Säuts. Tere hommikust, heal naabril Soome riigil on ülehomme 100. sünnipäev. Et me oleme nii lähedased ka keeleliselt, siis on teineteise vastu huvi tuntud ammu. Kuidas soomlased eesti keelest huvitasid, saame lugeda Soome ajaloolase Sepotsepter päri äsja eesti keeles avaldatud raamatust rändajad Soome sillal. Seal on kirjas ka Elias Lenruuti uurimisreis Eestisse 19. sajandi keskel. Löön ruut kirjutab, et Eestimaa estofiilid on erineval arvamusel eesti ja soome keelesuguluse asjus. Et kas eesti keel on soome keeleõde või tütar? Len ruut, arvab. Osundan. Kui pean valima kahe halva vahel, kas rikutud õde või laps, siis meelsamini valiksin esimese tsitaadi lõpp. Ehk siis rikutud õde. Nii lendud kui kaugus talk vist leidsid, et eesti kirjakeel on sakslased rikkunud ja eesti keel on laenatud saksa keele kirjutas tava järgi. Nii et tuli maha matta lootus eesti ja soome keel lühendada, sest erinevused olid läinud juba liiga suureks. Nii või teisiti, nii palju sarnased andmekeeled küll, et Johannes Aavik tõi meie kirjakeelde terve portsu laensõnu soome keelest. Ja lõpuks meenub mu kodukülamehe jutustatud lugu. See oli 1900 kahekümnendatel buss 30.-te algul Soomes. Kui Eesti rannaküla toona Noormehel tuli ametnikule öelda oma nimi ja see oli mägiametnik, kirjutas selle Kaaga. Ja eestlane ütles, et peabki olema ametnik, Torises kokad Bergele kirja ikka mägi, käin kanssa. Siin me oleme üks, kirjutad mägikavaga ja teine käega, aga hääldame ühtviisi mägi. Me saame teineteisest aru. Me soovime Soomele 100.-ks sünnipäevaks õnne ja soome keelele kestmist. Küll siis kestab ka eesti keel. Sugulased ju, ilusat päeva.