmus ansambli Doors esimene album, mis kannab pealkirja samuti Doors. Mis muusika see siis oli, mida Doors tegi? Seda nimetati ja nimetatakse ka veel praegu psühhodelliliseks rokiks. Seda plaati on tänaseks kokku müüdud 20 miljonit. Kui aastal 2012 valis ajakiri Rolling Stone välja 500 kõige paremat plaati üle aegade siis album Doors ilutses 42. kohal. Juba laulude pealkirjade nimetamisest piisab, paljudel hakkab kõrvus kumisema laitma Efaye diend ja muidugi Alabama song, mille sõnade autor on ei keegi muu kui vanameister Bertalt prest. Aga ilmselt nii Breht kui torsi tüübid olid mõlemad tuttavad, nii miski kui miski paaridega ja noorte tüdrukutega. Need laulusõnad on ikka jube head. Ilmselt poleks muidu poeet Jim Morrison neid ka laulnud. Need sõnad on justkui lihtsad, palutakse hälli käest, et too näitaks, kus on järgmine viskibaar ja kus on järgmine tüdruk. Sest lõppeks me peame kõik ära surema. Seejuures aga ütleb küsija äll ära küsi, miks ja põhjus, miks minna, miski paari jääbki saladuseks. Laul kõlab ühelt poolt veidi Liirselt selliselt, et selles rütmist uigerdabioodik otsides urgast, kus juua. Aga teisalt on vastupidiselt sõnadele muusikas ja torsi esituses mingi veider lõbusus sees. Nii et selle saatel saaks nii mõnigi vanapaariga tantsu lüüa. Morrisoni kohta liigub muidugi meeletult legende. Tänapäeva on tema hauaplatsist saanud Pariisi üks suuremaid vaatamisväärsusi. Massid voorivad sealt läbi, keegi kallab Morrisoni hauale törtsu veskit. Mõni võtab haualähedusest kaasa mälestuseks kivikese. Muuseas kahel korral on lausa Morrisoni hauaplaat ja püst kaasa viidud.