Võiks vist öelda, et vabariiklik teatrikuu on jõudnud oma kõrgpunkti. Paljud teatrid on esinenud siin ja seal näidanud oma parimaid lavastusi ja etendusi väljaspool statsionaari. Ja nii ka Pärnu, Draamateater. Ta viis külakosti Tallinna mudilastele, näidates lumi valekest ja seitset pöialpoissi. Samuti esinesime Tartus. Mängisime ühte oma möödunud hooaja menukamaid, tüki jumalikku komöödiat ja samuti ka lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Detsembri keskpaiku näitame oma ühte paremat etendust, mis meil möödunud hooajal oli nimelt karvashi püha ööd televisioonis. 28. novembril toimus teatrikülastajate konverents. Kuulasime ära teatrikülastajate soove Nende pretensioone repertuaari suhtes ja lavastuste suhtes ja praegu ongi meil töös kaks näidendit. Vello Rummo lavastab korstilisi Ovi näidendit, usun sinusse. Artur Ots töötab laadilise kaluri poja esimese osa dramatiseerinud kallal. Meil oli hea võimalus uusi näitlejaid, uusi noori näitlejaid teatrisse saada Tallinnfilmi õppestuudio lõpetajate näol. Meile tuli tänavu sügisel teatrisse Tiia Kriisa, Sirje Arbi. Jaa, Peters, Makkov. Nii Sirje Arbi põbedas maako peaks olema paljudele vaatajatele tuttav kinoekraanilt. Peab ütlema, et noored on tublid ja tõotavad tublit täiendust teatri näitleja perele. Käesoleva hooaja alguses esietendus meil Mehhiko progressiivse kirjaniku reetessi näidend linn, kus me hakkame elama ja Valgevene kirjaniku Carolioomineid end kui armastad. Olgu öeldud, et noored näitlejad, kes tulid Tallinnfilmi õppestuudiost, on selles etenduses kui armastad tegevad ja täidavad oma osi edukalt. Möödunud aastal asus meie teatrisse tööle isetegevusest noor näitleja, hin Uustal. Selle aja jooksul on Uustal ennast näidanud. Üsna hästi on nii publiku poolehoiu võitnud ja linn, kus me hakkame elama selles lavastuses, ta mängib peaosa. No aga võib-olla hil Uustal ise ütleb paar sõna. Teatrikunstiga hakkasime kokku puutuma juba. Peab ütlema. Tosin aastaid tagasi, ehkki küll isetegevuslikul teatrilaval. Eks seal vist saigi mesilane minus pinda ja, ja hakkas mind tõukama otsingutele selle tõe suunas teatrikunsti suhtes, selle mõiste laiemas mõttes. Ja eks see tõe otsimine selles suunas tõi mind ka aasta tagasi kutselise teatri. Kutselise kollektiivi liikmena võin öelda, et eks siingi kogu aeg aastast aastasse peab ju see tõe otsimine kogu aeg pinda leidma. Esitamegi katkendi hiljuti välja tulnud lavastusest linn, kus me hakkame elama säravel kaastegevad peale Hi nuustoli. Enn Jaaniste, Reet Leissar ja Lembit Mägedi. Näidendi tegevus toimub Mehhikos meie päevil ühe päeva jooksul. Peaosaline, kirjanik Alfonso, kes on küllaltki andekas inimene, et näha õigesti elu mõista seda õigesti, on kapitalistlikus ühiskonnas pidanud oma talenti müüma kapitalistidele Kinostuudio omanikele kes sunnivad teda kirjutama vastavalt nende maitsele oma talenti müüma nende raha tuusadele. Aga selle tänase päeva jooksul ta on sunnitud ümber orienteeruma. Kuigi Kinostuudio omanik väidab, et et kunst ja eriti kinokunsti, et see on silmarõõmuks, et selles on edu saladus. Aga seda, mida me elus näeme ja kuuleme, et sellel pole mingit tähtsust. Elu ise sunnib Alfonsot ennast jälgima ja vaatama. Ja Alfonso jõuab hoopis teisele otsusele, ütleb ära nende rahamagnaatide teenimisest ja tahab kirjutada tõtt. Tahab näidata elutõde, tahab esitada oma stsenaariumi ühest päevast meie linnas. Kuumusel neetud paberilipakas kadus. Uretaan. Ta valetas siia kirjutuslauale. Näed siin ta vaatlustroll, neetud. Niisiis, kus me teatasime kostüümide laenutamise juures? Saara püüagi minu käest Clubatrjooks tuuningut küsida mul ei ole. Eile õhtul nägin diivaniaias etendust, kus kõik teised soprani tulid ootaliskideks riietatud võiks need kostüümid Meoreetärid jaoks. Ta. Ei tohi niimoodi tormata, tuleb ette teatada. Milline ootamatus seal päris ja ongi stsenaarium valmis, ma ei tulnud selleks, et mehka võtaksite seni eestoas, kuni ma neid kutsun riigi marssali. No ma ei taha oodata, kuidas ma hulkusin mööda linna marssali Nad võitlesid mööda paljusid tänavaid ja väljakuid. Kuni jõudsin teie maja ette. Kõikjal kohtasin samasuguseid inimesi, nagu ma ise alles tänama tutvusin oma kodulinna elanikega. Nemad sundisid mind siia tulema ja kujutlege, keegi neist ei tunne huvi selle vastu, kas Marcus Antonius magad Kleopatra või mitte. Ja nad peavad mind ja teid hulludeks. Ja kujutlege, neil on õigus mulje aegade sonilist kuulata. Palun lahkuge Eimasse, Liina, te peate minust valimised ära kuulama. Ma ei hakka kirjutama stsenaariume püramiidist. Ei vaid teate, mis mulle täna pähe tulik. Selle harukordsel päeval mind ei huvita. See huvitab teid pead huvitama. Just selleks, et teile seda rääkida. Mõjuksingi siia. Kuulake minust stsenaariumi. Üks päev meie linnas mis võiks olla veel lihtsam tavalise lihtsa inimese pähe, kes elab, rõõmustab ja kannatab meie linnas. Linnas, kus sageli har meeleheide. Ärge kartke, ei ole juhtunud midagi erilist. Ärge püüdke ette kujutada, tena toimub mingi katastroof, betoon, surnuid ja haavatuid. Lihtsalt üks inimene üle 30 aasta vana jäi täna õhtul kell seitse 40 minutit oma elu üle järele mõtlema. Ta mõtles oma minevikust tulevikust ja ta süda täitus kibedusega. Talle meenus, kuidas ta 20 aastase noorukina teist muutusi rääkis oma kodumaast oma Mehhikost. Armastuse ja vaimustusega. Mida te mõtlete, kui lasete käikuma, kasutu oma viljatu aju oovas APS. Mida te kavatsete? Ma ei, ma ei luba, et nimetatud homo sapiens. See mis juhtus puududes amatöörkohale, kuid siin Ivol on juba hilja, mõtlesin, monsieur, võib nüüd läheb räbalas, riskisin juurde. Andke mulle tikud või tulemusi. Kus Volvudi asub? Eeskojas? Tuleks korgi asemele pannakse talu ja kõik olekski korras. Seal ta. Te olete hulluks läinud? Must, võtan, mina, ühesentaago. Oh jah, ma unustasin. Teil on ainult tšekiraamatut taskust. Pole viga, saab ka ilma rahata hakkama. Niisiis, Alfonso, vabandage, ma karjusin. Te ise olete selles kõiges süüdi. Ma ei hakka sellest numbrit, igemete lobisesid siin rohkem kui vaja. Mis oli? See oli? Olge nii lahke ja tasugi mulle mu töö eest, kuidas? Me ju leppisime kokku, kui toode stsenaariumis. Aimar selline, ma ei räägi sellest. Püüdke mind mõista. Stsenaariumi eest ei pea te mulle midagi maksma, sest ma ei kavatse seda lõpetada. Olge nii lahke ja tasugi mulle 20 peesot. Teil ei ole ikka veel selge, mitte täiest tehtud töö eest. Kuulge, Alfonso, te teete nalja. Ei arva ometi, et ma peaksin ainult 20 peesot, tühine asi, eks ole, marssoniga. Kas teate, Alfonso, minge koju ja maga end välja. Te olete purjus ja läksite üle igasuguse piiri. Aga ma ei luba seda mitte kellelegi. Olge nii lahke ja makske mulle viivitamatult 20 peesot. Teie ees ei ole enam sentimentaalne paberimäärija, kes pakub oma kaupa. Ma olen tööline, kes nõuab tehtud töö eest. Tasu. On selge. Olge nii lahke ja makske mulle 20 peesot. Suurepärane tänan teid. Teatrikuu Rakvere teatris kulgeb erilise hoo ja pingega. Oleme korraldanud kohtumisi kolhoosides tööstusettevõtetes ja kooli kollektiividega. Teatris korraldasime rajooni keskkoolide vanemate klasside õpilastega kohtumise Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilaste ja õppejõu Leogalmetiga ja teatri näitlejatega. Üheks huvitavamaks ja meeldejäävamaks kujunes Eduard Vildele pühendatud õhtu. Oma isiklikke mälestusi kirjanikust jutustasid rohkearvulistele publikule rahvakunstnik Hugo Laur, teeneline kunstnik Andres Särev ja kirjandusteadlane Karl Mihkla ja Eduard Vilde muuseumi direktor Elem Treier. Eduard Vilde loomingust esitasid katkendeid Hugo Laur ja Rakvere teatri näitlejad. Teatrikuul korraldab teater veel lahtiste uste päevi, seminare, rajooni näitejuhtidele ja rida teisi üritusi lähtudes juuni pleenumi otsustest, kus tõsteti esile noorsoo kasvatamise probleeme. Teater pöörab erilise tähelepanu noortele. Meie repertuaaris on näidendeid, mis käsitlevalt noorsooprobleeme. Ka meie teatri kunstiline kollektiiv koosneb suuremalt osalt noortest, kuid nendest räägib näitleja Aarne Üksküla. Noori, kes veel täie õigusega noorte hulka kuuluvad on meie teatris täpselt pool üldisest näitlejate arvust seal suur protsent. Kui veel arvestada, et ülejäänud poolest on paljud ainult passi järgi vanad siis oma teatrit õigusega nimetada noorteteatriks. Pealegi on ju meie peanäitejuht ka kenakesti, noormees. Meie noorte hulgas on mitmest mastist mehi. Siin on Kulno Süvalepastuudiost tulnuid Panso õpilasi ja isetegevusest ning mujalt võrsunud. See tingib muidugi erineva taseme, mida tuleb hea ansambli huvides ühtlaseks muuta. See on kaunikesti raske ülesanne. Millega me praegu veel pole kõige paremini toime tulnud ülesanne, mille täitmisele peaksime senisest rohkem tähelepanu osutama. Siin ei piisa üksi meie endi jõust ja oleks kena, kui selle juures meile appi tuleb. Teatriühing, ma mõtlen siin ilma eriettevalmistuseta, noorte kvalifikatsiooni tõstmist ja muide, seda läheb vaja ka ettevalmistusega noortele. Hoolimata teatri noorusest ei saame oma saavutusi praegu veel täiesti nooruslikult värskeks ja uudseks nimetada. Tihti sammume veel vanadel ja tallatud radadel. Arvestades aga meie noortehindu ja töötahet, oleks meie sihiks avastada uusi, värskeid nooruslik ideid. See peaks olema meie nooruse peamiseks ülesandeks. Selle eest tuleb meil võidelda ja peab ütlema, et seda me oleme teinud ja teeme, sest nii suurt noorte protsenti tuleb teatris vast harva ette ja on loomulik, et me selle hoolega ära kasutame. Meil on olnud ja on praegugi töös mitmed näidendid noortest, kus kõik noored on kenasti saanud oma jõudu proovida Enda kallal töötada. Meie töö jätkub samas suunas. Edu pandiks on meie nooruse tublidus ning töötahe. Nagu kuulsite, on meie teatris palju noori ja vastavalt sellele kandepinnale oleme püüdnud koostada oma repertuaari. Praegu käib töö leedu kirjaniku Regina Mikiloskaite näidendiga pruut ehk kui sind oodatakse. Muide, täna esietendub Sabronovi näidend, hoidke elavat poegi, millest kohe kuulete katkendi. Aitab tragöödiast, ära tüütab. Isikukultuse isikukultus, nagu muud kõneainet enam ei kulge. Isikukultusest tulebki rääkida ja selleks, et seos iialgi korduda ei saaks. Pärast pikka vaikimist inimeste toovad rääkida. Ma tean küll, mis nägu sellel asjal oli. Kas teil on olnud unepuudust, ei ole sellist issanda Lutlust maid tunne, issanda nuhtlus. Aga meeltanukes? Kas teil on tulnud ööd läbi telefoni juures istuda ühe mehe kõnet oodata? Nutitelefoni juures istumine, see ei ole veel see kõige halvem roll või mis teie arvate, Sergei Vassiljev? Mina arvan, et vat näete teie ei taha seda meelde tuletatakse, ei taha keegi, ei ta. Vaevalt teil ongi häid mälestusi üksikkongist vaevalt küll. Vaevalt küll. Oleksid Alpas. Ma jätan kättemaksmist nõu pärastiseks 12-sse kurat ma ei tõmba alla pärast kordade lõunapuudust, kui inimene kurb, mis aga maha jätab, seda ei olegi enam inimene. Lubad selle jutuga kaudsetele toetud mind? Mina ei ole inimene, mina olen ainult. Sõdurid ei ole enam. Paljudel, ei ole enam poegi. Teie oma langes sõjas, aga minul minul ainult pilt taskus ja salongi kõik. Ei lootkegi poisike. Aga nii paljugi andsid oma elu kodujutt, ei ole see sugugi sellest. Temast oleks võinud sädemete mõõdik aia andekas poiss oli noorem lõpetajatel Varssavi ülikooli ja kivil lõpetab ülikooli, aga jutt ei ole see sugugi sellest. Oleks olnud? Minu oma 36 oleks olnud kulge, mängija pooltühi temaga, mul tõuseb alati vererõhku, ma kaotan. Mina olen kogu eluaeg kaotanud, aga vererõhk sõnul ikka norm ainult. Kuulge, jutustage meile ka oma retsept, ma tahaksin seda oma patsientidele jutustada, olen eluaeg vait olnud. Vaat see ongi minu retsept. Aga nüüd ometi võib rääkida juurde. Väga isal oli samal ajal hoopis teine tegelikult jalge all. Milleks ta vanu haavu meelde tuletab, milles inimene elab, üksainus kord? Aga solvata seda võidakse kogu truck. Kas mina olin selles süüdi, et üks minu esivanematest oli nii ettevaatamatu sakslasel? Oleks ta teadnud, kes ühe tema järeltulija ka tehakse, numavannil ta tõesti ei oleks niisugust viga teinud? Ei olnud ju Siberis ilma tööta? Ei tundnud. Ma sain palka ja mul olid teenistujad, toidud lasteni nagu miljonid teised, mis teil tagantjärele veel häda. Vabandage. Kas teie olete oma käekäiguga rahul siis või? Ma ei saa küsimusest aru. Te olite küllalt, terve mees veel, aga mispärast ei tööta? Imelik küsimus ei ole? Ei ole. Minu meelest imelik küsimus, ei ole. Teie olete oma elu pühendanud nute, teate seda ise paremini, millele te oma elu? Ma elan ka praegugi kõiki välja elab kuhude töölt. Kuulge, ega mina ei tüürisin kuhugi, age teid üüritakse, nendel teemadel ma ei räägigi. Kas te teate, mis on kaadri väljavahetamine teadunud? No arvatavasti on üsna valu tegema operatsioon. Aga mis minusse puutub, mina muidugi õpetan noortele inimestele inglise keelt ja teen seda niikaua, kui suu liigub. Parteis ei ole eluaegseid ametikohti, saate aru, ei ole selles meie jõulg mitte nõrkus, jõud, mõistete, ka mina vahetasin omal ajal kellegi teise välja teie sõnadest kõlab veendumusega, vabandage, mulle tundub, et see on ka sellest endisest pärit, mis endist? No te olete hüpnoosi mõju all, kui nii võib öelda, Te olete maailmavaadet veendumust nimetab lema hüpnoosiks teil neid ei ole ma paremini, ilma nendeta läbi, mina lihtsalt elan, vihmauss ka, lihtsalt ela. Oot, oot, no kuulge. Kuulge, niimoodi nagu teisi võivad elada ainult needed. Mihhail Mihhailov, te olete ometi aas lohk. Ja mis see siis on? Paabel, mina pole suitsetanud muidu, mis tunnistajad ei ole XIII, see pole ometi naljas. Maid on kohal ka põhimõtte pärast suitsu. Kirid rooditzerilt. Ja Boriss Telegram tuleb koostataldada. Aga millal, mis oleks ometi neil maksnud ka rongi number teatada, kopikat lisakulu tee peale, ma olen pahane. Patsiendid jagunevad kahte kategooriasse. Ühed on enam-vähem terved, aga neile meeldib proovida lasta, aga teised on haiget, aga neile ei meeldi. Kas Irina pole helistanud? Ta kirjeldamaks koos 13. jääb ära. Tulevad a'la belladonna. Tülitava hobustele vastu saata küll kahel päeval veel koguni, et teater ongi number ka ost, varavoor. Ladalga lataka vaata, see mees on kindralakadeemia õppejõud. Paremini kolkasin õppima, eks ole. Väga hea Eilate kaapetädile kindral, tal on akadeemiasse minekuga veel seitse aastat sabarov olla. Ukrainast kahe õliga hol. Kahjuks mitte Ukraina Loide viga. Me peame teistest inimestest kaaluma. Kuule, aga miks sa teda isa nimega nimetatud minu teada on tema sinu sugulane kooriaagule, sõikkonendorit, Natalkad olla, aga mina, Norril? Vaata, siin on ta vaguneid, aga Harqavusel mul aina kapsidki. Logeleda pole kellegi inimene vabasena kooritrummil. Ainult siis on rahu majas, kui ta tööl on. Kuidas lood töö edeneb? Kurat edeneb. Üks häda teise otsa. Käsin, ärge uskuge teda. Nende osakond, Punali. Aga see pole mingi. Olge külalised, seadke ennast ometi mugavalt seda käsku ootama juba sellest peale, kui ma uksest sisse astusin, häben vaadata, aga kõigepealt teile vesiravi, marss vannituppa. Sina prese Kurseli arad, aga peapesu pead täitsa ütlevad nii mutta keerutab kogu aeg. Aga see, see lipulutseriga. Tule kaasa tuleks. Aga mine palun. Püsivus viib sihile. Kullud katkendis olid kaastegevad vabariigi teeneline kunstnik Kanstoiger näitlejad Leonhard Merzin, Jaan Sammul, Ellen krundidelt, Endel laud, Viive Aamisepp, Evan Novec ja Aleksander Viilma. Nii see näidend algab. Aeg on palju möödunud ja äkki see on uus šabanov, üks näidendi kandvamaid tegelasi kes omal nahal kõiki möödunud aegade hädasid koges, ütleb Need, kes ülekohut tegid? Ei ole enam elavate kirjas, aga mina elan ja täie tervise juures. Näidend on meisterlikult ja huvitavalt kirjutatud. Näidendi teema on inimene, peab elama. Seletuse katkendi kohta andis Rakvere teatri näitleja Leonhard Merzin. Nagu teada teatri kollektiivi või õigemini teatripalett ei kasvatata ühe-kahe aastaga. See on aastatepingerikas töö ja seda püüab teha kogu meie teatri kollektiiv.