Suur kevad on käes ja see meie sarjale oleks need juba teine, sest me jõudsime mullu just enne seda peale hakata. Kas tänast muusikat võib ka meil kevadiseks pidada? No pealkirjade järgi võib-olla isegi mitte, aga muusika iseloomu järgi kindlasti. Ja seda enam, et tänased viiuldajad meie saates on on ka selliseid väga säravad ja kevad on teatavasti särav aastaaeg. Ja nii nagu alati oleme alustanud ikka, kes on meil uued nimed ja mis on ka mis ja kes on esimene esitaja ja lugu. Kogu artistkond on jällegi just nimelt selle kevade tõttu valitud selline. Noh, ka ka särav väikese kartusega, et et maikuus ja juunikuus ehk inimesed kuulavad raadiot vähem, et siis jääks vanadest viiuldajatest ka võimalikult hea mulje suveks. Ja ja šahhi päts oli meie saates külaliseks küll oktoobrikuus, aga ma usun, et arvestades tema teeneid viiulimuusika alal on teenimatult vähe teda meie saates kõlanud ja seetõttu paneksime aeglexi plaadi pöörlema selle koha peal, kus traditsiooniliselt käivad kaasaegsed salvestused. Niisiis saate alguses ja saate lõpus, aga sinna vahele mahuvad kaks vägagi kuulsat meest. Ja üks neist, Nathan Mills, tain, niisiis kõige meie viiuldajad tuntud kui, kui selline Bachi autoriteet. Ja teine nii-öelda vana viiuldaja, kuigi eks nad ole üheealised, kõik need tänased nägu on siin frances khati, kes jällegi laiemale ringkonnale meie maal on õige vähetuntud, aga ma ütlen ette rutates kohe et selle prantslasega D looga ma tahaksin iseäranis tervitada eesti viiuldajatele kõigile möödapääsmatult meest ja keelpilli mängijaid, kõik teavad, et see on meie ainukene maailmaklassi pillimeestel. Aaro Altpere, ma tean, et sina, prantsuse khati on tema Tema lemmikviiuldaja ja esimene lugemas esimeseks looks. Laseks võitjassa mängida seal šansid tuntud viiulikontserti Lando kokatsioosot ja, ja šahheffetasid saadab Londoni sümfooniaorkester sõjalise on Barbli rolli juhatusele. Kui jätame kõrvale Luige, siis kahtlemata see lugu on seal šansid üks populaarsemaid ja üldse mitte ilmaasjata. Aga huvitav on veel see, et romantilised prantslased üsna sarnased ja väga palju on siin ühiseid intonatsioone, näiteks Carmenit, eks ole? No seda muidugi ja eks see ainestiku Kui nüüd muusika loomise puhul räägime mingisugusest helilooja välisest ainestikus, ta näiteks sama känd, kus need võsud on kasvanud just nimelt vähemalt komite sammas ühest metsast. Aga et Haifitsist lihtsalt meeldetuletuseks mõne sõnaga teda ilmselt enamik kriitikuid ja viiulimuusikasõpru tõepoolest valiksid selle sajandi suurimaks viiuldajaks, aga no see on täiesti maitse küsimus. Ja teda on nimetatud tõeliseks viiulisportlaseks, no on teada, üldiselt Dettalt. Ta ei paistnud silma mitte just selle kõige väärikam muusikaga, näiteks Bachi kontserdite esitusega. Väidetavalt ei olevat tal olnud küllaldaselt pikka närvi selle asja jaoks või sellist kannatustel rahulikkust. Ja üldiselt tema väikevormid just viltoorset parandavaid, eriti seda alati väga hea vastuvõtu osaliseks. Ja Taavi sündinud teisel veebruaril 1901 muuseas kuupäev on, haagib ühte Kreesleri sünnikuupäevaga ja Taavi pärit Vilniusest. Ega viiuldaja poed, nii et isa toetusel õppis Peterburis. Ja kui juba Bachi esitusest oli siin juttu, siis kohe kontrastiks mõtlesimegi järgmiseks esinejaks välja Nathan Milstani kes tõepoolest on eelkõige oma Bachi ja üldse barokkmuusikaga just oma kuulsuse sellised kaunimad hetked veetnud. Muidugi, millest oli kohta, peaks ütlema, et ta on selles selles riiuli viiuli taevas viiulimängu taevas olnud seal tipus nii pikka aega, et seda jällegi see hakkab nagu juba enesestmõistetavaks muutuma. Ja Taali üks au oli suurtest õpilastest ja noh, nagu me oleme kõnelenud au veel, oli üks, üks tähelepanuväärsemaid viiulipedagooge selle sajandi alguses möödunud sajandi lõpus ja töötas kuni innovatsioonini seitsmeteistkümnendal aastal Peterburi konservatooriumis, kust emigreerus Ameerika ühendriikidesse, kus ta siis kaotas viiuldajaid kuni 1930. aastani. Ja meestel enne kui ta hauale juurde õppima läks. Kõigepealt pidi ta muidugi sündima siia ilma ja see juhtus 1904. aasta vana-aasta õhtul. Ja ta vana kalendri järgi. Ma arvan, et see on ikka juba parandatud kalendri järgi parandatud ja ja ta sündis Odessas. Tähendab, see on selles mõttes noh, oluline tähendab öeldakse. Praeguse kalendri järgi võid arvata, et noh, mõni on jõululaps, aga tegelikult eks ole, ei olnud sel ajal, kui ta elas Ma saan väga hästi sellest probleemist aru, aga ma pean tunnistama, et see on minu jaoks nii kohutavalt keeruline selle peale mõelda, et ma väldin seda. Jaa. Ta sündis nagu öeldud, Odessas ja sattus Stoljarski juurde viiulit õppima. Lasteaiaski Odessas üldse tähelepanu väärne kas või ainult seetõttu, et. Kindlas õppis kaetaks Ostra. Ja erinevalt hoiustrahhist, kellel tekkis tuliovski ka väga hea kontakt, selline vaimne side siis Milstel tema enda jutu järgi mingit erilist hingesugulastest oiovskiga ei olnud. Ja Peterburis auvere juures, kus ta õppis, siis 10.-st kuni 14. eluaastani oli ta õpetajaga ka samasugune, küllaltki jahe kontakt. Pigem austus kui armastus, kui nii võib öelda, kui neid inimesi võib võrrelda. Ja Kulaministeni stiil, mängulaad on üldse väga aristokraatlik, siis võib arvata, et eks see neli aastat sellist küllalt väärikat ja jahedat suhtlemist au oli ka lihviskased õige tublisti. No Eston jäi kuidagi väga üksikuks ja maha kui au seitsmeteistkümnendal aastal emigreerus. Või 18 vist kogunealise Arevolutsiooniga 18. aastal. Ja no noormees oli siis 13 aastane. Aga, ja peale seda üldiselt ega talle elu ka väga hästi ei läinud, ei leidnud nagu õiget kohta. Ja suur pööre toimus siis, kui ta 21. aastal kohtas Kiievis täiesti juhuslikult horowitzi. Ja sellest kujunes omakorda veel Trio koos tuntud tšellomängijaga Tikovskiga. Ma arvan, et see on ka Euroopas üks üks sama tuntud Riiose Estrin Horowitz eebeetikovski, kui kui, siis pool kaasas ja ja konto. No tema sellistest märkimisväärsetest saavutustest võib veel siis nimetada, et meister mängis Kaazonovi taktikepi all 23. aastal. Kasunovi viiulikontserti tol ajal juba siis uue nimega Petrogradis. 25. aastal tegid nad Horavitsiga head vastuvõttu leidnud ringreisi Euroopas. Ja 26. aastal terve suve veetis ta ei sai seltskonnas aga kindlasti tol ajal 21 aastane 20 aastane noormees lootis Isay käest siis veel mängulist lihvi saada, aga isa ei, ütles talle. Kindlasti väga paljude andekate. Kuulsuste puhul tuntuks saanud lause et minge, mul ei ole teile midagi õpetada. Ma arvan, et meie väga paljud kuulsad õpetajad löögi kuulsamatele õpilastele. Muide, ma korra tuleksin tagasi mulle väga kõrvu, see, et sa ütlesid 10 12 kolmeteistaastased poisi kohta, et hoiak oli seesmine, hoiak oli aristokraat. No ma kujutan ette, ta ei olnud mingi fon mitte selles mõttes, aga ta pidi olema siis varaküps seesmiselt, vaimselt. Või millest sõjaliste Prantsusmaa seisneda nii noorel inimesel Noh, eks siin oletada võib. Nii ja naapidi, aga, aga ikkagi mõelgem, selle peale ta. Oli ikkagi juudi perekonnast. Võib arvata, et et igasugune haridus ja kultuur oli seal väga palju rohkem au sees kui enamike teiste rahvuste juures. Ja. Või tuli ta iseloomust ka hiljem midagi niisugust välja? No millega seletada? Seda muidugi meie ei oskagi seletada, võib-olla, või on sellest juttu olnud, et näiteks ois trahta viit, eks ole, sai oma esimese õpetajaga väga hea kontakti aga miski, mis ei rahuldanud No tema hilisem elukäik ja, ja pillimäng kõik viitab sellele ka väga sageli nimetatakse tema sellist kultuursusest. Ja sellist Noh, kuidas öelda selle selle vaimu üle kaalusele, emotsioonile ja Küllap see võis ikka olla nii-öelda selles mõttes geenides, nii nagu üks viienda klassi poiss loeb Tarasonitega, teine võtad kätte juba Nobeli sarja, eks ole. Muidugi. Ja see ilmselt oli siis need ette määratud, mida ta siis ka usinalt lihvis. Ja nüüd nii keerulisi küsimusi esitada. Ja ei taha ju ei sobi otse öelda ka, et kust mina tean? Ei, no aga ma mõtlesin, et võib-olla pärast kuidagi läheb see pilti sisse tema kogu elulood. Tähendab subesimesel ajal ma oskan mõelda küll üsna täpselt, aga ma ei suuda kuidagimoodi seda väga. Seletada ja ja ega mustangi nagu enamik Ida-Euroopast pärit suuri viiuldajaid, temagi emigreerus Ameerikasse. Ja 2009. aastal olnud oli juba suurepärane hiilgav debüüt Philadelphias ja 30. aastal New Yorgist ja ta 142. aastal Ameerika kodakondsuse. Aga siiski, pärast teist maailmasõda elas ministril vaheldumisi Pariisis ja Londonis. Ta väga kõrges vanuses ka 70 kaheksakümnendatel aastatelt mängis veel väga kõrgel tasemel. Ta kõrges vanuses hakkas ka õpetama eraviisiliselt Zürichis. Ja mul ei tulegi praegu ühtegi tema kuulsat õpilast meeldavat, muidu neid ei olnudki iga. Aga ta oli siis selles mõttes erand, et noh, enamus kuulsaid viiuldajaid alustasid pedagoogilise tööga ikka juba ütleme, hiljemalt keskeas, eks ole, et alles päris vanuigi Nojah, eks neid neid näiteid siin mingeid reegleid tuua. Mingisugust suhtelist statistikat tegema, aga üldiselt väga paljud suured kuulsused Ta ainult riiuli, vaid ka kaadri all ei ole kunagi kedagi õpetanud naaristeli legend on ju teada. Ka see, see igivana lugu, kuidas ta lõpuks saadi nõusse, ta läheb Moskva konservatooriumi õpetajaks, aga see jäi selle taha, et ta pidin kirjutama avalduse, palun mind võtta tööle. Ja sellega ta maha ei saanud öelda, et mina ju ei kaldadagi. Ja kui nüüd Sisveeemmestonnist, enne kui me asume teda kuulama paari sõnaga siis veel noh, nagu juba jutu alguses öeldud, et erinevat Haifa tsist, kes mängis selliseid vetoossektuaalsed, tema leivanumbriteks olid just telgiga pahva rokkmuusikal, Mozarti kontserdid, Beethoveni Volsaki kontserdid, no teisest küljest, need on ka peaaegu kõigi viiul repertuaarist. Ja meie näide on just siiski tema repertuaari suhtes väikest viisi erand. Mees teinud, mängiks meile täna Winjovski tuntud poorne briljant, Opus neli, salvestatud 37. aastal järjest aastal olles tuli meelde, et ei ole nimetanud TEMA Pille. Ta mängis 47. aastani väga särava tooniliste, väga kuulsas tradivaari 1710. aastal valmistatud tankla nimelise billi nimelisel pillil. Ja ta selle andis. Louis Krasnelile. Ta vahetas selle teise Stradivaari pilli vastu, mis on mõnevõrra tumedatoonilise tankvega võrreldes. Ja ma arvan, et kuulame nüüd siis Natot meestoneesitatuses Winjovski kuulsad Poloneist. Olgu öeldud, et ebaviisakad ei ole mitte meie siin niivõrd kui ka nats ebaviisakad on ära unustatud, on pianist plaadi peale märkimata. Nii et me ei saa teile ka öelda, kes seal seal olid. Üks asi, teine asi. Seda lugu kuulates. Mul tekkis küll väga suur uudishimu kuulsa, just selle midagi niisugust temalt nagu sasin, rääkisid midagi barokset, ma arvan, et me selle selle juurde jõuame. Kas veel ja selleks täiesti omade teemasid, et tema vabahhikaga erineb enamikest teistest kuulsate viiuldajat mängitud pahhidest? Ka võib-olla oleks isegi mõeldav siis võrrelda. Ajahaldus ometi on ju ka väga palju muidugi kas või siin. Apelman jaa, jaa, Zuckermanud nooremast põlvkonnast. Aga nüüd siis Lähme edasi, jah, jah. Siinofrances khati ja, ja nagu juba öeldud alguses kordame üle väga tähtis teema, et et selle frances khatilooga siis palavad tervitused. Meie viiulimeeste alkvelile, sest et kui üks selline asjatundja pillide ja pillide kõla, advokaat Francis khati üks parimaid, siis peab teda peaaegu pimesi vist uskuma. Aga frances khati. Oli ka sündinud sel sajandi alguses sündis, mahub kenasti Haaeffet siia meestani vahele oma sünnikuupäevaga 90, üheksas august 1902. Ja tema päritolu ja siis seisus viiuldajana vajab omamoodi selgitamist. Ta oli rahvuselt sama palju itaallane kui tema nimigi, niiet. Täisvereline Stadivalin kaasmaalane ja paganiini kaasmaalane. Aga jaa, juured viivad Vistvee viivadki välja ka koolituse osas, küll, aga nüüd veel siiski ta viiuldajana. Just nimelt sellise elegantse viiuldajana kuulus ikkagi täielikult prantsuse belgia koolkonda. Aga nüüd siis koolitusest ta sai koolituse eranditult oma vanematelt, see on ka väga tähelepanuväärne. Et nii tema isa kui ema, tema õpetajad, tema isa, Fortunato sealses khati oli pärit Poolast ja oli õppinud pressija viiuldaja Antonio basseini juures. Ja siis geenoa virtuoosi Camiliozivooli juures ta nüüd isa rida ja, ja see ja see Camilla ka, millal, see on teadaolevalt ainukene paga niini õpilane, siit me jõudsime siitkaudu jah, ta Kalinini. Ja nii, et sina, prantslane, Kati siis ka seda liini pidi võib lugeda kolmanda põlvkonna paganiini õpilaseks ja tähelepanu väärne tema ema Ernesto sünnib nimega Ernesto ferroo. Ja oli ka sellesama õppige, õpetaja eksis Fortunato frances khati oma abikaasa. Õpilane ei ela meil iga vanusevahet 29 aastat. Jaa. Sinu isa fotonauto juhatas Marsseys sümfooniaorkestrit. Noores põlves ja emal juhendas sinu igapäevaseid harjutusi. Pois alustas viie aastaselt viiulimängu õppimist ja juba esimeses viiulitunnis olevat ta kohe saanud maha korraliku B-duur heliredeli ka. Nii et ikka jällegi peame tunnistama või kuidagi ära märkima, et et kõik need maailmakuulsused on kohe varases noorpõlvest peaaegu esimesel pilli kättevõtmisel silma paistnud. No ja võib ka naljaks öelda, siis niimoodi, et kui see heliredel nii kergesti tulema hakkas, siis siis need heliredelid ei tüüdanud ju ka ära. Jah, siia kohe läks huvitav kõrvalepõige. Üks väga silmapaistev moskvakitarrist, Andrei ka lind kes on siin Tallinnas esinenud muuseas koos Tõnu räimaniga. Tema paistis sellepärast siin selle poolest silma, et oli väga tuntud virtuoos artist ja juba õpetaski Moskva muusikakoolis kui Avadit, et tal ei ole mitte kõige väiksematki diplomit kitarri õppimise peale. Ja siis ta ise, olles juba vähemalt konservatooriumi peiutasemel pedagoog, pidi nägema vaeva muusikakoolieksamite tegemisega lihtsalt vormiliselt noh, kümmekond aastat tagasi, see oli veel täiesti mõistetav. Ja kui teised harjutasid heliredelid, ta katsus ikka nende õpilaste kalal seal ilkuda, haukuda, Kristjanit, mängite ja mina võin ju ka mängida, aga mis see mulle annab või mis see teile annab? Mõni mees lihtsalt on sündinud sele pilli ja selle tehnika peale. Aga muidugi seda ei saa üldise reeglina võtta. Ja aga siiski on ka neid näiteid, kus noh, andekas noor on selle igava töö osanud endale ise teha, huvitavaks ma võib-olla olen juba korra rääkinud kusagil, aga Kalle Randalu näiteks tunnistas, et kui temal oli see heliredelit mängimise aeg ta võttis seda loominguliselt. Tähendab see, kui teised tuimalt lihtsalt näputaksid käima, vaata, panin sinna sissetõusud ja, ja noh, see võib olla väga primitiivne, isegi mis ma räägin, aga ta ütles, et talle kohe meeldis nitega tiheda, tegi endale huvitavaks ja niimoodi sa oled tüüdi. Eks need küüsi tulegi ju ka loodud selleks, et mingisugune muusikaline väljendus juures. Ütled tehnika juurde minna ikkagi huvitavamalt Jaano viiuli repertuaarist sellised etüüdi võib-olla ei olegi selliste nimede all nii tuntud ja teatud näiteks kontsertpaladena. Nojah, need läksid juba suurde kunsti. Aga siiski etüüdi del nagu nimigi ütleb, viiulimuusikast osasid näiteid muidugi ka väga palju. Noh, sageli nimetatakse tähendab siis kapriisideks Õiga pritsiooniks aga nüüd veel mõni sõna prantses katist tema erilisest andest ta 10 aastaselt juba esitas korralikul tasemel Beethoveni viiulikontserti. Ainuüksi tehniliselt see esitab väga suured nõudmised mängijale. Ja 15 aastaselt tegi ta siis oma esimese debüüdi kontsertlaval suurel kontsertlavadel Marsseys koos orelimängija Marcel tüpoleega. 20 aastaselt ta kolis Pariisi ja eks ta siis hakkaski tasapisi. Prafrantslaseks aga sellesse ajajärku langeb ka tema tutvumine paganiini. Reemo sor viiulikontserdiga selle Gagarini kõige kuulsama kontserdiga millest sai terveks tema eluajaks tema visiitkaart. 20 kaheselt sattus ta kukkus aktipuuga kes tema mängu kuuldes julgustas teda ja, ja ka midagi taolist öelnud, et ega siin temal näidata ja õpetada pole suuremat midagi. Ja samal ajal isegi tagama Londoni-debüüdi meelelsoni viiulikontserdiga. Muidugi järgnes debüüt Viinis, 26. aastal ringles Inglismaal koos Marisa Vellija ma mätsi. Nüüd peangi sügavalt järgi mõtlema, kuidas seda nime hääldatakse. Kahju, et ei ole võimalik. Tõlki kaasa võtta siis iga kord mädid täit. Võib olla. Ja siis ta õpetas natukene viiulimängu Prantsusmaal. Ja pärast on siis alates 30.-st aastatest reisis väga palju ja oli ka tõeline maailma mees number üks vii üleval oma Buenos Airese esinemistel 38. aastal New Yorgi esinemistel 39. aastal, kus siis kandis kahete paganiini löömas viiulikontserdi. Vaat varasemalt varasemates saadetes ma neile ka mitmel korral nimetanud mõningaid üksikuid selliseid esinemisi ja kontserte võib-olla jäänud kommenteerimata, et et nagu helilooja puhul on teatud verstapostiks tegema mingid teosed, sageli suuremad teosed. Nii loomulikult. Märkideks ajamärkideks statavatama, eriti hästi ei õnnestunud ja pikemat aega vastukaja leidnud kontserdid, nii et seetõttu me aeg-ajalt nimetame sind. Et linnu ja, ja aasta aastanumbreid. Sõja ajal ta läks muidugi Euroopast ära nagu enamik kuulsaid kunstnikke Eadu sügavamale sisse. Ja sai ka Ühendriikide kodanikuks. Aga 70.-te aastate keskpaigas prantsuse khati tõmbus aktiivsest elust tagasi, nüüd oli ka juba 70 kolmeaastane. Ja asus koos oma abikaasa ja landiga oma sünnikoha lähedale Itaaliasse elama. Ta on viimastel aastatel õpetanud õpetanud-juhendanud Selliseid kuulsusi nagu Mari-Ann Nicolás ja Seraapovee ja Hiina polaarnii, et tema pedagoogiline tegevus on olnud vist aktiivsem kui näiteks meestoni. Ja märkimisväärne nüüd 87. aastal juhatas ta esimest rahvusvahelist frances khati nimelist viiuldajate konkurssi. Aga märkimisväärne on ka tema koostööd pianisti Robert kassateenusega. Ja see kestis täpselt 30 aastat. Lõppes muidugi siis, kui pianist 72. aastal suri. Nende Beethoveni ja Franki ja solee DBŠ kassoteeruse. Sonaadid on ka kollektsionääride hulgas ikkagi väga hinnatud salvestused. Noh, jällegi, võib-olla oleks vaja marti lasso plaate. Plaadisalvestust võiks siiski Khati puhul nimetada iiliti dema Brahmsi topeltkontserti Pier Furnieega kus dirigendipuldis seisis raudtee aga mõni sõna pillidest. Kuni 42. aastani mängis ta ennelt edase saar Tomsonile kulunud Santos Elafiini pilli mis tal olevat siiamaani alles. Aga 42. aastal muretses ta endale 1727.-st aastast pärit haards Stradivariuse, millel ta mängis 45 aastat. Kuigi üheks hooajaks, kaasa arvatud see äsja nimetatud praod kontserdi salvestuslahendust, ta Chrysleri kuvar nööridelt sees selle ja siis selle haat Stradivariuse, millel ta siis 45 aastat mängis. Selle andis ta omakorda edasi Salvatore acardule. Laudtee maa paistis silma selle poolest, et ta vahetas poognad väga sageli ja prantslased laudadele kuleerisis nendega, kust vastavalt muusika. Aga ma arvan, et kuulaksime need siis ka muusikat oma esituses. Ja selleks olekski Ravelli kuulus A mustlane. Ma siiski küsiksin siia juurde niisugust asja, sa ütlesid 45 aastat mängist ühel pillil ja, ja see oligi üsna tihe periood. No kuidas on viiuliga, seda ma tean väga hästi, et viiul on selles mõttes nagu inimenegi, et ta ei kannata, kui temast üldse välja tehta. Seisev viiul kaotab oma väärtust, aga kui palju üks viiul kannatab mängida? Kas ei ole niisugust hädaoht, et kui iga õhtu anda ühele viiulikontsert? Väsib seal aa komplitseeritud teema, ma usun, et selleks me peame kunagi siia kutsuma, ütleks sedasama Aro alt pole üldse vist räägime instrumentidest ka ei pea kohe jah, aga reaalselt, aga põhimõtteliselt näiteks tradivaali pildid aeg hakkab ümber saama. Lihtsalt see puu on juba nii, ta, see puu väsib ära. Aga vaat see on minu jaoks oli see uudis sellise tõesti kujutasin ette, et midagi on maailmas iga iga. Jah, kahjuks see nii ei ole. Sest tõenäoliselt ka korra varem rääkinud, aga aga igal juhul, kui pill on elujõuline, siis mida rohkem temal mängitakse? Seda tervislikuga tervislikuks ei peaks olema. Nii aitäh, mustlane. Kui need plaadi enda pragin kõrvale jätta, siis on ikka üllata küll, ligi 60 aastat tagasi ja väga hea võtteid. Jah, see oli tehtud 33. aastal see salvestus ja olgu öeldud, et saate esimesed kaks lugu olid mõlemad saastatud 37 aga nüüd siis lõpulooga tuleksime keskele ega 33 ja 3,7 keskmine 35 35.-sse aastasse. Ja jällegi Jašahhaaeffed ja kuigi Sibeliuse kontserdi finaal kolmas osa legrammalantalt, ta on juba meil siin kõlanud ja vahetust mööda Christian Felasse esituses Berliini Filharmoonikute saatel ja Herbert von Karajan dirigendipuldis. Siis teemegi praegu nii, et me ei kuule mitte mida, vaid kuidas. Ja jah, kes ja kuidas ja kes selle ütleme kohe ära. Seekord mängivad siis orkestrid, Londoni filharmoonia orkester ja dirigendipuldis Toomas viitšam.