Igaüks, kes vähegi disainist lugu peab, on kindlasti kuulnud vähemalt Alvar Aaltost, aga ka näiteks IT-alast ja mari mekust, uuemal ajal lisaks ka Stefan Linforssist Harrikovskinemist. Soome disaini võib vabalt nimetada maailma kuulsaks. 2012. aastal oli Helsingi koguni ametlikult maailma disainipealinn. Mis on aga Soome disaini saladus? Osaliselt muidugi tubli töö selle edendamisel ning rahvusvahelisel tutvustamisel. Tihti seostatakse soome disainerite eduloo algust 50.-te aastatega, mil rida toonaseid käsitöömeister disainereid oma pilkupüüdvate ja samas kvaliteetsete toodetega Milano triennaalil üles astusid. 80.-test aastatest alates on aga selle vahepeal madalseisu vajunud valdkonna üles ärgitamisse ja maine taastamisse teadlikud panustatud nii raha kui ka energiat. Disaini aga poleks ilma ideedeta ning ideed ammendavad Soome disainerit tihtipeale enda ümbert Soome loodusest. Vähemalt arvatakse nii äsja ilmunud Eesti ajakirjas idee kus Soome disaini iseloomulike joontega tuuakse välja ümarus, voolujoonelisus ja sulandumine. Ühesõnaga nurkade puudumine, nagu ajakirjas, tõdeb Soome suursaadik Eestis Kirsti narrinen ja viitab sellele, et looduses ju nurka keegi ei ole. Teine soome disainile iseloomulik joon on toimivus võimalikult lihtne ja selge kasutatavus ning praktilisus Pole siis ehk ime, et üks Soome disaini viimase aja suurtest edulugudest on ei miski muu kui emadus pakend, mille saavad riigi poolt kõik pered, kuhu uus laps sünnib ning et selle muuhulgas briti ajakirjanduses kõvasti kajastatud kiidetud emadus, pakendikeskne element on pealtnäha täiesti tavaline pappkarp. Millal saab kaasasoleva madrats ikese ning linadega muuta. Te kuulate õigesti vastsündinud beebi esimeseks voodiks.