Soomlased ise ütlevad enda kohta ka, et Soome on ühenduste tõotatud maa. Vana nali on ka see, et seal, kus on kasvõi kolm soomlast, on varsti moodustatud ühendus. Aga tõsi ta on külaseltsidest ja kodukandiühendustest, kaktusekasvatajate ja maika sõpradeni, kus vähegi on mõni ühine huviala sinna soomlane loob ametlikult registreeritud ühenduse ühenduste loomise. Maania on seotud nii soomlaste praktilise meelega, sest on ju alati hea, kui kusagil on arhiiv, dokumendid ning mustvalgel tõendid selle kohta, kes, mida, millal ning mis põhjendustega otsustanud olla. Kui ka juba rootsi ning vene tsaaririigi ajast pärit. Ühest küljest bürokraatlikum, teisest küljest korra armastusliku süsteemid ruudusega. Vähetähtis pole ka see, et r ö ehk registreeritud ühendus võimaldab riigilt raha taotleda. Ja mis seal tegelikult suurt valesti on, on küllaldaselt soome traditsioonist palju lõdvema otsustuskomberuumiga riike, kus pidevalt puhkeb vaidlusi selle üle, milles ikkagi tegelikult kokku lepiti. Eestist väga palju kaugemale pole selleks vaja minna kui üldse kuhugi. Ühel hetkel võib soomlaste ühenduste lembus muidugi juba hakata tunduma rahvusspordi või isegi mingisuguse sisemise irooniana või mida peaks näiteks arvama ühenduste kohta, mis koondavad sari nime kandvaid inimesi, nii pöörply, fänne või leta korbi poissmehi või kuidas oleks kasside katastroofiühinguga. Fakt aga on see, et Soomes on ühendusi peaaegu sama palju nagu järvi ehk kokku üle 130. 1000 keskmiselt siis üks ühendus iga 41 Soome elaniku kohta. Ning tegemist poleks soomega, kui vähemalt osa neist ei oleks seotud sama tegevusvaldkonnaga ei konkureeriks või ei oleks loodud suisa üksteise kiusuks. Otse loomulikult on nende seas ka Eesti ja eestlastega seotud ühendusi. On Tuglase selts ja Soome-Eesti ühenduste liit, on Soome eestlaste liit ja eestikeelse hariduse selts. On ühendus nimega Soome kui uus kodumaa ja eestikeelne koguduse töö. Lugematutest, piirkondlikest, eesti seltsidest ja klubidest rääkimata.