Tänane juubilar Tallinnast 50 aastat ja Eugen piisang. Pidulik aktus tema praeguste kolleegide, spordiajakirjanike ja spordiavalikkuse esindajate ühisel osavõtul. Avasõna saab ajakirja kehakultuur toimetaja Juhan Mandre. Kõik me tunneme seltsimees piisangud, energilise spordi, organisaatorina, mitmed-mitmed, aastad näete vaeva spordi suur raamatu kergejõustikuköite koostamisega. Kõik me tunneme seltsimees piisangud energilise spordikohtunikuna, missugune tegevus algas tavalise ajamõõtja ametist ja on jõudnud välja üleliidulise kategooria Ani sõna. Eesti NSV spordiühingute organisatsiooni liidu aseesimehel. Seitsmes Aruson lubage mul peo teatavaks ette lugeda Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi seadus seltsimees Eugen piisangu Oudova kohta Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga. Pik õnnitlejate rivi ja kingituste ning mälestusesemete hulgas on ka Tallinna linna täitevkomitee aukiri Tallinna linna aukodaniku rinnamärk. Nüüd on järjekord jõudnud ka kõigi vabariigi spordisõprade juurde. Palju õnne. Tänan väga. Nagu sel puhul tavaks, ikka seoses 50. sünnipäevaga ja mitmenda sporditegevuse aastaga. No seda on raske öelda, nii. Kõvemini sai sporti hakatud tegema 1000 933.-st aastast on siis läks käsipall jalgpall, hiljem tuli kergejõustik ja. No võib-olla malega seal see praegune spordiala või töö ei võimalda nii palju aega Malele kulutada, aga muidu peaks malega rohkem tegelema ja aitab ja arendab inimest. Kust see nii suur kiindumus spordi vastu on tulnud, et kogu viis 10. aastate jagu võiks öelda, olete spordi juures olnud? Nähtavasti ikka suured eeskujud alates siin Kristjan Palusalust ja Feliks pelsinskist ja siis tulid juba hilisemad mehed veetõusme. No tol ajal oli euroopa meil Euroopa meistrid kergejõustikus ja tänu spordile ma olen muutunud või omandanud küllaldase visaduse ja võib olla ka nii-öelda kasvanud 1000 941. aastal siis komani, sportlasena hakkasin juba ütleme tiibu sirutama. Siis algas sõda ja tuli minna Nõukogude Liidu tagalasse. Siis tuli Moskva instituut, jäin haigeks. Täpselt öeldes, sportlikke saavutusi ma ikkagi, midagi jäi puudu tunduvalt. Aga meistrisportlase märk on ikka käes. Meistersportlase märk, see tuli 40. aasta hilissügisel. Plaan oli joosta Eesti rekord 1000. meetris, aga teisel ringil jäi tempo natuke nõrgaks ja tuli ainult meistrist normi ületav tagajärg. 20 aastat saab neid täis ka tööd spordiajakirjanikuna. Kümmend veel ei ole, esialgu veel peab 19 täis saama ja see saab neid selle kuu siis kehakultuuri nii-öelda tegemine käinud nii nagu jooksval lindil kaks numbrit kuus ei ole saanud õietigi seedida ja loodame, et see 20. aasta toob siis selle põneva ja huvitavana momendist. Tänan ja head uut viitekümmend aastat, palju tänu.