No. Ilus aastal 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mil lavale tuli aja möödudes kultuslikuks saanud muusikale hir ehk juuksed kultuslikuks ja popkultuuri jaoks. Klassikaliseks sai ta just aja möödudes ning paljudki Hiriga kaasnevast legendist saabki legendaarseks pidada vaid põhjusel, et ta on legendaarne tautoloogiline märk, miski miski, sest see on miski. Aga alustame algusest. Mõte kirjutada muusikal 60.-te Ameerika noorte jaoks olulistest asjadest. Hakkas kahe sõbra, Broadway teatri näitleja Jens Raido ja Cheuroom Räägni peas liikuma juba 1964. aastal. See kõik hipindus, seksuaalne vabanemine, Vietnami sõjavastasus ja üldine protestimeel vanemate maailma vastu oli õhus. Ja see oli vaja kirjutada millekski, millekski millekski. Vot ei teadnud nad ise ka. Milleks. Kui tänapäeval pole mingit probleemi teha teatrit nii, et tekst sünnib alles proovisaalis, siis kuuekümnendatel polnud nõnda kombeks ning teatrid näitasid noormeestele kavakindlalt ust. Viimaks leidis seni Shakespeari lamastamisega tegelenud visionäärlik lavastaja Joe papp, et hiir väärib siiski tegemist. Kuidagi saadi trupp kokku, mingi muusika kirjutati ka ja midagi toodi isegi lavale. Kõlab haledalt. Eks see algus oligi natuke hale ning tõeline megahitt kujunes Hirist alles järgmisel, 1968. aastal, mil lavale jõudis parandatud ja täiendatud versioon. Kuid juba 67. aastal oli muusikalis olemas kõik see, mis aitas kaasa legendi sünnile. Teiste seas hipiaia hümniks muutunud muusikapala Akvievias Sanšuaininn mis kuulutab uue parema Veevalaja ajastu algust, mida külvist senini ootame.