Ilus aasta 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio ja Eesti on ikkagi kokkuvõttes suhteliselt rahulik paik. Maa ei värise vulkaanide purskkrokodill metsas jalast ei hammusta. Aga 67. aasta augustis olid torm lausa orkaani mõõtu torm. See tekitas kuuendal, seitsmendal augustil olulisi kahjustusi haapsalu Harju ja bla rajoonis. Osaliselt sai kannatada Pärnu rajooni põhjaosa ning Paide rajooni lääneosa. Seda augustitormi nimetatakse lausa sajandi tormiks. Tuule kiiruseks oli püsivalt kahe päeva jooksul 30 kuni 35 meetrit. Ja seda tervete lankidena tormi tagajärgede likvideerimisel ei suutnud siinsed inimesed metsa mahalangenud puudest puhastada ning abiks tulid ka Ukraina ja Valgevene metsamehed. Ainuüksi Haapsalu rajooni metsadest viidi välja miljon tihumeetrit tormimurdu ja erinevatel saeveskites jagus tööd kuni 1970. aastani. Selline torm oleks tänapäeval RMK-le muidugi suureks abiks, sest siis nad ei peaks selgitama tema, mida tohib langetada ja mida mitte. Torm teeb ise töö ära. Tormis said kannatada ka näiteks mitmed linna- ja mõisapargid. Haapsalu lossipark ja Padise mõisapark laastati täielikult orkaani poolt. Halvasti läks ka Türi suusahüppetorniga, mille konstruktsioonid ei pidanud marule vastu ja seda torni hiljeveid taastatudki. See on ilmselt ka põhjus, miks Türilt pole sirgunud Suusahüppekuulsuseid. Torm on tegelikult jube asi, puud murduvad, majade katused lendavad, hävivad viljapõllud, elektriliinid on maas, aga see torm oli tähetund. Nii mõnegi kana jaoks. Kui ikka öeldakse, et kana on lennuvõimetu lind, siis sell tormipäeval lendas nii mõnigi kana. Tallinnas meriväljal. Kuuenda augusti õhtul jooksis tuppa üks laps ja hüüdis ema, ema, kanad on õhus ja ei saa enam alla.