Üldise rahvalaul kriin fliis on kuninganna Elizabeth esimese ja William seikspiri sajandikaaslane. Inglismaa lipp rändas tol ajal üle mere võõrastesse maadesse. Hispaania kaotas oma võitmatu armaada ning lokkab piraatlus tõi üha rohkem kokku röövitud rikkusi Albioni randadesse. Ent niisugused laulud ei saa sündida treikija Hopkinsi Igor Saaride karedates meeltes vahesanud muusik mõtles välja selle väikese liigutava laulu rohelistest varrukatest inglise rahvaluuleneiu sümbolist. Läbi nelja sajandi, mida. Raputanud rahva ülestõusud ja revolutsioonid jõudis see laul meie juurde sama südamlikkuse ja nukra õrnusega mida kandis kord hinges see tundmatu looja. Äsja kuulsime rohelisi varrukaid Vladimir Vavilovi autol ja Vladimir curlineo poel ja muidugi nende endi poolt mängituna. Urve ja Karin Lippus jätkavad laulu saateks plokkflööt ning tytar, mida nad samuti ise mängivad. Sellest laulust aga hoiame kinni veel ja veel. Mitmed kenad ettekanded ootavad järge. Olgu näiteks keskaegne maal rariteet, mida tuleb hoida nii, et ükski värv ei muutu. Muusikas on kõik teisiti. Iga esitaja ja töötleja leiab siin omad värvid, lisab midagi juurde, kaasajastab, tekib tore mitmekülgsus ja suur valikuvõimalus, mida lihtsam hindamiskriteerium meeldib, ei meeldi, lihtsalt nõuab. Uuen Williamsi seades on esitaja ändželtoni saateks suur keelpilliorkester. Lauljatari väga mahlakas, kuid ühtlasi pehmetämbriline hääl sulab orkestri laiali üürikaga suurepäraselt. Ühte. Kahju vaid, et salmi laulu kordustes on üksnes emotsionaalsus, astmed, erinevad orkestratsiooni jääb samaks, kuid ettekanne on nauditav. Stroomi. Kontrasti eest hoolitseb nüüd Les ja Larry eelkaarti ning uuternaini orkester. Fantastiliselt leiame selles orkestatsioonis rohkesti lüürilistele voolavalt esitatud teemalõikudele vastanduva hakitud forsseeritud meloodia, katkendid rahulikkus on asendunud karusselli pöörlemisega, kus kord sõidavad su silme eest mööda hobused korkondlid. Seisma jääb see karussell altflöödi ja kitarri saatel. Tahaks seda nimetada aimamisi efektiks, ehkki niisugune nimetus kuidagi terminina kipub mõjuma. Joachim Kurtz vegi orkestrit saadavad kuskil väga kaugel lauljad ja et tegemist on avaliku kontserdi lindistusega, pole päris selge, kas need on heliülesvõtte fookusest välja jäänud esinejad või rahvas saalis. Kuid see kauge vokaliis vaevalt kuuldav suurendab tohutult muusika sugestiivse jõudu. Tekib iseenesest võrdlusalateadvust tuttava võttega, mida vahel kasutatavat välismaa filmides üks kiirelt mööda vilksatab reklaam, kaader. Seda inimene muu filmi vahel teadlikult ei märka, kuid oma eesmärgi täidab see vilg sattus siiski kurtvegi. Orkestris on rütmile antud suur kaal basskitarrist tõeline virtuoos, agaaga viisi kitarr talle alla ei jää. Pala keskosas esitatavaid provisatsiooniga. Rütm on enda kätte haaranud veelgi suuremad peremehe õigused. Keemslasti käsitluses ööb Albertile lähedane trompeti esinemismaneer, kus iga noot on teisest eraldatud ja eraldi rõhutatud, kaotab meloodia voolava liikumise. See viib veelgi suuremate kontastideni muusika neis paigus, kus ootamatult tuleb jäme ots väga laulva trombooni kätte marimbafoni taustal või siis pala lühikeses koodas. Kooda tähendab muide saba mis kogu selle rahutu liikumise jälle vaikselt seisma paneb. Tähelepanu võib siingi pöörata ka elektrikitarri meisterlikule. Improvisatsiooniline. Lõpuks üks tasalikum esitus. See algab üsna ebamaiselt ja liidab endaga mahedal moel Alfred kruugi keda jääb saatma sume, kuid värvikas orkester. Ka siin tuleb kontasti üllatusi soolo pillidelt mis tõmbavad endale tähelepanu umbes samal moel nagu märkame vaikselt sumisevast rahva hulgas neid, kes teistest kõvemini räägivad või hüüatusi lendu lasevad. Huvitav on pala keskmine osa, mis on ainuüksi orkestri hooleks jäetud. Keelpillid mängivad viisi, kuid see viis on vaid taustaks elektrikitarritäie häälsele väljend smaneelile. Siin vahest tekibki kõige piltlikum kujund inimesest kes ennast rahvamassis silmatorkavalt üleval peab. Munad vahelduvad kanadega, kuid ühest kanast tuleb mune palju ja ühest munast üle ühe tibu ei tule. Järelikult kui mõtelda, kas algvariant, mis seisab kõige lähemal rahvalaulule endale, oli nüüd muna või kana on määratlusega raskusi. Algena peaks olema muna, aga et järglasi nii palju sai, siis jälle kala. Aga olgu nii või teisiti, üsna otstarbekas oleks nüüd veel kord meelde tuletada seda kõige esimest rahvalaulule lähimal olnud varianti. 16. ja 20. sajandi vahel on muusika edasijõudnud kiiremini kui kogu sellele eelnenud inimajaloo vältel. Vana hea Bach viis seni ületamata jäänud tippu ühe muusikasuundadest polüfoonilise stiili, kus palju häälses muusikas iga meloodia oli iseseisva tähtsusega. Polüfoonilise muusika on justkui hea sõpruskond, kus kõik tegutsevad ühise eesmärgi nimel 11 arvestades ja täiesti võrdsetena. Ükski hääl ei ole tähtsam teisest. Ükski muusikaliin ei kujune ainuvalitsevaks. Ent Johann Sebastian Bachi muusikas leiame ka hilisema omofonilise stiili kõik koostisosad. Oma foonias teatavasti jagunevad ülesanded esindajate vahel selgepiiriliselt meloodia ja saatefunktsioonideks. Olen kunagi ühes saates juba põgusalt puudutanud Bachi tooma sool klaveriprelüüdi millele Kuno kirjutas peale oma meloodia. Nüüd paljude maailmas tuntud Ave marjade kõrval on see üks populaarsemaid. Kui lubate, siis tänane saade laiendab veidi Bachi prelüüdi-ga seotud muusikaringi. Praeguseks on siin saates kõlanud prelüüd juba Kanada pianisti Glen, kuuldi ettekandes. Seda võib tinglikult võtta mõõdupuuks järgmistele. Kuigi esituslike lähenemisvõimalusi on klaverelgi väga palju ja ka teistsuguseid. Kuue kõla saab prelüüd Islanadovitši esituses, kus on küll nooditekstis täpselt kinni peetud, kuid siiski tegemist seadega, sest solist mängib pala kitarril. Ja kui asute kuulama järgmist käsitlusviisi Bachi prelüüdi-ist siis alguses ta ei märka midagi erilist. Kõik on nagu Bachil. Kunergi klaveriga liitub kontrabass, mis hakkab ennast kuidagimoodi muusikasse vahele kiiluma. Pala keskmine osa on Bachist üsna kauge. Improvisatsioonid isegi ei meenuta tema muusikat. Kuid lõpuks saavad mõlemad nii uus kui vana jälle kenasti kokku. Pianist mängib nüüd veel kord läbi kogu prelüüdi ainult kaks korda kiiremas tempos. Ja see pöörane virtuooslik kihutamine viiki pala lõpuni. Niisiis kuulake, esitavad Shaklussi klaveril Bear, mis loo kontrabassil ja Christian Karro trummidel. Ent nüüd on jälle ajaline tagasiminek. Bachi prelüüd jääb, kuna meloodia saateks Bellarudenkola on sobivamaks osutunud, laulda Ave Mariat sõlm ažuuris. Nii et heli tõuliselt mõningane värskendus klaveril saadab Lev Ostrin. Ja kui tuli nüüd lisaks prelüüdi le kena südamlik viis, võtsid instrumentaalmuusika esitajadki selle avasüli vastu. Pahkunu Ave Mariat on mängitud väga paljudel soolopillidel, aga samuti ka orelil. Esineb künta brausinger. Veel üks vokaalne ettekanne seekord haridustööliste naiskoorilt Lembit Verlini juhatusel. Bachi prelüüdi mängib koori saatana Filipp joon. Kui te tulite selle muusikaga kaasa vahetasin vist mõtte või tunde hetke. Võib-olla vaikust. Kuid meie saatesse mõjuks vist küll katkestusena. Sestaadio laine vaikust ei armasta. Järgmisele esitusele aga tuleb luua ühendussild sesseri taas teise meeleolusse. Paremat võimalust kui taas Bach ise ma selleks ei leia. Järgmine ettekanne on jällegi Tseemslaste orkestrilt võõradelikaatsel kujul, ehkki esitus on võrreldes eelmistega palju intensiivsem ja rütmiliselt. Bachi prelüüdi alusel aga seab laast oma Ave Maria. Ning eks seegi ole vaid üks uus meloodia kõigist sadadest võimalikest, mida Bachi saatel teha annaks. Vabanemine religiooni mõjudest laseb meil õiglaselt hinnata seda kaunist mis inimvaim kunagi loonud. Inimene ei saa vältida iseenda väljendamist ja kujutamist kunstis isegi siis, kui looming kanoonilistele nõudmistele peaks alluma. Marjad, kelle poole katoliku kirikus palvega pöörduti võib käsitleda naise sümbolina üleüldse, nii nagu saate algul mainitud rohelised varrukad Inglismaal omal ajal neiu sümboliks olid. Vahest sellepärast on ka nii palju loodud südamlikke avam orjasid ja kui neist praegu non-stopi koostan, siis loomulikult haaratsevaid väikest osa tollel teemal loodust. See on tundmatu autori muusika esitus adestavainerilt saatepartii Vladimir Vavilovi lautol ja Mark šahhinilt orelil. Schubert laulduna Bulgaaria lastekoori Bootrazmiana poolt. Verdi esitab riiklik Vene koorikapell tsemal Talgati juhatusel. Eduard Tubin RAMi esituses orelil Hugo Lepnurme. Tänasele saatele tagasi vaadates näib, et oleme liikunud nagu lainetel. Iga teema ots on viidud lõpuks välja jälle kergesse muusikasse. Jaagugi see läbi viidud süsteemiks on ju paar Ave Mariat ka estraadilaulude hulgas. Kümmekond aastat tagasi olid mõlemad pidevalt soovikontserdilood. Laulab Tiiu Varik. Ja lao kui on ja teine Ladina-Ameerika rahvalaul, mille esitab meeskvartett koos Emil Laansoo ansambliga. See jääb saate lõpupalaks. Üle. Näen kõrgelde. Ja siis astud sa roog käe vahel. Põnev oli, see annab, no ja ma ei usu, et lõke oleks praegu siin mu kõrva, see pole ainus kaari ja hoomani hääle laulmas.