Paljud nii Soomes kui ka väljaspool näinud sotsiaalmeedias ikka ja jälle hoo sisse saavad pilti, mis kujutab endast üht, suhteliselt väheütlevat Soome linnamiljööd kus rühm inimesi peatuses bussi ootab. Pilt peaks kujutama soomlasi, kui üksteisest eemale hoidvaid, omavahel mitte suhtlevaid pea visanud troopseid tegelasi kelle ainuke unistus on pääseda teistest soomlastest nii kaugele kui vähegi võimalik. Igast stereotüübi tõestuseks on muidugi võimalik kusagilt mõni pilt sebida. Kuid mis antroopsuse väide vastab küll palju enam tõele, kas või siinsamas Eestis kui Soomes ka ei ole kaine pilguga vaadates üldse mingit alust uskumusest, et soomlased ei valda niinimetatud Smoldookiv ehk tühjast-tähjast peetavat viisakusvestlust ja see on ometi miski, mida enda kohta korrutavad ka soomlased ise. Kaunis mägifilmid on muidugi nähtus omaette, kuid tegelikult on Soome suurepärane riik nii nende jaoks, kelle jaoks Kesk- ja Lõuna-Euroopas lik suhtlusstiil liiga lämmatavad või intensiivsed tunduvad kui ka nende jaoks, kes ootavad oma elukeskkonnad siiski pisut rohkem teineteisega arvestamist ning kaasinimestele tähelepanu pööramist kui mingil tasandil ikka veel nõukogude suhtluskultuurist mõjutatud Eestis. Soomes võib ühistranspordis vabalt vaikida, ilma et kaassõitjate seltskond sinuga ilmtingimata lobiseda tahab. Samas aga pole sugugi tavatu, et mõni kaaskodanik sind mõne lausega lihtsalt keskustelu arendamiseks kõnetab, kui teie teed kusagil eristuma juhtuvad. Eriti tõenäoline on see juhul, kui te olete liikvel koos lastega lastesse ei suhtuta soomes just hispaanialikult või Itaaljalikult ülevoolavalt, aga valdavalt siiski hoolivalt ja huvitatult. Ühesõnaga soomlane pole enam ammu need mühatustega suhtlevad metslased, kuigi selline kuvand kandub ikka veel rahvapärimusega põlvest põlve. Pigem on küsimus selles, et soomlaste keskis peab olema piisavalt tundetaipu ja sotsiaalset tundlikkust, et ära tajuda, millal on sobiv hetk vestlust arendada ja millal mitte.