Luules on alati tulnud esile luuletajaks olemise tunne. See on ühtlasi luule teema luules. No muidugi, see on üldse kultuuri teema luules sellest tahaksingi lähtuda, alustama peaks omi metsade kogu luuletusest jooks, milles räägin, kuidas igapäevahuulte sees polegi alati nii lihtne leida jõude loomingu tarvis. Lumi, metsade kujundid on mul võetud eesti mütoloogiast. Selles luuletuses maksa merelistega tähistan neid, kes vaimses elus osalised maksa. Merelised ei ole muuseas sugugi tingimata helged tüübid. Ka kunsti ei seisa ju koos, ainult heledast ja kaunist. Hiljem loen luuletusi ka oma muudest kogudest. Jooks mäda, laukad, padrikud ja tuulemurrud. Tilkuv vares naerab, kruuksudes kivid kännud, konarused korrud. Jooksen aastusest nuuksudes teise rinna otsas, teine pohlamari, kolmas kõhupeol veel kummuksis. Liugleb maksa meraliste vari. Mul on kopsud ammuksis. Lõõtsuteni ähin raskejalgne marjavarred maksa juurdunud tagant sunnib astelsõnajalgne ihust-hingest läbi pöördunud. Nägu valuks selgesse vesihernes, riie seljas, katki käriseb sääred, marraskil ja vere vermess. Jalad tuimad, ihu väriseb. Kuidas kergeks saada kõhtu keha. Kuidas tiivule küll tõsta end. Aga taevarannal vastu õhtueha liugleb maksa merealistelenud. Luuletuses virmalised kirjeldan üleval tunnet, mis valdab inspiratsioonihetkel. Siis ei sega ega häiri mitte mingi kriitiline mõtte. Virmalised. Ma virmaliste sekka lahvatasin viraks. Mind pildus teringite kiirgav valge meri ning kiiskas üle Linnutee mopiimja veri. Sain põhjavalguseks, sain maksa, mere siraks. Jäid sügavale uni, metsad, mustad, niisked. Seal okste varjus keset kõduidud seeme. Seal õrnad juured võtavad mu vereleeme. Seal suleb sammal endasse kõik ohked, kriisked. Otsekui kella valamine ma su ümber hoiab, su seismist koospüsimist hoiab, kui oled veel sulametalli hõõrudes pritsides voolad sa ei saa valguda laiali, sa oled nii nagu maa sind määrab. Ja kui sind siis tõstetakse, milline on hääl, millega kumised? Oh, haardalt olen palves su eesmaa, et sa laseksid. Kõik ümberringi on ikka kohutavalt palju ängistust, seda peab märkama. See, kes üha näeb. Ega mind alati majja ei lasta. Koputan küll, aga keegi ei vasta. Ega mul polegi tubane kuju, harva mul tubaselt hubane tuju silmis, mul näitab end tulemärk raske rinda on kinni jäänud rauda ja vaske. Pinevus täidab mind kaina ja üha pinev mu seltsis kõik rahu ja püha. Ärevus kombine ärevus mu sees taas ongi, sest et jälle seatud, tundan ligimil mind ristipuule seeki kongi kõikjalt viidud alati igi. Salatrummi tehes ruttu kulun Venno laipa pestes hulluks, joon end nõdra soena paljalt kuut Maulun kellatorni külge totralt poon end jälle käest. Kaob aeg, mis anti sõuda. Kas või ligilähedale jõuda. Köietantsija täpselt teadma, teab, kuis hoida ainult neist täis ikka üles helge päikse poole, vaata jalge all, kui nutku teen ja vetruv käis. Olgu pulmad all või beeta, kui seal laata ikka kindlalt tabame, peab köitma tald. Ühtegi pilku ülalt alla ei või saata. Tornist torni vastu pidama peab Mald kuiska värin ühe üle ihu. Mulle ei rooma linnaväljakul, kui kriiskav Vägivald. Kukkumata tantsin siis vait, kui ei hooma. Ratele, sel tõmmatakse inimlooma. Aga seda sa minu käest teada ei taha. Sa väldid maimuste tumedat suud. Kardad kuulda, et Sinuski Valevad luud toovad sõnumi neilt, keda jätnud sa maha. Juba aastaid seisab mul kirjastuses luulekogu puusse ostu ja kus ma olen luuletustele lisanud lühikesi proosa, kommentaare, ideel nõnda toimida, sain tanteviitaloovast puusse astuja, siis ma võrdlen kultuuripuuga. Puude on osanud end moodustada selliseks, et igal aastal toimub neil uus kasvamine. Varem kasvanu aga ei sure, vaid poitub vajalikuks tugevaks ja vastupidavaks tõveks mis toetab uute võrsete jõudmist õhu ning valguse kätte hoides ühtlasi juurtega kinni maapinnast korraldatega toitumist. Nõnda on puudele antud aeg pikk. Inimestel peaks tõve nimi olema kultuursest. Inimese ainele pole saanud osaks moodustada kestvat tuge. See omadus on inimeste vaimul. Inimeste vaim võib tiheneda rahvakultuuriks, mis on nagu puutüvi vastupidav ja tugev, nõrk ja painutatav. See sõltub ju rahvast, kes teda moodustab. Ja kui suu on need vaikne, peab Killimast piiri. Nukra päikeseteel seisab kuplina klaas, olen kupli all kägaras kummuli maas. Otsin tuumana liiva seest säilinud kiiri väikse anuma sisse. Ma korjan Diviks. Selle anuma seinteks on pea ümbert luu selle anuma kaaneksan taeva pealt kuu. Aga silmad mu näo seest on hiilgavaks kiviks. See, kes kaotas. Püüan meenutada mõtet, mis siis hääbus pimedusse, kadus päikseloigust, vajus metsa sohu, taineks kasvas puuks ja muruks pikaks sirgunud aja taha maani kooldus. Kildudena kargas koostia puruks siis, kui ainumaks sai teehooldus. Nüüd ma leierkasti järgi tantsiv tüdruk, kääbus võõraist killukestest jätkatuma. Napilt kokkupandu, pöiti salamahti oma kilde, otsin turbast paest Evaigust, jooksen õisi, metsi pidi, otsin järvedest ja soodest. Keelatud Ma luuran salapaigust kibe küüsi, kaevan idast, läänest, lõunast, loodest, valvsalt silmitsema, kõikjal linnulaat, laevarandu, arutult ma kõik kokku tassin. Ende külges, sobitan ja enda peale passinud. Kõigist neist kallitest kividest rinnal kee küljeskantavaist jalus ja rinnus kantavaist kaelakividest, südame salakividest, millest teised ei teagi, ei aimagi mida ehitan endale nööri või lae või toa või tee. Nendes ka see, kes mina, mina ju koorunu sündinu elusse tõusnud siiasamasse, sellele tänavale kasvanu merest ja taevaste liivast ja soost männi all varjulju mustade kuuskede vahel metsas mere kaldal, taeva lahtisel äärel Lume lagedal käin ja kuulata. Kloog talveõhtu sinist valgust, mu hing saab kumisevaks, kellaks ja märkamata talve kalgust saab keha igatsevalt hellaks. Näe kivimüüri turval linna. Seal iga aken ootab algust sel ööl, ka mina jõuan siin umbpimedas, mull tõukab jalg, kust lööb hoonest vastu lämbetsooja. Seal olen kuminate tooja, kes lagedale on vaadanud valgust. Puukohal tiirleja puusse, mastuja, tulilind, tahtmata tuld, pillan, põletan oksale, laskun ma, oks, minust taganeb tuulde, jään tallama. Killuja kiirgaja. Ma rääkisin puust, see puu ei võtagi mind võib-olla vastu, siis olen ma üksnes tuules kellu ja tulilind tuha Lemmeks põleja olematusse haju ja sõna mind sõnas sõnajat. Tuleleegiga põletab.