Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada, kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere. Tere. Ja meiega täna folklorist ja raamatuloomad eestlaste elus ja folklooris autor Marju Kõivupuu. Tere. Tere. Seega ilmselt saavad raadiokuulajad kõik aru, et peagi hakkame rääkima loomade rollist eestlaste elus nüüd ja minevikus, kuidas need asjad on muutunud, mis on jäänud. Mis aga on võib-olla tänapäeval täiesti võõristav, aga nagu ikka, vaatame kõigepealt, et mida pakkuda kultuuriajakirjandusel ja minu ees on siin laual lahti sirp kust ma millegipärast hakkasin hommikul kohe vaatama just neid kõige pikemaid lugusid, nii et nüüd ma pean rääkima lugudest, mida meile läbi lugenud, sest et ma hakkasin neid vaatama, avastasin, et on huvitav, aga näed, veel pole aega lugeda. No kõigepealt ma julgen soovitada intervjuud Eesti Kirjanike Liidu viimase romaanivõistluse võitja Vahur Afanasjeviga, kelle mahukas teose Serafirma ja Bogdan äsja ilmus ja Pille-Riin larme viib Vahur Afanasjevi selle raamaturadadele Peipsi veerele. Ja see on üks selline vahva intervjuu, mis on natukene tõesti selline retkemine metsas. Ja natukene raamatu jutt, siit tuleb kahjuks katkenud ette lugeda. Pillerin lärm küsib. Nüüd on küll üks väga imelik surnud loom, tee peal midagi mutti ja hiire vahepealset. Vahur Afanasjev vastab. Siin leidub palju imelikke asju. Ja siis veel lugesin Pille-Riin Purje pikka lugu, kus ta võtab ette arvustada Uku Uusbergi lavastatud Eesti Draamateatri Ivanovi, mis põhineb Tšehhovil. Käisin isegi vaatamas, on väga vahva ja liigutav ja kihvtilt tehtud. Lavastus ja Pille-Riin Purje võtab selle üsna detailselt siin ette. Nii et kes selle loo läbi loeb, saab üsna hea ettekujutuse, mis laval toimub ja kuidas seal toimub ja tegelikult on Sirpis veel palju põnevat. Siin on jutuga zombidest, aga ma ei leia selle kohta nüüd enam üles. Ja siin on veel päris mitu muud pikemat raamatut, too lugu ka nii et tõesti üsna palju erinevat põnevat ja, ja sama häda, mis sirbiga tabas mind ka Õpetajate lehte vaadates, sest et siin sattusin samuti pikemaid lugusid lugema. Õpetajate lehes on, võiks öelda isegi lauamängu eri siin kohe üle mitme külje pikemaid ja lühemaid lugusid lauamängudest. Din Leis, kes on defineeritud pühendunud lauamängusõbrana, kirjutab uuematest ja võiks öelda olulisematest lauamängudest terve küljese artikli. Samuti on siin muidugi Õpetajate lehele omaselt kirjutatud sellest, mida saavad lauamängud õpetada. Õpetaja, tõlkija Marek Ta Pedak kirjutab õppi mängides lapsed armastavad mängida ja siin on erinevatest lauamängudest juttu ja on teisigi lauamängulugusid. Ja veel juhin tähelepanu ka õpetajate lehe viimasele küljele, kus kirjutab kaarina Rein, kes meie kuulajatest veel mäletab, siis, 13. oktoobril oli ta ka saatekülaline ja rääkis Kreeka kirjandusest ja vanakreeka keelest ja kaarina. Rein kirjutab siingi samast asjast. Artikkel püüti ja see õpiraha on pühendatud ajakirja vikerkaar üheksandale numbrile ja Tartu Ülikooli kreeka keeleõppejõule Jaan Undile, kelle sünnist möödus seitsmendal novembril 70 aastat. Ka väga põnev ja hariv lugemine, aga Maarja, sinul on seal ka erinevaid asju ees. Nii no kuna jutt oligi vikerkaarest, siis võib olla märgiks ära, et ilmunud on uus vikerkaart mis tundub mulle, et seekord küll ma ei näe, et oleks otseselt sellist alapealkirja pandud, aga teema on selgelt euroop. Et siin võib kohe järjest loetleda pealkirju Tõnu Õnnepalu kirjutab euroop pappkool on väljavaade, ent Kalmo euroopal keemiateemadena veel Euroopa uuspoliitikat, Euroopa poliitika, Euroopa liit ja nii edasi, nii et selline väga Euroopa-keskne number tõenäoliselt päris palju põnevat lugemist, et siis olgu Vikerkaar ka soovitatud kohe sinna eelmise kreeka numbri otsa. Ja samamoodi on kultuuriajakirjadest ilmunud tuus akadeemia, mis samuti on väga sisukat lugemist tulvil. Alustades sellest, et Toomas Kiho kirjutab Tiibetist. Linnar Priimägi on selline tore ta pealkirjaga artikkel kolm surma. Mozart, Göte, Heda kaabler samuti. Ma ei ole seda jõudnud veel lugeda, aga tundus mulle põneva teemana eesti rahva rohtudena kasutatud kemikaalid. Ja samuti niisugune teema nagu juhtimisteadused, mis see on ja kuidas seda kõike rakendada ja kas ta üldse tegelikult on olemas ja tal on mingeid praktilisi väljundeid. Nii et need mõlemast kultuuriajakirjast, ma arvan, on päris palju põnevat ja harivat lugemist. Ja võib-olla lõpetuseks toon esile ka veel õpetajate lehestuse sellise artikli nagu Mare Kitsnik kokku kirjutatud, kuidas ma kogemata kokkuvõttevõistluse tuum võitsin. Et see oli mulle üllatus, et sellist asja nagu kokkuvõtte võistlus tehakse ja kui ma sellesse süvenesin tundus mulle, et see on tõesti üks väga vajalik vajalik võistlus, ei, vajalik oskus, sellepärast et nagu siin ka Öeldakse, et keeleoskus on midagi tunduvalt enamat kui komade panemine ja sõnade kokku-lahku kirjutamine. Kui su tekst on sisutu, ebaloogiline, pole täiuslikkust õigekirjast ju mingit kasu ja eks seda räägitakse ju kogu aeg. Et lapsed ei oska seoseid luua, et neil võib olla igasuguseidki kust iganes saadud tohutul hulgal tarkusi, aga seoste loomise oskus on kehv ja kokkuvõte lühikese konkreetse kokkuvõtte kirjutamine eeldab seda, et sa suudad need seosed luua, need hästi sõnastada? Jah, niisugune huvitav, huvitav võistlus on, mida tuleks ilmselt rohkemgi teha. No nii lugemist kui palju, aga meie läheme kohe edasi põhiteemaga. Vasar. Ja jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline Marju Kõivupuu kelle sulest ilmus tänavu raamata loomad eestlaste elus ja folklooris. Täna hommikul tulimul kohe meelde see fraas, mida ilmselt kõik eestlased on kuulnud, et loomad elutoas ja see on pärit ju sellisest klassikalisest komöödiast, nagu siin me oleme ja ma hakkasin selle peale mõtlema, et mulle tundub, et sa iseloomustab päris hästi just toona ühiskonnas alanud või toimunud murrangut, mis praeguseks on kindlasti juba läbi saanud kus suhtumine loomadesse oli väga kahetine, kus eksisteeris tõesti veel selline talu perelik suhtumine, kus loomad olid mingis mõttes majapidamise integraalne osa ja kus samal ajal oli juba alanud selline lemmikloomade nunnutamise kultuur, kus loomad olid midagi muud, kus loomad peaksid olema rohkem nagu sellised nunnud ja puhtad esemed ja oleks tore, kui nad ei haiseks ja kui nad elutoas on, siis ainult juhul, kui nad on pisikesed ja karvased ja pehmete käppadega ega mitte sõrgadega. Jah, tegelikult on sul üsna paljuski õigused, et see film on kuskil 60.-te lõpust, aga sellel ajal tuli veel ette seda, et mõnedes maakohtades see meie vana hea rehetare oli modernsel kujul veel täiesti kasutusel ja nii ka selles filmis, et ühes otsas elasid inimesed ja näiliselt viisakast uksest väljudes võisid sa kogemata sattuda lauta. Aga hoolimata sellest, et meie tänases linnalise skulptuuris ma võiks öelda, et lemmikloomade pidamine ja selle ümber kõik nii-öelda Chirculeeriv ringlev kaasnev on täiesti omaette majandusharu, et mitte enamat öelda on maakohtades ääremaadel ikka veel niimoodi, et ka minugi käest on küsitud, et noh, et me linnas oleme ikka hästi makstud ja meil on palju raha, et et sa ostad kassitoit ja üldse lemmiklooma toitu ja käid arsti juures ja kiibid ja ühesõnaga, et milliseid summasid me kulutame selleks, et kedagi nunnutada. Ja teisalt on muidugi selline ühiskonna valupunktide puhul rõhutatakse sageli sedagi, et nii mõnigi vanur või laps elab oluliselt kehvemini meie ühiskonnas kui mõni nii-öelda väga ära hoitud lemmikloom, kellel on peaaegu kõik olemas ja enamgi veel. Aga noh, seda, et külakohas koera kassi alati tuppa ei lasta ja öeldakse, et looma kohtan ikka laudas. See on mulle täitsa tuttav veel ka tänasel päeval. Lemmikloomad kui sellised on üldse üsna hiline nähtusega, tavaliselt ju suurem osa loomi puhtpraktilistele vajadustele inimeste juurde. Hiljutises horisondis just kirjutati koera ajaloost ja seal oli üks selline huvitav fakt, et et kui inimene, kui koera kohta võib öelda, et inimene kodustas koerad, siis kas koduste sellest isestatel tallel inimene kasulik kui inimesel, kas, aga nad ei olnud ju ürginimestel, nad ei olnud nagu sellised lemmikloomad, vaid praktiline vajadus. No see on ikka jah selline sümbioos v kooslus, sellepärast et, et eks kass ja koer said niimoodi rõõmsalt, et inimese käest teatavaid hüvesid olid kasulikud, et, et see on selline omalaadne bartertehing. Sest, aga noh, tänapäeval ju ka Me otsime lemmikloomadele tegelikult või üldse kui nii-öelda koertele hobustele, kellel onu talupojaühiskonna sama funktsioon otsime uusi rakendusi. Võib-olla veel 10 15 aastat tagasi me ei olnud kuulnud hipoteraapias või näiteks lugemiskoertest, eks ole. Kui meie vanaemadele rääkida, et raamatukogus on koer, kellele laps saab ette lugeda, siis ma arvan, et et see võib tekitada arvukalt, küsiti küsimusi. Aga samamoodi näiteks hüpokoerad või mõned teised koerad, kes aitavad, aitavad neid inimesi, kelle tervishoiu vajab rohkem tähelepanu või kes avalikus ruumis vajavad abi. Et vastavalt sellele, kuidas ühiskond muutub vastavalt sellele, me otsime ka loomadele mingisuguseid rolle oma elus ja ilmselt on meil illusioon, et need rollid, mis loomadele omistame, et need on neile väga meeldivad või vähemalt olnud rahul. Aga see ongi ju selline huvitav ja kohati ka võiks öelda isegi kurb areng, eks, et kui mõelda loomaliikide arengu peale näiteks just sellised loomaliigid kes on aretatud mingi kindla funktsiooniga sisse funktsioon kipub kaduma ja siis katsutakse kuidagi neile, kas kunstlikult leida mingeid muid funktsioone, et kuidas sellise asjaga on. Minu meelest isegi see võib-olla ei ole minu jaoks nii tundlik teema, aga minu jaoks on tundlik teema on näiteks kas või võtame needsamad koerad, kellel on aretamise käigus kujunenud välja ühe või teistsugune välimus, olgu selleks siis sabade lõikamine või kõrvadega peerimine või veel midagi, või noh, näiteks need mille kohta folklooris öeldakse sellise natuke üle võlli naljaga avarii läbi teinud koerad ja kutsud, kellel nägu natukene natukene mõnusalt lömmis, kes ei saa hingata, kellel on mitmesugused muud terviseprobleemid ja siis mingil hetkel me mõtleme ümber ja leiame, et tegelikult ühesõnaga neid tõutunnuste, et neid tuleks nagu kuidagi muuta. Ta ei mõtle tegelikult, kuidas see koer nüüd oma sabaga toime tuleb või kuidas ta tuleb toime nii-öelda mingis teises rollis. Mulle nagu selline loomadega mängimine ei meeldi, et ma ei tea, mida taim tunneb, kuidas spreivärvidega üle lastakse või mida kaktus tunneb, kui talle kleebitakse õlg lilledest õied otsa, et ta nagu aksessuaar. Et aga, aga mulle nagu ütleme niimoodi, et tunduvalt rohkem. Võib-olla jah, on valus see, et kui me hakkame looma mingis suunas aretama mingitest oma niisugustest, ma ei oskagi öelda, mis, mis eesmärgid need on, noh, ala maailma kõige inetum, koer ja muud säärased. Et, et miks me, miks me seda teeme? Jaa, aga sellega seoses tulevad mulle meelde lapsepõlves loetud mitmed loomajutud ja, ja Richard Roht ja August Mälk ja kõik ja sellega seoses ma mäletan, et, et nende loomade puhul ju nende käitumine, nende motivatsioon oli väga inimlik, et nad mõtlesid ja käitusid väga sama samamoodi nagu inimesed ja võib-olla võib-olla see ongi inimestel alati nii tundunud, et ka kogu see lemmikloomades ja kõik mõõtsa provotseerid tegelikult oma inimlikud tunded nende lemmikloomade peale arvad, et loom tegelikult mõtleb praegu inimene, kuigi tegelikult ta ilmselgelt on loom. Mitte inimene ei, nelja kipub olema küll jah, et meie loomadele omistame inimlikke omadusi, et see antropo morfism on kuidagi nagu väga tunnuslike, Me kujutame ja samas on muidugi see, et, et ma näiteks noh, maal, kui ma mõtlen oma vanatädide peale, kes niimoodi vahel vaatas kassi ja mõtlesin. Aga näed, no kae, ta makas nagu imemine, et ühesõnaga, et loom peab ikka olema, et tal peab ikka olema mingisugused sellised tunnused, et kusagilt peab minema ikka see nii-öelda see puhas kartulivagu. Et selles vaos on ikka seesinane inimene, vot see teises Teises vaos on, siis on see loom, et noh, nagu talupojakultuurist, teisalt jälle tegelikult nagu loomadega teatavat distantsi on, on hoitud sellepärast et kes on nagu loomadega liiga lähedaselt või liiga hästi läbi saanud või kes on suhelnud ainult eelistanud näiteks pigem loomadega ja vähem inimestega, et nendel on hakatud siis külge pookida, aga väga mitmesuguseid isikuomadusi, mis ei ole olnud aktsepteeritavad, et see on jah, selline selline huvitav teema, kuigi samas tegelikult, mis see inimene ikka evolutsiooniliselt muud on kui üks loom, kelle, kes lihtsalt ei ole enam nii karvane Aga see suhe ju traditsioonilises kultuuris loomadesse ongi selline kahekkine. Ühest küljest tõesti loomad, põhimõtteliselt kõikides maailma religioonides võivad kanda mingisuguseid vaimseid printsiipe, aga teisest küljest inimesed ise võtavad ka loomadelt midagi üle, tahetakse saada loomade jõudu või kiirust või kavalust, mis on küll iseenesest ka jälle inimlikud kvaliteedid, mis on kantud ele loomadele, et neid siis hakata loomadelt inimestele tagasi kandma. See sirkuleerib janu, lõpptulemus on see, et kes siis on tootemloomad, tootemloomad on need loomad, kellest üks või teine inimsugu on harvanud, olevat ennast pärinevat, olgu see siis pead, loomad, veeloomad, aga näiteks ka taimed või midagi muud. Et me tegelikult tunneme nagu seda sugulust. Ja kui me vaatame näiteks kõige vanemaid loomajutte, mis inimkultuuris võiksid olla loomamuinasjutud, vähemalt muinasjutud, teoreetikud on nii väitnud siis ega seda looma kujutatakse seal üsna inimlikult, et ütleme, et kui ta läheb siis oma koopasse või kus ta elab heidab oma karvase kasuka seljast maha, siis ta käitub üldiselt ikkagi nii nagu inimene. Ja loomade kaudu me tegelikult oleme Lätanud inimesele ka moraali, eetikat, väärtusi oma omandades või, või tähendab omistades ühele või teisele loomale mingisuguseid negatiivseid omadusi, noh näiteks ütleme lapsele, et sa oled must nagu põrsas või, või ühesõnaga, mingisugusel loomal on mingid kindlad Teie isikuomadused, sa oled kaval nagu rebane, näiteks noh, Me võime neid näiteid hästi palju tuua. Et ega need suhted on sellised hästi mitmekihilised läbi põimunud nagu kassikangas. Et sõltub sellest mingist hetkest või vaatekohast või ajastust või kuidas. Praegu aktuaalsel mardipäeval ju, kui marti käiakse jooksmas ja pannakse ka kogu see kasukate selga panemine on ju ka tegelikult sellepärast, et pannakse endale looma nahk justkui ümber. No just, eks ole, kasukas, karu pidi selga, see vana keelepruuk mulle väga meeldib, et ühesõnaga karvad väljapoole, et see peab, võiks siis nagu sümboliseerida ürgset animaalselt viljakat jõudu poolt, eks ole, võib-olla mingi kaudne seos kindlasti mardi-kadri Santidel on kunagi eelkristliku aja hingede koduskäimiste tavadega, siin on kristlik kihistus, aga mõtlen, kindlasti on olemas selline nii-öelda maailma erinevate rahvaste usundites tav, selline loodusest ja loomadest tulev selline ürgne vägi, ürgne ürgne jõud, mis on, mis on ka sigivusmaagilise funktsiooniga. Aga kui me siis heidame pilgu sellele, et millised loomad ja millisel moel esinevad eestlaste folklooris, siis ilmselt ütleb see vähem loomade, aga rohkem meie enda kohta. Jah, meie enda kohta kindlasti, ütleb ta tegelikult rohkem või vähem varjatud kujule varasemaid sajandeid silmas pidades ka meie folkloori kogumise eesmärgi ja tulemuste kohta. Sest paraku nendelt inimestelt, kelle käe, kes on meie hulgast juba lahkunud, enam midagi lisa küsida ei saa. Ja me ei saa väita, et seda pole olnud, me saame väita seda, et seda võib-olla ei ole osatud küsida, ei ole taibatud küsida, aga meil on kõik see, mis meil nii-öelda rahvaluulearhiividesse ja mõnedesse muudesse vanadesse kirikutesse sealhulgas ka mälestustesse on talletanud. Ja sealt koorub ikkagi välja see, et et sellisega aktiivsemad tegelased pärimuses on need, kellel on, siis kellega on inimesele mingisugune selline intensiivsem suhe, et kas see siis baseerub ütleme siis teljel hea, paha, et millised loomad on inimesele kasulikud, kahjulikud, millised on head, keda tuleb karta. Ta noh, näiteks kiskjad ja siis on igavene selline meeldiv sületäis selliseid suhteliselt neutraalseid tegelasi kellega, nagu näib, et ei ole olnud põhjust neist eriti kõnelda, nad lihtsalt on meie kõrval. Ja, ja ei ole nagu ühel või teisel viisil pannud tööle, kas siis fantaasiat ei ole, ei ole mingeid negatiivseid liiast ega ka liias positiivsed kokkupuuted. Sellest raamatust oligi väga huvitava faktina välja, et meil ei ole metskitse kohta pärimust, et eriti, et kas see ongi nüüd, et ei osatud küsida või ei olegi? Jah, kui ma niimoodi ütlen, siis ma oleks prohvet, mida ma ei taha olla, aga noh, samas on tõesti see, et ega ei ole küll eriti jah midagi, et noh, mis sa sellest ikka nii väga pikalt ja põhjalikult kirjutanud, et kui näiteks kitse või põtra põllu peal näed et siis tuleb, kas on mingisugune ilmamuutus või noh, need on suhteliselt. Ja ilmselt siis ei olnud niivõrd oluline loom, et temast liiga palju rääkida. Kallalegi ta kellelegi väga ei kipu, aias vist väga suurt kurja ei tee, mis sa tast ikka nii väga räägid? Kas see siis viitab tõesti ka sellele, et see loom elas kuskil kaugel sügaval metsa sees ja temaga mingit asja polnud, jahil väga ei käidud. Liha saab sealt vähe, nahad on ilusad, aga, aga mis niiskaik? No jahipidamine on olnud tegelikult mõisnike privileeg. Meie nii-öelda siis siin sajandeid tagasi, ega see talupoegi väga tegelikult ei küttinud. Ohtlik oli see loom, kes tuli, näppas kana näiteks rebane, hunti kardeti sellepärast, et, et välitöö kuskil väljas tööl käies oli ta võis olla inimestele ohtlik, noh, Otto Wilhelm Masing näiteks kirjutada mitmed tema kaasaegsed hiljemadki, kuidas näiteks hunt võttis ka teinekord murdis lapsida, levitas marutaudi. Et ju siis oli teda kena vaadata ja tegelikult ka metslooma liha meie talupojaköögis ja ei ole. Ei ole üldsegi levinud, et seda võib-olla suhtumist metskitse tuleks hoopiski vaadata läbi baltisaksa kultuuri, sest et baltisakslaste suhe siin elavate loomadega on natukene teistsugune, natukene ka vähe, et läbi kirjutatud antud, et see oleks hoopis teistsugune vaatenurk ja sellest oleks hoopis teistsugune raamat, aga kindlasti vajalik raamat. Aga tuleb siis meelde ju kuulus mets, kitsas skulptuur tuulte all, Ojaa, aga ta on ju nii ilus, ta on ju nii graatsiline ja minu arvates kui näiteks kas auto või bussiga mööda Eestimaad sõita ja kui sa ikka näed seda kitse seal põllu peal, no see teeb südame soojaks päevakorras kuidagi nagu rõõmustab tema valge selline peegel tagumikke, tema olekese teeb kuidagi tuju heaks ja tore. Aga kas on võrreldud eestlaste folkloor, sed suhet loomadega teiste rahvastega ka, et kui sa praegu ise ütlesid, et kui hakkaksime vaatama, millised loomad baltisaksa folklooris olulised oleksid, siis see tähendab seda, et ilmselt on siin individuaalseid erinevusi eri rahvastel. Seda määrab muidugi looduskeskkonda, aga ma pean just silmas meie naaberrahvaid, kellele looduskeskkond on sarnane. Natuke ma püüdsin siin raamatus ka selliseid põgusaid põgusaid võrdlesi tõmmata, puudutagu see näiteks kas või enda loomade suhtu enda loomadesse suhtumistes, et et see, et meil nüüd Must, kas on selline, kes, kui ta üle tee juhtub jalutama, et siis inimesed usuvad, et ta väga head ei tähenda, et see on siis keskaegsetest jau, varauusaegsetest arusaamadest pärit ja. Ja aga ütleme nõnda, et et siit saaks kindlasti huvitavaid seoseid, aga selle raamatu maht ja võimalused lubasid tuua ainult selliseid põgusaid võrdlusi, noh, näiteks kui me praegu oleme hädas kopra loodud kopra loodud maastikega ja tema fantastiliste puuskulptuuride ega siin-seal. Et siis näiteks kui me läheme Ameerika põlisrahvaste juurde, siis kus räägitakse pärast kui väga truus loomast, sellestki näiteks, et surnu hing võib siirduda koprasse ja ja kobrast kütitakse noh, väga harva. No nagu ikka tootemloomade puhul, et kui seda tehakse ülimat rituaalset, nii et selliseid põgusad sissevaateid on. Aga need ei ole võib-olla niisugused süsteemsed tahaks sootuks teistsugust läbikirjutamist. Aga päris üllatav oli minul näiteks lugeda seda, et sellised rääkisime siin, et lemmikloomad ja nunnud ja kõik, et sellised nunnud loomad nagu orav ja jänes tuleb välja, et neid peetakse peaaegu saatanlikuks deemondlikuks ja väga ohtlik. Paraku jah, ühesõnaga, et vot see on nüüd siin on seda niisugust. See on siis meie niisuguse grisli kuupärimuse interpretatsioon, ma nüüd mälu järgi tsiteerin ühte rahvaluule üles kirjutanud, aga mulle see väga endale meeldib, et et need, kes pealtnäha vagad on et nende eest peab inimene ennast hoidma. Ja, ja tõsi ta on, et noh, näiteks folklorist Ülo Valk on teinud kuurimuse siis kuradi erinevatest ilmumiskujudest ja tema monograafiasse ma ka selle koha pealt just nimelt piilusin, et millised tegelased, millised loomad need on, kes siis kelle näol kurat võib ennast ilmutada ja tõsi ta on, et noh, jänes üks neid on ja jänese selline. Vaat siit saame selle rahvusvahelise paralleeli, et sellest saaks Edamistmilt memoturniiri ska küsitud, et millisele loomale on siis püstitanud eriti siin vist aastal 2000 mälestusmärk, et, et kuidas see on seotud Puškini, tema ellujäämise ja selle jänesega, kes tema, tema tee tema tema teel üle jooksis, enne kui ta vist plaanis minna siis sinna teegaablistil ülestõusule. Et nii ta on jah, et see on, eks, et uskumused, eestlaste usk, loomadega seotud uskumused kindlasti peegeldavad erinevate sajandite maailmapilti, oma roll on kindlasti ka kristlikel kujutelmadele kõigel sellel, mida ta kuulis kirikukantslist või kuidas ta tõlgendas toona nähtut pilt ja ette kujutas igasugustes loomadest. Aga see muidugi ei ole vist tänase teemasaade, aga samal ajal kui tõesti hakata mõtlema sellele, et kuidas ka kirikukantslis kuulduva mõjutanud meie vaadet loodusele, siis muuhulgas on ju piiblimaakeelde tõlkimine vaieldamatult avardanud üldse teadmist sellest, millised loomad maailmas olemas on. Ja mitte ainult piibli tõlkimine, vaid olgem ausad, ma jõuaksin siit hoopiski vennastekoguduse liikumise juurde, sellepärast et Hernuutlased tegid ju praktiliselt Kogu laias maailmas nii-öelda misjonitööd ja nende pärand või nende teadmised levisid käsikirjaliselt ja siin ühed kui teised dialoogid on väitnud ja mul jääb üle nendega tegelikult nõustuda, et et vennaste kogudustes kuuluvad eestlased tegelikult said nagu aimu ka maailma geograafiast ja loomadest just tänu nendele misjoni päevikutele. Et mida ühesõnaga siis vahendati, kus käidi noh, umbes nii nagu meie tegelikult loeme selliseid huvitavaid reisisarju, olgu siis Petrone kirjastatud minu sari või või võib-olla varasemast ajast maailm ja mõnda, kus mustvalgetel piltidel nägime, missuguseid loomi oli, sest me tegelikult ei oska nagu vist enam tänane inimene ajas tagasi minna kus ei olnud veel National Geographicu kanaleid, kus ei olnud selliseid vahendeid, kus tegelikult me näeme loomade elust väga intiimseid hetki, rääkimata mägrakaamerast, eks ole, tema vägitegudest ja muudest sellistest toredatest asjadest, mis meil praegu olemas on, et meie, meie teadmised on tohutult avardunud. Mingis mõttes küll jah, aga, aga nii-öelda laiupidi võib-olla sügavusse vähem, aga nüüd, enne kui me edasi räägime, peame vahepeal kuuluma muusikat ka, kuigi nii põnev jutt on. Ja Marju Kõivupuu sina valisid tänasesse saatesse muusika ja esimeseks kuulame ansambli kiiris lugu, viimne ratsu, mis on ju tegelikult kaver ühest Ungari loost ja sul on selle kohta üks lugu ju ka rääkida endast. Lugu on rääkida jah, et kui 1900 kaheksakümnendatel nii-öelda eesti keeles, siis minu meelest Argo Juhkov oli see, kes teda esimesena esitas, aga ta on Ungari, siis oli selline bänd või punt või nagu tollel ajal armastati öelda, estraadiansambel scorpio mitte segi ajada selleks teise sama külalisega. Ja ühesõnaga ma isegi ei mäleta, kuidas ta tõlgiti eesti keelde vist esimest korda, et kas see ei räägi üldse nii väga loomast, vaid nii ütles vanaisa, aga see on see folkloristide jaoks on see hästi ilmekas näide, kuidas mingisugune meloodiaga gaase folklariseerub. Et praeguse viimne ratsu või loojangule vastu kappab üksik hobune, see on peaaegu kõikides tudengi laulikutes, teda lauldakse seltskonnalauluna ja kui ma siis sombad täis olin vahetusse õppejõud, ma olen seal üsna mitmed korrad olnud siis Me Ungari üliõpilastega õppisime selle vahendusel eesti keelt, et nemad tundsid oma meloodia, aga said selgeks siis eestikeelsed sõnad ja meil kõigil oli väga tore olla. Valtuga. Kas tal pole pere kiirelt jooksus? Talvure. Kauneid. Pilte vaja ära jagada veel see, et meil oli Abi aga. Aga pole õrna taia stiili. Selgeks tehtud, et ta ei ole mitte ei vaja enam jagada. Veel teinud. Meil Masing, elate. Aga kellele ta Ei vaja enam. Ja ka. Selles. Enne ei vaja jagada veel üldse need meil oli. Ka. Naine. Loojakule pakuga. Kas ta poole? Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline folklorist Marju Kõivupuu kelle sulest on ilmunud raamat loomad eestlaste elus ja folklooris ja saate esimeses pooles rääkisimegi peamiselt kloorist religioonist, mütoloogiast. Aga kuna raamatu pealkirjas on ka see elu sees, siis ma mõtlesin, et olekski natuke võib-olla tänapäeva tagasi ja tegelikult ongi huvitav, et ühest küljest see folkloor on tõesti nagu nagu midagi vana ja, ja justkui peaks tänapäeval käima asjad mingit ratsionaalset rada pidi, aga mulle tundub popkultuuris või üldse tänapäeva kultuuris elavad väga paljud folkloor selt kujutelmad edasi ja võtsin siia stuudiosse kaasa ka kirjanik Juhan Voolaiu novellikogu läbilööja, lammas ja marukoer, kus on kuus lugu erinevatest loomadest, kellel tuleb erineval põhjusel Pähe inimmõistus ja nad hakkavad käituma ja mõtlema ja tegutsema natuke nagu inimesed, aga samal ajal elama ka nendes elukates edasi. Just see noh, võiks öelda folkloorikäsitlus sellest, millised need loomad on, need kanad, kellele tuleb mõistus pähe, on ikka sellised kanaaruga natuke ja ja lammas tehakse just selliseks karmiks tegijaks, kes suudab hundile metsast tuupi teha, eksis lamba käsitlus, keeratakse pea peale ja siis on siin lõpus ja üks selline laisk, aga omamoodi eetiline Lõvi ka ja ja, ja tõesti et ka tänapäeva meid ümbritsevas maailmas ei ole see folkloor kuskile kadunud, vaid ta on muundunud väga-väga erikujuliseks ja vaat et ootamatukski. Kui me vahepeal muusikat kuulasime, siis Maarja, sa mainisid Teraapia karu ja traumakaru, et see oli ka üks väga tore näide, mille ma harjusin, tõi, et võib-olla ma lasengi marjul sellest rääkida. Tegelikult on tõesti sedasi, et ega siis folkloor elab niikaua, kui elavad maakera peal inimesed ja iga põlvkond siis püüab nagu noh, kõike seda, mis meie ümber looduses leida on ja meie kultuuris leida, mõtestada ja neid folkloor, seid. Helme, missugune üks loom on? Need arenevad edasi ja muutuvad koos ajaga ja karust on tõepoolest ühest küljest me karu kardame, eks ole, kui vähe me teame seda lapsemängud metsa metsas käisid karuga, mis see kohta ja üks vaatekoht, eks ole, on aiapidajate ja põllupidajate vaatekoht, kus karud põhjustavad ka traumasid, aga neil on teistsugused roomad ja teinekord tahavad riigi riigikassast kinnimaksmist, kui nad käivad seal kusagil, möllavad mesitarude kallal või keeravad sulle aia pahupidi või teevad midagi muud. Aga samas ma ei oska nüüd öelda, kas see on siis tibi karust ja karupoeg Puhhist saanud selline üks lastele väga armastatud lemmik mänguasi. Me räägime kaisukarust, kusjuures see laieneb ju aeg-ajalt ka inimsuhteid peegeldavale sõnavaral üle, et keegi on kellegi kaisukaru. Ja tõsi ta on, et minu enda jaoks oli ka väga huvitav see, et lapsed saavad nüüd siis kingituseks traumamõmmiku, kui nendega midagi juhtunud, et politseiautost jagatakse. Ja samamoodi vist on ka selliste loomadega, keda lasteaias kasutatakse, siis sellise vaikiva sõbrana, kes siis lastele aitavad paremini rääkida oma muredest ja probleemidest. Ja niimoodi on väga, et väga mitmed loomad on siis mänguasjadena, pehmete karvaste mänguasjadena, meie inimkultuuris saanud sellise vaikiva vahendaja rolli, kellele saab siis midagi provotseerida või kelle kaudu saab siis keegi ka mingeid oma mõtteid või tundeid väljendada. Ja selle karu puhul trauma mõmmiku puhul on tõesti minu meelest veel eriti huvitav see, kuidas kui vanasti, siis tõesti omistati Karulase kaitse-maagiline vägi, et siis sellele karvase mänguloomana ta tegelikult ju täidab sedasama funktsiooni edasi, kuigi ta kuju on täiesti. Teistsugune, ja värv ka. Nojah, et, et jah, et praegu mena vist nagu eesti rahvatraditsioonis on olnud vähemalt väidetavalt kombeks, et võimalusel poisslapsele, kui tal esimesed hambad tulid või hambad hakkasid tulema, pandi karu hammastest või karu hammas riputas, et kas siis üks vabandust karukihv mitte kihvaitse küüsika, näete, noh, läheb otse-eetris vahel sassi, et riputatakse niimoodi siis geena kaelaga siis ükski või mitu kihva seal oli, kasvaks, oleks tugev ja mehine, tal tuleks tugevad hambad ja mis ühesõnaga kogu see selline maskuliinne jõud ja vastupidavus. Aga teisest küljest tõepoolest, eks ole, võtab sellise nii-öelda kaitse rolli hoopis teistsugused. Kujul noh, aga see on ju sama asi, kui ta suur, tugev ja suudab kaitsta, siis see on ju miski, mis suudab ka selliseid sooje tundeid tekitada, selles, keda ta kaitseb. Absoluutselt ja selle juurde jah, tulevad mulle meelde kõik need rahvajutud, mis on veel pärastsõjaaegsetel ajalgi siin kirja pandud sellest, kuidas seal maas teeseldud, surnud ja lastud siis karul hundil ennast nuusutada ja ja teinekord on hunt või karu tõstnud ka jalga, tahan hirmsasti kartulid, needsamad loomad murravad maha, et, et selline teatav vastu vastuolulisus on, on ju küll, eks ole, et, et kui me neid loomi vaatama, aga samas jah, selle ühisosa leiab. Pidime küll kaasaega tulema, aga ikkagi tekib siukseid minevikku, suunalisi küsimusi, et kui on teada, et indiaanlased näiteks jooksid huntidega ja kõik veel, et kuidas Eesti pärimuses on olnud, et kas ei ole pidanud minema pimedasse metsa sulanduma kuhugi loomakarjad tulla sealt tagasi juba teise inimesena ja saada hakkama täiskasvanumaailmas. Ei tea jah selliseid tavasid meil olevat, me oleme ikka nii palju agraarrahvas, et me oleme pigem jooksnud mitte huntidega, vaid huntide eest. Ometi varauusaegses kirjanduses kipub just Eestimaanurk Euroopas olema see koht, kus nii-öelda hundiks käidi. Libahundi jutud on ju siin väga levinud olla. Ja libahundikujutelma on tõesti see ja mitte ainult libahundi, tegelikult libahunt on domineeriv, aga võis käia libakalaks, võis käia karuks, libakaruks ja kalaks ka, kusjuures mul on üks väga tore lugu sellest, kuidas üks mõisnike jaanipäeva öösel oma mõisa tiigis libakala Ja mis sellest sai, ma näitan väiksemat kasutegurit kui hundiks või karuks käimiseks. Noh, ilmselt see on ju niimoodi, et ühesõnaga, et meedikute silmis, eks ole. Et siis me peaksime minema vist tagasi sinna, selle lükkan entroopia mõiste avamisele, et, et kuivõrd on see seotud piidi pärimusega, kuivõrd seotud ka näiteks Siis vaimuhaiguste valda kuuluvaga, et inimene kujutab ette, et on keegi KP kellegi moodi käituma aga samas rahvausundis on siis jah kaks teed, et on üks võimalus, et inimene valdab siis mingeid maagilisi praktikaid ja ta võib võtta kellegi kuju. Ja siis selles kehas teha, ühesõnaga siis selle looma temp. Aga kui ta nii-öelda nõia või kellegi poolt pandud, noh, inimene on hästi vastuvõtlik, noh kriitilistel aegadel näiteks hästi palju abiellumise puhul. Kui on pulmad, siis noorpaar on hästi haavatav sellise välise kurja maagia suhtes. Et kui ta on siis nii-öelda kellegi poolt pandud või nõiutud libaloomaks, siis ta ei saa enam ise tagasi. Ja siis ta käitub tegelikult nagu inimene, Ta ei murra näiteks kui on noh, nii-öelda kellegi poolt nõiutud, siis meie rahvausund ütleb, et kui sa peeglisse vaatad, siis sa näed seal iseenda, mitte hundi nägu. Aga kui sa oled omandanud need praktikad ja tehnikad ja sul on tarvidus minna ja aeg-ajalt hundina käib seda süüa, siis seda küpsetamata toorest toitu ja tunda sellest kõigest mõnu selleks hundiks olemisest, siis see on juba jah, natukene teine teine tasand, et siin on mitu kihti, mul tuli. Kohe meelde Andrus Kivirähki raamat Sirli, Siim ja saladused, kus on hullumajas üks mees, kes arvab, et ta on karu ja kui lapsed viivad talle oma isa kasuka või vanaisa, ma ei mäleta. Siis ta tõesti paneb selle kasuka selga ja suudab purustada selle hullumaja seinad, et omakorda päästa sealt hullumajast kojamees, kes on veendunud, et vetevalla prints peab saama ruttu jõkke. Nii et siin nagu selles mõttes tõepoolest folkloor elab. Ka tänapäeval, oh ja loomulikult on sellest sellest me jah, folkloor elab nii kaua elavad inimesed. Aga tuleme siis tänapäeva, ma kujutan ette, et et ka tänapäeval, kui rääkida mõne tubli Eesti seakasvataja, aga sellest, et vist ka Lääne-Euroopas, aga Jaapanis eriti peetakse minisigu kodus, siis ma arvan. Ta ei oskaks selle peale küll midagi mõistlikku kosta, et see ikka on kohati juba täitsa imelikuks läinud, milliseid loomi on nii-öelda nunnutama hakatud, et mulle tundub küll, et siin vist eestlastel on veel arenguruumi. Me oleme vist üsna Ma ei ütleks, mina tean üsna mitmeid inimesi, kellel on minisead ja kes tahab, võib üles otsida televisiooni arhiivis oli lastesaadete sari minu lemmikloom, kus siis lapsed tutvustasid väga eksootilisi ja põnevaid elusolendid, keda siis kodus peetakse ja need on väga erinevad põhjused. Miks me tahame loomadega suhelda, miks me valime just eksootilised, sellised huvitavad loomad, kas seal võib olla ka soov silma paista? Ma ei tahaks nüüd öelda, et meil on ühe või teise loomaga rohkem hingesugulus. Me ajame inimesed lahku nii-öelda kassi ja koerainimeseks, siis see tundub nagu viisakas, aga ei, tahaksin hakata sildistama vastavalt sellele, kes keegi on, eks ole? Madusid ja igasuguseid selliseid asju ja see kõik on ju tegelikult teinekord ohtlik ka ohtlik mitte ainult inimesele endale, vaid ka ohtlik meie keskkonnale. No paratamatult niimoodi on, sest et päris alguses ma ütlesin ka, et, et kogu see lemmikloomakultuur on ju minu arvates ja mitte ainult minu arvates minu vaid vaid ta ongi ju nii-öelda majandusharu, ta annab tööd väga paljudele inimestele, samas loomulikult on siin ohted smugeldatakse ka igasuguseid väga erinevaid liike üle näiteks koos kõikide nende probleemidega. Pesukarud mõnes Eesti looduspoes müüdud pesukarusid, keda üldse ei soovitata kodus pidada pidanud, näevad nunnud välja, aga nad on täielikult metsalised ja see, ma julgen väita, on ainult aja küsimus, millal nad meil metsikusse loodusesse pääsenud. Absoluutselt, ja siin on, neid on ka tegelikult ju leitud nii linde kui kui ka selliseid kummalisi loomi, kes tegelikult on ilmselgelt on kellegi juures plehku pannud ja ma arvan, et väga õpetlik on vaadata enne, kui kedagi kodustada, oleks tarvis lugeda kaks raamatut läbi üks on otse loomulikult väike prints ja teine film, mida tasub vaadata, on laanetaguse suvi. Mis juhtub siis, kui me näiteks võtame lemmiklooma või mitte lemmiklooma, vaid võtame loomapoja, kujutame ette, et mahajäetud üksinda, no mõnikord ta ongi. Ja me harjutame ta inimesega ära ja mis siis edasi saab. Ühesõnaga, et et alati ei ole arukas akvaariumist kala välja võtta, keelata froteerätiku sisse ära kuivatada, siis tal on seal nii külm ja märg ja paha olla. Aga kuidas, kuidas tundub, kas kui omal ajal oli, omistati loomadele ikkagi kõikvõimalikke üleloomulikke ja kaitse ja ükskõik siis milliseid vahel ka ohtlikke, selliseid endeid või omadusi kas need tänapäeva loomad, keda nüüd koju võeti, saadakse ja kas me kas nende osas kogutakse praegu või liiguvad siis samamoodi mingisugusedki uskumused või veendumused või, või on see jäänud selles mõttes minevikku, et inimesed on mõnes mõttes loodusest rohkem võõrandunud ja, ja võib-olla seetõttu ei, ei ummista loodusele enam nii palju tähenduste üleloomulikke võimeid ja teisest küljest kõik noh, nii palju teaduslikumaksja ratsionaalsemaks, et see Me ei usu tegelikult, et kassil on üheksa elu, eks ole, ja ja koer Näeb surma ette, kassil on üheks serve, koer näeb surma ette, ütleb veendunud folklorist, aga tegelikult noh, eks, eks natukene rohkem või vähem on kogutud, ma ise siin ka tähelepanekuid jõudumööda teinud. Aga, aga paratamatult need uskumuste ring ühe või teise lemmikloomapidajad seejuures ju on täiesti täiesti teema. Et, et mida arvatakse, mis talle meeldib, kuidas teda nimetatakse mida arvatakse sellest inimesest, kes peab ühte või teist liiki looma? See kõik tegelikult jah, täitsa vingravia on, ei kao kuskile ja kui vaadata näiteks kas või veebi Taale, kus lemmikloomapidajad suhtlevad seal omavahel siis on seal ka väga palju huvitavat materjali. Aga see muutub nii kiiresti, et vanal ajal kulges elu aeglasemalt ja siis oli aega materjalis, mida siis oli aega seda koguda, kirja panna. Nüüd on üks loom, on moes, läheb natuke aega mööda, võetakse järgmine lemmikloom, siis hakkavad temaga ringlema mingisugused mingisuguseid pärimused ja mis kõik veel. Ja, ja muidugi noh, selle lemmik loomanduse minu jaoks selline varju või varjukülg on ikkagi lemmikloomade varjupaigad, kuhu satub ka kõik noh, näiteks noh, ütleme, et kui me ütleme, et tänapäeva uskumused enam-vähem aasta tagasi olin ma hommikutelevisioonis kus on siin, ma ei julge nüüd peast öelda, millal see täpselt seda musta kassipäeva tähistatakse ja see mõte on just see, pöörata tähelepanu sellele, et varjupaikadest inimesed ei taha näiteks võtta musti ja musta musta karvkattega kassi ja koeri. Sellepärast et nendest arvatakse siis kõike halba ja siis oli mul üks selline must kassipreili ritta, kes oli stuudiosse toodud ja noh, tundus, et kõik teda eranditult kartsid, aga me saime temaga ikkagi koos stuudios ära käidud. Vita pidas ennast oluliselt, ma ütleks, et oluliselt paremini üleval kui nii mõnigi inimene, kes satub kaamerate, valgus välja elus esimest korda egodanud kõige paremini lõhnanud, aga, aga ma loodan väga, et Rita leidis endale toreda kodu. Mul endal kahjuks seda võtta võimalik olnud, kuigi mingi hetk mul tekkis selline tunne, et aga võib-olla tõesti Aga kas võib öelda, et selline üldine tendents tänapäeva looma uskumuste suunas seisnebki selles, et loomadele omistatakse just seda teevad loomaomanikud selliseid hästi inimlikke omadusi, mida talukultuuris Oi, ikka sellepärast, et ütleme, talukultuuris on juba pere suurem ja siis sul ei jaksa, sul ei ole noh, kõikide pereliikmete nii-öelda igasuguste tunded otra, jaksa kõigile lastele tähelepanu pöörata, mis sa veel koerast räägid, eks ole noh, võtame kas või kas või sellesama Tammsaare see meie rebane, ma olen ikka lahinal nutnud ikka oli niimoodi, et see võttis ikka v väga välja. Aga tänapäeval sageli on ju niimoodi, et kui me vaatame, siis inimese vaated, ainuke kaasa nende loom ja, ja see loom täidab, täidab sisuliselt ikkagi sotsiaalses mõttes partneri rolli, sa jagad temaga. Sa jagad temaga elu asetse, jagad temaga toitluse, jagad temaga oma vabaaegade, mingisuguseid harjumused on koos. Ja vaieldamatult see on mingisugune teine tasand suhtlemisel, kui see, kui sul ütleme lihtsalt maal on, kas. Jääks teraapia looma, tekib mõte, on ju see, et kes, kellel on suhtlemisraskused, kes ei suuda teise inimesega suhelda, siis ta selle looma kaudu tegelikult suhtleb ülejäänud maailmaga. Ja noh, niimoodi ta on jah, ja nendest selles mõttes on jah, loomadel on väga-väga täna tegelikult on loomadel väga tänuväärsed rollid olnud alates päästekoertest ja ja väga paljudele loomadele ka oma, sest maailma eripaigus ka ausambaid püstitanud, mida nad kõik on inimese heaks teinud või nad on lasknud ennast nii-öelda inimestele ära kasutada vaikivalt sest ega nende käest ju keegi ei küsi, kas sa tahad seda teha, mis sind tegema pannakse, sind õpetatakse seda tegema. Jah, praegu võib tõesti selles samas draamateatris etenduvas Ivanovist näha laval papagoid, ma ei tea, kahjuks, mis selle näitleja nimi on, aga on täitsa elus ja päris papagoi, kes seal laval on, ma arvan, temalt ei küsitud, et kas talle meeldib, aga ta pidas väga hästi vastu ja ega temaga midagi halba seal ei tehtud. Aga meie saateaeg hakkab läbi saama. Suur tänu, Marju Kõivupuu selle vestluse eest. Nüüd, kui alustasime saadet lugemissoovitustega, siis võib siin lõpus veel üle öelda, et kindlasti tasub lugeda kirjastuses Tänapäev ilmunud Marju Kõivupuuraamatut loomad eestlaste elus ja folklooris. Aitäh jutuajamise eest. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ja meie saadet jääb lõpetama Silvi Vraidi lugu neile, kes kaua on teel. Marius on ka sinu valitud, kas sa soovid selle kohta ka midagi öelda? Kõigepealt aitäh kutsumast, oli väga meeldiv vestlus ja võib-olla natuke tahaks. Ta just nimelt, sest et see on selline tekst. Ja Silvi Vraidi esituses kõlab see kenasti, mis räägib sellest, et ajad muutuvad ja nad võivad tagasi tulla. Kand ei tule mitte kunagi tagasi enam päris sellisel korral, nagu nad olid ja võib-olla minu kui maalapse jaoks. See laul räägib ka sellisest kadunud külamaastikust küla inimestest, külakogukonnast, mida tõenäoliselt enam sellisel kujul tagasi ei tule, nagu see minul. Võib-olla seal aitäh kuulmiseni.