Hakatuseks ma esitaksin paar isendit antiikmotiividest Fele oinas, veel enne meie aja arvamist, kõik lambad jumaldasid oinast, tal olid tiivad, ta kaske kullast kere võis lennata ja lendaski kes meie ajal näinud on kuldtiibadega, oinast või jumaldavaid lambaid, ei ole oinal tiibu ja lammas näitab hambaid. Penelope kõik, mida olid kudunud, see tuli harutada üles ja otsast alata. Kotellija goodmood ei kiitnud heaks su isepäise mustri mõtet. Mis parata, vägistust kui kaelus muutus kolossaalseks dekolt, teeks siis seda siivutuseks peeti ning taunity kui häbi. Seepärast uuel kudumise katsel sai kaelaauk ning pitsitav, kui ploomis köie kägistus ja pea ei mahtunud läbi. Vabalt salase sõnal joosta kaelarihmata jääganoomi kujundeid või otseütlemisi, kui nad on alasti või inetumad spoosis ning riimid omavahel kokku elada ei soovi. Kaksikuid oh Joosseppigub, oh see Joosseti kuub ainult kadedust toonud, ei midagi muud. Ära karda, Ärace, kui sad võõralt mõnada tuleb vastu, ei jäta eestikeelse sõnaga. On nali naljaks, su silmaveed pole miski siin ilmas kestnud. Pesumasin on arudeks pesnud nii püksid kui kombineed. Ja ma olen olnud Juulia ja lanta Tosca kuid leedi Mäpessi must ilmaski ei saa. Kas jällegi hakkab pihta keskaegne nõiajaht, kes ütles, kes käskis, kes tegi, mis ajal, kus ja mis kell? Kui lihtne on rästaste laul, tilk tilk, tilk tilk kui lihtne on linnurõõm, säutsu? Silk? Kas pole ärev ja armas? See kevade silmapilk? Võib pöörast rõõmu anda nii lihtne Paju orb ja vahel põhjuseta võib-olla meel kurb, võib jalust maha lüüa, järsk suunda muutev tuul võib põgusamgi suudlus päev otsa kesta suul. Sel kevadel ammugi enam pole ma leidnud sirele ist õnne ja toominga-ist laulnud pole ütlaste poega. Toominga-ist laulda ei saagi, kui Tooming ei õitse sus endas. Ütles Debora, oled sa laulmas kuulnud? Kägu? Oota Kavokaga kohkus. Meile saatuselt langenud osaks see, mis vana ja semi suus giljotiine, Jennvimaidki, aga väid, jaga saetud oksi puus. Elu mähvatult loksuvas meres peab olema isiklik, sa olgu väike, ent kuhu mahuks üks armastav vanapaar. Probleem kust võtab kere tiivad, mis hinge kannaksid, kustutab hing need tiivad, mis keret kannaksid ja kuhu nad ikka viivad või mida nad annaksid. Mets raagub, läheb jälle vere, eks kahane ja kasva jälle kuu. Ent olla õnnelik on raske ja vahel lihtsalt võimatu. Mushaga v? On määratud, et jäängi sulle olematuks, meid lahutab musheura p. Mussaga tee puust võre akna ees, mis sissevaadet keelab. Kõik mõtte taga pole, neitsid, sumaan neurootiline ilu on mulle tulevik. Sa seisad väljas, mina mõttelise aknavõre taga ja sinu pilk mu korbis silmi iial kohata ei saa. Ma olen elul vaid külas või üürikest aega tavang. Ma tahaksin olla nii leebe kui naeratav August Sang ja rõõmudest rõõmu tunda, nagu tema just sedasi jälle hommikul üles tõusta ja elada edasi. Helduse aastel põllud on viljaga kaetud ja hõiskavad maa laulab kiitust, sest vaod on rohkesti kastetud. Su jäljed tilguvad rasva Supoutsest kõrbes seni puuaas ning õelad said hukka kui meevahatules. Rõõm embab vööne ja õued lõhnavad headusest. Ei maksa tulla, küll ongi vaja teada, et elan veel ja olen üürik, kus sees on elu, imepisikesed, imed ja ainult minus endas kirjas seisavad mu meeliskülaliste nimed. Ahkusse silmad öö kehas sirab silmi kui paabulinnu sabasulgedes. Me tähistaeval kõike nägijal, ka minu jaoks on silm, mis minu sisse näeb mu vabanemis kergust ja endast ära. Lennud. Enneaegu end viitasid Musta et unistust maha matta. Kas keegi on seetõttu hoomevas, kui ta laul jääb lõpetamata? Iidne fragment? Kui koletu on inimene. Kui inimene on inimene, kui kaunis, siis on inimene. Sa seisad, sa seisad siin ja teisiti ei saa. 5000 aastat vana Ansuma. Sa oled tema esielanik, kui paesse kivinenud sisalik või sinna kinnistunud raske vahe või püha pilk, kus jõgi tapab lohe. Monte roosaedelveis. Ta nii väike ja alandlik ning keegi ta käest ei küsi, et kuidas ta ometi vastu peab ja kaljude ripakil püsib. On mäestikulatvade igijää kui mõistuse ümber ahel. Niisama sügav on kuristik kui öeldu ja mõeldu vahe. Maastik kuhu on kadunud puurahvas harvalt ja omaette seisavad hiiud kui õppepühakud, kui iseenesevalitsus, traktori rasked jäljed, ihusse lõigatud mähkid maaparandusvõit, tema päike kõrvetab julmalt õhus Kööd salaviha. Köb nagu turbasoos tuli. See kõhre otsas rippuv maailm on väljavaade maaknast, see haige ja hädaldav maa on ainuke vaade aknast. Oled vait nagu kirikukell, kuid käid ja kogud kive, suuri ja suuremaid ja nendest veel suuremaid oma sisekindluse. Maailma märts mõõdan valguse juurdekasvu küll napilt, ent siiski üks päev on teisest pikem. Juba neitsite pühal jaapanis puhkesid virsiku õied, kuid külma maa puudes alles miski valuga käärib. Sadam ka, palvetas pühamu rõdul ka pisar gaasita, oleksid nad oma silmad välja nutnud. Tiibeti vabadust leinates. Püramiidi ehitamine käis lakkamatu töö, sest kogu eluaja nad püstitasid vaaraole püramiidi ja lõpuks sisse kandsid tema muumia. Liik teadjatele löödi otsa ette ehite austus, mähk, kõik salakäigud, väljapääsud kinni, müüliti ning püramiidi ehitajad läksid vaimustuses kiidulauludega surma. Ta on olnud sumedal suveööl vedeliks lakka, ta on olnud suv hälliks ja kiigeks kaskede vahel karjalapse kadakapuu, kõivu, tohustutunud hobusele looga puukael koogude eidele. Jõge pidi käib parve mets, keegi üle hõbehaab lumevees remmelgas kraavipervel, korvipaju. Titepuder ja surmapuder on olnud su laual, mis esiaegade puust kõik lee kuningariistapuud olid, puud jõuad ja lusikad lüpsid leiva ja pesugina ja vokk pikal talve, hämaral ja pruudivakk ja pulmakobakas säng olid puust. Ta on olnud suvistepühal meietud vanker ja lepa punase tedrekarvakurega põdra karva viherpuu kollase tekiga saan jõulupüha ööl tähise taeva all. Puust on olnud su palvekoda ja puukaantega jumala käsud sukahangetel põlvedel ja häbipakk kiriku uksel. Kapink oli su tarees puust, kus sa ootama jäid. Oma õhtut ja su puusääsk iks sai samuti puu ja vist sinu künkale puu, puu, kiviaedade iibelbu, kodunu, roosa puueide haud tahab leinapaju, jüriöö püha tammepuud hällist hauani, puu, hoia elusana oma puud, muidu võib juhtuda, et isegi kirstule autodeks ei ole sul võtta puud rääkimata hällist. Palvetus KUI KAUA. Kui kaua meie seas pole kedagi, kes teaks, kui kaua me rumalad veel armastame? Rumalust. Nii vähesed, kui me oleme, ootame vabadust nagu valvur väravas hommikut. Mu meeloni jahmunud. Mu luud on väsinud kui vilja kõrvetada, kus on meie mure, sest vaenlane väravasse kõhub. Tee meile õigust. Aga jäta meid Survajja kätte, Te, sest nemad Kukistavad himuga mu rahvast, nägu, leiba, sa vaene neid mõõda neile, mida nad väärivad. Hoiab päitsetega neil suud, mis on haisvat valet täis. Sulge neile oma kaev ja see, kui nad oma tegude vilja ära viska mu palvet selja taha. Puista meile tõevaeva sellel rännakul mannat, inglite leiba. Tule, kui elustav rism hädala peale. Sel päeval, kui ma kardan, loodan sinu peale. Aamen.