Ilus aastal 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mil algasid esimesed moodsad väljakaevamised Kreeka kükklaadide saarestikku kuuluval Santorini saarel asuvas akratiiris. Juba sajand varem olid algul prantsuse, seejärel saksa arheoloogid seal ringi tuhninud ja ka üht-teist leidnud kuid see, mis nüüd päevavalgele tuli, oli hoopis teises kaalukategoorias. Kreeka arheoloogi spiridon marinotose eeltöö oli osutunud sedavõrd täpseks, et 25. mail vaid mõni tund pärast labidate maasse löömist tuli nähtavale ei midagi vähemat ega rohkemat kui terve linn. Ja mitte lihtsalt mingi eelajalooline sadamaküla või suvaline asula nagu varem arvatud vaid nüüd kõigile tuntud eelajaloolise miinuse, kultuuri õitsva keskuse varemed. Objektiivselt võttes polnudki linnake suur. Seal võis elada kakskolm 1000 elanikku kuid säilinud ehitiste ja fresko erakordselt hea seis. Leidude rikkalikus ja praegu ikka veel jätkuvate kaevetööde põhjalikkus on teinud akratiirist arheoloogilise kullaaugu. Kullaaugu, mis muide maksis ka kaevetöid juhtinud marinatosele elu. Nimelt kukkus viimane ühel müüril turnides surnuks ning spiridon marinatas ongi maetud oma kuulsaima leiu lähistele. Kuulus Santorini ehk Teira saar, nagu seda antiikajal tunti ka tänu vandenõuteooriatele. Kas see ongi müütiline Atlantis, millest Platon kirjutas, küsisid vandenõuteoreetikud kuuekümnendatel ja küsivad tänagi küsigu pealegi siiski pole Deera koos akratiiri linnaga mitte tõend sellest, nagu puudunuks Atlantise näol oma ühiskonnateooriat kirjeldanud plaatonil abstraktse mõtlemise võime vaid käegakatsutav tõend inimvaimu lennukusest juba kolm ja 4000 aastat tagasi.