Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada, kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. Ja meiega on siin ka animafilmi režissöör Mait Laas. Tere. Mait. Tere. Põhjus, miks Mait meiega siin täna on, seisneb selles, et novembris 1957 ehk 60 aastat tagasi algasid Eesti esimese nukufilmi liitrikese unenägu võtted ja see märgib nukufilmi algust Eestis, nii et täna räägimegi nukufilmist, mis on selle 60 aasta jooksul juhtunud, mis positsioonis on nukufilm meil ehk ka sellest, kus ta mujal on, mida tehakse nukufilmiga, mis on selle võimalused ja piirangud. Ja loodame jõuda selleni ka, et kuhu nukufilm arenemas on. Aga nagu ikka enne, kui hakkame rääkima oma põhiteemast, heidame pilguga kultuuriajakirjandusele. Maarja, sul on seal Cirqwist ees, kui ma õigesti näen? Ja sirbis on leheküljel üheksa väga sobivalt Me tänasele teemale Kristjan Priimägi kirjutanud Ülo pikovist õieti toonud siin välja terve hulga Ülo pikovi mõtteid ja ma arvan, et mingil määral me jõuame nende mõteteni tänase saate jooksul ka, nii et ma praegu rohkem sellel lool ei peatu. Aga ma usun, et lugemiseks võiks soovitada ka Tristan Priimäe Intervjuud Sulev Teedusega ja samuti Pilleril armi intervjuud Paavo Matziniga, kellel ilmus siis nüüd hiljuti just uus raamat. Ja lisaks sirbile Ma tegelikult tahaksin meenutada või ühesõnaga öelda, et ilmunud on ka siis novembrikuu keel ja kirjandus, mis kindlasti ei ole küll laiale avalikkusele tõenäoliselt väga huvipakkuv, aga vast siiski üht-teist leidub siin huvitavat üldisemaltki, et näiteks väga põnev minu meelest Riina Reinsalu artikkel osutamine ise endale teadustekstis. Kuidas vältida mina vormi, et see ju kuluks ära igal juhul lugeda. Ja samuti on põnev lugemine Maarja Hollo artikkel trauma poeetikast, Bernard Kangro luules. Et keel ja kirjandus võiks ka siis mõnele inimesele sirvimiseks nädalavahetusel lauale jõuda ja Õpetajate lehest. Mulle jäi lihtsalt niisuguse omamoodi kurioosumina silma viimase leheküljelugu, mis iseenesest on päris huvitav pealkirjaga iseloomukasvatus, Ameerika ühendriikidest aga, aga lihtsalt teatud sellist kimbatust tekitas näiteks selline lause, mida siin kirjutati, et et kui, kuna kuna selle iseloomukasvatuse idee või mõte on siis aidata õpilastel saada targaks ja saada heaks ja, ja siis selleks tsiteerin, on neil vaja moraalset ise loomakäituda, eetiliselt püüelda sotsiaalse õigluse poole. Ja selleks vajavad nad pädevus, iseloomu, et kõik, kes tõlkeid teevad või mingisuguseidki uusi mõtteid juurutavad, et võiks natukene mõelda, et mida need sõnad tegelikult tähendavad, et mida võiks tähendada pädevus ise loob nii, aga ma annan siis sõna sulle, Peter. Aitäh, see oli tõesti täiesti arusaamatu lõik. Mina soovitan vahelduseks diplomaatiat. Tegelikult ongi tänane sirp suhteliselt õhem, sest et sirbi vahel diplomaatia ja diplomaatia on nagu ikka, väga põnev, kohe esikaanel võetakse see number kokku ja põhisõnum, mis sellel diplomaatia numbril on, on Trumpi aasta. Ehk siis Eerik marmei diplomaat kirjutab ja teadur kirjutab lahti aasta USA valimistest, mis on juhtunud, mida on trump teinud, mida tegemata jätnud, mis mõju sellel maailmale on? Aga eks siin on palju muud huvitavat, ka Aimar Ventsel arutleb selle üle, miks venelased tänavatele ei tule. Miks Venemaa ei ole revolutsioonilisest seisukorras nagu mõned, et Venemaa vaatlejad ja analüütikud on oletanud, et võiks olla või see võiks juhtuda? Ja Jüri Kadak arutleb selle üle, kas maailm on pöördumas tagasi külma sõtta, täpsemalt räägite moskva sõjalisest mõtlemisest ja päris huvitav on ka pikem lugu. Tuula Tuula Kobuneni sulest murelaps Poola, kus vaadatakse seda, mis ikkagi Poolas toimub, nii et diplomaatia on äärmiselt huvitav. Ja täna hommikul võtsin postkastist välja ka värske ajakirja Horisont novembri-detsembrinumbri. Olin juba pikisilmi seda oodanud ja mõelnud, et huvitav, kas miljon ära unustatud, aga ei olnud. Ja siin on tõesti väga palju väga erinevatel huvitavatel teemadel, mulle endale torkas kohe silma Peeter Kaasiku artikkel, kel kuhu kadus kindralleitnant Lembit pärn, mis arutleb selle üle, miks Eesti NSV relvastatud jõudude minister ja vabariiklik sõjakomissar Pärn Eesti võimuladvikus 48. aasta kevadel sisuliselt päevapealt kadus ja mida ta tegi edasi. Ja muidugi on siin väga palju tehnikast kosmosest. Näiteks Mihkel Kama kirjutab sellest, et universum on täis ja seisame tõesti suure ookeani äärel sõna otseses mõttes. Ja väga nunnu on ka lastekirjanik Jaanus Vaiksoo lugu rubriigis mina ja teadus, kus ta räägib sellest, kuidas teadvustada, mõjutanud on nii, et lugemist tõesti päris palju ja väga erineva nurga alt, aga meie hakkame nüüd hetke pärast rääkima nukufilmist. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline on animafilmi režissöör Mait Laas ja nagu juba enne öeldud, selle saatega tähistame Eesti nukufilmi kuuekümnendatel, et sünnipäeva ja võib-olla siis olekski aeg vaadata seda, et 60 aastat seal ikka päris pikk aeg. Need mehed, kes olid Eesti nukufilmi sünni juures, on praeguseks juba meie seast lahkunud. Aga võib vist öelda, et Eesti nukufilm on üsna nagu kindlalt oma sellisest traditsioonist sees, mille juured ulatuvad just sinna aega või on vahepeal toimunud tõesti mingi selliseid, mingeid selliseid murranguid, et võib öelda, et et tänane nukufilm ei ole enam see, mis ta toona oli. Ma arvan, et see 60 aastat on maailmas ikkagi tegelikult on täis suuri muutusi ja mis seal salata, ega see nukufilm ju iseenesest ei ole ka selline ütleme üks ja ainuke võimalus edastada maailma ja ta ei ole ka lihtsalt üks oaas ta traataiaga piirata territoorium, muljeid, kuhu nii-öelda ümbritsev maailmamõjud ei ulatu. Et nukufilm on ikkagi oma olemuselt olnud ja on ka edaspidi kindlasti üks tehniline valdkond, kus saavad kokku siis loovus ja tehnika ja tehnika, selles mõttes ikkagi on väga suured muutused toonud sisse nii-öelda siis nukufilmi igapäeva tegemistesse toimetamise ja nukufilm on olnud nagu maailmas selles mõttes ikkagi eesrindlik, et siin on meie nagu stuudios nukufilmi stuudios on olnud siis nii, ühest küljest sellised suure visiooni, loo jutustajad kui ka samas tehnikud, kes oskavad seda lugu siis nii-öelda tehniliselt edastada, kui me mõtleme kas stereofilmide peale või, või kahe tuhandendad digitaalse revolutsiooni aega, et nukufilm rasked kohad ületanud ja ikkagi ainulaadse stuudiana maailmas siiski ka jätkab, ega selliseid stuudioid kahjuks kellel on 60 aastat nii-öelda siis tegevust traditsioon ette näidata, et palju ei ole, et võib-olla kaks kolm stuudiatele maailma peale Sa mainisid siin nukufilmitehnikaid, et mina leidsin ka sellised tehnikad olid loetletud nukufilmiga seoses nagu lamenukke ümarnukktehnik aabits, Sillatsioon, kompuuteranimatsioon, äkki sa seletad, mis vahet neil on, mismoodi ikkagi on see erinev nukufilmi tegemine? Tehniliselt? Me oleme, eks, raadio teel ongi võib-olla seda raske seda visiooni tekitada nüüd kuulajates, aga ma usun, et et see on üsna lihtne. Selles valguses, et kui nukk, nagu me noh, lapsepõlvest Teama niuke ümmargune ja ruumis, siis seda me nimetame ümarnukk. Kui nii-öelda mar nukufilmiks siis on üks alaliik on eraldi nagu lamenukk ja ma arvan, kõigil tuleb silmade ette, ma arvan, vikerraadiokuulajale eriti veel selline film nagu siil udus. Et kus on nii-öelda on paberist välja lõigatud tegelaste kehaosad, nad lamavad, et klaasi peal ja kaamera filmib ülevalt alla. Niimoodi, et kui ta vaatab ülevalt alla, siis ei ole need erinevad klaasikihid nii-öelda nähtavad ja kõik tundub selline tasapinnaline, aga nii-öelda animaator ehk ingestaja saab siis ütleme, et kui esimese klaasi pinnal on sillikese nägu, siis sa saad liigutada seda nina seal eraldi teisel kihil näiteks käed. Ja mõte on siis selles, et sa noh, ütleme puht tehnilises mõttes kui liigutad, nina ei liigu sul keha ja jalad, see oli siis nüüd lamenukk, film ja piks Illatsioon, film selles mõttes, see on üks kõige põnevam žanr võib-olla, või tehnika nukufilmis, mis tänapäeval on eriti noorte seas väga populaarne. Levinud on just nimelt, et inimene kui nukk ja see on noh, mitte ainult lihtsalt tehniliselt põnev valdkond, vaid see on ka ütleme siis nii-öelda vaimses mõttes ka väga põnev. Sest kui me mõtleme kasvõi selle kinokunsti algaegadesse aastasse 1895, kui esimesi filme näidati, siis Maksim Gorki kirjutas peale ühte sellist seanssi, kus siis näidati meiegi, siis on nagu meie praegu naised laua taga mängisid, kaarte naersid. Ja siis selle episoodi lõpuks nad surid ära. Ja ma hakkasin korki oli sellest väga üllatunud, et et ühesõnaga, et see film ongi nagu nende inimeste varjud, mis kandu edasi igavikku. Ja meie, kui vaatajad vaatamegi siis nagu nende inimeste varje, mida siis tehnika on salvestanud. Nii et ütleme, et igal ajastul on siis ka arusaam filmist ja filmi olemusest olnud iselaadne isemoodi. Aga nukufilmil kui filmi žanrile on ju pikem ajalugu, kui nukufilmil ei stuudial, ehk siis maailmas on nukufilme tehtud peaaegu sama kaua kui nii-öelda päris film. Jah, ütleme, kui me lähme nüüd nukufilmi aju korra sipsti 60 aastat tagasi, et et võib-olla, et milles asi nagu alguse sai, võib-olla, et ongi huvitav, et sellel ajastul oli see sümbolism oli nagu üks õitseaeg, kui me mõtleme kõiki, tehti ju millegi hüvanguks kas, kas Sirbi-Vasara või siis tõusva päikese hüvanguks ja kui me mõtleme selle peale, et Moskvas, mis oli kesksel kohal ju punasele väljakule sealgi lammas ja nukk mille ees kaks korda kaaslaseks siis ülem Arsity ja mille peal siis nii-öelda elavad nukujuhid sirge seljaga, siis aplodeerisite mööduja rahvale Kõige noh, siin võib väita, et osa meister ikka nukustunud juba Eks jah, et, et selles mõttes see oli soodus aeg, võib-olla just nimelt sellele nukufilmi algusaegadele, et sellega välja tulla, et inimesed mõistsid sümboleid luua ja tegelikult läbi animafilmi õpetati inimesi võib-olla ka sümboleid lugema, mis võib-olla eelneval ajastul oli pigem pigem selliste kunstnikud, eksperimentaatorid, et ja, ja selliste nagu spiritistide valdkond, et ütleme, kui me räägime nukufilmi päris algusaegadest, et siis 1895 võib-olla, kui me võime Meljeesist rääkida, et kes väga palju kasutas eri tehnikaid, animatsiooni või me räägime ladislasterevitšis, kes tegi ühe sellise toreda putukate filmi. Et kummardus kaameramehele ja selle sisuks ei olnud mitte lastelugu, kus lihtsalt putukad liiguvad, vaid eelkõige ikkagi tehti ühiskondlikel teemadel nalja, kus siis oli nii-öelda ahistamist võrgutamist ja siis oli Pilamise objektiks läbi nukufilmi. Siin ma lihtsalt ütlen korraks vahel, et ma soovitan otsida üles vikerraadio kodulehelt ühe varasema Müstilise Venemaa saate, kus kolleeg David Vseviov sellest filmist väga põnevalt räägib ja sellele filmile järgnenud reaktsioonidest, sest et osa inimesi ei saanud aru, et tegu on nukufilmiga. Kui seda Venemaal esimest korda näidati, siis mõned pead arvasid, et tegu on dresseeritud putukatega. Jah, ja oleme ausad, eks tänapäevalgi on see nukufilmi animafilmi Shan üleüldse selline noh ka kohati arusaamatu ka, kui me räägime kas või hetkekski, et kui pannakse, et nii-öelda virtuaalprillid, mis eraldavad siin maailmas, siis me ei saa sellest aru, miks inimene ühel hetkel hakkab higistama ja värisema ja mis taga toimub, et kui ta on nii-öelda siis selle animafilmi kütkes ehk lummuses, et see on nagu alkohol või narkootikum, mille vastu inimesed Sisoloogia tihtipeale ei tea, kuidas reageerida? Mulle jäi kõrva, kui sa ütlesid, et aukaameramehele, et see Ülo pikovi artiklis siin Heljo Pikhof ütleb, et tegelikult selle nukufilmiteemaga ainult hullud viitsivad sellise asjaga tegeleda, et et kuidas, kuidas see reaalselt need ikkagi tõesti välja näeb ka tänapäeval, et kas see on jätkuvalt ikkagi selline käsitöö, et nuku liigutamine kaader kaadri haaval Ja ütleme, et nukufilm või üldse animatsioonfilm on tänapäeval väga laialiarenenud, ütleme niimoodi, kui algselt piires seda tehnoloogiat 35 millimeetrit nii-öelda filmilint siis tänapäevaks animatsioon jõudnud ju igale poole. Ja nukufilm, kui selline tänapäeval on ikkagi jäänud selliseks, võib olla lootus saarekeseks, et kus see käsitöö siis nii-öelda ka tehnoloogia ja on kuskil sellises nagu parajas tasakaalus. Ehk tõesti kõik meie nukud valmivad käsitööna ja need, kes neid loovad, et need inimesed on ka ikkagi, kes on arhitektiks, pind, kes on skulptuuri õppinud. Et et ütleme niimoodi, et siis seal taga on enamat kui lihtsalt üks nukk. Et küsimus on selles, et kuidas sellest nukust saaks nii-öelda teha näitleja, kellel on karisma, kes seisab laval kaamera ees, ei ütle mitte midagi. Aga samas ometi on väga põnev No siinsamas, selles loos ütleb Ülo, pikk on ka seda, temal ei klapi vahel koostöö nukkudega, ma loen ette siit ühe tsitaadi, et tik taki puhul näiteks oli nii, et meil oli seal terve hulk nukke. Kuid mõnega koostöö sujus ja teistega mitte, nad kukkusid maha, neile ei meeldinud kogu see asi, alati oli probleeme ühtede ja samadega. Kuidas sinul on? Mina pean ütlema, et et, et nukkudega on olnud suhteliselt hea läbisaamine. Kuigi ma pean ütlema ka, et manama filmis kasutanud ka inimest kui nuku ja kas seal on, ütleme noh, kui me räägime nukustumisest, üks vanem härra istus terve võtte aja naela otsas. Ilma Ta oleks kordagi maininud, et tal on valus, tal on ebamugav või teda ahistatakse, et, et selles mõttes ta kannatas lõpuni võtta lõpuni ja kui ta selle naelatest ära tuli ja seal väike vere vere Tilk jäi maha, siis tundus muidugi õudne sellel hetkel. Aga teistpidi ka kunstiilma ohverdusteta võib-olla ei kipugi sündima. Ja see noh, inimene ohverdus ikka selles mõttes ikkagi väga palju ja ja ka ütleme yin nukkude ees kui ka päris nukud ees on tegelikult ikkagi väga suur au kar, kus mul tuleb ette üks lugu. Ahi mulle kirjeldasite, et kuidas on nagu inimese ja nukusuhe, et me kõik juba oma lapsepõlvest saame me mingil lemmiknukul tuleb pea otsast ära või auto läheb katki või juhtub midagi, me võtame seda väga isiklikult, et see oleks nagu meie parim sõber oleks siit ilmast lahkunud. Aga nii on ka nukufilminukuga, et, et ka selle ümberkäimisega on omad reeglid olnud vanasti, et et ei jäädud nukku vedelema. Ja ma mäletan, Aarne Ahi ükskord, kui ta nägi ühte nukku Kuu ebasobivas kohas. Et kuidas tal tulid pisarad silmi, et et nukk, kui selline ei ole nukujuhi ehtis tema hingest käes mitte lihtsalt üks nukk vaid see on nagu tema, nagu kuidas ma ütleksin tema, tema keha läbi, mille väljendab tema oma emotsioone, et see kõlab võib-olla natuke kentsakalt raadios, aga aga kui nukuteatris kõik toimub, reaalselt on käe otsas nukk siis ja inimene nukk on ühenduses siis animafilmis või nukufilmis ikkagi nukujuht Ta lahkub kaadrist selleks hetkeks, kui pildistatakse seda nukku, aga ta peab ikkagi tunnetama selle nuku nii-öelda liikumist, tema elu, tema emotsioone, tema teid. Et kui vaatasin ekraani peal, näeb, et ta siis sellel hetkel unustab ära, et see on nukk ju see on kõigest lihtsalt valguse käesolev kujutus nukust ja ta mõnikord nutab, aga mõnikord naerab, nii et nii et nukul on selles mõttes läbin filmikunsti väga suur mõju, ilma et me võib-olla tihtipeale sellest endale nagu aru anname. Aga see, mis sa praegu rääkisid, kõlab isegi peaaegu et hirmutavalt ja mulle tekkis kohe selline mõte või küsimus tähendab, et kas siis nukujuht nagu annab mingi tüki enda hinges sellele nukule ära ja mis siis saab, kui neid nukufilmi elu jooksul väga palju teha kuhu siis nukujuhi, hinge? Ja see on üks põnev teema ja mulle tundub, et tänapäeva sellise ratsionaalse maailma ratsionaalses maailmas, kus võib-olla kõik kui on võimalik 100 protsenti kontrollida ütleme nende arvutitehnika, et inimene kontrollib nii-öelda seda maailma siis selle maailma sees on nagu järjest rohkem tunnevad noorema põlvkonna selliseid sellised. Ma ütleksin kunstikalduvustega inimesed või vaimsetele otsingutele inimesed nukkude vastu ja just äsja valmiski Sergei Kiibusel dokumentaalfilm sellel teemal. Ja ka ida Leparu Viljandi kultuuriakadeemias uurib just nimelt seda hingestumise protsessi, mis siis toimub. Kas me anname hinge ära nii nagu omal ajal kiviajal, eksju inimesed seda toote mitt elustades arvatavasti võisid teha. Et ma arvan, et meie hinge tegelikult ära ei anna, meile jääb ikka endale hinge sisse lõpuks, ega me siis hingetuks selle läbi ei muutu. Aga ilmselgelt vaatajaga kinovaatega koostöös selles nukus on sees hing, ükstapuha, kes selle siis annab või või kuidas sa sinna tekib, aga ta töötab. Aga kas nukufilmi tegemine paneb ka inimesi teistmoodi vaatama, kas sa kipud tänaval inimesi või enda lähedasi ka vahel vaatama, kui mingeid nukke, kuidas nad liiguvad või kuidas nad võiksid ideaalis liikuda? Noh, oleme ausad, et eks seda tuleb ette ja võib-olla mitte nii tihti sellises igapäevaelus võib-olla võib-olla igapäevaelu erilistel hetkedel, et kui on, kas on matused võib-olla või või kui on näiteks mingid sünniinimene, noor inimene või noh, laps sünnib. Et nendel hetkedel see paneb küll nagu mõtlema, et kui inimene, kui inimese hing lahkub, et mis siis jääb, et kas siis jääb nukk alles et millega ülejäänud kogukond peab kuidagi hakkama saama. Jah, aga teisest küljest võib kohe tõesti võtta siia nagu selle positiivse tõlgenduse juurde, et, et need on need igasugusedki röövikute nukud, eks ole, mis on ainult nagu faas ennem seda, kui õitsele puhkeb tõeline ilu või, või elu, et, et see sõnanukk ju tal on tegelikult väga palju huvitavaid tähendusvarjundeid. Jah, et ma arvan ka ise selle siis usun, et see on nagu seemegi, et et kui sügise viljapea raputatakse nii-öelda siis üksikuteks seemet, eks, et et kas see on omamoodi q noh, mingil hetkel Nukmis teatud sobivatel tingimustel jälle ärkab nagu taas ellu ja toodab uue nii-öelda siis selle uue keha või, või, või et noh, et ütleme, ajaloolises kontekstis ongi olnud väga huvitav teema iseenesest, et see nukk, et et üks on nagu nukufilmi Kaaga ta kannabki võib-olla see eelneva ajaloovaimu. Et kui me selles mõttes, et see kui me räägime siin 10000 aastat tagasi või 20000 aastat tagasi loodi neid Veenuseid ehk siis naisekujusid. Et mis roll sellel oli, mis, mida ta endas kandis ja võib-olla aja jooksul, et kui inimene ise muutub, et siis on tegelikult ka see nukk kuu aja jooksul muutunud, et teda nimetatakse küll mingi eriti perioodile skulptuurid, sõna ütleme 19. sajandi seda ütleme võib-olla nendes kultuurina rohkem käsitletud. Aga kuni sinnamaani ikkagi noh, ütleme siis 8000 aastat on ikkagi nukul olnud erinevaid funktsioone. Aga need funktsioonid on vist praegugi olemas, sest ma alles hiljuti lugesin uudistest, kuidas ühtesid Aafrika neiusid hoiti kuskil enam-vähem noh, tegelikult ikkagi orjapidamisega selle põhjendusega, et nendest on olemas puudu nukud ja et kui nad ei tee, mida tahetakse, et siis need udunukud lähevad käiku ja nad uskusid seda, et politsei pidi pikka aega nägema vaeva selleks, et tõestada, et nendega ei juhtu midagi. Eks, sellel on kindlasti üleminutit, ega see nukk ei olegi kadunud, ta lihtsalt täienenud ja kui me mõtleme kasvõi hiljuti presenteeritud meile uut robotit, kes esinejaid, eks ju publiku ees, eks seegi ole ju omamoodi nukk ja võib-olla meie tänapäeva arusaama kohal ka mingi teadlaste võib-olla mänguasi. Ja võib-olla nukkudelt oodataksegi väga palju etne omagi kultuurisugu, kui me räägime Pärnumaalgi, on see Tõnni kultuur, et või räime kratist, et ikkagi taheti, et noh, et kui ma ise midagi ei suuda või ei jaksa teha, et siis küll see Gret või tenn selle mulle ikka ära toob, et et selles mõttes siin need seosed on nagu täiesti olemas, aga eks ongi, nukkude maailm on ka jaotatav nagu erinevatesse nagu erinevatesse jagudesse, et, et noh, mis funktsioonid tal kõigil kõikidele nukkude läbi aegade on olnud, et see on, kui vaikselt uurima hakata, on see nagu ääretult põnev valdkond ja, ja inspireeriv, kindlasti. Lõpetuseks tuleb veel meelde ka veel barbi nukud ja vähe sellest, et mitte, tehakse nagu neid barbinukke, mis on noh, ikka kultusesemed olnud vähemalt mingil ajal vaid on ju olemas ka inimesed, kes on hakanud iseennast opereerima, barbi nukuks, et olla täpselt selline nagu sõnum. Aga kuulame vahepeal muusikat ja selle valis muidugi Mait Laas tänasesse saatesse. Ja esimesena kuulame Arvo Pärdi kirjutatud valssi nukufilmist operaator, kõps, operaator, kõps seeneriigis sealt peaks täpsemalt olema, see on 1964. aastal valminud Heino Parsi film ja nüüd kohe kõlab üks pisikene vaid rohkem kui ühe minuti pikkune poisike sellest filmist. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline on animafilmi režissöör Mait Laas. Kuulasime vahele ühte väikest muusikapala. Operaator küpsu kõpsi, kuidas teie seal nukufilmis ütlete? Ma arvan, et me ütleme, kõps, Kuulasime ühte väikest muusikaoperaator küpsust siis või? Maar Heino vars ei pahanda, loodame, et mitte jah, ja ma enne ütlesin, et see on filmist operaator kõps seeneriigis, aga nüüd me vahepeal arutasime, me ei ole selles enam päris kindlad, aga ma loodan, et kuulajad ka ei pahanda. Igatahes oleme rääkinud natukene sellest Anineerimisest hingestamisest ja, ja sellest, millised kauged, religioossed, psühholoogilised, kujutelmad käivad jätkuvalt kaasas nukkudega, aga mind ikka huvitab see, mis siis nüüd tänapäeval toimub. Ühest küljest on tõesti sellesama 60 aasta jooksul mil Eestis nukufilme tehtud tehnika väga palju arenenud, aga et sa enne ütlesid ka seda, et mingis mõttes on nukufilm väga vanamoodne konservatiivne žanr, sest ta nõuab ikkagi käsitööd ja siin ei saa ükski tehniline muutus eriti midagi muuta, samal ajal on ju näiteks nukufilmi ka tulnud kolm. D ja, ja eks teiegi teete väga paljusid asju arvutiga, et kuidas Nende asjade vahekord siis on. Kuidas on see olukord ühest küljest tehniline progress ja teisest küljest siis näputöö. Et sellele küsimusele vastata kuidagi konkreetselt ja lühidalt, et ma tuleks tagasi korraks aastasse 1990 kuni 2000, et siis kui tulid arvutid meie ellu ja kui digitaalne maailm tungis tugevalt ka kinomaailma ja siis on tõesti see hetk, kus arvati, et nukufilm on kadunud, noh ma mõtlen, klassikaline nukufilm, kus tehakse käsitsi nukke ja arvati, et digitaalne maailm on kõikvõimas ja suudab modelleerida kõikvõimalike nii-öelda uusi tegelasi odavalt, efektiivselt ja et ka nende mõju on vaatajale nagu maksimaalne noh, sa saad maksimaalselt võimalik on sellega teha kõike seda, mida su fantaasia loob. Aga ütleme niimoodi, et siiski inimene ühel hetkel nagu tüdineb ära sellest digitaalse maailma nii-öelda stabiilsusest või sellisest nagu hingetusest, kuigi noh see arvutianimatsioon väga palju üritanud ikkagi okupeerida päris maailmakarvastiku ja, ja vedeliku ja mida iganes, need on päris osav. Aga siiski on jäänud sinna saad puudus miski, mis on selles klassikalises nukufilmis. Aga kui me vaatame nüüd laiemalt, et peale digitaalset plahvatust, et kuhu see animatsioon on siis nagu laiemalt jõudnud ongi see, et, et kuigi ka juba 1900 neljakümnendatel animafilm ait tas Ameerika lenduritel treenida nii-öelda siis kuivalt kuidas visata pomme õigesse kohta, et ka seal oli öelda sellel animatsiooni tarbefunktsioon, siis tänapäeval on animatsioon näiteks väga tugevalt esindatud just nimelt pedagoogika vallas. Noh, kas sellelgi pinnalt, et sa, kui sa oled Maximasse, eks ju et kuidas sa pead seal pangakaardi panema näiteks sinna panga siis sellesse väiksesse karri taskusse või, või kui sa oled lennukis. Et kuidas sa pead käituma avarii puhul või, või kasvõi selles, et kui sa tahad näiteks saada pangaautomaadist raha kätte, et ka seal on juhised ja need on kõik enamuste animeeritud, me lihtsalt ei pane teinekord tähele ja nad ju ei Eevi vaimusta meid kuidagi või kunstiliselt õnnista. Et nad ongi sellised pragmaatilised ja, ja meid igapäevaelus nii-öelda toetavad funktsioonid on siis animatsioonilaga, samas on ka kindlasti teadus jõudnud oma arengus nii keeruliste protsesside, mida saad abil või mingite valemite abil on nagu keeruline edasi anda. Ja ka seal kohal tuleb animatsioon, pia ja kirjeldab siis need keerulisi protsesse inimestele visuaalselt, et ja noh, kui me mõtleme, kas sellegi peale, et ka kosmosekosmoses rakettide saatmine ja ja ka seal on väga palju animatsioon abiks, et nad jõuaksid ikka õigel ajahetkel trajektoorile, et nad ei budiseks sealt kuidagi maha. Nii et animatsioon kui selline on tänapäeval väga kiiresti arenev valdkond ja jõuab ühiskonda just nimelt sellisel metatasandil ja samas kästi sellisel igapäevasel argielu tasandil nii-öelda igasse kodusse ja ka siis võib-olla instituuti Aga kuidas on konkreetselt nukuanimatsiooniga, millised on selle kasutusvaldkonnad Eestis me kipume tihti võtma seda sellised kõrgkultuuri osana, aga kindlasti on ju neid kasutusvaldkondi rohkem. Ja no ütleme, nukufilm kui selline vast noh, kui me räägime võib-olla siin teraapiast või või kui me räägime näiteks kas või meelelahutusest ka, et kui nukufilmi, kui noh, ütleme niimoodi, et Eesti nukufilm üldse ise animatsioon maailmas on just hinnatud oma sümbolistlik sellise tähenduse ja mitme mitmetähenduslikkus poolest ja, ja ta võib-olla ongi üks selliseid väheseid kanssa, kus sellega tegeletakse siis nukufilmi kasutatakse ka väga tihti reklaamides või, või siis ütleme, mingitel pressitatsioonidel ka tänapäeval on kasutatakse just nimelt sellise arhailise vahetu ja ausa materjalikäsitluse poolest. No tulebki kohe meelde, et hiljuti sai ju auhinnatud teie vadja lugu, mis on nähtav ERMis. Ka muuseumid kasutavad erinevaid animatsioone ja nukufilme, aga võib-olla see hästi paari sõnaga räägibki sellest vadja loost ka. On nüüd joonisfilm, mis valmis koostöös ERMi, Eesti Rahva Muuseumi disainibüroo Velvet ja joonisfilmi vahel ja just nimelt selle mõttega, et kui me räägime siin hingestamist elustamisest, et siis teadaolevalt vadja keelt kasutab ainult üks inimene, olen ma maailmas, et on nii kiitetjatškov, et see kultuur on sisuliselt välja suremas ja ERMi inimesed siis just nimelt, et kuidagi elavdaks kultuuri pöördus animatsiooni poole ja eesti animategijate poole, et äkki nad aitavad siis elustada neid muistseid muistsete heid ja sama läbiga nagu siis selle rahva hinge niivõrd-kuivõrd, seda on võimalik siis taas taasluua. Ja see ilm siis sai valmis tehtud ja ta oli terve seeria siis meie nii-öelda sugulasrahvaste filmid, üheksa lükkene tervis. Ja siis nad ringlevad samas ka nüüd siis mööda ilma ja levitavad siis seda vadja või esu isurite või komide või Nende rahvaste nii-öelda mõttelaadi siis laias ilmas, kuigi enam väga ühtegi selle originaalkultuuri kandjad elus ei ole. Aga see oli nüüd ka jälle joonisfilm, millest sa rääkisid, aga mis on ikkagi see, mis nukufilmis on selles mõttes eriline, et mida üheski teises filmižanris teha ei saa? Ma arvan, et nukufilmis ongi võib-olla see moment, et need nukud kui sellised on ühest küljest meile kõik nagu, nagu päris päris selles mõttes, et, et neil neil on midagi juures, ütleme mida võib-olla midagi enamat veel mida näiteks võib-olla mängufilmis ei leia ja võib-olla ka joonisfilm, mis on nagu tinlikud, aga nukufilm on selles mõttes ühest küljest nagu päris asjad. Aga samas ometi on seal midagi veel juures, mis on nagu noh, see tabamatu või, või mis sind paneb nagu toolis nihelema ja võib-olla sa ei saa esimese korraga kohe aru. Ja võib-olla see mõisastuslikus. Ja see ja see, võib-olla see meie igapäevaMart, mateeria mis pakub üllatusi just nimelt nukufilmis, et ütleme, see mullikile ütleme, selles nii-öelda ümbriku vahel nukufilmis võib osutuda hoopis pilveks, et see inspireerib vaatajat, et saime igapäevaargipäeva maailm mingitel tingimused mingitel hetkedel võib osutuda nagu selliseks inspireerivaks meele olukaks. Maailmaks. Aga kas seal on oma roll ka sellisel Trecis mängu lõpul, et inimene, nagu me teame, on ju mängiv olend ja, ja väga kõnekas on ju alati see, kui väikesed lapsed, kui neil parasjagu ei ole neid imelisi plasti, plast, flip, plastik, plastist värvilisi mänguasju saavad hakkama ju lõppude lõpuks tõesti ka puupulkadega, mille lähevad just nimelt mõtlevad need näod pähe ja, ja hinge sisse ja Jäned nendega saab väga hästi samamoodi mängida. Et kas nukufilmi vaadates võib inimene kuidagi jälle sele mängiv olendi endas ka üles leida? Kui eile sai siin puudutuse teraapiamomenti, et meil nukufilmi lastestuudios käivad ka vahel täiskasvanud inimesed tegemas oma filme ja see on tore vaatepilt kõrvalt, noh sa ei saa muidugi seal ruumis ise olla, sa pead ikka ukse vahelt piiluma. Et mitte ära lõhkuda seda atmosfääri, mis siis tekib, et nad, täiskasvanud inimesed, kes töötavad kuskil pangas või töötavad kusagil laadiana nad saavad ühel ühes ühe filmi tegemise juures kokku Nad itsitavad, nad vähenevad, nad muutuvadki nendeks samadeks lasteks selle protsessi sees. Ja mis on selle asja suur võlu on ju tegelikult see, et sa näed oma töö tulemust ja saad jagada seda. Et see Luss, mida sa tehes nagu tajud ja naudid, et see jõuab ka tegelikult filmi sisse ja sa saad seda jagada miljonitele. Aga samal ajal on ju nukufilmi tegemine ikkagi omamoodi selline zen-budistlik harjutus nõuab inimeselt ju suurt kontsentratsiooni ja kannatlikkust. Jah, ma olen sinuga täiesti ühel meelel, et see on kannatlikkus, aga, ja see on ka väga eriliste inimeste jaoks nii-öelda võib-olla noh, väga eriline töö. Noh, ma ei kujuta ette neid ameti või neid inimesi, kes seda ametit peavad, professionaalse, need ei ole maailmas palju ja selleks peab olema sees miski täitsa miski, et sa suudad seda ühte filmi ühte filmi sekundit teinekord luua kaks päeva. Nii et noh, et kui ekraani peal see hetk on märkamatu, teine kord, siis selle heaks on mõni inimene kaks päeva oma elust pühendanud. Aga kas, kuidas nukufilmiteemadega on, et kas praegu on rohkem kui tehaksegi nukufilme mõeldud täiskasvanutele pigem või lastele, et kuidas no kui me räägime sinna seeneriigist või et nad on kuidagi selgelt lastele mõeldud lood, eks ole, aga, aga seesama vadja lugugi mõnes mõttes kõnetab täiskasvanud inimesi rohkem ja tuleb kohe meelde näiteks Riho Undi viimane lugu Tuglase Popi ja Uhuu ainetel, et et see no kindlasti lasteaias, aga meeldib juba kas või sellepärast, et natukene õudne. Aga, aga tegelikult on tal ju ka ikkagi selline ühiskondlik sõnum mõnes mõttes täiskasvanutele mõeldud film. Ma võib-olla siinkohal ei eristakski niivõrd seda maailma, et lapsed ja täiskasvanud või pigem ongi see, et, et lapsed hea meelega vaatavad teinekord filme, mida filmitegijad eales ei arva, et noh, et nüüd võiks midagi lastele pakkuda ja lapsed on teinekord palju tähelepanelikumad, nukufilmi jälgijad ja nende seoste leidjad kui täiskasvanud. Et et kindlasti ma arvan, et mis puudutab võib-olla seda ootusi, ühiskondlikke ootusi, ongi võib-olla see traditsiooniliselt arvatakse, et on olemas lastekirjandus, on olemas täiskasvanute kirjandus, kuigi Heljo Mänd, Heljo Männa teoseid lugedes noh, saab ka tegelikult naudingu täiskasvanu ja teinekord ka vastupidi, et sama kehtib ka ma arvan, animatsiooni filmised, et et siin võib-olla ma ei eristaks niivõrd lapsed ja täiskasvanud, kuivõrd just võib-olla see meelelahutuslik pool ja ka siis selline mõtisklev on pool, et, et siin tõmbaks võib olla sellise väikse erisuse Samas ilmselt see oli rohkem ka Nõukogude aja eripära, kus oodati ju nukufilmilt ka teatud pedagoogilist momendil. Jah, et ütleme selliselt, et tegelikult viiekümnendates aastates ta oligi või tuligi rohkem suvitussellele, et animafilm kui žanr võiks nagu lapsi harida ja võib-olla see ongi meil külge jäänud ja võib olla see on võib-olla aeg sellest vaikselt ka loobuda, et et mitte alahinnata lapsi või pigem näha lapsest seda täis kasvaniku poolt. Pean tõesti oma kogemuse põhjal ütlema, et meie näitame vahetevahel lastegruppidele Tammsaare muuseumis sellist filmi nukufilm nagu hing sees, mis on tehtud Tammsaare novelli elavad nukud ainetel, see ongi kogus elavate nukkudega, kogu see teema on, on täpselt see, millest me siin täna oleme rääkinud. Aga ma ei tea, kas seda tehes mõeldi lastele, sest et see on ka ikkagi üsna tõsine see novell ja ka see nukufilmi atmosfäär. Aga nad on sellest lummatud ja, ja on kohe näha ka see, et see mõjub neile märksa ehedamana. Neist tekitavad teatud määral õudust mingid asjad, mida nad võib-olla oma arvutimänge mängides või mingisuguseidki totraid multifilme vaadates kuskilt kanali pealt, kus mõnes mõttes juhtub märksa jubedamad asjad, mingid märksa suuremad koletised, et see neid üldse ei puuduta, nii kui, kui nad lihtsalt nukud selles nukufilmis. Jah, ma olen sinuga selles mõttes täiesti päri, et, et tänapäeva maailm ongi nael, teeb lapsed väga ruttu täiskasvanuks ja võib-olla selline mõtisklevam ja ja võib-olla mitte nii ühe ülbane noh, kuidas natuke sõnum on ka laste jaoks selline, mis neid köidab ja paelub, et maailm on õnneks selline nagu mitmekesine ja, ja ja ma arvan, et ka nukufilm kindlasti pakub seda mitmekesisust. Ja, ja võib-olla selle taga ongi siis needsamad tegijad, mida nemad nagu endas kannavad ja mida soovivad jagada ja muidugi mõistagi ka väga oluline on see, et, et mida siis ja kuidas siis ühiskond seda tegemist toetab, sest noh, ilma selle toetuseta ilmselgelt, et ühel või teisel moel filmid sündida ei saaks, sest noh, ikkagi meeskonnad on suured, kes need filme loovad ja nad peavad ennast nagu sellele pühendama, nad ei saa seda selle kõrvalt midagi muud teha, et kui sa ikka päev läbi Tanimeerinud, et siis ma ei kujuta ette, mis tööd sa peale seda võiksid. Veld, nagu teha. Aga mis sa arvad, mis ootab nukufilmi tuleviku sees näiteks arengute osas, kuhu liigutakse praegu? Ütleme nii, ütleme, et see on keeruline teema, sellepärast et kui me vaatame noori tudengeid või kes, kes tahavad, või neid, ütleme oma kodus, garaažis, kes teevad neid filme, et miks on neid teevad vabatahtlikult ja neid suundumusi, et siis ma arvan, et animatsioon nagu järjest rohkem, pigem tervikuna ka nukufilm, sealhulgas nagu ühiskonnas levib, noh, inimesed ikkagi, ma arvan, järjest rohkem vajavad lugusid, mõtestatud lugusid ja sellist nagu päris ausalt, ehedat asja. Ja üle ilma tegelikult kui me vaatame festivali telgi, et nukufilme järjest rohkem tehakse, et ikkagi järelikult täitsa käibki kuidagi lainetena, et on mingid perioodid, kus ta ära unustatakse ja siis tagasi tema juurde pöördutakse ja võib-olla see ongi mingil määral põgenemine sellise ratsionaalse maailma eest, et kus on mingid sellised irratsionaalne, ütleme siis sellised, nagu juhtuvad asjad, juhtuvad imed ja kus nagu looduseusk, imedesse, Raigo. Kas sul omal on kodus nukukogu ka palju sul kodus nukk? Tahan osta siis nagu tööd ei taha koju tuua. Et et selles mõttes jäävad kõik sinna. Mis üldse saab vanadest nukkudest, et sa oled mulle kunagi varem ka rääkinud, et mõned Eesti nukufilmiajaloo legendaarsed teosed ongi ainult nende teostena nende filmideni olemas? Nukke endeid ei ole, mis on iseenesest kurb. Mul on hea meel, kutsudagi kuulajaid, et kui neil aega mahti minna maarjamäele just äsja avatud filmimuuseumis. Ja seal ongi esimene nukk lamab pea padja all, nii nagu omal ajal punasel väljakul. Noh, see ei ole küll mingi sümbolistlik, aga väike Peetrice ja seal on siis ka võimalik kuulajale nii-öelda ise pusida teha. Aga ka Tartu mänguasjamuuseumis on väga suurkogu, nukufilmi erinevaid nukke, mida tasub kindlasti külastada. Ja meil on meil ka nukke pandud nii-öelda kasti sõna otseses mõttes, siis rändab üle, ilma et kus siis ka vaataja saab vaadata seda meie meistrite tohutult peent kätetööd, noh, mis on tegelikult luubi all sündinud ja kujutad ette, kui nemad oleksid need lavastajad või kui nemad oleksid filmi tegijad, et mis rolle nad nendele nukkudele annaksid ja kuidas nad võiksid käituda. Ühesõnaga, nukke on võimalik siin ja seal siiski näha, et kõik ei ole jäädavalt kadunud. Jah, ütleme, et mingi osa on säilinud, aga osa nukke on läinud igavikku. Mina soovin igatahes nukufilmile järgmist head kuutekümmet aastat ja ma usun, et eks me räägime millalgi nukufilmidest siin ennegi, kui see tähtaeg täis saab. Selline oli tänane vasar. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline animafilmi režissöör Mait Laas, kelle valitud on ka tänase saate lõpulugu, milleks on veel üks malts. See on Lepo Sumera kirjutatud valss nukufilmist, kevadine kärbes, kevadine kärbes on Hardi Volmeri ja Riho Undi film aastast 1986. Ma usun, et paljud meie kuulajad on seda ka näinud ja minu meelest väga armas film ja väga.