See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino. Tere. Tere. Meie tänane saatekülaline on aga Sisearhitekt Pille Lausmäe. Tere. Tervist. Peagi hakkamegi kõnelema sisearhitektuurist ja sisearhitektide liidu aasta preemiatest, mis tänavu tehti teatavaks juba neljakümnendat korda. Kõigepealt, aga nüüd nagu ikka kultuuriajakirjandusest. Ma teen siis otsa lahti, nagu meil viimasel ajal on välja kujunenud ja tänasest sirbist tahaksin soovitada väga sellist lugemist nagu keele infoleht, et seda on siin neli sellist korralikku lehekülge sirbi keskpaigas täpselt. Ja ma ütleksin, kogu see leek, keele infolehe võiks kohe täitsa otsast lõpuni läbi lugeda, et keskendub rohkem. No ütleme, tavalistele keele kasutajatele sellele, millised muutused on siis eesti keeles toimunud ja millised on Eestis ka võõrkeele mõjudel toimunud ja et millised neist võib olla ohutud, millised on ohtlikumad, et mis võivad siis muuta, aga eesti keeletüpoloogiat ja, ja muutuda siis jah, keelele juba sisestruktuuriliselt natukene ohtlikuks. Nii et see keeleleht, ma arvan, on siin üks tõsine tõsine lugemine, aga muidugi siin on teisi päris päris huvitavaid artikleid veel näiteks Grigorjeva, muusika, ajatu ilu, selline artikkel on muusikarubriigis ja nendest samadest arhitektuuri preemiatest samuti. Et sirp on päris paks ja sisukas seekord ja kuna keeleteemast juba juttu oli, siis ma ikkagi kasutan juhust ja mainin ära ka selle, et ilmunud on detsembrikuu ajakiri, keel ja kirjandus, kust saab siis lugeda ka loomulikult keele teemadel ja, ja kirjandusteemadel näiteks võib-olla pakub huvi see, mida kirjutab Piret Viires näiteks teemal sõjakujutluses tänapäeva eesti kirjanduses ehk siis Leo Kunnase eest. Ja samuti on arvustamisel Urmas Vadi, nii et ma arvan, et ka keelest ja kirjandusest leiab tavaline kirjandushuviline üht koma teist lugemist ja mainiksin ära veel ka teise kultuuriajakirja, mis on ilmunud detsembrikuus. Ja see on akadeemia ja akadeemias. Ma arvan, et võib-olla isegi meil tänases saates korra tuleb juttu, et näiteks üks artikkel on Leonhard Lapini artikkel pealkirjaga arhitektuur, ruumilise mõtlemise kunst. Aga muidugi alati võib lugeda ka Toomas Kiho selliseid teistsuguseid peatoimetaja juhtkiri, mis on nii-öelda luulevormis, seekord kannab see pealkirja songermaa ja lugemist on siin tõesti veel omajagu, et meil see aeg saab siin tutvustamiseks otsa, ennem kui ma jõuaksin seda kõike siin tutvustada, nii et ma praegu annan sõna sulle Peeter ja vaatan, kas ma pärast veel jõuab midagi õpetajate lehe kohta öelda. No siis ma ainult hästi lühidalt veel ütlen, et sirbi vahel on ka diplomaatia, diplomaatia on valdavalt pühendatud Soomele ja siin on väga korralik, väga põhjalik lugusid, siin on Timo Soini, Soome välisministri artikkel räägib soome rollist maailma poliitikas, mulle tundub, et see vist ongi diplomaatia jaoks kirjutatud. Lugedes jäi selline mulje ja väga tore on ka ajaloolase Seppo Tsetterberi subjektiivseid samm Eesti-Soome sillal 1917 kuni 2017. Et keda Soome ei ole sealsest Soomes ajaga veel ära tüüdanud, siis leiab siit kõvasti lisa. Ja, ja siis vast nagu enam-vähem iga reede soovitan Õpetajate lehest Priit Põhjala keelekaste. Sedapuhku võtab ta kätte sellise toreda teema nagu polümeersete tehismaterjalide nimetamine, ehk siis küsimus sellest, millal on plast, millal plastike, millal kile väga informatiivne lugemine kust üsna paljud segased asjad tehakse väga kergesti ja lihtsalt arusaadavaks. Aga mul jäi Õpetajate lehest veel tegelikult Õpetajate lehes on päris palju tõsiseid teemasid, näiteks siin räägitakse kutsehariduse ja gümnaasiumihariduse ühendamisest ja ja väga ikkagi tõsine, mõtlemapanev on ka ühispöördumine, mille on siis teinud terve hulk organisatsioon alates õpetajate liidust lõpetades siis tõesti klassiõpetajate liidu ja lastekaitse lastekaitseliiduga ja selle ühispöördumise sisuks on kaasav haridus, kus siis pöördujate hinnangul ei ole õpetajaid üldse kaasatud selle niisuguse uuenduse väljatöötamisse ja nad tegelikult tahavad siis öelda seda, et, et niisugusel kujul oleks mõistlik selle teemaga edasi minna. Aga ma arvan, et võib-olla sellist natuke meditatiivset lugemist pakub Doris Kareva pealkirjal kuulamise kunst. See on see, mida nüüd siis saate kuulatavad rakendama hakkama. Vasar. Ja jätkub kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline sisearhitekt Pille Lausmäe. Ja hakkamegi rääkima sisearhitektuurist. Möödunud reedel tehti teatavaks Eesti arhitektuuripreemiad 2017, nende hulgas neljakümnendat korda ka sisearhitektide liidu aastapreemia ja mõtlesimegi, et rääkima kogu arhitektuurist, vaid võtame seekord natukene kitsama lõigu sisearhitektuuri ja kuna sirbis on tõesti nii sisearhitektuurist kui maastikuarhitektuurist juttu, siis ma alustangi kohe päris algusest, et kui me räägime sellistest asjadest nagu arhitekt, suur või maastikuarhitektuur või siseneb arhitektuur, siis kas tegu on hierarhilise mõistetega või naabermõistetega? Kuidas me peaksime nendesse mõistetesse suhtuma, kas, kas sisearhitekt on ühtlasi arhitekt? Ei pruugi olla, et tegemist on iseenesest siin, ütleme eesti traditsioonis sihukese pikka aega arutlemise kohaga, et kus lõpeb arhitekti töö maa, kus sisearhitekti teema, et seal on omad sihuksed, ülekatted aga ütleme Eesti traditsioonis on ta olnud nagu selline eraldiseisev eriala, et olgugi, et ütleme arhitekt on ka pädev tegema oma maja ka seest enesestmõistetavalt on siiski tekkinud siia kõrvale nagu see sisearhitekti eriala, et seda ju mingites erinevates versioonides on vist, kui ma ei eksi, 80. aasta õpetatud vist. Et ja noh, üllatuslikult ütleme mujal maailmas see tingimata nii ei ole, et ütleme, Eestis on. Sellise Nõukogude traditsiooni järgi tekkinud ja jäänud selline üsna tugev nagu sisearhitektuuri kuidas koolkond või üldse selline eriala, et noh, näiteks on mõnes teises riigis on sisearhitekt pigem tähendab nagu sellist sellist terminit õieti nagu polegi, et pigem on tegemist materjaliga, et aga siin nüüd ütleme ka nagu siin Skandinaavias ja siinkandis on tal nagu rohkem sellist sisulist poolt ja noh, Eestis on ta üsna selgelt olnud alati arhitekti kõrval. Ta ütleme traditsioonilises mõttes näiteks ajalooliste hoonete puhul midagi taolist on arhitekt, teeb nagu oma hoonet, sisearhitekt on üks nendest meeskonna nagu liikmetest seal noh et ühesõnaga, ta on natuke selline haakuv eriala natuke nagu on seda arhitekti rolli keegi päris täpselt ei tea, kus see piir jookseb, aga siiamaani on kuidagi nagu teineteisele vajalikud oldud ja nagu töömaad kuidagi ära jagatud olnud. Ma tooks ühe termini veel siia, kuigi ta natukene läheb võib-olla laiali, nüüd, aga võib-olla räägiks ära ka veel, mida võiks tähendada siis arhitektuuri ja sisearhitektuuri ja maastikuarhitektuuri kõrval veel selline sõna nagu urbanism, mida on hakatud ka veel eraldi õpetama. Noh, ja selles mõttes ütleme, võiks nagu mõelda, et tegemist on erinevate nagu spetsialiseerumisega sellises ühes ühes suures valdkonnas ütleme, urbanism on. Pigem on ta selline kõige nagu üldisemaid kõige selliseid Teoreetilisemaid või selliseid suuremaid suundumusi andvaid alasid, noh samas on see, et kõik need asjad vaikselt on nagu muutumas aina selliseks interdistsiplinaarse maks ja ja ütleme, mingid haakuv, seda on alati nende vahel kõigil olemas, aga noh Mul on nagu justkui tahaks öelda, et tegemist on hierarhilise süsteemiga, kus läheb väiksemaks, aga samas noh, ütleme nimetuse järgi see justkuinii tunduks, aga tingimata see noh, eks on, neid ülekatteid ja asju on, et ma arvan, et selles mõttes tegemist on nii sõsar kui paralleel, kui sama erialaga vahest kui noh, ühesõnaga selline üks suur sõbralik seltskond, et võib-olla see urbanistika ongi seal kõige nagu sellisem nagu üldisem seal ümber katusmõiste ja noh, jah ütleme kuigi ma arvan, et niimoodi terminoloogiliselt ma ei julgeks nagu välja öelda, et mis on mis, kuna ma arvan, et alati leidus keegi, kes arvab natuke teisiti, et ütleme, see on selline. Selle jaoks võiksin olla üks urbanist, kes ütleb, kes ta siis õigupoolest on, et ütleme Kui visata pilk nendele Sise Arhitektide Liidu aastapreemiatele, siis tundub, et auhinnatud neid töid mis on sellised tubased asjad ikkagi, et kui katus on peal, siis, siis vist tegutseb Sisearhitekt. Ja ütleme, Sisearhitektide liit ikkagi jah, ühesõnaga sisearhitektide liidu aastapreemiad on tõesti ikkagi puudutad ruumi, et ütleme, siin on ikkagi Sisearhitekt kond üritab ennast või vähemalt sellisesse väljundisse, et mida siis nagu päriselus tehakse, on tihtipeale ikkagi nagu see, mis puudutab nagu inimest ja ütleme, meil ongi läbiv on alati selline nagu inimmõõt, inimmõõde ruumis või ütleme, see, et sa teed ütleme, tegemist on justkui keskkonnaloomega. Et noh, nii nagu siin nüüd ütleme ka linnakeskkond on keskkond ja noh, sellega tegeleb rohkem siis tõesti arhitekt et siis nagu sisearhitekt on rohkem see, kes peaks nagu selle inimese sinna nagu seinte, lagede või mingite muude asjade vahele nagu kuidagi ära paigutama, et noh, see on nagu hägustumas ja hägustunud ehk siis selles suhtes sa nimetad seda keskkonnaks mille keskele tehakse, et see keskkond võib midagi muud olla. Aga ütleme, kuna nagu sisearhitektide liidu preemiatena on tegemist sellise nagu tegutseva kuidas seda professionaalse sisearhitektkonnapreemiaga, et siis seal on selgelt ikkagi noh, kuna enamik teeb tööd siseruumi kallal, et siis on ka need asjad sealt pärit. Aga kui nüüd professionaalsed hindajad lähevad seda ruumi vaatama, mida nad siis õieti hindavad? Ütleme, et selles asjas ikkagi üritatakse hinnata, ma arvan peamiselt sellist meisterliku ametioskust, et nii nagu seal preemiates on ka näha, neid on nagu väga erinevaid suurtest avalikest asjadest, kuni seal mingi ma ei tea, varem on olnud siin lausa mööblit, Käia näitusekujundusi ja igasuguseid asju. Et tegelikult ikkagi üritatakse vaadata seda, et kui palju seal seda tegelikult seda loomingut taga on ja vahetevahel on küll sellised nagu rohkem kultuuriliselt olulised sündmused, aga noh mõni intervjuud, mis on siis nagu kuidagi suure sündmusena mõjutab elu ja selle tegemine on siis samamoodi väga oluline, onju aga testimine on ikkagi, tegemist on sellise noh, et kui hästi sama ametit teed, et ikkagi ühet kui ta seda konkurendid hindavad teineteist nõnda öelda, et see on ka see võib olla nagu sisearhitektile üks, üks siukseid kõige puhtamaid tunnustusi, et kui ikkagi su konkurendid, kolleegid kõik siis ütlevad, et hästi tehtud, et noh, ju siis on see nagu selline nagu natuke selline meistriklassi näitamise kohta. Tänavu anti neli aastapreemiat ja need said restoran Juur Tallinnas üks korter Kivimäe tänaval Tallinnas, Eesti Rahva Muuseumi püsinäitus, Uurali kaja ja rahvusarhiivi hoone Noora tõesti neli väga erinevat objekti väga erinevat funktsiooni ka vaadates tõesti sellest perspektiivist, et kuidas inimene sellega suhestub. Siin on nii lihtsalt eluteaduse tegemist, söömist ja tehasesse näitus, võib-olla on see isegi meelelahutuse haridus kuskil nende kahe vahepeal. Tegemist on jah, tegemist on sammas kõikidega, mis on kõikidega, mis on ju tegelikult seotud inimese viibimisega mingis keskkonnas ja noh, erinevad valdkonnad ja ka meil on ütleme ka sisearhitektiõppes on ala, et ikkagi need erinevad ruumi tüpoloogiaid, et noh, tõesti, et mida see inimene teeb, et siit tuleb väga hästi välja, käib, tarbib avalikku ruumi, siis magab, elab, sööb töötab nagu selliselt ta tuleb, aga iseenesest kuna Sisearhitekt see liidu siin aastapreemiatele iga aasta laekub nagu erinevalt neid töid. Et, et siis ei ole ka need kategooriad väga jäigad, et kui ikkagi mõni aasta kolme muuseumi püsti ei panda, siis järelikult muuseumi kategooriad ka nagu ei ole ega teki. Et seda ikkagi vaadatakse jooksvalt, et kuidas neid nagu laekub ja, ja noh, endiselt, et tegemist on sellise nagu oskuste näitamisega oma kolleegidele, et siis on noh, sinna käsitletakse siis ütleme igasuguseid asju, mis kukub sinna töövaldkonda. Aga oskuste näitamine, kas see tähendab seda, et tingimata ei pruugi auhinda saada mingi objekt, mis kuidagi väga mõjub ja väga särav on vaid vaid see võib olla ka midagi, mis on nii tehnilist, mida võib-olla ainult siis tõesti teised Sisearhitektid. On selline selline võimalus on pigem isegi reaalne, et ütleme, see on ka selline, mis on, ütleme, sellise reaalse Professionaalse erialaliidu nagu asi ka nagu vaadata ja jälgida, et ütleme ilusaid asju kokku panna nagu vägagi võimalik või ütleme, moesuundade järgi tegutseda või ma ei tea, Pinteresti alusel midagi komponeerida, onju, et ütleme, siin on ikkagi mõte selles, et noh, kõigepealt esimene filter on see, et paljud see esitatakse nagu neid töid nagu hindamisele sellest on üsna suur osa ju läheb ära, kellest ei saa nominente ja siis lõpuks on see, et noh, siis valitakse siis nende nominentide seas siis keegi, kes on siis arvatakse nagu kõik mingis oma kategoorias nagu kõige parem oled. Aga jah, ütleme, et see ei pruugi tingimata olla see, et kuidas seda välismaal on ilus kohvik, tegin siia samasuguse ja nii edasi, et ütleme seal natuke nagu selline teine teema, et seal taga võib olla ka see, et. Tegid midagi uudset? Ta küll ei ole nagu defineeritud kuidagi, aga noh, tegemist ikkagi nagu sellise eriala edasiviimisega, et sa nagu tõid siia kultuuriruumi midagi, mis oli nagu mingi samm edasi, et ehk siis tegemist on areneva erialaga ja noh ja ja ühesõnaga, ta on ikkagi selles mõttes tunnustust. Aga mis need moesuunad või trendid näiteks praegu on, mis, eks neid ilmselt on nagu erinevaid. Lugedes siin igasuguseid koduajakirju, siis käib kogu aeg läbi näiteks selline märksõna nagu skandjana skandinaavia Liketi. Eestlased armastavad nagu oma kodusid, aga skandinaavialikust need sisustada. Aga kui nüüd professionaalse pilguga vaadata, et mida, mida sise arhitektid ise peavad praegu selliseks suunaks, kuhu nad tahavad liikuda? Seal on mingid asjad, sul, see on natuke nagu selline asi, et kuidas keegi, et ütleme, noh ma ei tea, siin võib olla ka see inimesed jõuavad oma mingitesse loomingupunktidesse. Ma ei tea, meie büroos tegime mingi hetk selliseid natuke teravama joonega geomeetriliselt nurgelisi asju, siis avastasime, et viis aastat tagasi tegid meid, et äkki teised ja siis enam ei teinud neid keegi jälle, et noh, et, et see ei tähenda seda, et meie peaks tegemise ära lõpetama tingimata. Et või keegi teine alustama nende tegemist. Et siin on jah, ühesõnaga, et ega neid suundi noh, õnneks on täitsa ruumi kõigele ei, peaaegu kõigele. Et siin on nagu valikuvõimalust ja tegemisi ja ütleme sinuga nagu oluline vahet, mis on kui vaadata nagu sisearhitektuuritraditsiooni. Et meil praegu on aeg, kus on väga palju sellist nagu meediakajastust ja väga palju ütleme nagu just seda kodude tegemist, et ütleme nagu sellisest pikemas ajaloolises tagasivaates on see sisearhitektuur nagu, kui laiem mõiste on nagu tegelikult. Ta puudutas küll kui ta seda elamise viise, aga see oli pigem selliste nagu näituste ja ja selliste teooriate tasemel, kuna lihtsalt keegi väga ju ei noh, nõukogude ajal ju ei kes ikka kodus mingit sisearhitektuuri nii väga tegijana. Mingit trendid ja olid, võtame näiteks kas või seesama suurte suurte nende seinakappide mood näiteks nõukogude ajal, et noh, see oli ju miski, mis võib-olla valikuvõimalus poes oli väike, aga see oli kahtlemata üks mood, mille ju tegelikult sisearhitektid nii-öelda peale surus. Noh, teistpidi, aga tegemist oli siukse väga funktsionaalse asjaga seoses paneelmajade ehitamisega oli see suurepärane viis sinnasamasse kohta ära paigutada funktsionaalsel viisil siis oma kõikvõimalik tava. Et noh, aga ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, oli see, et traditsioonilised sisarid tegelased nagu avaliku ruumiga ja noh, et oli ja noh, nii ka praegu ja vahetevahel on ka see, et küsitakse, on ka minu käest küsitud näiteks miks seda eriala on, et ma saan oma kodu nagu ka isetehtud, et ajakirja lahti ja nii edasi, aga, aga noh, tihtipeale nagu ei saadagi aru, et see sisearhitektuur on just see noh, ma ei tea, balti jaama tunnelis on ka Sisearhitektuur igas lennujaamas, bussijaamas, kus iganes, et vahest seda ei ole teinud sisearhitekt. Ma arvan, et balti jaama tunnelis siis, kes iganes määras selle, milline see välja näeb, aga keegi ikkagi mõtles, otsustas ja ütles, et see keskkond, kus need inimesed liiguvad, on nüüd just selline. Selle mõtlemise koha pealt ma nüüd ei oleks kindel, aga. Ei noh, ütleme niimoodi, et kas ta nüüd selle hästi või halvasti mõtlesime, teine asi, aga noh, keegi nagu pidi mingeid otsuseid vastu võtma, selles osas on ju et noh, nagu see see inimeste ümbritsev ruum on nagu igal pool ümberringi ja, ja noh, on selleks et ta ei pea, siin ongi see vahet ei pea tingimata ilus olema, ta ei pea tingimata meeldida, aga noh, keegi nagu on tegeleda Aga see viibki kohe ju selleni, et tegu on väga moetundliku erialaga, mis ühtlasi tähendab seda, et väga kiiresti ajas muutuv, aga kui ma loen siitsamast sirbist intervjuud kahe tänavuse võitja, aga need on siis rahvusarhiivi Noora majas ise kujunduse sisearhitektuuriga tegelenud Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla siis Andrea Tamm sirbist küsibki, et selle kohta, et et kuidas on selliste lahendustega, mis on mõeldud näiteks ainult pooleks aastaks. Nimelt nemad võitsid Euroopa Liidu, Eesti eesistumise ruumilise töökeskkonnaprojekti, Kultuurikatlas käib konkreetsemalt jutt ja siis nad räägivad ka sellest, et see on mingis mõttes ju väga tore, kui miski on ajaliselt väga lühikeseks ajaks mõeldud kestma poolest aastast et siis annab ühest küljest võimalusi, aga teisest küljest ikkagi tekitab küsimusi nagu näiteks see, et pool aastat on piisavalt pikk aeg, et selleks välja valitud toolid peavad siiski vastupidavad olema ja ei lagune ühe istumisega ära. Et kuidas selle ajalise ajatu vahega on, et kas võib nii öelda, et sisearhitekti töö kipub olema veelgi lühemaajalisem kui arhitektide. Võib nii olla, aga see nagu taaskord Nagu natuke nagu sõltuv ütleme, mingis traditsioonis on see, et kui on arhitekt, ütleme näiteks avalikku hoonet seal kõrval on sisalikud, kes suudab oma tööd hästi teha, et siis tegelikult see sisearhitektuur on justkui selline homogeenne osa sellest tervikust, et noh, kahtlemata jah, seal mingit vaipa vahetatakse ja ja noh, nagu toimub värskendus, aga samamoodi vahetatakse mujal fassaadiplaati on ju ütleme ja noh, värvitakse midagi üle. Et eksid mingites versioonidest ja siis siiski kestab. Aga ta kestabki tegelikult ainult nagu nendes viisidest, kus ta on nagu arhitektuuri homogeenne osa. Et siis nendes ütleme, igasugustes moeasjades on, ongi pigem see, et tal on mingi selge selline välp, et ütleme kõige, ma ei tea, maalähedasem tajutav on ehk üks mingi kohvik, et noh, üks hetk, iga kohvik tahab sellist mingit uut nägu saada, onju. Ja, ja noh, samamoodi on igasuguseid erinevaid siuksed, installatsioonid, projektid, et noh, tuues ma ei tea, meenub siin arhitektuuri valdkonnas, aga näiteks oli see põhuteater oli ju selgelt tehtud nõu mingiks siukseks mingiks perioodiks, et see isegi veel nagu see periood nagu natuke vist pikenes, kui ma mäletan, aga noh, põhimõtteliselt tegemist on siukse ajutise installatsiooniga. Aga nagu ma arvan, et siin taga on nagu üks asi, mis on selline nagu mõtteviisi, kui mingi koht saab valmis, siis ta tihtipeale hakkame elama oma elu. Et noh, ma mäletan, kunagi tegime mingisugust spordihalli, kes oli, kuidagi oli kogu aeg tunne, et see on nüüd nagu kuidagi oled ise seotud seal, seisad seal platsi peale käega kuidas ikka, mida ehitada ja mismoodi ja mis saab ja see, et kui oli avamine ja 2000 lastele esimest korda seal majas sees siis sai nagu väga selgelt aru, et see ei ole nüüd nagu enda endaga enam nagu seotud kuidagi, et tegemist on kohaga, mis hakkas nagu oma elu elama ja ütleme, selles mõttes, et ega kui ta siis hakkab oma elu elama, et siis, kui ta oma selle eluaja nagu ära elab, et ega sellest nagu tingimata nagu hullu ei ole, sellepärast kuidagi halvem või parem on, et tal on mingi oma roll ja noh, see on siis, Ta valmides saigi ju kellelegi kellelegi teisele ja see hetk siis, kui nemad on selle nagu ära kasutanud, et äkki ta siis ongi juba moraalselt vananenud, et noh, see ei ole nagu traagilist. Ja no tegelikult ma olen ise muuseumis kokku puutunud päris palju sellega, et me teeme ju ka näitusi ja ja on niisugune liigitus, et on ajutine näituse püsinäitus, aga tegelikult on ka see püsinäituse ajutine hiljemalt noh, vähemalt 10 aasta tagant. Tegelikult peaksid näitused, oma muuseumid oma püsinäitusi ka vahetama. Mina võin, segan vahele, aga ma võin istuma väga hea näite sellest, et kuidas oli, just tegi meeste muuseumit, mis siin värskelt avati ja oli selline skeemide paikapanemine, pikk on siis mingid erinevad perioodid, millele meeskond oli ju selline, et kõigepealt on arhitekt, kes tegi siis hoonest kontseptsiooni, seal alad, kuidas kõik on siis olime sisearhitekt ehk siis noh, meie büroo sellele tuli järgi siis näituse kujundus ja siis tuli järgi muuseumi endopersonal, kes tegi veel nagu organiseeris neid ajutisi näitusi ja siis me üritasime seda eluiga nagu määratleda, et meil on maja eluiga, siis meil on nagu selle sisearhitektuurieluiga milleks on siis ütleme, see saal üldiselt noh, kus on, ma ei tea, seinade valgustus ja nii edasi siis on püsinäitus, mis on veel mingi elu ja siis olid need ajutised näitused, mis olid siis veel väiksem. Aga et noh, et seda nüüd kõiki nagu ka konteksti panna, et tegelikult tähenduses näiteks seda, et muuseumis tuli sisearhitektuur erakordselt tagasihoidlik ja seda oli väga raske mõelda, kas seal üldse peaks midagi olema, et lihtsalt selleks, et tema, see ealisus peaks nagu olema selline nagu erakordselt pikk. Aga ma arvan, et see annab ka väga erinevate tööülesanded, teadmine, kui pikaks ajaks sa teed seda, et ma arvan, et näiteks igasugused sellised Kaalukamad asjandus võiksid kauem kestma, mõeldakse rohkem läbi, neid tehakse palju rahulikumalt, nendel ongi, neil ei ole selliseid eriskummaliseks sisse kuskil on ja samas on see, et keegi teid, näituse või taaskord elust enesest mingeid kohvikuid või siukseid kiirekaubandusega seotud asja, et siis need on tavaliselt palju nagu julgemata, reipama ja nendes nagu tehaksegi siukseid asju, mis praegu ongi tore ja natukese aja pärast ongi juba läinud. Noh, sageli need lühiajalised näitused tegelikult ka saavad tihti väga kihvtid kujundusele, siis on õudselt kahju, neid mahavõtmise aeti lühikeseks, jääb aga Seal on paratamatu aga kuulamine, tahe peale midagi, see ei ole päris muusika, vaid kuulame midagi, mis, mille kohta ma küsingi, et kas see on ka sisearhitektuur või on see midagi muud. Nimelt kuulame Kiva ja Martin Kikase rahvusarhiivi peahoone jaoks loodud generatiivsed heliteost, see on siis audioseade, mis ongi integreeritud just arhiivihoone jaoks. Selle pealkiri on lugulaul ning autorite sõnul lähtub selle harmoonia Q ja siiruse asukohast arhiivi suhtes. Ja meie kuulame sellest isenesest 15 minutiga sellisest ja noh, nii-öelda muutuvast heliteosest ühte, umbes kolmeminutilist lõiku siinkohal suur tänu Kivale, kes kiirelt reageeris ja selle mulle saatis. Ja, ja siis ehk saame mõtteid vahetada ka selle üle, mida me just kuulsime. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline sisearhitekt Pille Lausmäe. Kuulasime just praegu Kiva ja Martin Kikase lugulaulu, mis on rahvusarhiivi hoone Noora heaks loodud generatiivne heliteos, nagu selle autorid ise seda nimetavad. Ja see on siis selline ämbjanud audioseade, ma ei teagi, kas see on päris muusika või on see midagi muud. Aga nüüd ma lihtsalt küsin, et kas see on, kas on siis heliarhitektuur või kas see on miski, mis käib sisearhitektuuri juurde. Ja, ja kuidas on selle ajalise ajaliku suhtega? Mina arvan, et kõige lihtsam on võib-olla see, et muusikateose ajaline ajatus, suhe, see on tegelikult selline omaette huvitav mõttekoht, et et ma usuks, et muusikateosel on võib-olla nagu pikema Välbaline kui arhitektuur isegi või nii edasi, aga iseenesest on helide heliteosel on, ütleme, interjööri mõttes on nagu väga suur haakuvus. Iseenesest on väga positiivne tendents akus nagu ka välja toodud ja nagu rakendatud. Et kuidas öelda, ruum mängib ju inimese emotsioonidega suurel määral, kuidas keegi tunnetabki tajub nii edasi, aga heli ju tegelikult samamoodi ja kui need nagu õnnestub ühildada, et nad justkui teenijad sarnast eesmärk või täiendavad teineteist, et noh, mis iseenesest on ju loogiline mõtteviise, olgugi, et seda nii väga palju ei ole kasutatud vähemalt teadlikult mitte. Et ma arvan, et ta on selline. Ta, nad on omal kohal toimima koos, et noh, mina oskan öelda niipalju, et ütleme, sisearhitektuuri tihtipeale luuakse väga palju muusikaga koos. Et ja noh, et nagu tõeliselt nagu elatakse, sisse elatakse läbi mingeid emotsioone, mida tekitab muusika. Ja sellest lõpuks rajatakse mingeid siis ehitisi, et lõpuks seda ei pruugi välja paista, aga siin on nagu positiivne see, et see on toodud nagu seda kuskilt seinte vahelt välja niimoodi lõpptarbijani. Aga kui kujutada nüüd ette seda, et, et kas sellest samast töökeskkonnas, kus lood midagi paned, klapid pähe, siis tegelikult ju see muusika mõjub, ongi sisearhi arhitektuuriline element, sest ta tekitab ju nähtamatu seina. Ta eraldab sind ju ülejäänud ruumist, et et võib olla võib-olla muusikat saab kasutada ka tegelikult sellise, nagu eraldus mingisugusegi eraldajana. Jah, kindlasti saab ja, ja teine asi on see, et niimoodi tööd tehes on vahest võimalik. Kui muusika mõjutab iseenda, sellist emotsionaalset tasakaalu siis kuulates muusikat teatud ta või ütleme niimoodi, et on võimalik teada, et ma sooviksin enesest mingit sellist sellist emotsiooni teha, sellist sellist asja siis on võimalik teoorias otsida see otsida üles sobiv muusika, mis aitaks kaasa sellise emotsiooni tekkimisele, et noh jah, et. Et ma arvan, et see on selline väga hea haakuv asi ja mulle nagu meeldib, et see on nagu sellises mitte kommertskeskkonnas reaalselt kasutusel. Aga ma tahtsin selle eraldatuse ja mitte eraldatuse kohta veel seda küsida, et vahepeal läksid ju vägagi moodi avatud kontorid ja kõik sellised suured avatud ruumid, et et nüüd mulle tundub, et on natuke tagasi jälle mindud, et kuskil suures kontoris, kus ma hiljuti käisin, oli, oli väga toredasti, mul jäi silma, oli sinna sisse toodud selline vanasti tänava peal olnud telefoniaparaat, kuhu siis inimesed saavad oma mobiilikõnesid minna tegema, sest et kui kõik kogu aeg avatud, salongi lärm ümberringi või sa ei saagi nagu mingit nagu eraldatust vajavaid kõnesid pidada, samuti näete kõrgete lenidega tugitoolid ja, ja, või seljatugedega tugitoolid, et see kõik tegelikult ju natukene liigub sinna eraldatuse juurde tagasi või kuidas? Noh, eks siin on, tihtipeale juhtub sisearhitektuuriga, nii nagu nagu ka sellest, Ma ei tea, kui me läksime kodudest ja leidsin, et mis ajakirjast näha on tulevad mingid erinevad nagu moevoolud ja need moevoolud on, siis nad on hetkel hästi mingil hetkel väga sellised väga igale poole ulatuvad ja, ja neid on hästi palju näha. Aga noh, mingi aja pärast, see nagu taandub selliseks üheks võimaluseks teistest, et ütleme, selles mõttes ma arvan, et need avatud kontorid niimoodi üleüldiselt ei kerki esile ega taanduvaid nendest on pigem saanud suurest vaimustusest on saanud nagu üks võimalustest ja, ja ütleme, et lihtsalt see ja seda vaimustust tihtipeale veavad tegelikult tarbijad mitte üldse nagu tegijaid, erinevate asjade puhul. Jaa, sellest saab üks võimalus samamoodi ma tean, et praegu on näiteks suur selline taaskord nagu tarbijate suur moevool on see jagatud töökoha küsimus, et noh, näiteks büroos ei ole inimesel oma lauda ja nii edasi, et ma olen üsna veendunud, et see täpselt samamoodi mingi hetk sellest saab nagu üks võimalustest. Aga et noh, mis nagu puudutab neid igasuguseid väikseid eraldamis kohta, et eks ta selles mõttes on selline funktsionaalne areng sellest kõigest, et. Kuidas öelda, avatud kontorid on omad võlud ilmselt need, kes seal peavad need, kes seal viibivad, on ka nagu saavad aru, et nendel on ka omad miinused ja siis on samas nagu noh, tekitatud need eraldamis, kohad selleks, et võtta nii ühest kui teisest maailmast midagi, et ütleme ka sõltub tööst ja tegevusest, aga noh, oletame niisugune keskmine avatud kontoriinimene, et noh, näiteks on tal seal mõnus, näed teisi ja õhk liigub avar ja nii edasi, aga samas noh, mingid toimingud ikkagi peaksid olema noh, omaette, et noh, nende jaoks mingid võimalused loodud. Aga tarbija võib igasuguseid asju tahta, aga sisearhitekt peab samal ajal olema kursis ka näiteks kõikvõimalike seaduste ja regulatsioonidega, näiteks mis puudutavad töötervishoidu. Ta ja Sisearhitekt tegelikult on. Nagu ei järgiks või järgib vähemalt sellise hea tava kohaselt. Ja ka ütleme, sellise kutse-eetika ja kutse meil on isegi kutsestandard ja nii edasi, et selle järgi on seal terve rida asju alates sellest põrandad ei libise piiretesti kuku alla noh, igasuguseid asju. Ma ei tea eriti jõuliselt on igasugused ootused näiteks lastega seotud asutustele. Aga samamoodi see on ka nagu töökeskkonnas on seal samuti jah, valgustus on üks neid asju. Kuna paljuski nagu sisearhitekt suhtleb hästi erinevate teiste, ütleme asjade tegijatega, ütleme mingisugusest inseneriks valgustust jõudnud, teevad ja nii edasi, et ma julgen öelda, et näiteks valgustus on selline asi, mis käib käsikäes, siis noh, nende ütleme meie jaoks eri osade projekteerijatega, siis teiste osapooltega, aga põhimõtteliselt jah, nii on, et on rida asju, mis on kuidagi vaja jälgida ja siis ka nagu leida lahendused, et teha midagi omapärast nende piirangute raames. Aga kui palju üldse tehakse? Mulle tundub, et tehakse ikkagi ju selliseid inimese ruumilise käitumise uuringuid ja jälgimised, kui palju sisearhitektid ennast sellega kurssi viivad ja kui oluliseks nad seda peavad või, või pigem on ikkagi arhitekt see, kes suunab inimese liikumist, mitte ei katsu arvestada nüüd seda, et neid nii-öelda sipelgaradu Ütleme noh, nii ja naa, eks arhitektil ütleme niimoodi, et kui me räägime valdavalt see toimub ikkagi nagu suuremates ettevõtmistes, et ühes väikses kontoris, et mis seal ikka suunab, kõik saavad aru, kus on välisukse, kus nad olid teel. Et aga, aga suuremates ehitistes jah, paratamatult nagu arhitektuur, pigem me oleme suured jooned paika. Et selles mõttes sisearhitektid kindlasti nagu hoiavad kursis, teavad ja mõtlevad selle peale, aga ütleme niimoodi, et kui on hea koostöö näiteks arhitektiga, siis loomulikult on seal kõigil oma selline, kuidas öelda, sõnaõigus ja nagu oodatud mõtisklused sellel teemal. Aga jah, ühesõnaga see on selline kindlasti hoitakse kursis, kindlasti tegeletakse ja noh, näiteks ütleme rohkem võib-olla sellist nagu mõtisklemist sellel teemal on kui ikkagi noh, näiteks haridusharidust omandades tegeletakse nagu oluliselt rohkem selle peale sellega mõtlemise, selle peale teadlikult mõtlemisega. Samas ma arvan, et ka tegutsevad sisearhitektid vahest võib-olla lihtsalt ei teadvusta nii väga, et nad nüüd parajasti nüüd mõtlesid selle peale kangesti, et seal nagu üks töö osa on kogu aeg nagu tähele panna vaikselt, mis toimub ja, ja kuidas asjad võiks areneda ja nii edasi. Aga kui palju see on teadus ja kui palju kunst? See on hea küsimus. Ma arvan, et see on üks selline päris suur žongleerimine, et justkui ja see ongi tegelikult rääkides nendest Eeesseli preemiatest ja nii edasi, et seal on ka nagu ma arvan, et üks hea sisearhitekt on see, et kes on suutnud oma sellest teaduse ütleme, piirangust selles mõttes piirangust eksis teooriast, kuidas asjad peaks käima, kuidas on hea nagu suutnud siis ka nagu teha kunstipärase asja eest, siis noh, nagu kuidagi need kaks asja kokku viia. Et see on ka, see on nagu selline noh, me võime rääkida nagu teadusest, aga siiasamasse konteksti võib ju panna ka. Hetk tagasi rääkisime ohutu, sest et mingisugused ohutuse seatud küsimused, et mingis vormis sead endale mingit nagu piirid, et kuidas nagu midagi peaks tegema. Noh ja siis, et siis kas sa suudad sinna sellest nagu kunstiga teha või siis noh jah, see on selline, et mõlemad on justkui vaja, et head asja saada. Aga kuidas meil siis Eestis üldse lood on sellega, et kui, kui tasemel meie sisearhitektuur on? Ma arvan, et Eestis on väga noh, nagu ma siin päris alguses mainisin, et Eestis on üsna selline unikaalne olukord, ütleme laia maailma mõistes, et siin on sisearhitektil selline nagu reaalselt Ta reaalset keskkonda loob roll, et ütleme, Sisearhitekt tippkompetents on reaalselt ikkagi nagu mitte ainult kaunistada, vaid nagu reaalselt nagu luua neid keskkond. Et siis siis ta on üsna tasemel ja see on ka samas need noh, ka see Sisearhitektide liit tegeleb jõuliselt sellega, et need nagu ikkagi nagu teadvustada juurutada ja ise aru saada, et meil on selline nagu noh, selline positsioon, et noh, paljuski on ju aegade jooksul inimesed tegutsevad ikka ühes liinis ja alati on nii olnud ja, ja noh, nii käib, onju aga ütleme, mingi hetk tuleb arusaama, et võib-olla mujal maailmas nii ei ole ja siis tekib ka küsimus, et kas see, mis meil on, on see väärtus või ei ole. Ja noh, ütleme siis noh, et, et me oleme selles mõttes tegutsev sisearhitekt kond on nagu üsna üsna heas olukorras. Samas on nüüd ütleme selline hariduse poole pealt, et ütleme, kunstiakadeemia võtab asju nagu jälle nagu üritab aina rohkem teoreetilsemat ette võtta, mis on nagu taaskord nagu hea, kuna, kuna ta nagu rikastab seda olemasolevat baasi ja noh, eks sealgi käivad need sellised tasakaaluotsimised, et noh, et et kui palju ta peaks olema, nii nagu nii nagu mujal, kui palju ta peaks olema, nii nagu arhitektuuris kui palju ta peaks nii palju olema nagu meie traditsioon on ja, ja noh, et eks seal on palju erinevaid arvamusi ja selline jõuline konsensuse leidmine käib, aga noh, selles mõttes on tegemist nagu üdini positiivsete arengutega ja, ja ütleme, sellise hea seisuga osuks. Paljudes teistes kohtades. Võib-olla leiab häid arhitekti, kes teevad nagu sisearhitektuuri hästi oma nagu ettevõtmistele, aga et tingimata ei ole noh, ühesõnaga tingimata selliseid nagu häid sisearhitekte, kes nagunii sellises suuri ampse võtavad tingimata mujal, ei pruugi nagu väga olla. Eaga Leonhard Lapin sellest akadeemias kirjutatud artiklis ütleb siin, et et arhitektuur on ikkagi, ongi kõigepealt ruumi kunst ja et tema meelest on tõsiasi, et isegi paljude arhitektide teadvusta ruumilise mõtlemise tähtsust ja tavakodanikud tajuvad seda veelgi vähem. Et ma tsiteerin siit tema lauset, muusikalist kuulmist valdavad paljud inimesed, aga ruumilist mõtlemist, vähesed. Seda tuleb õppida. Eriti kui ei praktiseerita mitte lihtsalt esitamist, vaid esituskunsti. Ja see on õige see iseenesest et jah, tema on ju ka mingis mõttes selliseid mõtestanud ja väga palju aegade jooksul neid, kes, mis kus ja noh, kahtlemata ka neid valupunkte nagu üles leidnud, mida ta siin ju selgelt ka nagu teeb ja annab selle kritiseerides ilmselt mingit osa sellest suundadest, mis toimub. Ja mulle meeldis väga see, et ta ütleb, et millegipärast peetakse inimeste linnas alati nagu mingiks tehniliseks nähtuseks kui tegelikult inimene linnas on kõige ehedam looduslik nähe, et räägime loodusetoomisest linna, et siis inimene ise on esimene looduslik nähe. Aga ma tahtsin veel lõpuks küsida seda ka, et kuidas meie sisearhitektide looming rahvusvaheliselt siis ikkagi paistab, et hea küll, meil on siin hea hariduse, hea teoreetiline ettevalmistus, aga kas seda, mida meie sisearhitektid teevad, märgatakse ka väljaspool, kas see pakub huvi ka näiteks välistellijad? Ma arvan, et see, kas ta pakub huvi nüüd välistellijatele või mitte, on selline nagu noh, kuidas öelda, selline oluline küsimus on, on ikka selles suhtes seega see, kui palju nagu On nõnda öelda välistellimusi või toimub reaalne sisearhitektuuri eksport on nagu ma arvan, et kindlasti ühte teist on, aga ma arvan, et see on ka üsna individuaalne, et kuidas kellelegi natuke vaata et selline nagu äriline küsimus on ju. Aga samas need, ütleme, nende mõtete eksport, et seda ju ikkagi nagu on ja mitte isegi vähe, et seda nii arhitektuuri kui sisearhitektuuri kui ka disaini valdkondades ja et on nii mõnigi kord on üllatuslikult sellises mikroskoopilise suurusega Eestis toimunud midagi, mis ületab uudisekünnise mujal. Et noh ja, ja noh, eks riigid on erinevad, mõned on kindlasti edumeelsemad, on sellised sõlmpunktid, kus toimub rohkem asju, aga samas on ka kohti, kus on noh ma ei tea. Ma mäletan, minu kolleeg, itaallasest sõber, kes oli eluunistus, saaks midagi moodsat teha kunagi. Noh, et nagu selles mõttes Eestis on nagu selline nagu tore tore võimalus. Ja siin on taustaks ka see, et Eestis ju väga palju ehitatakse. Et pallides nagu sellistes, nagu vanemates riikides on see ehitustegevus ei ole nii intensiivne ja see on ka mingis mõttes see, mis on andnud meie seltskondadele, kes on osanud sellest kinni hoida, ei võta, andnud ta nagu võimet nagu luua, et noh, kahtlemata on sul ruumi looja, on sul vaja partnerit, seda, kes see, kes üldse nagu tahaks seda ruumi saada mingil põhjusel on ju, et noh, et nagu siin on väga palju seda olnud väga palju on siin nagu uut ja tehakse ja see annab väga palju nagu tööd, et noh ja siis, kui tehakse palju tööd ju siis, kui kui mujalt maailmast ikkagi püüab tähelepanu vahetevahel, ju siis on ka nagu maailma kontekstis okeilt tehtud või vähemalt uudistekünnist ületavalt, et noh mis ei ole Eesti suuruse mõttes minu meelest enesestmõistetav. Aga selle positiivse noodiga lõpetamegi suur tänu sisearhitekt Pille Lausmäe selle jutuajamise eest, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios ka saate kaassaatejuht Maarja Vaino ning kuulmiseni.