Filmiköögist hoovab sünnipäevahõngu külalistiks olete palutud teie lugupeetud kinopublik meisterkokaks multioperaator, Kaljo Kivi. Külisevate vokaalide asemel aga tõuseb puudani kaamera. Sest sest seekord on hälli lapseks meie filmikroonika ringvaate nimi 50 aastat elavaid pilte Eestis ja meie kõrval filmistuudio kroonika, toimetaja Peedu ojamaa. Vaatame üheskoos vanimaid kaadreid. Eesti filmiarhiivist 1912 Petseri kloostri ees ootavat kerjused, suutäit, leiba. Neile pakutakse taevatäit õndsust, ainult mitte selles maailmas. Me näeme, et selles maailmas löödi kella ja korraldati kirevaid ristikäike. Igapäevast leiba, aga saadi väikeselt põllu lapilt sirbi ja uhmariga, mille juures nuiadega on ametis kolmtagustes pükstes ja past laisk meest. See on siis meie vanim film seltsimees oyama. Filmiks kui niisuguseid põhiselt seda nimetada on raske, kuid tegemist on esimeste kaadritega, mis on Eestis filmitud. Filmi nimeks on retk läbi Setumaa, kes on esimene päris teadaolev Eesti kroonikafilmioperaator. Kroonikafilmide esimeseks pääsukeseks oli Tartu fotograaf Johannes Pääsuke. Sõna otseses mõttes. Filmimehed 1912 poseerivad ka ise meeleldi ekraanil. Nende kaamera on puujalgade, musta lina ja vändaga. Operaatoritel on ruudulised kuued, valged kaabutijana, poolene hoiak ning kino asemel öeldakse Panoptikum, elektroheliograafia ja elavad pildid. Filmilint jookseb, aastad lähevad. Dokument kultuuriloos. Suurmeister Paul Keres saabub võidukalt Agro turniiril. 1940 Riia kolm kodanliku välisministrit sepitsevad vandenõu nõukogude liidu vastu. Rahvas tõmbas sellele kriipsu peale. Meeleavaldus võidu väljakul. Vabadust, leiba maas. Koos rahvavõimuga sündis tema kroonikakirjutaja Eesti Nõukogude kroonika-dokumentaalfilm. Leid salvesid täidab elav jutustus meie ajast 1944. aastal. Narvat vaenlase küüsist avastades nägid meie võitlejad endise õitsva asemel Virostusliku varemetena. Suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 30.-ks aastapäevaks võisid välja esitusorganisatsioonid uhkusega raporteerida Estonia teatrihoone taastamistööde lõpetamiseks. Võib oma arengus uude ajajärku. Viimaste kuude jooksul on meil asutatud ligi 50 kolhoos. Kogu maailm räägib Nõukogude Liit, kosmoskagaarin, see on hämmastav. Meie ütleme, see on nõukogu, oleme jõudnud viimase Ringvaaterulli. Ringvaade Nõukogude Eesti vanus on 22 aastat. Sellest ajast on ilmunud 709 ringvaadet endale. See teeb välja 850 kilomeetrit filmilinti või teiste sõnadega 44 miljonit kaadrit. Kus kõikjal pole surisenud meie kroonikaoperaatorite kaamera Tallinnfilmikaamerad on töötanud kõikidel liiklusvahenditel peale raketi, ratsahobuse. Rindeoperaator Semjon Škotnikov hüppas ise kunagi filmikaameraga lennukist alla. Kuid mitte rahulikule õppeväljakule, nagu need sportlased vaid õhutõrjetule all Jugoslaavia partisanide laagrisse. Siin ta on sõja pärand, kalda terves valitsev surm. Kõik ümberkaudu on evakueeritud, kohale jääb ainult Minüür ja operaator Hans Roosi. Vladimir Žukov tegi Eesti kalalaevadel kaasa pooleaastase Atlandi. Seda lõiku Eesti kinokroonika tööst tunneb koguma. Ja kõige selle üheks tulemuseks sinine vimpel toimetuse töölaual pealkirjaga Riga Vilnius, Tallinn. Mida see tähendab rändauhind balti vabariikide kinokroonikast udude vahelises sotsialistlikus võistluses on see juba kaua tee laval. Kolm viimast aastat oleme praegu kõnelenud ainult kroonikafilmidest. Nendest primitiivsete kaadritest, mille iga on 50 aastat kuid neist on välja kasvanud. Rohkem võime öelda kogu meie mitmepalgeline Nõukogude silmi, kunst, tema kunstilised nuku ja dokumentaalfilmid. Ja muidugi ka filmikroonika kärje eetris televisiooni kroonik.