Täna on siis üks niisugune kord lõpuks käes, kus ma ei ole ainult pärija rollis, vaid ka ise natukene proovinistateist kõnelda. Asi on nimelt selles, et tänase saate sisuks võiks olla siis niimoodi ütelda, et maailmakuulsused Eestis, kes on meil külaliskontsert, olete andnud ja vaatleme siis noh, sealt teada, kus on teada kuni teise majanduse alguseni kõigepealt kõige vanemaid nimesid kes on üldse Eestiga seotud ja ta muide oli üheksa, kuus aastat, töötas ka Eestis seal Kuulus lippardi kvarteti esimene viiul, David kes mentilsoni kutsel 1835, siis sealt Tartu Raadi mõisast, kus, mis seal üldse suur kultuurikeskus toona siirdus Leipzigi kevandhausi kontsertmeistriks väiksegi konservatooriumi peoks. Ta teda ei maksa segamini ajada nende Pärnu tuntud päevititega hilisemate meestega. Aga ta oli ka mitte mitte baltisakslasi igatahes. No ühesõnaga, naalides sees üsna tuntud mees. Muidugi see oli niisugune aeg, kus midagi salvestatud ei saadud veel tehnilistel põhjustel. Temast jälge ei ole. Võib-olla eesti soost kõige vanem mees, kes neist on teada, kes siis seal viiulit käes hoidnud ja sellega leiba teeninud. See on siis Kuulus Karell, Karel Karell, Filipp Kareli kõige vanem vend. Aga temast me oleme ka rääkinud ja seda ei ole siin palju põhjust peatuda, see Eestis oli ta siis algas oma muusikuteed 1800 viis-kuus siis ta oli 15 aastane, õppis Saksa kohalike viiuldate käest, kas ta mängu ja oli Kotzebudiaatri lõpuks vist ka kontsertmeister, muidugi, see oli võrdlemisi väike orkester ja, ja üsna isetegevuslik ja 20. aastal siirdus ta siis siit Eestist Venemaal Eestiga, Leida muidugi seotuks, aga, aga arvata võib, et ega ta muidugi suur viiuldaja ei olnud. Nii, aga lähme nüüd ikka nagu me ütlesime maailma kuulsuste juurde ja esimene niisugune nimi, keda võiks nimetada, on Franz Anton, Ernst Böömlane, kes elas 1000 745805 ja üldiselt ta elas taas ja temast on siis teada, et tema on käinud Eestis kontserte andmas, kus saalis, seda ei oska praegu öelda, hilisemaks niukseks saaliks, Tallinnas. Tartus oli see sisse alates möödunud sajandi. Esimesest poolest oli see muidugi ülikooli aula, aga Tallinnas oli niukseks kontserdipaigaks esindussaaliks, siis börsisaal. Ja see on siis Franz Anton Ernst, täpset aastat, millal ta siin käis ka, ma ei tea teil praegu öelda, aga järgmine kuulsus on juba üsna tuntud. Mul tuleb vürstinna seoses vaid meelde, et need võiksid olla just nimelt Eeerrsti Harlanseeringut. Mida on eesti noodide tõkadid ka omal ajal siin siin trükkinud ja kirjastajad näiteks Bachist telemanist ja, ja sellised riiulid. Repertuaar, võib arvata, et see oli see sama, Franz Anton häält. Aga, aga ma ei ole täpselt seda kindlaks teinud, seda oluliseks pidanud. Aga jah, järgmine nimi paistab, suunasin anri. Vaidleme ka selle hääldamisele. Ei oska öelda. Tähendab, vana prantsuse keeles, aga me teame, see. Temps on kirjapildis, mis tähendab. Oleks hea ütelda tähthaaval või, või kuidagi lugeda eesti keeles, seda nimese kirjutatakse w w uks Temps. Ja alati siiamaani, kui seda nime näen kirjapildis või tuleb ta meelde mõne teosega seoses või temast juttu, siis see oli küll meie noorte, selliste muusikaõppurite üks kõige suurem kummastus paarkümmend aastat tagasi või 85 tagasi. Iseäranis ma mäletan, et meie üks, üks esimesi esimeses teises klassis või ka kolmandas muusikaajalooõpetaja oli ka tuntud raadio tegelane Ene Pilliroog tema pöörles kangesti suurt tähelepanu sellele õigekirjale nägime, nägime vaeva selle õppimisega, aga see oli nii keeruline, et see jäi kohe hästi täpselt meelde. Ja siiamaani ei ole mul õnnestunud ühegi prantsuse keelt kõneleva inimese käest saada õiget vastust, miks seda hääldatakse vähemalt viiuldajat hulgas ja nii maailmas, niiet A. Jah, no olgu sellega, nagu ta siis on, ma lisan, tähendab, meil on temast juttu olnud, ma lisaksin vaid nii palju juurde, et ta oli. Aastal 1846 oli ta Nikolai esimese teenistuses ja arvatavasti just see oli ka sõjalikud, siis RE vesid Ferrarit, külastas. Järgmine mees on nimi, mis sulle tundus isegi uudsenoopoli näär, kontski. Mitte uudsena, vaid ma ei olnud seda kohaalselt kuulnud kunagi. Tema oli siis poolakas ja elas 1825 79 ja kuivõrd ei ole ka jälle täpselt mul teada, millal ta siis Eestis käis, igatahes siis kusagil, ütleme, 50.-te kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel. Ta olla olnud ka suur paganiini sõber oma Pariisi Perioodil 1853 61 ja ka tema oli Peterburi Keiserliku Kammerorkestriteenistuses ja selle esiviiuldaja mõju ilmselt sel ajal ta siis ka just Tallinnas käis. Nendest ka muidugi meil mingid näited ei ole. Aga nüüd jõuame ühe väga tähtsa mehe juurde, kellest on jutt olnud seal leopard, au, ver ja ma ütlen siis kohe ära, et millal ta siin Tallinnas on kindla peale käinud. Kõige rohkem ja sagedamini käis ta just enne õigemini esimese ilmasõja aegu. Ta käis 1914, seitsmendal märtsil ja 1916 kummati ka seitsmendal märtsil ja viimane kord oli ta siin siis jaanuarist 1917, see on siis enne veebruarirevolutsiooni Pärast sõda ta läkski kohe ka Venemaalt minema. 20. 20. oli ta juba New Yorgis, eks ole, ja tema 18 ja, ja see segava, ma vaatasin seda kava kaamel arhiivis. On üsna uhke ja, ja ka tema Keiserliku Kõrguse solist tema tiikliks, aga ma loeksin selle kava üles, tähendab. Üks kava on niisugune, oli tal mentersoni kontsert. Muide, sel ajal mängiti palju kontserte Vi kontserti, avaosi klaveri saatel olid need muidugi siis oli talvel kaasHayden ivaatleja serenaad. 14. aastal saatis teda siis Tallinna kontserditel Mihkel Lüdig ja, ja mitte ainult ei saatnud vaid kontsertide vahel mängistega soolot. Soleeris ja 16. aasta kõvast võiks mainida siin kriigi sonaati G-duur tema enda reverjeed, Tšaikovski kontserti, esimest osa, samuti vennaskit ja palju muudki. Mida sa siis nüüd veel mõtled lisada? Auvere kohta lihtsalt tuletaksin ehk meelde, mis aegne mees ta oli. Ta sündis seitsmendal juunil 1845 ja. Revolutsiooni lahkus Venemaalt ja väikeste väiksed rännakud teagi hoida New Yorgis, kus ta ka pikka aega veel 10 aasta elas ja töötas ja ta suri tegelikult Saksamaa riigipühal 15. juulil 1930. No see tema lahkumine sellepärast oluline, et et ühel mehel sellel hauadel õnnestus kahel kahes maakera erinevas otsas luua täiesti oma koolkond ja selle poolest on ta tuntud nii Ameerikas kui, kui siis nüüd, mis ta praegu nüüd on siis? Ikka vene, Venemaa ja SRÜ ja, ühesõnaga ja Venemaal noh, ütleme pikka aega on ta nüüd see nõukogude liit olnud see Venemaa põhi liselt ja iseäranis viimasel aastakümnel kinnistus ka näiteks muusikute kõnepruugis väljama. Jah, ma mäletan 15 aastat tagasi, kui sai loetud üht-teist, mingit erialast kirjandust, viiulimängule, viiulimuusikast, kirjandust, kummaline meil siin ega need eriti isegi ei tunta, näiteks leht nimega estraad mis on muidugi Stradivale nimetada, mis on pearõhuga pillidel ja pillimeistritel, aga väga palju räägitakse saba pilli määrmult liivast iiuldajatest muuseas, ilmunud majandusele 100 aasta katkestamatult katkematult. Ja sellistes ajakirjades. Räägiti ikkagi veel 10 lihtsalt tagasi vene viiuldajatest ja just nüüd, kui oleks aeg hakata uuesti rääkima jälle vene viiuldajatest valitsalumaalses viidates küünalt üheksal juhul 10-st olid ikkagi juudi rahvusest ja nüüd kinnistunud mujal maailmas. Ikkagi selline nõukogu kude, see väljend praegu nüüd alles, no nagu, nagu see ikka järellainetus selle kõige viimase kärbsele üteldi sabaots ja au oli pool teda peetakse näiteks just sellele Venemaal nii viiuldajat hulgast selliseks suureks isaks ja koolkonna loojaks. No need muidugi, kes seda Peterburi koondises peavad ainuõigeks Venemaal ja ka enamasti peetakse ainuõigeks, ei ole õige ja siis veel veel. Ja mustvalge selline ellusuhtumine iga viiuldajat hulgas muusikute hulgas. Ja üllatav, seal on teinekord kuulda, et et need üsnagi tuntud. No võib-olla mitte just maailma kõige kõvemate hulgast, aga siiski meie nurgast vaadatuna igal juhul väga kõvad viiuldajad. Uskumatu küll seal petetud muidugi huviga nad ei teagi isegi, et auvere oli ka Ameerikas kas sellise suure töö tegijana teatavaks tsisterni õpetaja arusaadavatel põhjustel seda vähemalt Vii rõhutatud? Ma usun, et siinse poliitika isegi ei ole oluline, sellepärast et ega seal muusikamaailmas siiski nii karmilt oma tööd ei teinud, ütleme klassikalise repertuaari osas. Pigem on asi selles, et see tema töö siin, Peterburis noh, ma ütlen siin Peterburist viiul, riiuli mänguseisukoha pealt on see üks ringkond siiamaani. Ja et see töö oli jah niivõrd suur ja keegi ei tulnud selle peale, et ta kuskil mujalgi seal midagi märkimisväärselt hakkama saada. Aga noh, õnneks on meil alles auri muusikasalvestused 20.-st aastast, need on siis muidugi New Yorgist tehtud ja me oleme neid ka meie sagedusest kuulanud. Aga kuna täna on nimekiri õige pikk, kellega tahaks, vähemalt korrakski tahaks korraks läbi läbi aegade kat ulatada, siis peatuks nii pikalt. Siin edasi. Hulk nimesid. Ja tähendab, üks tõeline suurkuju oli muidugi jaan, kubelik, kellest me oleme küll rääkinud ka, aga ma tahan seda öelda, et ta. Ma võtsin välja ühe kava 27.-st aastast, kui ta andis kaks kontserti 30. novembril, teisel detsembril ja see oli noh, tema hiilgeaeg muidugi ja selles kavas on siis järgmised lood. Sensansik kontsert, haamal paganiini, kontserdituur, peet, romanssess, tuur, Bachi soolod, prelüüd, Sarasaate mustlasviisid ja nii edasi. Tema oli selles mõttes oli nagu laiadele massidele üsna tuntud, et nii Euroopas ka ka Eestis üsna üsna palju oli kõmada ümber küll näiteks Londoni raadio 21. aastal teatas, et tanu punud teekonnal ostendi siis laevaga laevalt, seda ei tea see teade muidugi vale, aga see käis igalt poolt läbi meie lehtedest. Siis siis on 32. aasta lehtedes palju juttu sellest, et tal oli Viinis seal kohus ja ta pidi ennast panema kratid tunnistama suure tsehhi patriootiline, oletama miljoneid, kõik nagu siis sinna ära andnud ja nii edasi. Aga on ka üks lõpus lugude ainetega anekdoote rikkustest ja ja üks lugu jutustab ja see, kes meie lehtedest ka läbi et oma Ameerika-turneel korra oli ta sattunud lausa sinna preerias farmerite keskele mängima ja oli seal kavas välja kuulutatud ka Bachitset konn. Aga miskipärast oli ta selle mängimata jätnud ja nüüd lukku, ise seal eellugu algab siis sellest, et pärast kontserti vanakene ilusti nukus ja korraga löödi suure saapaga uks kolinal lahti ja tema näo ette ilmus suur trumliga revolver ja selle taga seisis üks kauboi, kes teatas väga nördinud kurjalt, et mis gobelit. Ma sõitsin kaks päeva ratsakuulda, Bachi chip on ja miks te seda mänginud, mängite sele ja gobelikul tulnudki voodist välja ronida, see asi ära mängida, mille peale siis ära mister KaPoi siis väga rahuldatud, otse aknast oma ratsu selga hüpata, sealt tagasi. Lehmadest. Ratsutas nonii, gobeliku kohta veel see, et noh, ta juba väga noorena tema, kogu kogu elusaatust elukäik on saatnud teatav selline skandaali maik. Meil oli ka sellest juttu, kui kubeliga selles nägime, näiteks lootes meie lehtedest läbi muidugi mindi siis uudiste maha, arvata võib, Taali sajandivahetusel paistis silma oma eriti suure ja tol ajal täiesti ennekuulmatu, sobimatu suure juuksepahmakaga. Sellest rääkis hea. Aga no ta. Ta oli ka selline viiulimängu poole pealt väga vastuoluline. Temas võitlesid, vala šeff tsiki kuulus või isegi kurikuulus viiulikool ja uued tuuled ja. Ta oli väga vastuvõtlik kõikvõimalikke uue muusika mõjudele, samal ajal pidas ta au sees kajale vanu traditsioone, ta, ühesõnaga selline avara avala hingega ja väga vastuvõtlik. Ja siis ta ei teadnud iialgi, mis parasjagu see kõige õigem on, seetõttu heidest mulje kui mõnevõrra võib-olla heitlikust. Ja nii-öelda aastaga, mis tema pankrotti puutub, siis tema veel väga jõukas pillide poolest tema mängis sellel väga kuulsal 34734. aastal paralleelidel sees oli ja tal oli mitu-mitu tradivari viiulit. Huvitaval kombel talli koguni 3705. 15. aasta pilli. Ja siis üks veel seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus puhtad Ivari, nii et noh, arvestades, et selle sajandi või ütleme enne teist maailmasõda kastad Ivari pillid olid juba kõigile tuntud-teatud, väga kallid asjad, kusagil väga raske on uskuda kuulujutte tuha pankrotist. Võib-olla kuulujutud saidki alguse sellest, et ta müüs näiteks on ta abiline. Ei, seal oli mingi protsess, aga nii või teisiti muide väga õnnelik juhus, et ta siis ikka 27. aastal siia Tallinna sattus, sest et nagu sealt lehtedeski nii-öelda, tal tuli pikem vaikuse periood, kus ta kontsert ei andnud ja nimelt just selle protsessiga seoses siis ennustad ja nüüd ta peab hakkama vahenemis jälle mängima, sest. Rahaga. Noja. Kuubeliku pool tulevad kohe meelde muidugi kõik need praktiliselt kõik ülejäänud kuulsat viiuldajat, sest nad on kõik pärit just nimelt Ida-Euroopast ja samamoodi muidugi ka rollis lav Huubelmann, kellest sa tahtsid järgmisena rääkida. No upermanest, ega minul ei ole ka midagi nendest üldse rääkinud, aga ma loeksin jälle tema kava üles ta meid käin värinas õige mitu korda. 25. aastal andis ta kontserdi 20-le tal aprillil, huvitav juba järgmine hooaeg tähendab sama aasta sügisel 25. ja 27. novembril. Uuesti on teda Tallinnas näha siis 1930. Kui ma oleksin siin kaks päeva kogunisti üles just 27. aasta novembrikavadest esimeses mängis ta Franki sonaat ja tuur. Noh, see on käinud ka pärast sõda. Igale peaaegu iga hooaeg on seda lugu kuulda olnud ja see on tõesti tore sõnad ka siis mängistama ühte huvitavat meest, kelle nimi olid koltmar selle kontsepti juutidel on ausalt öeldes väga säravaid läikivaid nimesid, eks gold marksid peaks, tähendab siis kuldraha, eks ole Goldbergi lausa kullamäed ja nii edasi. Huvitav on selle margiga see, et arhiivis meie fondis kreegifondis puutub silmate kreet, kes tegi igast toredaid templeid ilmselt mitte mingist vajadusest, vaid ainult enda rõõmuks. No on väga palju ootamatuid ooperi asju, näiteks puhkpilliorkestritele seadmed ja, ja nüüd on selle gold marki esimese sümfoonia on tema siis hoopis sellest teinud, klavilistes klaveriseade, isegi mitte klaveri klaveriseade. Nii, ja siis lähme edasi siinse skolkmarki kontsert a-moll, mida praegu küll seda vend ei mängita, eriti enam. Siis ma Ader Wilhelmi albumi lehte mängis ta Symanovskit, sara saate Hispaania tantse ning teine kava Beethoveni sonaat, A-duur jälle väga toekeses eksale, Bachi sekkonnad, mentersoni kontserti mängist eemal, jälle muidugi klaveri saatel. Šopääni salasaatena seades Türni ja mitmeid muid asju. Ma loen kiiresti ette kuulsamad nimed nendest kes enne teist maailmasõda Eestis vähemalt ühe korra, aga üsna sageli ka korduvalt kontsertidega üles astusid ja ma usun tunni aja sisse ei mahu nendest eriti palju pikemalt rääkima, valime mõned naljakamad välja. No juba nimetatud au, ver, kubelik Hubermann disaini. Järgmine jah, kohe aja kronoloogiliselt shell Isay. Isa eest ma siiski ütleksin äratajaid esimest korda minu teada minu andmetel käis Tallinnas juba 1885, siis tuli üks 24 aastane noormees. Ta oli vist 858, mida vajadust mööda sündinud, nii et tal isegi koguni pea 30. No ja ja, ja viimati mängis ta Tallinnas 25. aastal, veebruaris. Maja sai ka, alati seostub kohe sellest on vist ka juttu olnud, et isa eest peaks tegema täitsa omaette, täitsa omaette sellised. Võib-olla peaks sellise ilukirjandusliku raamatu teose kirjutama sellepärast et, et temast räägitud sellised legendid ja, ja kõik tema suhe selle ümbritseva maailmaga muusikaga, eelkõige teiste muusikutega. Noh, näiteks on ju teada, et Karl ess tuntud viiuldaja oli eriti kriitiline kõige ja kõigi suhtes vist ei olnudki ühtegi viiuldajat, kes temalt oleks saanud natukene parema hinnangu, kui väga kehv. Täiesti kõlbmatu, siis isa iyali, ise suure viiuldaja helilooja väga leplik ja väga hindas kõiki teisi, kes natukenegi mängida oskasid ja kui vähegi võimalik, pühelistele teosed, ennedenit loetelu jäi pooleli, ma loen kiiresti tema poolt hinnatuid edasi. Sessilje Hansen Josep, Siigeti FM, Hetherlzin valist, missa elman. No eks ole noh, kui juba sellised nimed nagu missa Elvas, aktivoo jaga Vasa prožifoda Adrimmardo siis meile ehk vähem tuntud nimed, Georg kuuland Kamp ja Richard või Riccardo arutamine Kardo organi bossov. Simon Goldberg, David ohistla, no võtame kasvõi sedasama kuulangaabeeiot, Napossovi lahe, väga huvitavad nimed ja kindlasti meeldejäävad, aga näiteks. Ja siis aga mäletas neid ja ta ka oma sagar tagasi meie saatesarjas. Kord külalisena olles tuletas neid just meelde eriti hea sõnaga. Aga nüüd hulganisti muidugi teisi kuulsusi, aga need on sellised tõesti maailma supertähed, nagu praegu on, tänapäeval on siis näiteks Põlvan ja, ja mutel. Aga mis sa arvad, kui kõneleks sellest sessilja Hanserist, sest see oli meie mõlema jaoks? Ja tahavad, me ei ole tõst üldse enne nagu rääkinud. Nüüd siis uurisime nii ühest kui teisest allikast ja vaata nüüd üks allikas on huvitav ja natukene tolm üles küttev ja siin on sul võimalus siis kohe autoriteetsed vastu veel nimeta, see on teada, et ta elas siis 17 veebruar 1817 kuni neljas juuli 1989. Kata vabandust, mitte 1000 817897. Mis ma ütlesin, siis 800 997 on ta sündinud Frodo nii, ja temaga siis on. Riigimani leksikonis on siis välja toodud, et ta elas Heidelbergi, seal oli tal meistriklass Donovery õpilane 1910 kuni 16 ja palju kontsertreis Euroopas, Ameerikas, Kaug-Idas ja noh, see viimane on väga lühidalt, aga nüüd Mihkel Lüdigi mälestustes kirjutab tema niimoodi, et nad Peterburis kohtusid. Ja tema andmetel olla, sest Silja Hansel vähemalt pooli eestlane või mitte päris eestlane olla sündinud Haapsalus tisleri eestlasest tisleri tütrena. Kusjuures ta selle isaga olla ise rääkinud sulaselge seas Eesti keeles ja saksa keelt vallanud see mees hoopis räpalasti. Agassi laise täiesti eitavad seda talle Eida eitanud seda. Nojah jaa, Silja Hanseni kohta veel siis nii palju, et Eestis esines ta pidevalt alates 1915.-st aastast iga hooaeg kuni 36. aastani välja ja, ja Euroopas oli ta väga hinnatud näiteks igal aastal, TÖÖ kandistab Beethoveni saalis Berliinis kontserti. Aga nüüd on sinul palju täpsemad andmed. Ma ei tea, kas täpsemad, aga aga näiteks selliseid autoriteetsemaid mõtleksid Kes oli kes eestlastest tratis Lüdigi? Mihkel Lüdigi? No ma ei kujuta ette, miks me peaksime Mihkel Lüdigi ennast kui avaallikad pidama vähemalt prioriteetseks, kui näiteks kahte inimest kelle andmeid mina eelistan alati kõigil teistel, need on Oxfordi Oxfordist pärit ja seal tegutseb selline fanaatik viiulimuusikafanaatik Raymond Paul ja siis üks selline tuntud. Noh, ta on ka paljude viiuldajat elulugusid kirjutanud ja palju kokkuvõtteid tuli, Potter. Ja noh, muidugi veel sellised Henry raudtee ja Morris Schwartz ja selliseid tuntud. Asjatundjad kelle, kelle teostust või ütleme leksikonist need andmed pärit on? Ega siis nemad, nemadki tuginevad kellelegi juttudel. Ja nüüd ainukene, miks võib arvata, et see näiteks raamalt Gazpromi andmed oleksid paremad, Lüdigi omad on see, et kui sa siis hilja, Hansen ise eitas seda eestlaseks olemist igal juhul leksikonis väidetakse ta olevat sündinud sinu poolt nimetatud ajal 1897 aga Lõuna-Venemaal staamitsa kaamens, kas seda ja see peaks ilmselt siis olema kaamendus kajastaniitsama, kujutan ette. Inglisekeelses väljaandes on seal kyljes nagu, mida võiks lugeda kuidagi Kossak Kossatšk. Ma ei ole nii palju jaksu leidnud, et ütleme maagalt hakata uurima, see ei ole minu meelest on tähtis. Ja väidetavalt tema isa olevat olnud taanlane ja, ja ema preisi päritolu, nagu ta isa, taanlane ja siin Eestis elanud. Miks ta ei võinud siis korralikku eesti keelt rääkida, saksa keelt mitte? Kahvel ainult, et need muidugi ajalugu nii vähe tunneme, et mis pidi ühel taanlasel seal staniitsas pistmist olema? Nojah, tähendab, insener oli muidugi väljamaalasi palju, aga kas seal siis oli niisugust tööstust või mida ta seal tegi, see on üks asi muidugi. Väidetavalt ta sai ka oma esimesed õppida õppetunnid igal alal kui ka viiuli alal oma isalt seesessilja Hansen. Nii et see võis olla ka siis muusika või vähemalt harrastusmuusik. Aga huvitav on jah, et ta tundis suurt huvi just Eestis kontserte anda, teine huvitav fakt on see, et ta oli üks esimesi, ütleme siis väljamaalasi või kuidas välismaalasi, kes tõbine. Nojah, see on just ka nendes nendes leksikonitasandi äratundmine On on, on olemas selliseid autoriteetsed väljaandeid, kus meie meelest väga tähtsaid meie muusikasündmusi ei ole üldse mainitud. Tähendab, ma ei tahaks sugugi vähendada näiteks Els Aarne tähtsust Eesti muusika muusika ja muusika jaoks. Aga mul on mitmeid entsüklopeediad, leksikonid, kus ainukese eesti muusika esindajana mainitud millegipärast Elsarne ka see on, ma ei tea, millest see nii on, aga näiteks ei ole seal mängitud ei tuubinatega Ellerite ratastega. No ja aga oleneb, mis läksid, need on näiteks omaaegsed DDR-i jaamad, no need on lihtsalt naeruväärselt muidugi üle Moskva need andmed saadud. Ja seal on eesnimed ja kõik segamini ka veel aetud. Ja muidugi ääretult kummaline on siis. Nojah, siin tuleb jälle kohese igivana lõbus lugu meelde. Kui Arvo Pärt läks minema siit eestist elaja sildus vabasse maailma, siis loomulikult Moskva Volta keelati igatepidi ära. Ja millegipärast aeti Moskvas alati räätsa Tiiu segamini, seal juba alandada. Ja kui siis avastati ühes kohas, et mingisuguses laulikus kogumikus vist oli isegi mingi sellise kooliõpikuga oli rääts, siis keegi sai seal kohalt lahti ja, ja kellelegi kolmandale neljandale tehti kangesti liigaja ja Saliate ja hurjutati ja asemele pandi pärg. Väed sulle ise rääkida? Aga nüüd riiuldajatest veel, sest siia on siin tõepoolest, ta oli uskumatult selline sitke mamma ta kuni 90.-te aastateni mängisin pilli viimased aastad, tõsi küll, oma lõbuks ja siis kuulmine läks väga kehvaks, siis ta müüs maha oma väga Tähelepanuväärse ja väga hea quada liini viiuli. Ja ta suri muuseas alles hiljaaegu, 24. juulil 89989 ajast. Selline näide toob jälle meelde, kui sageli me oleme ise selle, selle meie jaoks salapärase tundmatu ajaloo kõrval ise seda teadmata, märkamata muidugi, tasuline Londonis juba kolmandat tagasi. Vaevalt et tema käest oleks õnnestunud näiteks intervjuusid saada, meil aga ikkagi ja nüüd oluline veel, ta oli abielus Boriss Sahharov iga, kellega ta tegi ka suure hulga salvestusi, Sahharov muuhulgas oli Prokofjevi lähedane sõber ja ta ise oli ka sellel miski korsakumiga ja hiljem Taali abielus ka vene päritolu pianisti ja helilooja Nikolai Metneriga. Aga võib-olla siis veel siin mõnedest ja tore, et meil on temast siis ka üks näide teile mängida ja Silja Hansen mängib Brahmsi, Ungari tantsu ja salvestus on pärit 1924.-st aastast. Kui me mainisime siin paari nimekirjas, ei ole neil enne juttu olnud ja kes ei ole vast siis noh Meie päevini enam oma kuulsust jõudnud sedavõrd kanda, et neid une pealt peaksime üks nendest oli Georg kuurencamp. Ma siis mõned lähteandmed annavad, elas 1898 kuni 1940 kaheks preemenlane päritolult ja oli seal ka kaua tegev ja siis ka Berliinis ja sõjapäevist. Berliini staabi väga suur sõber kabilly Hessiga. Ahah, jaa, sõja päevist siirdus ta lutserni Šveitsi. Tallinnas esines ta 24. septembril 1929 ja omamoodi nüüd võib seda öelda 1943, kuuendal aprillil. Riigi ringhäälingus ja kontsert on ta veelgi anud näiteks 1934 ja mitte ei maksa teda segamini ajada. Ustav kuule Camphiga eriti veel kui ainult esimene täht, nendest mõlemad keed, eks ole. Too helilooja elas 1000 949001 21, aga kas ta nüüd oli Gabreemialane, kas ta nüüd oli isa või lell südamine? Väita igatahes kuulanud golfist on kirjutatud üsna palju raamatuid ajaloo muidugi neid nüüd trikki lugenud, aga sirvinud küll ja ja kuskil ei ole seda Gustavit temaga seoses mainitud. Energiana Riimanis ma nägin neid kõrvuti ja nad mõlemad ka preemiaid, sealt tuli niisugune küsimine. Nüüd veel siis meie. On peaaegu samasugune asi nagu sinu sugulus kallal. Räägime veel võib-olla paar sõna, Richard v Ricardo Admapossovist, ka. Tema on päritolult argentiinlane, sündinud 1914 ja jälle auveri õpilane ilmselt juba siis Ameerikas. Päris kindlasti ja ja ta 1927 tuli vastupidi paljudele just Ameerikast Euroopa poole. Ja oli tegev Viinis, Brüsselis ja 1944 56 oli jälle tagasi New Yorgis. Ja pärast seda tuli uuesti viini. Tema kontsertid olid meil siis 1939, seitsmeteistkümnel märtsil ja sümfooniakontserdil, aga enne seda andis 14-l märtsil k Estonias soolo ja 13-l märtsil Vanemuises soolo. Napossovi pool just see on huvitav märkida, et ta NASA nimetasite detaili Buenos Aireses sündinud. Aga ta on siiski vene emigrantide nime. Ei noh, see on ka märgitud tema seda nimest juba nii on ja mis on muidugi huvitav, et aga kandis ette noh, väga suure eduga Alatmiks, villa lobosse teoseid ja oma sellise Ladina-Ameerika taustaga alles siis väga tihedalt läbi Euroopa kultuurikultuurist läbi imbunud ja selle üks paremaid esindajaid. Nii et tema mäng oli vähemalt kuulajate kirjeldajate järgi täiesti erinev kõigist omaaegsetest ja väga nauditav. Najaga ta ühendas endas nii Ameerika kui Euroopa kultuuri, eks ole. Järgmine onu, kellest me tahtsime rääkida, on veel. Siimon Goldberg jälle siis üks niisugune nimi, nagu enne ütlesime, Kullamägi. Too on päritanud Sis poola juut, sündinud 1904 ja õppis Varssavis algselt ja seejärel veel siis ka fressi juures Berliinis. Ja oli õige pikalt treesteni filharmoonia orkestri ja seejärel Berliini Filharmoonikute kontsertmeister pidi kõva mees 1933, loomulikult tuli tal emigreeruda. Huvitav on see, et ju ta siis Ameerika kodanikuna teise maailmasõja ajal ka sõjas käis seal teisel pool maakera ja kukkus jaapanlaste kätte vangi. 45009 45 ta siis vabastati ja läks ta siis tagasi USAsse. Tallinnas kestab 1935. Ja ma arvan, et et kõige viimaseks peaks nimetama meest, kes ja vähemalt Eesti ja Eesti kontserdielu jaoks loob siis sellise sideme kahe erineva ajajärgu vahel seal loomulikult Taavi tohistla watc, meil on tänalist 14. saale, jah. Me oleme küll ühe korra põgusalt rääkinud, üsna puudutamata on sellised mehed nagu Yehudi Menuhin. Jaa, jaa. Kadavi lohistage selliseid, mis ehk Laiema publiku hulgas tuntud Menuhin kohta ütlen kohe seda, et nagu ma ei pea õigeks, tähendab ma, ma ja ma ei hakka kellegi teiste seisukohti ümber lükkama, kritiseerima, aga kui minu käest küsitaks, siis mina ei kannaks ette neid noh näiteks Sibeliuse teoseid, mida tema enda eluajal arvasid. Ei ole vaja ette kanda nende tema meelest head, aga noh, teatavasti tänapäeval neid ju kantakse, ETV salvestatakse. Ma usun, et Sibeliuse oli piisavalt tark ja arukas mees oma pika eluaja jooksul. Ja ja oli tal ka aega mõelda oma viimased elu, kümned, kus ta ju enam midagi kirjutanud, vaid pahvis ainult tüpa sigarit ja aga ta oli väga vaevas selles muidugi olnudki teada ja aga ju talusid oma sügavad põhjused ja looming on ikkagi minu meelest siiski rohkem kui miski muu inimese omand. Ja ma sügavalt respekteerin igasuguste loojate suhtumist oma loomingusse või suhet ja nõudeid selle kohta ka aeg-ajalt, tõsi küll, ajab mind alati naerma iiliti veel omal ajal, kui ma mängisin sümfooniaorkestris näha, kuidas enamalt jaolt küll eesti heliloojad oma teose esiettekannete juures nädalaste nädalase proovitsükli juures lõpmatult üht-teist ümber tegid ja aga 100 näiteks pardile täiesti oma, aga jah, miks mitte, eks ole, me ei saa neisse siiski kaasaks. Jaa, on küll neid, neid heliloojaid, kes on pärast need tagasi, tähendab, on juba trükitud ette kantud, ei tea, ikka lähevad ikka rivistuvad. Ja ma pean, ütleme nii, kui on juba noot on valmistatud valmis ja siis seal proovide käigus see pani natukene õlgu kehitama, alati muusikuid, eks ta paneb ka edaspidi. Aga juustule Jutmeloughilist meluchil ei ole lasknud ühegi kogumikplaadi peale. Ja ühesõnaga valida oma noorpõlve ja varajase pole, aga ennem teist salvestasid salvestusi. Ja minul küll on neid ja õige mitmeidki, aga kui meesvokaaltarnetega on ka seda piraadisolti seal asjad, mis on tänapäeva välja antud ja kui mees ise arvab, et neid ei ole vaja meil kuulata, siis ma ei oska seda teha, mina arvan ka. Ja seetõttu näiteks ei, oleme minuhhine varaseid salvestusi siia ka kaasa toonud. Aga sellist printsiipi hea ta ennast diila, mille me v millegagi ja igal juhul ma usun, et Ostrahhi muusikaga võiks ka siis mõtteliselt üle minna näiteks pärastsõjaaegsesse perioodi, millest see semude tekkiski tõesti sekult tagasi, aga millest võiks ju ka teha samasuguse sarja? Ja ja ta käis ju siin Eestis pärast seda ma mõtlen kui mitte iga hooaeg, siis üle hooaja ja noh, ta oli ikka täitsa oma inimene, peale selle ta ju suvitas Pärnus see oli veel, ma ei räägi ainult sellest esindus saelist Estoniast või Tartu ülikoolist. Siis ta andis alati Pärnus ka kontserti. Nojah, nüüd küll kahjuks ilma temata juba tükk aega, aga küllap on huvitavad, ma arvan meie inimestele, kes kõik seda teavad, kui suur oli siis ois trassi osa pärast sõda siin kontserdielus teada, millal te siis esimest korda käis ja kuidas natukene välja nägi, see oli nimelt 36. aastal, kui ta ei kujutanud endast ju veel maadi teadlastel midagi, kõik brüsseli konkurss oli alles toimumata ja toimetati siin siis Tallinnas üks niisugune N Liiduga sõpruskontsert ja seal ta siis ainult kaastegev. Ent. See oli 15. veebruaril, 12. veebruaril samal aastal andis ta, võib öelda, et sooloõhtu, aga kahasse tol ajal väga tuntud ja, ja moes oleva pianisti Grigori Kinsburgiga, kes muide, 27. aastal oli võitnud ühe esimestest konkurssidest üldse, mis toime pandud Schopeni nimelise konkursi laureaat ja muidugi rahvast tuligi. Seda Kinsburgevatame esimene pool kuuske Kinsburgile ja teises pooles siis Insbergi najal nii-öelda kuulsuse najal siis kuulsama saalidest siis noort tundmatut viid ais tracki ja ega ta seal nihukest suures väga ei mänginud, muidugi tartiini, kuradi treilerit sonaadi. Aga muud palad olid juba Schumanni, Beethoveni napaganiini kahekümneile scaplitsu šopääni veenovski palad broneesid ja Cavel ei saatnud seda teda mitte klinsburg vaid hoopis üks väikemees kresimeli. Topi. Aga? Üsna palju nendest viiuldajatest rääkinud ei tea, kas viskame veksliga välja, et võib-olla näe pärast siirduva toetamate nähtustel näiteks keelpillikvarteti teed? Ja, ja see on kuidagi loomuldasa ja ükskord, kui me siis selle nendes tõsine võime tulla jälle viiuldajat juurde tagasi ja kui see väga hulga aja pärast on, siis on ikka väga hulk peale kasvanud.