Kui soomlased eelmise aasta lõpus 100 aastaseks saavale Soomele rahvusrooga valisid, jõudis lõpphääletusele 112 erinevat toitu. Jaanuaris kuulutati välja võitja. Hääletuse võitis, ülekaalukalt rukkileib. Kuigi soomlased kippusid kohe tulemusest kuuldes pisut ka endale omaselt vaidlema, et kas rukkileib ikka on oma olemuselt päris toit või mitte, ei ole tegelikult parimat viisi soomlast iseloomustada. Rukkileiba võib nimetada suisa soomlaste autoportree, eks see on lihtne ja tavaline, selge ja sirgjooneline. Looduslähedane juurtega sügaval kodumaa mullas, kõigile ühtne, kõigile varanduslikust seisust hoolimata võrdselt kättesaadav, vastupidav ja palju taluv ning usaldusväärne. Ja kuidagi eriti soomlaslike on ka tõsiasi, et Soome on tegelikult jagatud ülevalt alla pooleks ka rukkileiva suhtes ning eri poolel seda mõttelist joont on traditsiooniliselt valmistatud ja söödud täiesti erinevat rukkileiba. Kui Ida-Soome rukkileib on suur, paks, ümmargune ja värske nagu sealsete inimeste lustlik meelelaadki siis Lääne-Soome rukkileib on õhuke, kõvaks kuivatatud ja vardasse riputamiseks keskelt auguga. Et ikka kauem säiliks ja oleks hea kaasa võtta. Rukkileiba Angossilguga peetud mitte ainult soomlaslikuks, vaid ka väga tervislikuks toiduks. Ning tõsi ta on, paljukiidetud kiudaineid pole mujalt kui rukkileivast nii palju võimalik saada. Kardetud valget jahu aga pole seal parimal juhul üldse. Rukkileiva positiivne kuvand on koguni nii tugev, et see on viinud teatud ebaloogilisustesse vähemalt keelendite tasandil. Öeldakse ju soomes tugevajõulise liha sellise inimese kohta, et tollel on Ruista randajasse ehk rukis trandmes. Kuigi me tänapäeval teame, et lihaste vormimiseks on vaja hoopis valku.