Oli varajane hommik, kui pioneer peetjavas jalgvärava ja sammus rohelisele aasale. Olgu külm muinasjutt, ent siiski mitte muusikalise tundi eksikombel sattunud lasteraadiolink meie noorim auditoorium, Albeegia ja hundilugu korduvalt kuulda saanud. Kes võiks aga väita, et suured inimesed muinasjuttudest ei hooli? Täiskasvanu vaatenurk võib küll laste omast paljuski erineda. Esile küünivad teose niisugused aspektid, mida laps ei tunneta, kuid sedagi enam. Meenutagem, missugust naudingut on igale inimvanuseastmele pakkunud muumitrollide või Karupoeg Puhhi raamatud ja mida keegi sealt enda jaoks leidnud on. Kui Sergei Prokofjevi oma sümfoonilise muistendi 1936. aastal kirja pani, seadis ta eesmärgi tutvustada lastele mitmesuguseid sümfooniaorkestri pille. Iga tegelast iseloomustavad eri instrumendid või pilligrupid. Tegelased peetia, viimlid. Jahimehed GIMP panid. Eesti Raadio sümfooniaorkester mängis Hugo Lauri poolt esitatud seletuste saatel selle pala helilindile 1954. aastal. Tänaseks saateks valmis Heino bedus, saare restaureeritud variant. Meie kasutada oleks olnud ka üleliidulise raadio poolt mängitud Prokofjevi muusikaline muinasjutt üsna värske heliülesvõte. Kuid et esitus on seotud ka lugeja ülesastumisega, siis lähedamaks kuulamiseks paremaid võimalusi pakub muidugi meie kodune helilint. Ja veel nii-öelda eelteatena. Kui oleme lõpuni jõudnud sümfoonilise esitusega, siis tuleb teosette kandele veel kord, kuid popmuusikavariandis väikesed heli, lõigukese, sellestki külasid saate alguses. Ja need kogu lugu. Oli varajane hommik, kui pioneer bee teavas jalgvärava ja sammus rohelisele aasale. Peetia tuttav lind laulis kõrge puu otsas. Ümberringi on kõik rahulik, siristas rõõmsasti. Aeglaselt paaterdades ilmus peedia järele nähtavale part. Ta rõõmustas, et keetja ei sulgenud väravat, sest ta tahtis aasale sügavasse loiku suplema minna. Linn nägi parti, lendas rohule, hüppas pardi kõrvale ja kehitas õlgu. Mees lend sa oled, kui sa lennata ei oska, ütles ta, millele part vastas, mis lind sa oled, kui sa ujuda, joosta ja sulpsatas vette? Paar tujus loigul ja lind ütles kaldal ning vaidlus nende vahel ei tahtnudki lõppeda. Äkki muutus peetia tähelepanelikuks. Ta märkas, et kas hiilib nüüd rohtu lähemale. Kas mõtles linnuke, riidleb hoolega kohe, ema, naps on ta kinni. Saamid pehmetel käppadel lähenes ta tasakesi linnule. Ettevaatust püüdis Pedja ja lipsti oligi lind juba puu otsas. Loigud koostades Kaardi vihane prääksumine Ta kurjustas kassiga. Kas kõndis ümber puu ja mõtles, kas tasub ronida nii kõrgele, enne kui üles jõuan, lendab lind ikkagi minema. Vanaisa tuli välja, ta pahandasid peetiali väravast välja läinud siis on hädaohtlik paik. Mis siis, kui metsast tuleb hunt? Petja ei pannud vanaisa sõnu tähele ja ütles, et pioneerid ei karda. Hunter. Kuid vanaisa võttis peetia käest kinni, viis ta koju ja sulges hoolsasti värava. Ja tõepoolest, peetia ei jõudnudki veel ära minna, kui metsast tuli välja suuhall und. Art hakkas hirmu pärast prääks oma hüppas loigust välja. Kuidas ta vaeseke küll püüdis, kuid hunt jooksis temast ikka kiiremini, ta jõuab ikka lähemale lähemale. Juba ta jõudlaski pardini haaras kinni ja neelas alla. Nüüd oli pilt selline. Ühel oksal istus kass. Istus linnuke. Puu all kõndis hunt ja vahtis neid ahnete silmadega. Samalajal pioneer Pedja, kes oli värava taha jäänud ringi vaatama, nägi kõik, mis toimus väljaspool. Kui teie ehmatanud sugugi. Ta jooksis koju, tõi jämeda nööri ja ronis kõrgele kivimüürile. Üks puuokstes, mille all kõndis hunt, ulatas kulise Lemmeerini. Petja haaras otsast osavasti kinni. Ja ronis puu otsa. Peetia ütles linnule lend alla ja kiile hundi koonu kohal ainult ettevaatlikult ta sindki Neenapsa. Ah, kuidas Kell linnu Kärdas hunti, kuidas hunt küll tahtis teda kinni püüda, kuid linnuke oli osav ja hunt ei suutnud mitte midagi teha. Petja, kes oli nöörist silmuse teinud, laskis selle ettevaatlikult allapoole. Viskas ilmuse hundisabale ja tõmbas selle koomale. Hunt tundis, et ta on kinni püütud ja hakkas vihaselt hüppama, püüdes välja rabeleda. Kuid peetia sidus nööri teise otsa puu külge. Hundihüpete tõttu tõmbus tema saba küljes olev silmus ikka koomale ja koomale. Väljusid metsast jahimehed. Nad tulid hundi jälgi mööda edasi. Jotoolistasid püssidest. Peetia ütles, pole vaja tulistada meie linnukesega, püüdsime hundi juba kinni. Aidake teda loomaaeda viia. Kujutage endale ette seda bee tuuliku rongi käiku. Kõige ees sammus peetia Tema järel tulid jahimehed, kes tirisid hunti Vanaisa paugutas pahaselt, tead, aga mis siis oleks juhtunud, kui peetia poleks hunti kinni püüdnud? Kui hoolega kuulatada, siis võis kuulda, kuidas hundi kõhus präegsus paelt sest hunt oli ta kiiruga elusalt alla neelanud. Kui jutustus peediast hundist oleks ilmunud raamatuna, siis järgmist esitust võiksime võrrelda kordustrükiga, millele on loodud uued illustratsioonid. Inglise ansambel Jack Lancasteri Robin Lamli juhatusel on muusika autorile küllaltki lähedal. Aga muidugi ei saa siit enam otsida helilist teavet instrumentide kõlavärvide kohta. Arranžeeringu on orienteeritud rohkem täisealisele kuulajaskonnale käsitluses esile toodud humoristlikud jooned. Ja olgu küll tekst juba tuttav. Siiski tuleb helilõikude paremaks äratundmiseks seegi uuesti esitada sest leidub ka erinevusi. Ühel päeval piker ja tema parim sõber linnuke läksid luusima pimedasse metsa. Oli ilus, soe, helge päev. Nende kannul otsustas part minna tiiki tulistama. Mis lind sa oled, kui ujuda ei oska, püsis part linnult nihlinud, sina oled, kui lennata ei oskagi, siis lind pargilt. Aga pika rohu sees hiilis kass ja käis ringi ringi ringi ümber tiigi. Kas park olnud head sõbrad kui part kassi märkas ujuste kalda äärde ning hakkas ärritama säile ta vihaseks? Pieter tagasi metsas on hunt, tule kohe tagasi. Aga Petteri kartnud hunti põrmugi, marssis nagu julges sõdur hundile vastu. Kas otsis kohta, kuhu jalga lasta? Üks pilk hirmuäratavate kihvadele näljast põlevatele verd täis valgunud silmadele ja Partsetus pabinasse. Ta rabeles kaldele ning jooksis, jooksis, jooksis, Üks amps ja part oligi läinud. Hunt aga lakkus vurre ja põrnitses, põrnitses. Paanikasse sattunud käsk putkas puua. Ümber selle puulentsis hunt ihaldades veel ühte suutäit. Meil on vaja tugevat köitet hunti kinni püüda, otsustas spiiker. Ta jooksis koju. Peatselt oli kerge, ei, ega tagasi. Poiss ronis käbedasti puua. Salalik köis lendas alla. Metsasügavusest marssis välja salkkond punastes kuubedes jahimehi aga hunt juba rabeles silmuses. Vaat kus lugu. Poisson hundi kinni. Äkki kõigile üllatuseks hüppas part hundi kõrist välja ja lärtsatas otse jahedasse tiiki. Ja see ongi selle jutul lõpp. Mis veelgi enam lõpp, siis lõpp. Muusikaline tunudki sai otsa.