Uus aasta on 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Aga ei, tegelikult ei mingit, aga see oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Siinkohal võikski lõpetada, sest teie kõik meie kõik ometi teame, milline on vikerraadio. Igaühel meist seonduvad sellega oma mõtted, tunded ja mälestused. Meie seas on neid, kes mäletavad hästi kolmandat aprilli aastal 1967 mil esimest korda läks eetrisse Eesti raadio teine programm ehk vikerraadio. Tegu oli murranguga Eesti Raadio ajaloos ja see pole niisama suusoojaks öeldud. Kuni 67. aastani oli raadi olnud ikkagi nõukogude propaganda. Eesliin. Jah, siin tehti muidugi ka muid asju, aga need muud asjad kippusid olema suured, rasked, tõsised tehnilised ja pühalikud. Raadios ikka niisama juttu ei aetud. Vikerraadio muutis seda, võiks öelda, et ühtäkki hakkas eesti raadioeetrist kõlama midagi läänelikku, aga see ei ole õige sõna. Sest see, mida tehti, oli ikka meie oma asi. Lihtsalt seniste pikkade ja põhjalike saadetaja reportaažid vahele hakkasid tulema lühemat ja kergemat juttu, rohkem muusikat, rohkem meelelahutust. Tekkiski raadio sellisel kujul, nagu ta praegugi olemas on. Jajah, muidugi, kuulates toonaseid saateid, tunduvad need vanaaegsed ja kummalised. Aga ometi pärineb tänapäevane arusaam sellest, et tõsine teave ja kerge meelelahutus peavad moodustama kena segu just sellest ajast just 67.-st aastast. Vikerraadio oli esimene ja eks vikerraadio katsub jääda esimeseks ka muutuvate aegade kiuste.