Mis värk soomlastel sellel lagritsa ka on, küsitakse minult pidevalt. Ma ütlen ausalt, et ma ei tea ega tea ka paljud soomlased ise. Fakt on, et olgu tegemist lapsepõlves tekkinud harjumuse lagritsahappe sõltuvust tekitava toime või mingi muu müstilise põhjusega. Aga kui soomlane läheb elama välismaale, siis ühel hetkel tellib ta külla tulevate sõprade käest lisaks rukkileivale just nimelt lagritsa. Kuigi tänapäeval valmistatakse lagritsa ka täidetult ja mitmesuguste maitsetega, on nii mõnegi soomlasena arvates see kõige parem ja õigem lagrits ikka Berin teenen ehk traditsiooniline lisaks lihtsalt must väikse sõrme jämedune mass, millest lõigatud mõne sentimeetri pikkused tükid. Lagritsa vastu, eriti soomlaslike alaliik, ammooniumkloriidi ehk salmi haagiga maitsestatud lagrits ehk saadud Miacki. Teinekord peetakse seda, kui inimestele salminebki maitsema hakkab, naljatleb Alt lõpliku soometumise tunnuseks. Ning tõsi ta on, et maailmas peale Soome ja teiste Põhjamaade mingil määral ka Saksamaa ja Hollandi salminekit eriti ei sööda. Paarkümmend aastat tagasi vallutas Soome moejoogina niinimetatud salmi äki kostuv ehk salmi äkki viin. Nähtus oli nii populaarne, taolist jooki hakati komme viina sisse Leiotades ka ise tegema. Kuid saadav produkt oli ka salakaval. Saami äki maitse peitis tihtipeale viinakanguse ja nii mõnegi üheksakümnendatel aastatel oma noorepõlve veetnud inimese mälestustesse kuulutus salmi äkki Kossust saadud alkoholimürgitus. Lagritsatarbimine vedelas alkoholirikkas olekus pole enam kuigi popp, kuid lagritsa litsutavad soomlased endiselt. Kõnekas on, et see on ka miski, mida mul palutakse Soomest Eestisse tulles pea kõige enam kaasa tuua. Nii et maitseb ka eestlastele.