Poiss on terve pika suveõhtupooliku oodanud, et midagi juhtuks. Ta kükitab punasesõstrapõõsa taga, mille küljes ta juba tükk aega nõmm marju ei nopi. Selja taga kohisevad üksildased, kõrged pärnad. Seal üleval pere mehetseb lõunatuul, kuid võradon, auväärsed liigutavad end elutargalt. Nad lasevad end kaua ühtpidi silitada, enne kui pikkamisi tõusevad ja maheda tuule järgmist hellitust ootavad. Allaias on viimane kui rohukõrs. Liikumatu kimalased poevad valgesse ristikheina. Poisi ees kõrgub maja valge suur salapärane. Kui päike juba nii madalale vajub, et hallikasvalged seinad sinaka varjundi omandavad, hakkavad ilmuma salapärasused. Nad hiilivad välja aknast, mis kiiska vadi järsku nagu veepind mustaks lakitud katusekividelt, mis hõõguvad päevasest soojusest nii, et õhk katuseviilu kohal väreleb. Kuid kõige rohkem kuslapuudest, kust hoovab nukrakstegevat lõhna, kui õhk jaheneb ja päike piiniasse vinesse on vajumas. Siis on majas ka pärastlõunane puhketund. Teisel korrusel tõmmatakse kardinad akende ette, lapsed tormavad treppidest alla, supelkostüümid käes ja kisavad nagu kajakad heeringanootide kohal. See on saladuslik tund, millal täiskasvanud leiba luusse lasevad, sest neil on puhkus. Millal kalurid lootsik lootsiku kõrvale eemale lahele jõuavad ja hääled paadist-paati, kauge maa taha kostavad ning päevitunud lapsed ja noorukid kalju Astanguilt vetega tapavad ja otsekui pooleldi sukeldunud allveepaadid paralleelseid radu pidi silmapiiri poole kroolivad. Et hiljem vaikselt leiges peale lõunases vees lesida. Kõhud ülespidi nagu surnud kaladel. Poiss kükitab ja ootab, sest mitte keegi peale tema ei taju seda tundi. Muidu nad imagaksega kalastaksega ujuksega kisaks. Nad ei tea, et punasesõstralehed kaarduvad aeglaselt kaitseks saabuva jaheduse vastu. Nad ei näe, kuidas kollased tõugud lehe peal kaalutlevad, enne kui peenikesele paljale oksarao le söandavad roomata. Nad ei kuule vaikust ega tunne hirmu ning ohutuse jahedat oja mis suliseb selle nahal, kes aina kükitab ja ootab, et kõik rahuneks. Nii et kõik võiks alata. Pärnad ei, kohisenam, ainult sosistavad. Päikesehelki on veel üksnes neis üksnes ladvus. Maapinnalt on see juba kadunud. Ja just siis algavad muutused peamiselt lõhnades. Rohelus lõhnab roheliselt. Majas imbub kuiva värvi keldri katuselt tõrva sõstrapõõsa alt värske mulla ja pehkinud plaadiga laua sokli kännust, sipelga pissilõhna. Kuid kõige rohkem kuslapuu lõhnas, mis rikkalikus lopsakuses mööda majaseina üles ronib. Kroonlehed õõs veel nagu Veneetsia klaasist lambriku pulli liistakud toas ja selle lõhn on hapukasmagus ja vallutab meeli ja lõi kunagi ammu ühe sõna, mille poiss leidis olevat kurbus. Siis saabus vaikus. Poiss poeb sõstrapõõsa jahedas rohelisest lõhnast välja ja jõuab maja seina kuus Labu vööndisse. Kuslapuu lõhnavoog on nii tugev ja ainuvalitsev, et oleks nagu võrku püütud. Jah, nii võib kala tunda, kui võrk tema ümber mähkub ilma et ta tajuks veel võrgusilmi pea ümber ja teaks, et ta on kinni jäänud. Kuslapuu kasvab rohelistest puitliistudest ruutu võrestikul suvila seina pidi üles. Seda puitliistudest, ruutvõret jätkatakse aasta-aastalt kõrgemaks, nii et kunagi edaspidi võis kuslapuu päris katuseni ulatuda. Palju ei ole jäänudki enam. Sinna ulatub liistusüsteemi pikim haru. Üksikud kuslapuu, köit, raod sirutuvad veel kõrgemale ja õõtsuvad nõutult õhus, kus pole enam millegi külge klammerduda. Ja poisi eesmärk täna on päris üles katsuda rõdu all vihmaveetoru küljes rippuda, mingil kombel üks jalg üles upitada ja end rõdule vinnata, kuhu on avatud vanemate toa uks. Oodata siis seal, kuni nad on oma käsitamatus lõunauinakut üles ärganud ja nende kannul alla hiilida sooritades sel viisil kangelastegu. See kõik on keelatud lihtsal põhjusel, et võre, millel vääntaimed kasvavad, on habras ega ole ronimiseks ette nähtud. Kui palju kordi on teda selle imeliku spordi harrastamiselt kinni nabitud, kui paljud meetodeid on proovitud kurja sõna, ähvardusi, ohtlikkuse selgitamist, meelitusi on lubatud naha peale anda, kogu kuslapuusein maha kiskuda, kui ta järele ei jäta. Ta ei ole väänkael ega ka vapper. Täna on poisid otsustanud kõige ülemiselt kalju Astangult vette hüpata. Seega on tal küllalt põhjust kõrvale hoida. Ta hüppab vastu tahtmist eelviimaselt Astangult, kui on sunnitud, aga mitte kõige ülemiselt, mitte mingi hinna eest. Tal hakkab pea kergelt ringi käima ja sellepärast ta ei saa. See on häbiasi, aga sellepärast ta ei saa. Ta oleks pidanud katse sooritama, et pea enam ringi ei käiks. Ta oleks pidanud läbi kukkuma. Tal oli salajane leping jumalaga, et ta võib küll läbi kukkuda, kui tal ainult pea enam ringi ei hakka käima. Kuid jumal ei tahtnud tal läbi kukkuda lasta. Kui väike õde talvel hai oli, pidas ta iseendas ränka kahevõitlust. Kas ta soovib, et õde saab kohe terveks ja tema jääb igavesti peapöörituse all kannatama? Või õde on veel ühe nädala haige, koguni sureb ja temal ei käi see vast enam pea ringi. Poiss ronis esimesed neli ruutu kiiresti üles ja vaatas kohe selja taha alla. See polnud veel mingi kõrgus, madalam temast endastki. Ta ronis veel neli ruutu ja jõudis esimese korruse akna keskpaigani. Kui ta alla vaatas, tundis ta kerget rõõmu judinat kuslapuu hoidis seda hellitavalt oma rüpes ja lõi temas veidi joovastava eemaloleku tunde. See oli üles seatud eesmärgi algus. Iga asi tuli mängu omal ajal omas kohas. Ta ronis veel neli ruutu ja oli esimese korruse kõrge akna ülemise serva kohal. Seal kasvas kuslapuu juba nii tihedana, et ta pidi jalgade jaoks kohta otsima, mitte astumaks õitel ja lehtedele. Peagi oli ta keset seina esimese ja teise korruse vahel. Võre, millele ta toetus laksus kuivalt ja ta tundis, kuidas üks liist raskuse all järele andis. Ta nihkus pisut kõrvale ja jõudis rõduserva alla, kus võrestik ulatus kõige kõrgemale. Roninud veel kuus ruutu tegid kätega katsudes kindlaks, et oli jõudnud liistudeni, mis möödunud kevadel üles pandi. Need olid kindlasti tugevamad, mitte nii haprad. Kui jalad läbi vajuksid, võiks ta kätele rippu jääda. Ta vaatas alla ja tundis pea pööritusest mõnu. Otse all oli maarjalillede kaarjas peenar, milles ta oli üles astunud, et jälgi ei jääks. Sein kuslapuu taga oli ahe, sest see oli kogu päeva rohelusega kaetud. Isegi õied olid jahedad ja liikusid pisitasa nagu temagi kogu aeg kõrgemale ja kõrgemale ronimas. Lehtede seest ilmusid väikesed kärbsed ning laskusid näole ja jala säärtele, ilma et oleks midagi teha saanud. Kuslapuu lõhn, piirastanitsisse laineks kogunenud vood, millest triivis, mis lõid tema pea kohal kokku, vangistasid ta uuesti, libisesid tema mõtted võrku sattunud kaladele. Nad lähevad nõiutult paha aimamata, siis seejärel tunnevad nad, et midagi on nende ümber ja tahavad välja. Siis sööstavad nad ninapidi võrgusilmadesse ja jäävad kinni. Nii see tõenäoliselt on. Rohelistest puuliistudest tema ees ja tema all ja pea kohal, mille küljes ta käsipidi rippus, said niisugused võrgusilmad. Kas ta ei vabane neist? Muidugi ta oli neil käes, ta oli kuslapuuvõrku püütud lõhnav, milles ta puhkes ja milles ta ei suutnud end lahti rebida. Kehas paisus mõnutunne, mis haistmismeeleresidentidest üle kogu ihulevis. Nüüd tundis ta seda kuslapuu lõhna, mida võis tajuda käte ja põlvedega kubemes ta haistis kogu kehaga tundis, kuidas kuslapuu lõhn otsekui magus joobunnus naha alla lihastesse puges ja need õnnestavaks krambriks kop kui nööris. See oli hirm, jagusaamine sellest ühekorraga tabamatu hõng ja magus puudutus, peapööritus ja kukkumise ootus ühtaegu ülal hõljumise turvalisustundega. Ta tundis, et ta võiks selili laskuda ja selles mõisas likus kuslapuu lõhnas puhata ja võib-olla kantakse teda kaugele üle pärnade sahina. Ta oli salapärasus terites. Sihtülevalt nägidaga aeda kaugel enda all nägi teisi maju otse all ühe üsna madala katust. Ja see suurendas turvalisustunnet seal lennumatkal. Suurtest puudest said tema kolleegid ja sõbrad väiksematest alluvad. Ise oli ta siin võitja lüüasaamise äärel, mille järele ta igatses. Siis kostis alt aiast hääli ja majast vastati. Lummus oli murtud. Poiss nagu seina külge liimitud ja kuulatab. Nad hüüavad teda. Nüüd muudab hääl majas asukohta. Ühest aknast vastatakse. Ei, Toas teda ei ole. Samas lähenevad altpoolt poiste hääled, nende omad, kes käisid suplemas. Ei, seal teda ei olnud. Poiss kuuleb all samme, eemalduvad kärmelt, nagu ahv, ronib ta veel neli ruutu põiki ülespoole. Ta on nüüd otse vihmaveetoru all ja võiks end meeleheitliku ropsuga rõdualusele Eestile ja seejärel üles rõdule vinnates päästa. Siis tuleb keegi rõdule. See on madal hääl. Hääl, mida ta kõige rohkem kardab. Ta surub end hästi, lopsakas kuslapuu puhmasse ja ülemised alla rippuvad võsud varjavad teda. Madal hääl kaob rõdult. Kuid samal hetkel on all teine hääl, hele hääl, mille eest ta tunneb häbi, kui ta on pahandust teinud. Ta krahmab mõned oksad altpoolt üles ja surub end rohelusse. Ta seisab hiirvaikselt liistudelt teise korruse kõrgusele kuid nüüd on kuslapuuõielaevuke otse tema nina all. Tolmukad ulatuvad üle gondli kahvatu punase kumeruse ja tulevad silmadele nii lähedale muutuvad suurteks nagu inimesed, kes seisavad paadis. Õite lõhn ei voogenam läbi käte ja jalgade välja ega kogu oma magusus tema naha alla. See imendub ninna ja uimastab teda vahetult ja täielikult. Ajuti ta peaaegu ei tea enam. Kusta viiriv latid kõiguvad ühest ja samast kohast läbi kulunud võimlemiskingade jalgadesse ja peopesadesse pea kohal. Kuid ta ei saa end nihutada. Ja nüüd, kus ta teab, et all aias on pilk seinale naelutatud, mille küljes ripub sünnib temaga moondumine. Nii tugev on tema soov taimedega ühte sulada nii uimastava lõhn mõistada mürgitab oma iseloomult kurbusest. Hädaohuks muutub, et ta tunneb seda, kui sundus pöörata pead, et kümmeldab kukalt õite jaheduses. Aga ta ei tohi pead pöörata, sest tal ei jätku jõudu heleda hääle pettunud hirmu kuulamiseks ega kõigeks muuks, mis hiljem järgneb. Ta ei saa aru, et ta istub siin üleval nagu putukas ja miks ta ikka jälle siia ronib. Siis on ka see põgus imestus möödes ja tauni jälle kuslapuu. Ja seekord täielikult, sest valu kätes ja jalgades on märkamatuks muutunud. Isegi väsimus ei piin enam. Nüüd võib ta sellesse klammerdunud asendisse igaveseks jääda ja tal on tunne, et ta on alati Tysiin olnud. Kuslapuu lõhn on tema meeled nüristunud, nii et tegelikkus libiseb mööda ja jääb kusagile kaugele. Isegi hädaohtu ei tunneta enam. Jah, ta on võrku sattunud kuslapuuvõrk kokku, mis ongi tema püüdmiseks. Ja ta ei vabane iial oma moondest. Hele hääl aias kustub, läks ära või tuleb see sellest, et kõik on möödas see osa maailmast või pole seda kunagi olnudki. Kas ta on alati kuslapuu olnud, kuid mõnikord hetkiti äärepealt inimeseks saamas. Valgusega on muutus toimunud suvilana sinakas varjund, nagu ikka vastu õhtut, pärna võradest on kuld, joomed minema pühitud ja puud ainult hällivad kergelt vines mida all maapinnal pole märgatagi. Ja inimesed on majja kadunud. Nad ei otsi enam. Jumal tänatud, et poiss ei ole vähemalt kuslapuus. Maarjalillepeenrad piiravad täpselt arvestatud kaartena maja vundamenti. Sees askeldavad vanad ja noored, raadiost antakse järgmise päeva ilmateadet. Merelt kaigub tiiru kisa. Poisse ripub kinni kiilutultu põrestikus. Labajalad on liistu taha veristest kandades saadik maja ja selle vahele libisenud. Peod on peast pisut kõrgemalt kramplikus haardes, mis ei vallandu pingul, keha rippuv selle nelja kindla punkti vahel risti löödult, selg väljapoole, kaks üles kooldunud kuslapuu eitor otsapidi ninasõõr vetes ja täidavad kogu tema närvisüsteemi uimastava lõhnaga. Ta teab, et midagi teeb valu, et ta tahab vabaneda, kuid tal pole enam jõudu. Nuut on kala ümber mähkunud ega lase teda enam välja. Ta on oma olukorrast teadlik, aga ei mõista seda. Ajuti ideede, mitte midagi. Hakkab sadama. Kuslapuulehed krõbisevad otse kõrva ääres ja õied koguvad suveöö tulekul jõudu uuteks lõhnal aineteks. Keegi avab sügavalt tema all akna ja teise kusagil kõrval. Madal hääl ütleb, et sajab ja lisab. Oi tunnet, kuidas kuslapuu lõhnab. Hele hääl toas on rahutu, ei suuda aru saada, miks poiss ei ole ikka veel tulnud. Ja nüüd, kus veel sajab ka ja pisut hiljem. Ole kena, pane aken kinni, kuslapuu lõhn teeb ju päris uimaseks. Nüüd valab tema ümber nagu oavarrest. See on vesi. Tema on kalalõhnavõrku püütud kala. Ta tunneb suurt ja rahulikku üksindust, mille olemasolu ta alati olla aimanud. Ta on aimanud, et see piirab nähtamatu ringina kõiki inimesi aga need püüavad sellest hoolega mööda vaadata ja teevad, nagu ei oleks seda olemaski. Hirmust, et keegi ei saa appi tulla. Keegi ei saa talle nüüd appi tulla, ta on üles suvila seina külge kinni kiilutud sel ajal, kui kõik tema omakseid tiirutavad majas. Ja nüüd teab ta ka, mis see lõhn on. See ei ole kurbusega hädaoht. See on üksindus. Nii peaks ämblikuvõrku sattunud kärbes tundma enne, kui ta võitlusest loobub. Nii peaksid kõik tajuma, kel enam väljapääsu ei ole. Kõik seda tunneb ta oma väsimus Eikes. Ta ei ole enam kuslapuu ega kala. Ta on kõik Talon, kõigi teadmised lõpmatusest ja oma jänese jõuetu tusest. Ta tajub seda uut kogemust nagu selle kinnitust, mida ta kogu aeg oleks pidanud teadma. Esialgu peadpööritav nauding hirmu piiril, mis on kehalik siis piiritu mahajäetus, mis on hingeline. Ja kui ta on selles selgusele jõudnud. Tõuseb kuu vihma ei 100 enam kuu, õpetab pärnavõrasid ja puistab kamaluga rohekat hõbedat puudele all aias. Tema pea langeb väsimuses tahapoole ja hetkeks libiseb tema pilk otse kahvatusse taevasse, kust kaks tähenõelapistet vastu vaatavad. Selle hetkel hakkab ta veidi mõistma inimese ohtlikku kohta tervikus. Siis kostab otse tema pea kohalt rõdult madal hääl. Ma ei taipa, kus poiss olla. Hirm ja ärevus nõutu pilk märjale murule, mis pillub kuuvalgel hõbedat. Ja lõpuks pilk otse alla kuslapuusse ja ähmi täis hüüatus. Ja seejärel hääled sügaval all. Redel, mis aetakse püsti, hääled lähedal, hääletama kohal ja tema ümber. Ja värske õhk, lõhnatu, õhk, küsimused ja ettevaatlik vaigistamine. Ja teadvus, mis aeglaselt tagasi tuleb. Kõikehaaravast kokku tõmbub õideks kaladeks, veeks poisiks sängis, kes pärast palaviku ärkab ja oma üksindust aimab.