Õhtuti tulevad inimeste juurde mälestused. Nende kerge puudutus elustab jälle lahi. Kannatused kangelasteod. Need aastad läbi elanud inimeste karmid mälestused Ja jälle istub puhta linaga kaetud laua taga sõjas karastunud põlvkond. Ja tõsistena istuvad nende juurde mälestused. Ning sõja viimasel aastal sündinud Pille või katrin. Hõikab heledalt üle ukse. Headunud mina lähen kinno, aitab sõjalugudest. Aga oma murega tuleb Pille või Katrin sellesama vana sõduri juurde, kes juba paarkümmend aastat kannab kõige harilikumat ülikonda ja hakkab juba pisut düsenema. Ning jälle lappavad kaks põlvkonda oma aastaid. Mees läheb mööda paekivist kõnniteed. Ta on pikka kasvu, natuke väsinud näoga. Ta tuleb töölt. Tal on selja taga päev, milles oli töösuitsune koosolek ja asjalik nõupidamine. Muidugi oli seal hulk väiksemaid toimetusi, sest see oli ju rahuaja päev. Toimekas päev. Nii, nüüd keerata vaiksesse kõrvaltänavasse, avab jalgvärava, puhastab uksel jalgu ja astub majja. Riputab mantli esikusse, teretab naist. Naine toob lavale õhtusöögilõunat, mees ei söönud. Aega ei olnud. Rahuajal on enamasti kiire ja aega vähe nägu rindelgi. Naine sunnib meest murelik hellalt sööma. Mees peseb käsi. Veel üks mantel on esikus. Toas istub tütarlaps, nooruke 19 aastane. Tal on nõu vaja. Nii nagu ikka üheksateistkümneaastastel, kui nad endast vanemate juurde tulevad. Tüdruk armastab poissi, kes töötab elektrijaamas, kus meist direktoriks on? Poisil on väikesevõitu palk ja väikesevõitu tuba. Ühiselamus. Abiellume ja sõidame suurele ehitusele. Tütarlapsel on külm, kui kujutleb end suurel ehitusel vatikuues inimeste seas. Ta vanematel on maja, televiisor ja kõik need püsimugavused, millega tütarlaps on harjunud ja millest ta ei suuda kergesti loobuda. Ja ometi tahaks ta sõita. Ta vajab nõu. Niisiis istub tütarlaps toas ja sirvib ootamis igavusest ajakirju. Mees peseb käsi ja istub laudanaine, tõstab taldrikule muredaid soojas hoitud kartuleid ja lähed pliidilt kastmele õlut võtma. Õhtuti tulevad inimeste juurde mälestused. Neid on vaja. Rääkige, rääkige nendest aastatest. Suur isamaasõda Leningradis. Tegelikult me sõitsime laevaga välja toki, ma läksin peale kooli balti floti koosseisu ja kuuendal juunil sõitsime Leningradist välja 20. juuni õhtul toki järjekorras saime toki ja nomikul tõusi, millesse vaatasime Leningradis kõik naised nutavad, inimesed on nii ärritatud, algul ei taibanudki, milles asi on ja siis kuulsime, et on puhkenud sõda suur isamaasõda. No ja üks, 10 minuti või ma ei tea, palju seal hiljem juba peale selle, kui me teada saime, oligi juba esimene Soome luurelennuk Leningradi linna kohal. Ja esialgu tõstis teatud määral moraali kõigil see, et see lennuk lasti alla. Ja see oli siis niisugune esimene sea mulje esimesed õhutõrjekahuripaugud, millega algusest peale suurperiood, mis kestis kogu saaderioodi, see oli suurperiood Teie elus kaheksale terve isamaasõda. Ja peab ütlema küll, et tuli elada läbi rohkem kui igal juhul võis seda arvata, kui saime teada, et sõda algas. Sest mul tuli olla nii Balti punalipulaevastiku koosseisus, peale seda tuli olla Leningradi blokaadist ja kui see kõik oli lõppenud peale kosumist, lõpuks veel ristikorpuses need lahingud, raskemad lõigud samuti, meie olime juba balti floti koosseisus süvendajate pugeriti ja nende koosseis, mis tegid sõjaväele igasuguseid töid, nali meid Paldiskisse minna tööle. Ja nii kui see oli otsekohe, meie juba kuulusin balti punalipukoosseisu, toodi meile seal kohe vormid ja nii edasi ja peale väiksema ajalist remonti. Me käisime seal Kroonlinna all, seal ka mõnikord saime pommitada. Läksime Laadoga järvele, kus oli meie kõige raskem periood kogu selle seaperioodil, isegi seda perioodi, mis Eesti korpuse lahingutes Maarten läbi elasin ei saa võrrelda sellega, mis balannuke järvel. Me nägime Laadoga järvelt meie vedasi mile. Produktide praame, tegime dessante ja Balti taevasse. Raamat, mis on ilmunud sellega on väga palju meil ühist selles osas ja niikaua kui siis neljanda oktoobrini me olime teinud täpselt, ei mäleta enam midagi peaaegu 50 kordile Laadoga toonud igasugust produkti ja varustust Leningradi. Neid lasti neljandal oktoobril õhtul kell kuus põhja. Kuidas see juhtus? Meie koosseis oli laevas 24 meest. Nendest meestest on järele jäänud praegu minu teadmise järel kolm meest, nagu hiljem neid olen teada saanud. Ja see juhtus niimoodi, et me olime juba vedanud küllalt edukalt produkte ja meie vedu just selle tõttu oli edukas, me tegime isegi rohkem reise kui teised bokserid, kuna me ei sõitnud mitte nii-öelda varvaatoritele märgitud mereteed mööda meie laeva kapten Hiiumaalt klaheks vanamees oli tsaariajal töötanud Laadoga järvel, midagi 10 või 12 aastat tundis kogu Laadoga järve ilma kaardita juba. Ja kasutasime kogu aeg oma veoks mitte varvaatrid, vaid igasugust kõrvalteid, mis nende öösse valgustamise alla ei kuulunud ja Saksa lennukid ühesõnaga ei teadnud selle tee pealt otsida. No ja siis lõpuks meil laev oli küllalt palju sõitnud, arvasime, et tuleb väike remont teha ja kolmanda oktoobri õhtu meid määrati juba reservkoosseisu, siis läksime teisest Laadoga suudmest eemale. Me olime saanud juba peaaegu üks. Seal, ma ei tea, üle 40 pommitamise nii, mitte täpselt, aga siis üldse läbi elanud. Laeval ei olnud enam ühtegi akent, Liimukat kusagil, nagu öeldakse, kõik klaasosad olid täiesti väljas korstnat, suitsu tuli rohkem külgedest, küll korstnast ja nii edasi, nii et vajas remonti, ei suutnud enam sõita. Ja siis panime ennast Dali korterisse, kuid järgmise õhtu kell neli kaks saksa Messerschmitti tulid madalat Luksemburgi linn põles, suits tuli Laadoga järvele, nyyd Laadoga järv oli poolsuitsu all. Ja tuli kaks Saksa pommitajad Messerschmitti üks kiirus kõrvale ja teine kiires meie peale meerimis taga laeva tagaotsas siis neli pommi, ma nägin, tuli alt välja ja siis oli niisugune tunne, et no nüüd on lõppenud kõik, enam midagi väljapääsu ei ole. Kuid lennuki lennukiirusega pommid läksid ettepoole. Mehed sattusid teatud määral paanikasse, hakkasid jooksma, ettepoole, ma nägin poordi, lennukitiibadest tuli tuld, kuulipilduja tuli, löödi samal ajal peale kord nii ja viskasin kohe pikali ja pommid tulid, aga pommid jooksed laeva etteotsa, nii et viis, kaks kolmandikku laeval ära. Siis oli tohutu niuke plahvatus, lae paiskuseks, meeter maad kõrgemale ja mitu meetrit tahapoole ja siis see kõik prahti ja vesi ja kõik läks pimedaks. Ma sain ühe toruga, siis seal põrutada ka selga, jooksin trepi alla ja peale selle, kui see natuke mööda läks, siis hakkasin vaatama, et mis neil on, tõusin ülesse, oli põrutus, oli väga kõva silmade eespool punane, kõik kõrvad muidugi üldse ei töötanud, aga nägin paar ministri seal eespool pikali ja ei olnud aegagi nendega tegeleda, mul tuli meelde kohe laeva tagaotsas, meil olid ahtre masinat katla auru all. Jooksen ruttu masinaruumi masin, ruumi vahesein oli nii purusi juurde veejuga paiskas mu kohe vastukatlaid sealt kiirelt tuttu, põhjaventiilid lahti, vaatasin lesiva, tõuseb masinaruumis, nii paljud katlad siiski lehkud, surve vähene, jooksen ruttu ülesse. Tegin ülemised ventiilid lahti vana tüüpi katlad, õlid oob, ventiilid olid. Ja siis hakkas seda auru nii palju tulema ja teine lennuk just kiires tagasi arvata, nähtavasti veel meile tuld avada. Võib-olla pommitada kiires tagasi, nagu see auraces tulema, teised kaks meest olid vahepeal juba jalule tõusnud, ütlesid lennuki hirm kohe järsku ära ja võib-olla see siis meid ile järelejäänud kuute meest, päästisteerid, mehed said siis surm. Ja sellega oli siis meie selle kangelasliku laevatee lõppenud. No peale selle siis ma olin järgmine päev olin IRLi peal, olin, siis olin pugeril Trasnis vest A siis olin ühel Soomest trahvi, eks võetud kraana peal sadamas. Jaa, Silendaja riiskee peal oli ka üks niisugune moment, mis elu ilmus, ära ei unune. Mis moment see oli? See oli nii, et sakslased käisid pidevalt seal pommitamas neid Leningradi blokaadi, varustus, sildu ja neid ausalt öelda, nii tehti ja nii valmis, said ükskord praamid sisse, tulid jälle, olid purustatud. Ja ühel õhtupoolikul mind määrati, kuna riski oli Saksamaal ehitatud puger ja kõik süsteemid olid saksa keeles, keegi ei saanud sellest nendest aru. Määrati sinna mehaanikuks, tehti ülesandeks, et riske tuleb tööle pannud, süvendada purustatud sildu saab praamid sisse tuua. Ja ma hakkasin just selle peale minema riske ja oma katlaruumid olid juba vett täis ja ta ise istus juba kohapeal kinni, ainult koppadega vili sai natuke liigutad. Aga masinasaal töötas ja üks puks randis kõrval auru ja hakkasin just minema. Riski oli üks 10 meetrit sillast eemale, sihuke suur pikk plankeis plangu peal just äkki nägin, kui taevas oli üleval täiesti kirju pommituslennukitest suures kõrguses üle 100 oli peal. Ja maali jõudnud just bokside peal, nii et tagasi veel momendile jõudelt kiiva viitsin, teiste meestel aller pommitajad, et läheme, jooksen ruttu minema, eemal olid olemas varjendit, Kamaal. Mehed sattusid niivõrd paanikasse, jooksid kõik korraga, selle plangu peale kukkusid kõik sisse. Siis lasid kiiresti mõistmine paadi alla. Aga nii kui alla lasti, oli juba eelmiste pommituste kildudest niivõrd purud nagu vete, laske vesi uks kolina sisse, selle ka ei pääse maale. Ja, ja siis ei olnud muud midagi, lihapukk sellega kõrvalt raius kiiresti kirvega selle aurus langi puruks, sai auru kinni keerata ja sõitis minema ja peale jahime selle pugerilise sillaotsa nii-öelda pommitas objekti alla mina ja selle pugeja peale määratud Pootsmann suure kasvuga mees oli kaks meest suure lava peal ja siis tema hüppas väikse paati, ütles, et lähme aga üleval juba pommitajaid, vaatasime, jagunesid kahte gruppi, üks läks pommitama teist silda, teineteist silda. Ja siis ma vaatasin, et muud väljapääsu enam ei ole, tuleb igatahes siin olla, jooksta kusagile ei jõua ja paati ei pannud. Ja läksin siis sinna alla katlaruumi, kus oli vesi. Et seal on siis kindlam. Igatahes läksin kaelani vette, võtsin oma valge meremehe, selle siidirätt, kaelasalli. Sidusin selle ümber oma kätehammastega, tõmbasin, sõlmib peale, et kui pommitamisest põrutab, et minestan ära, et ma ära ei upu. Nii et võimalikult vähem olla v vennast väljasid kildudest mitte tabada saada. Ja siis seda silda pommitas umbes seal ei tea üks, 25 või kui veel 35 pommitajaid järjest. Ja need pommide alla langemine eile kuigi mõnus tunda, kogu aeg on selline tunne, et tuleb kindlasti kuplisse. Istud veel kaelani vees, salliga kinni seotud, see oli muuseas juba sügise ka oktoobrikuuni, et vesi oli väga külm. Nojah, ja see moment oli siiski kaunis, nii üks niisuguseid õudsemaid momente, ma mäletan minu elus. Siis ma olin selle Soome trahvi kraana peal silati meil jällegi all ühel hommikul kell neli pöhja, see oli mul kolmas laev. Ja neljas laev, see oli ka suur süvendi, sellega oli ka samasugune asi. Pommitajad tulid peale ja see läks põlema. Seal siiski nii traagiline see asi ei olnud. Tähe viskas pomme ja kustutada püüdsime ka raudlaev puuehitised põlesid kõik maha ja see langes ka täitsa rivist välja. Nii et ikkagi neli laevu võib arvele panna. See neljas oli siis viimane. Ja peale selle ei olnudki, siis tuli külm, Laadoga järv külmus kinni ja meid oli jäänud niivõrd vähe järele. Ja siis hakkas üle Laadoga vedu juba hobustega esialgu. Ja just nimelt see koht, kus meie laev, esimene maa ime põhja lasti selle koha lähedal takisile kukrukülal pakkis ülekäik 23. detsembril. Meil ei olnud midagi laevastikus enam teha. Otsus vastu, et. Meid suunata Leningradi ja siis ma läksingi Laadoga järve äärest läksin ülejäänud järelejäänud kuue mehega, mis me olime, läksime Leningradi blokaadi. Tütarlaps istub ja ootab aeglaselt lehitseda oma elu. Õhtul kutsus Indrek mind välja. Nähtavasti olid otsustanud. Kas sõidame eksista? Tahtsin ütelda jah. Aga uuesti hakkas mul hirm selle ees, mis tuleb. Suur ehitus, raske tee. Aga mis saab siis, kui ma hakkama ei saa? Sündisin sõja ajal. Siis lapsepõlv, kool, sõbrad, esimesed koolipeod. Varakevadel käisime tüdrukutega metsas hülaseid korjamas. Suvel ronisime palavusest tolmerat peedipõldu, mõnikord ujusime päikeseloojangul kaugele merre. Tulime tagasi läbi udu läbi jaheda heinamaa, tuhvlid näpu otsas. Päris hämaras heitsime magama. Aga kõrvaltoas rääkisid isa, sõbrad ikka sõjast. Leningradist. Meil oli grupp eestlasi, läksime nende juurde sinna sadamasse, ühte suure kasarmusse. Ja siis meie mehed saime seal ka ühe toa ja peab ütlema seda Alt. Seal järgmistes kasarmute oli kaks barakki oli lätlasi ka, et ta oli tõesti raske, eriti sellepärast, et kohalikud Leningradi elanikud ikkagi mõningal määral, kes omas väikest reservi toiduga või nii edasi, oli tutvusi kusagilt saada. Aga meil seda mitte midagi ei olnud. Ja see tipp oli tõesti raske, jõud lõppes ka nii ära, mina näiteks praegu ma kaalun peaaegu 100 kilu siis minu kaal, blokaadi lõpus oli 52 ja siis ma mäletan ühe poisiga, me läksime pärast Sverdlovski sujuma siis need lihalini ära kuivanud, et kui mees läks tagant vaadata, siis oli täpselt nagu taburet ta ainult kaks reieluud ja muud mitte midagi. Nii et see oli tõesti meie koosseisus, siis langesid ülemehed ka peaaegu välja, nii et me jäime kolme mehega järele. Sellest maaimeja komandost, mina sisendasin endale kogu aeg seda tunnet, et mingil juhul alla ei anna. Olgu mis on. Ja ma ise vist olen praegu arvamusel, et jussi, kindel usk minus iseendasse, see aitas väga palju kaasa. Kõige raskemad momendil ja nii edasi. Ma vaatasin palju meie oma seltsimehi, nii-öelda ka autosid, enda tasakaalu ja juba selle tõttu nii moraalsete viisiliselt vajusid kokku. Veebruarikuu lõpp oli eriti raske, sakslane pommitas pidevalt valgust, ei olnud vett, ei olnud, kütet ei olnud. Me ei suutnud kaugemalt küttetu, lõhkusime oma maja välispaneeli vett siis keegi ei tahtnud tuua, tegin toimkonnas oli niuke, nii, ütleme pool sundimisega, et igaüks yhe päeva ühe kannu muidu vett juua palju ei võinud siis kohe paiste. Ja ma mäletan üks noormees, kes meil suremakis siis Eeessema, äkki ärkasin üles, vaatan äkki, et mees on põlvili laua ääres täiesti, kangestub silmad tagurpidi ja see teekann külma veegan suus oli selle juba üks viieliitrise kannul selle juba alla kugistada. Ja tulemus oli see, et kui ma voodi tõin, siis hommikul oli juba surnud. Isegi sellega oli küllalt palju tegemist, suutsime surusel, sime tõsta välja laevalt, seal koridoris kaugemale ei suutnud teda kuidagi viia. Muidugi, sest ise ka väga nõrgad, nõrgad, nõrgad. Jalgade tõstmine oli päris raske. Tütarlaps istub ja ootab aeglaselt lehitseda oma elu. Tõesti suuri asju pole olnud, piss tervel meie põlvkonnal uudismaadele jõudnud Narva ja Kundasse ka mitte. Meie õppisime sel ajal oomi seadust ja Lermontovi elulugu. Nii meil polegi omaenda suuri mälestusi. Võib-olla sellepärast me nõnda sageli nõu vajamegi. Palusin Indrekul päeva järelemõtlemiseks võtsin jalgratta ja sõitsin uuesti läbi oma vanakoolitee. Kihutasin kurenest alla orgu. Kihutasin nii nagu ikka koolipõlves poisilikult pidurdamata puutüved, päikesetriibud ja külm, valus tuulekild südames. Pärast ronisin ülesse, imestasin, äkki oli kõik ilusam, rikkam, kõrged oranzid, mänd, punane kibuvitsapõõsas, väike lagendik ja tormist murtud puu ja orav. Hingeldan ja imetled. Aga üldiselt näki roninud vaid valisime tagasi, teeks alati natuke pikema aga seest Mäeta tee. Õhtul mängisin oma lemmikplaati. Ja äkki mõtlesin, võib-olla on meil nende inimeste mälestusi vaja, et ilu näha. Peale blokaadid evakueeriti tagalasse. Ma väga palju vaeva nägime kurja vaeva selle, kui me saime oma selle evakueerimise grupiga, kui meil oli üks teine seltsimees šarge ka Saaremaa mees oli kahekesi, hakkasime seda nimekirja koostama siis seltsimees koni teda, varvariislik tunnevad Taali esindaja, siis läksime tema poole, tal olid ka siis jalad paistes, oli voodis pikali seal ja siis said kuidagi need dokumendid seal siis ära tehtud suure hädaga. Siis meil oli ka nii, et hakkasime seal koostama koosseisu nimekiri, teise oomika, hakkasin mehi välja ajama, jälle üks kolmandik režibara surnud peaaegu. Ja siis tegime selle uue nimekirja, hakkasin minema, edasiminek ei unune kunagi ära. Tegelikult Leningradi sadamas Soome vaksali ei ole kuigi pikk tee. Selle võiks praegu jalakäija ära kõige rohkem seal võib-olla isegi tunni ajaga. Aga meil võttis asi aega nii kaks ööd-päeva. Kõik olid niivõrd nõrgad, siis tegime väikesed puukelgud, panime oma pisikesed kotikesed sinna peale ja siis mul oli kaks kotikest, ma mäletan. Aga siis juba esimese 100 meetri pealt viskasin teise maha, tundsin ära, seda koorma kuskil tõmmata ei jõua. Et kogu aeg Tiiveli häid pakid maha ja siis jõudsime esimese päeva õhtuks jõudsime Nevski prospektil juures maika peal, kus Eesti meremeilanud läksime, sinna ma mäletan, seal oli uks lahti, need olid kõik juba evakueerunud põhiliselt. Mul isa emakeeles ka muuseas veebruarikuus juba ennem ära. Noor tervis oli siiski nii kõva, nii et ma vahepeal isegi teatud määral nagu kosusin. Ja ikkagi hakkasin tulema. Ja siis saime-sse Moika peale, siis seal oli kõik, oli külm, aknad olid, mis seal olid purud. Ühe korra leidsime, kus aknad olid ees, lõhkusumisel neli, viis taburet inimesele kamin ümber tule, kükitasin seal ümber ja hommikul tõusin üles, meil jälle ilusal kolmneli seltsimeeste tõusnud Ena, milles Jaroslavi jõudes seal sööklast tulles välja, ma mäletan, sain mannaputru, anti kaunis hästi süüa, evakueeritutele tulin välja, hakkas silmades kõik kõikuma ja siis enam ei mäleta rohkem, nii et kui üles ärkasin, siis nägin, suur elektrikella seier liikus minut haavalt edasi, kus ma olin, mis vahepeal oli toimunud, ma ei teadnud. Nad minestasid lihtsalt peale söömist ja, ja nii, et siis Jaroslavi haiglas ma hakkasin ravima, algul oli hirmus raske hommikutemperatuur alla normaali tohutult, õhtul 40 41 verine kõhutõbi, täitsa surm oli tulemus, ka ingli, nii kaval. Nii. Lõpuks millega see etapp siis lõppes, kosusite ja siis läksin Sverdlovski, siis mõtlesin, et ma leian oma isa üles ja kui ma jõudsin Sverdlovski seal, siis tuli välja, et isa oli surnud, ära juba pleki ylesse soojudepessedelt lovskis. Ja siis sain Kiiseski rajoone sovhoos Budjate prea traktori mehaaniku koha ja seal siis sai süüa nii palju, et ma kutsusin päris hästi, mis aitas teid, seda blokaadi ja kõiki neid vintsutusi ja kõiki neid kannatusi üle elada. No ma juba nii natuke ütlesin, et mul kohe täiesti kindel usk oli see, et, et ma pean vastu alla anda ei tohi, et minu vanus seda olla ei tohi, elu on kõik ees. Ja ma pole kunagi selles veendumuses kahtlema hakanud isegi pärast ka, kui oli väga rasked, näiteks kui lennukid pommitasid seal Laadoga olid tõesti jubedad momendid, olid, aga ütelge, kas sõbrad ja kollektiiv oli ka mängus? Oi, väga palju, väga palju. Me olime nii üksteise ees seal väljas igasugustel momentidel elusai kaalule pandud, eriti näiteks Laadoga peal, seal ei saanud absoluutselt enda elust hoolitud, teinekord peasid sõprade elu ja meil oligi selliseid seltsimehi seal, kes teinekord päästsid teist ise langesid. No Kiiseski rajoonis, kolhoosis mul oli küll mugav olla seal, aga vat ikka oli, mingisugune igatses, et sõda käib ja mina neid siin mugavalt puhkan, ma kogusin ruttu ja sõjakomissariaadis tunnistati isegi rivituks, ega ma mõtlesin, et ma kuulsin tihti väe osakettaks vormeerima. Ja et kas saaks sinna ja saa komisjonis, kui tahab, et saab küll. Ja siis juulikuu või midagi oli seal 42. aastal saingi paberit kätte magneeto Kurskist rongi ja tulin välja Eesti tagavara laskurpolku sinna ja siis sellest peale jäigi, kogusid Eesti kaardiväe laskurpolku välja, kujunes. Tütarlaps istub ja ootab. Tal on nõu vaja. Ta ei tea, et see, kelle juurde tuli, lappab läbi oma elu. Tütarlaps mõtleb oma elust. Indrek armastas minuga niiviisi mängida. Kui nägi mind tänaval, siis hakkas kannul käima. Ta teadis, et mulle meeldib samme kuulata. Lähen ja kuulen sammult minu taga krõbisevat kord minu omadega kokku, kord vahele, kord nii ühtlaselt minu omade sisse, et kaovad. Ja kui seisata, tulevad jälle välja. Pööran pead ja näed. Indrek seisab ja naerab. Aga mõnikord polnudki, Indrekut oli noor naine kandekotiga. Naine keeras kuskile sisse ja minu sammud jäid üksi. Kuskilt hakkavad kostma jälle uued sammud. Ikka minu omadega koos minu omadest üle minu omade vahele. Eluaeg saadavad sind kellegi sammud. Lõbusad, niiviisi käia. See oli muidugi ainuke Indreku mäng. Aga vahel on tõsiselt vaja, et sinu sammude kõrval oleksid veel kellelegi sammud ja sinu aastate kõrval veel kellelegi vastad, eks ju. Mäetaguse vallas ma mäletaks, on ta, oli niisugune asi, et viljavarumise ajal meie limistlikut buss sinna saadetud mehed kahe mehega kogu aeg kõik viljapeksumasinad ikka lähevad katki, seal. Nad keegi ei teadnud, et mina masinat tunnen. Ja siis ükskord oligi seal, et vaat, masin on puru, midagi teha ei saa. Ma läksin sinna, mõtlesin, et mis jutt, parandamisele, masin ära Tennoo, mis saamist ja masinast midagi. Ja siis magnet tuulisel valesti pandud ja ma ei tea, mis seal oli, panin selle kordejje, panin masina käima ja Nende sõela tassi, seal ma hästi ei tundunud, aga sain nendest jagu ja seadsin need mehed nii-öelda vas, surusime vastase Ehine kohe. Masin on korras ja olgu viljadeks tehtud ja pärast oli veel paaris kohas olid sellised asjad ja siis lõpuks pääses siis jutt lahti, et see on niisugune mees, et siin enam mingeid vigureid ei aita, muud kui masinad peavad töötama päeva, me olime vallamajas, sel ajal oli vallamaja veel päevadeks püssidega üle põldude ja rikesel, kohalikud inimesed jooksid meile jälle ütlema. Metsavennad on jälle nii julgeks läinud, käisid meiereis seal koort joomas, meierei vallamaja kõrval ja me olime ainult kahekesi ka neid oli päris palju seal seal pärast oli nii, et partorg lasti maha üks öösse võtsime osa sellel Nende piiramisest ja seal ühes talus öö läbi piilusime hommikuni, sealt läks kaks 30 juukseid alust välja. Mis väga kriitilised momendid olid. Kas sealt on teile halle juukseid pisut, küll nad ka läksid Leningradis mul rohkem halliks, aga siis ma olin nii noor, siis kuidagi andis tagasi. Elektrijaam on ka oma osa andnud, sellepärast siin on ikka küllalt palju vaeva nähtud, kaugel ka ja kõik see mure langeb oma peale rohkem. No meil on noori päris palju ja meie elektrijaam võiks öelda oma kätetöö. Ja siis samuti meie kaadriga, et kõik need spetsialistid, mis meil siin on, kõik on õpetatud ikka välja siin ise, nii-öelda transport, töölistest ja abitöölistest ja lihtsatest küla ja linna poistest. Ja kasvatamine, kasvatame, uskuge noortesse eriti. Vahest paneb mõne noore vastutavale kohale ja ise kahtleb, et ei tea, kas tuleb välja pärast Danieli ootust. Paljudel direktoritel umbusklikke peab olema suurte teeneti kogemustega mees, teinekord ei olegi nooruse energilisem ja võtab ruttu kõik omaks. Õhtuti tulevad inimeste juurde mälestused. Mõnikord valusad, mõnikord ülevad, aga alati vajalikud. Juba halliks sugeneb mees ja tütarlaps veel mitte kahekümnenegi pesitsesid oma edusamm-sammult. Mis sellest tütarlapsest Pedasanukes eelmine kord siin oli? Ja, ja selle tütarlapsega oli ka niimoodi, et alguses oli raskusi tal siin igasugused tõsised olid, nii et neil on korras. Elab, elab väga hästi, elab, kas ta kirjutas teine? Kui kohtate halliseguste juustega meest, kui olete 20 aastane ja nagu ikka heas tujus viibake talle ja käige julgesti tema sammude sekka.