Heleene, kas sul on olnud vahel niimoodi, et hingad niimoodi? Ja siis mõtlen, et kas ma olen kinnise ninaga elevant või inimene? Ei. Mitte kunagi ei ole nii olnud. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja mina olen Helene Vetik ja meie oleme popkulturistid ilma Ivo Cruztokitaalsest, Ivo Cruztok on haige ja Heleene on niikuinii. Noh, olgem ausad. Alad alati terve ja ikkagi noh. Parem saatejuht kui Ivo, ütleme nii. Jah, ja ma istusin siin kõik need kuud, kui mind vahepeal ei olnud eetris ja ootasin, et Tim küsiks mu käest. Ooterežiimi, Leena tegi märkmeid, jälgis seda, mis toimub kultuuris popkultuuris jälgis seda, mis toimub poliitikas. Kraapis ust, raadiostuudiouksed on kõik ära kraabitud, need tuleb üle värvida uuesti. Aga noh, ma ütlesin, et seal parem saatejuht kui Ivo, see võib-olla kõlab natuke õelalt või kuidagi karmilt, eks ole, et inimene on praegu haigevoodis ja siis veel anname lamale jalaga kõhtu ka, aga ma ütlen siia juurde siis selle fakti ka ära, et sa oled ka parem saatejuht kui mina. Sest et nendel hetkedel mina olen stuudiost puudunud ja sa oled minu asemel siin olnud, vabastas on jällegi kuidagi saade parem, nii et kokkuvõttes. Ma arvan, et kõigile on parem, kui sa lihtsalt kloonid ennast ja teed iseendaga. Seda saadet. Aga vaatamise kloonimine vist nõuab aega. Kloon kloonid, elu igavest ei ole väga pikk, ehk siis peaks kogu aeg uusi uusi juustu tegema. No vaatame, ma arvan, et ega teadus areneb ja meditsiin ja varsti saavad kloonid ka elada täisväärtuslikult kui õige pikkusega inimelu. No ma loodan, aga seniks siis püüame niimoodi sellises kombinatsioonis. Ühesõnaga, kes varem Helenat siin saates kohanud ei ole siis Helene Vetik on popkulturistid, auliige või selline väliskorrespondent, et kes otsustavatel hetkedel hüppab stuudiosse ja räägib, kuidas asjad tegelikult on. Ja täna on meil selliste inimeste eriti stuudiosse vaja, sest et teema on ränk ja palju kirgi üles küttev nimelt ahistamine ja üleüldse kogu see nyyd su laine, mis üle terve Läänemaailma praegu käib. Ja meil on siin paar konkreetset juhtumit, millest kohe nüüd kinni haarata, Ta, ja millest seda jutulõnga nii-öelda veeretama hakata? Ilmselt meie omavahelises vestluses sai alguse sellest, et mõlemad kuidagi tabasime end toetamast siis ansaarit jah, on siis praeguse seisuga kõige värskem nii-öelda selle miitsu laine alla maetud mees, see võib olla ka saadud. Et see toetus sellega, et me lihtsalt väga tahame. Kolmandat hooaega maestro nannile tahaks nüüd ära, jääb. Toetamise põhjused võivad olla vägagi sellised väiklased ja isekad, me täiesti anname endale aru, et me ei ole ka täiuslikud ja meil on väga hämaraid motiive vahetevahel. Aga ei sellegipoolest, et noh, seda tähtede sadu nagu Margaret Atwood on seda nimetanud oma kirjutises kogu selle liikumise kohta tähtede sadu on igale poole ju paistajame. Põhimõtteliselt nüüd juba oleme harjunud justkui sellega, et iga paari-kolme päeva tagant ilmub välja veel üks järjekordne Hollywoodi täht, kes siis tiritakse kõrgelt pjedestaalile alla ja ja materdatakse ära, sest et keegi kuskil tuleb välja tunnistusega või niisuguse avaldusega, et tegu on kiskja, aga aga räägi Hellaine, kuidas sind puudutas see asi seal tsaarijuhtum just, ja mille poolest see justkui erineb siis sellest muust materjale materdamis laine tainasse karistuslainest, mis kohati on ikkagi vägagi õigustatud ja õiglane. Mille poolest ansari juhtum sinu meelest nüüd erineb? No mida te kedagi seal ruumis ei olnud, ehk siis ma tahan ka nagu meie arutelule kuidagi ette öelda, et kellelegi ei taha solvata ja inimesed on väga erinevad ja see tundlikkus on väga erinev, et mis asi üldse on ahistamine, et kelle jaoks on vaja, et oleks toime pandud reaalne vägistamine, kelle jaoks piisab sellest, et pannakse käsi põlvele, et see tundlikkus on väga erinev inimestel, aga nii palju, kui ma lugesin sellest juhtumist ja, ja mis täpselt oli nendest detailidest ja üldse selle juhtumiga nagu lagedale tulek. See kõik tundus nagu lihtsalt veits kehvasti läinud, Teit veits keskpärane seks, mille kohta tavaliselt sõbrannad saavad kokku, järgmisel päeval jood kohvi ja naeravad, et tüüp ei olnud väga hea voodis. Et, et mul on selline tunne, et et pigem see oli kuidagi niikuivõrd tõesti, selline elumuutev, šokeeriv, õudne ahistamislugu, mis jällegi, et ma ei saa ennast panna selle naise pähe, kellega see juhtus. Aga millegipärast on sellised lood nagu võtavad kredibiilsust ära mingisugustel tugevamatele lugudel ja inimestel, kellega on päriselt midagi väga-väga hullu juhtunud. Ja, ja teine asi on need kaks poolt ja kaks vastutajat, et mulle meeldib mõelda, et igas suhtes on ikkagist kaks inimest. Et naised ja mehed on ikkagist võrdsed, et feminismi ei tähenda seda, et naisel on alati rohkem õigusi. Feminism tähendab seda, et mõlemal on õigus oma sõna öelda, mõlemal on õigus toimetada ja tegutseda. Ja selle loo puhul mul jäi selline mulje, et ta oli kohtingul mitte naisega, vaid mingisuguse kotiga, kes lihtsalt viibis, oli ja läks ja, ja siis tagantjärgi hakkas muretsema, et mis juhtus, jällegi olen lugenud päris palju selliseid siis vastuväiteid näiteks minu arvamusele, et aga ongi väga raske ei öelda ja kardatki, et see inimene, ma ei, ta tapab su ära, kui sa tahad ära minna või mis iganes. Aga just selle Asiisi asja puhul noh, me kõik oleme ta raamatuid lugenud, sarju vaadanud, stendab, kuulanud suht teame, mis ta maailmavaated on inimesena võib-olla ta on täielik. Vabandust, sitapea on ju, et me võib-olla ei tea mingit väga mingisuguseid detaile temast, aga just selles valguses, mis praegu toimub, miks ta oleks pidanud midagi nii hullu tegema? Siin ongi jube vähe tegelikult, millest lähtuda oma otsuse tegemisel väga palju taandub siiski isiklikule sümpaatiale just nimelt nagu sa ütlesid, et sellele, mismoodi tundub, et tema maailmavaade võiks olla, mismoodi ta üldse isiksusena tundub. Aga siis on tsaari, on üks neid koomikuid, näitlejaid, kes on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, vähemalt meile kahele siin stuudios on ta äärmiselt sümpaatne olnud, siiamaani tundub niisugune intelligentne, väga muhe, terane empaatiline tüüp. Kusjuures eile juhtus selline asi, et kogematta sattusin vestlema inimesega, kes tunneb nagu asi kaudselt kelle sõbranna, andumus, tema sõbranna või midagi niisugust ja tema kohta öeldi pool ta sotsiaalses elus pidi olemas pool mida iganes see tähendab, on siuke libe sell. Aga noh, isegi kui on libe sell. Aga samas naljakas, et iga inimeseni on sul mingi viis inimest ja sa juba tunned seda inimest, et et rääkisin sellest oma arvamusest ja asjadest, siis tüüp mainis, aga ta on ju ja ma tean küll No vot see, see, mida me saame kellelegi kohta teada, nii kaugelt ongi niivõrd mitmekordselt vahendatud ja hea meel on selline telefonimäng, nii et lõpuks, millele sa saad siis toetada, nagu sa oma jutu alguses mainisid, et neid ju ei olnud seal kohapeal, me ei tea ju lõpp lõpuni välja, me ei tea, mis siis juhtus, me teame lihtsalt seda, et on kaks osapoolt sellistel juhtumitel alati vähemalt kaks osapoolt on ju. Nüüd näiteks lõvisii Key teine koomik, kes on ju väga sümpaatne olnud, siiamaani on tõesti mul isiklikult ka olnud ikkagi üks üks suurimaid lemmikuid üldse meelelahutustööstuses tema puhul poleks ju ka eales osanud arvata, et ta võiks olla kuidagi õõvastava käitumisega või võiks kahelda kohelda naisi või kasutada oma võimu ära mingil sellisel eriti võikal kujul. No tema kaalikad, teine asi, see oli küll ootamatu, aga ohvreid oli palju rohkem ja tegevus oli ikka selline veidi vastuvõetamatu. Nagu veider, et miks küll pidin tegema siukest asja, et teiste ees ennast näppima ja repetatiivselt siis seda läbi siis ma ei tea, mitme aasta või mis iganes nagu ette võtma inimesi ja nende ees niimoodi esinema on ju mitmed naiskoomikud siis? Jah. Aga aktsiisi puhul ma tahtsingi lihtsalt anda aega sellele, et ära oodata, kas tuleb veel ohvreid välja. See nagu veits ajas närvi, et see juhtus ja kõik hakkasid kohe jälle nagu täiega panema, et absoluutselt on välistatud see näiteks, et see ahistatud osapool võib ka valetada. Seda on ju ka juhtunud meil kõigil nagu enda eludeski, et näiteks mida jätad kellegi maha, mis iganes mingi draama juhtub ja siis pärast linna pealt kuulnud nendest lugusid, kui õudne inimene sa olid ja, ja tegelikult see on ikka selline kättemaks, et mul on niisugune väike kättemaksutunne oli ka. Kas ongi niisugune ennustamine, aga lihtsalt oma mingi empaatia pealt, mu esimene tunne oli kättemaks naiselt, kes ootas palju enamat, sellest mehest ootus, võib-olla üldse suhet. Tegelikult sai keskpärase üheöösuhte kõik. Margaret Atwood, kes on võib-olla praegustest elavatest autoritest üks jõulisemaid, selliseid feministlikke hääli kultuuris kelle sulest on tulnud ka näiteks praegu väga populaarne seriaal, händ meid Heil, kes seda vaadanud ei ole, siis lühidalt kokku võttes süzee leiab aset sellises totalitaarses maailmas, kus naised kuuluvad riigile ja, ja kuna iive langeb pidevalt, siis need naised on sellisel sellisteks nagu seksorjadeks tehtud või nad on sunnitud siis paljunema need naised, kes on veel selles ühiskonnas viljakad, ühesõnaga niisugune Distoopiline hirmus lugu ja vägagi feministlikke alatoonidega ja äpud kusjuures on samuti sattunud nüüd tule alla, kuna ta 2016. aasta lõpus kirjutas alla ühele toetuskirjale mis avaldas toetust ühele õppejõule põlisKalambia ülikoolis, kes oli siis loovkirjutamise õppetooli juht ja samamoodi teda siis süüdistati ahistamises või mingis seksuaalses väärkohtlemises. Aga see case kuidagi rullus niimoodi lahti, et talle ei antud kordagi sõna, et tal ei võimaldatud üldse oma poolt Avadagi sellest loost. Ta pidi kohe alguses allkirjastama mingisuguse lepingu, mille kohaselt tal oli keelatud rääkida selle juhtumi detailidest, nii et tal puudus sisuliselt üldse võimalus ennast kuidagigi kaitsta ja hätvud allkirjastas siis paljude teiste seas sellise toetusavalduse, et see ei ole lihtsalt õiglane, et mis iganes seal ka juhtunud täiesti vabalt ta või võidki olla süüdi. Aga lihtsalt, et selleks, et säilitada selliseid õigussüsteemi nagu põhialuseid või kuidagi lähtuda nendest siis päris niimoodi ikkagi ei saa asju lahendada. Jaa, hätkud hätuudi hakati sellepärast samamoodi siis ründama, et öelda, et sa oled halb feminist mille peale ta siis kirjutas lõpuks sellistes väljaannetes nagu The Globe meil artikli pealkirjaga ämm päädheminist ja siin ta siis kirjeldavad, mis vahe on heal ja halval feministid ja ja mis, mis selle kogu loo iva siis lõpuks on või mida me sellest õppida saame. Ja üks nendest asjadest, mida ta välja tuleb, ongi see, et sellistel tormilistel ja närvilistel aegadel nagu praegu, kus siis vägagi on tõusnud päevakorda kogu see niisugune võrdse kohtlemise teema. Patriarhaadi teema, meeste võimu teema ja nii edasi et selle kõige sees on see kired on nii kuumaks köetud, enam ei ole ruumi justkui ambivalentsus Ale pool toonidele detailidele, ühesõnaga põhjusnyclatvud nimetab seda ülikooli juhtumit selliseks Salemi nõiajahiks seisneb selles, et ta ütlebki, et Salemi nõiajahil inimene oli juba süüdi siis, kui talle süüdistuse esitati, ehk siis, et ei olnud enam kellelgi vaja nagu kuulda mingeid detaile, ei olnud vaja arutada asju, kui kedagi süüdistatakse, siis ta juba ongi süüdi ja sellise lihtsalt sellise asjaajamise vastu. Atwood nagu protesteeris, ja sellepärast inimene, kes on olnud paljude feministide selline ja mitte ainult ministritel üldse, nagu väga paljude kirjandusarmastajate, väga paljude intelligentsete mõtlevate inimeste, selline üks eeskujusid oli siis nüüd ühtäkki järsku nagu halb inimene on ju. Et, et see ongi jah, see on see, see on see hirmus asi, mis praegu kaasneb kogu selle diskussiooni juures, mis ma rõhutan, on nagu super oluline minu arust kogu see diskussioon, kogusamiitsu liikumine, see kõik on asi, mida ma tunnen, et ma olen terve elu oodanud justkui sellest, et ka mulle isiklikult on terve elu olnud väga palju probleeme üleüldse siukse nagu macho kultuuri ka sellise nagu ühesõnaga sellised, noh, et ma olen, ma olen vägagi Tõnist algusest peale olnud. Aga jah, et see pooltoonide kadumine ja see kaob ära, ruum aruteludeks on väga hirmus juba see, et me pidime siin saate alguses justkui nagu vabandama, et me teame, et see on tundlik teema, me ei taha kedagi solvata, siis pead juba nagu lisama igale poole siukseid nagu vabandusi. Ta ei taha, et ma ei taha kedagi tõdeda, kuigi tegelikult see, mis me tahame, on ju see, et me tahame arutleda. Me tahame mõelda Jaa, aga eks seal inimesed, kui kuulavad sellist sellist teemat või kuulavad meie arutelu, siis siis võib juhtuda ka see, et kuna see teema on niisugune noh, näiteks kui kellelgil ongi mingid on ju halvad kogemused või ongi hästi suur mingi Asiisi vihkaja luges ühe artikli läbi, ma ei tea, ühtegi tema filmi asja pole näinud, võib, pole tema raamatuid lugenud ja siis nagu juba vägatada vihkab ja on super siis ohvri poolt ja nii edasi siis siis seda juttu kuulates ka inimene filtreerib välja mingid asjad. Ehk siis võib, et noh, ma olen tähele pannud, et need vestlused on nii kuumad, et inimesed kuulevad seda, mis nad tahavad kuulda ja vaidlevad. Nii kuidas nad tahavad vaielda, mitte seda, et ongi hästi nagu mitu värvi nendes juttudes. Et see on nagu jama, aga jah nagu mullust ministrina nagu soove, et ma ei taha öelda isegi naised, vaid et kõik inimesed vastutaks ka oma tegude eest ka siis, kui see tegu on see, et miks ma ei suutnud ei öelda, miks ma seda asja meediasse viin, miks ma üks ühele ei või oma nagu elu probleeme lahendada ja nii edasi, et et mulle meeldiks, kui kõik vastutaks, mitte nii, et oleks kogu aeg üks süüdiolev monstrum, sellepärast et midagi ikka viis alati millegi nii see ei tähenda, et on üks süüdi või teine süüdi vahel tähendab vahele ei tähenda, et jah, ma tahaks rohkem mingisuguseid erinevaid aspekte nendesse asjadesse, seda muidu tekibki selline jaht, me võime ükskõik kelle peale näpuga näidata ja siis kõik keelame igaveseks tegevus säärasele inimesele. Aga samas Eestis jällegi on. Ma olen ka mind ujula väga-väga õnnelik ja see on. Üritan ise ka sellel teemal rohkem rääkida, sellepärast et mulle tundub, et seni on Eestis sellel teemal rääkinud ainult mingid vanemad meesterahvad ja, ja mingisugused tädid, kes on nagu, ah. Naisel ongi tisse toss ja peabki näppima. Noh, et enam-vähem noh, meil on sellises kohas praegu tegelikult enamus inimesi, et, et seetõttu peab sellele mingisuguseid samamoodi teisi vaatenurki lisama, et kõik inimesed ei taha, et neid näpitakse ja inimesed on erinevad ja õpime ikka elamu koos kuidagi. Absoluutselt peab rääkima ja, ja mida rohkem me räägime, seda vähem me peame kartma, sest et vaikus on lõpuks see, mis ju kuidagi lämmatab ja, ja suretab. Sul on niisugune nägu peas, et sul on nagu mingi küsimus mulle. Ja ma tahtsin. Ma ei tea valesti ja sa oled mõlema mõtete lugeja. Ma mõtlesin teha sihukest asja täna, et tuua popkult turistidest teiega popkultuuri ja seda läbi siukse vuldjulather mängimise, mis on mul üks lemmikmänge panna inimesed küsimustega võimatute valikute ette. Ja kuna minu jaoks on esimene saade sellel aastal, siis ma mõtlesin seda teha siis 2018 lubaduste põhjal, sest inimesed teevad igasuguseid lubadusi juba tegid juba praeguseks, nad on ju mõned on juba alla andnud, aga samas ei ole ka liiga hilja alustada, nii et ma mõtlesin, et ma küsiksin su käest sellist asja nagu timm. Kas sa sööksid aasta otsa iga päev Chancy ja niisugust hingetoitu nagu mingisugused burksid ja friikad ja pitsa ja kõik sellised asjad kanatiivad või aga terve aasta peale mitte midagi muud, ise ainult sööthanki, terve, terve aasta. Ja teine variant on see terve terve aasta, sööd 20 salatilehte päevas ja mitte midagi muud. Ma sööks Chancy, siin ei ole küsimust. Seda ei pea isegi seda ei pea isegi. Kus lausa mikker peast ära, selle peale? Aga mul naljakama ikka arvasin, et sa oled selline lehe lehesööja. Aga ütle, kas sa oled määrasel aastaga lähed? Esiteks, mingil määral ma tahaksin isegi seda kogemust, sest et ma olen terve elu olnud nii kõhnad, kõik arvavad, et mul on midagi viga, vähemalt mu vanaema on olnud siin, on sul võimalus? Siin on mu raske iga päev ja mu isa on üsna paks näiteks. Nii palju, kui ma olen piltidelt näinud, aga teiseks, kas sa oled märganud, et burgerite vahel on ka salat? No aga seal on üks salatilehte, aga see ongi tasakaal on nagu ja haigestunu. Vähemalt ma saan linnukese teha sinna kastikesse ära nagu et kas täna salatit ka sõin, sõin. Kõik on nagu kõik on õnnelikud. Aga see on naljakas, et kui mina sulle neid küsimusi mõtlesin, mul tuli ikka nagu siuksed söömisteemalised, nii et ma esitan sulle tegelikult sihukse nagu laenatud küsimuse mille esitas meile aastalõpusaates üks meie armas kuulaja. Ja ma veidi modifitseerida seda küsimust. Küsimus kõlab niimoodi. Helene, kas aastal 2018 pigem iga päev kakaomaitselist šokolaadi või šokolaadimaitselist kakat? Kindlasti kakat, mis on šokolaadimaitseline. Kas sa tahad? Otsuse tagamaad siis asja, kes seda, see on ju põhimõtteliselt, küsimus on ainult selles, mis vormis mass omab. Maitse on ju palju olulisem. Selge, nii et kui on šokolaadimaitseline see kaka, siis läks ka. Okei, selle selle mõttega lähme väiksele muusikalisele vahepalale. Meile esineb kollektiiv nimega abra. Ja ma mõtlesin, et valisin siis mussi ja kuna meil on niisugune semise ministriks saada, siis tänavu on kõik naisartistid. Saates. Popkulturistid stuudios on Jim Ashilevi ja aukülaline erikorrespondent. Helene Vetik. Oi, mul on vist mikker valesti või, ja ei ole midagi, ongi professionaalse raadiosaatemärk, kui vahepeal käib mikrofoniga kobistamine või kas me juba salvestada ja nii edasi see kõik käib asja juurde. Aga lugu pida, kuulasime abra. Ja ma tahaks sult küsida uusaastalubaduse küsimus number. Saa aasta otsa ärkaksid igal hommikul kell viis, et rohkem jõuda, aga täiesti igal hommikul nädalavahetuseti kaasa, nagu mitte kunagi ei saa kaua magada. Never ever ever. Või p. Ei noki mitte kordagi aasta jooksul nina. Ja nina nokkimine on väga mõnus tegevus. Kas sa loobuksid sellest selle nimel, et saaks kauem magada? Ma pigem jah, loobuksin nina nokkimisest kindlasti, sest et mul on kodus selline asi nagu inhalaator, mida ma ka täna hommikul kasutasin, muide iga kord, kui mul nina läheb kinni, siis ma võtan inhalaatori kapist välja ja teen paar korda päevas, tõmban seda soola-auru endale sisse ja see teeb nina väga mõnusasti lahti, nagu kuidagi avab kõik lõõrid ja ei olegi vaja midagi nokkida, nagu sulad. Aga aga sa ei saa mingisugust kaifi sellest, et sa sügada oma nina No aga sügada saab, kui pealtpoolt. Ei ei igasugusest nina näppimist ja no ma ei tohi üldse puudutada oma nina. Ei halaatoriga, ma arvan, sa võid toimetada, aga, aga niimoodi ei tohi teha. Okei, ja näpin, pigem toimetan halaatoriga, vaid kirjutan endale käe peale igale poole, aga miks sa ei taha are märgata, sest et ma mul oli selline aasta, kus peaaegu iga päev ärkasin kell viis ja see mõjus laastavalt psüühikale ja emotsioonidele. Ma küsin sult ka, siis on veel üks söögiteemaline, kuidas sul peas on oma küsimused, no ootame nüüd piiludesse, läks ära mul peast, aga okei, küsimus on järgmine. Kas sina, Helene sööksid, ei jää jälle? No ma ütlesin, et kassa aastal 2018 pigem kui sa saaksid valida emma-kumma vahel, pigem teeksid aasta aega jutti iga päev liiga palju trenni või pigem sööksid iga päev liiga palju sõõrikuid. Ma pigem isegi kuna see on niisugune uusaastalubadus, siis sa hakkad, siin on küsimused nagu välistavad üks, ma ei saa üldse siia sõõrikuid. Ja siis me võime ikka Dextrenni liiga palju trenni ja ma, ma loodan, et, Tänan ka selliseks, Ott Kiivikas ennast, aga liiga palju trenni, see tähendab põhimõtteliselt seda, et võib-olla selle aasta lõpuks liigesed kõik läbi ja sa oled kuidagi füüsi. Kui ma söön sõõrikuid, kas ma mingit trenni üldse tohin? Siis ma, ma sööksis sõõrikuid ühe aastaga, pärast saab äkki kuidagi tagasi treenida. Mõjutasin sind justkui nagu otsust teha. Ei no selles mõttes, et sa väljendasid mulle liiga palju ikka, ma ainult trenni teekski, midagi muud ei teeks. Jah, seda ma, ma ei saaks oma elu niimoodi muuta, sõõrikud ei välista, vaata muu. Ma saan ikka tööl käia ja sõõrikuid siiani. Et lihtsalt nagu trenni kunniks hakata, kust ma raha üldse saanud nii palju treenida? Kui mõtled üle ja kõik, kõik korraldataks sulle nagu korraldataks tegelikult isegi siin olid ootel siin mõned saalid, mõned treenerid olid ootel praegu, et nad oleks teinud selle väga erilise pakkumise, aga noh, läks nii. Pakkumisemalt, sõõrikutootjalt, jah, võib-olla ma loodan, uus uus blogija, aasta disainer Helene Vetik väikeautot, et ta on valmis sööma iga päev sõõrikuid sõõrikud teele, mulle võib ka ühe paki kõrvale panna ja ivalekas seal haigevoodis, praegu kindlasti rõõmustaks teda. Aga tagasi ahistamise juurde, mis ma siin ikka räägime meeldivatest? Nagu sõõriku hea nagu tasuda sõõrikud. Kogu selle aga unistame natuke kuhu, kuhu see praegu siin esimeses saatelõigus me justkui rääkisime sellest sellest halvast, mis kaasneb, on ju selle, sellise valdava hüsteeriaga ja sellise ülesköetud kirgedega ained ei taheta enam näha, pooltoone ei taheta enam anda kõigile õiglaselt sõna tahetakse lihtsalt kiirelt leida süüdlasi ja lüüa inimesi risti nii-öelda mingi hea asja nimel ja jällegi, toetudes äpudi sõnadele selles artiklis, millele ma enne viitasin ämma pääd, feminist, kas ma olen halb feminist ka seal ta räägib, et nii see ongi, see on üks ühiskonna toimimisele, arengu seaduspärasid, et iga kord, kui on selline suurem liikumine toimumas, mingisugune suurem muutus revolutsioon, siis selle käigus ollakse valmis ohverdama tegelikult päris palju ka inimesi või, või mingisuguseid ideaale mingisuguse, suure, mingi suurema ideaali nimel, ühesõnaga et ollakse valmis nagu sõitma üle ka mingitest nagu häältest, kes on valmis võib-olla nagu analüüsima kuidagi kõiki pooli või kes on valmis nagu rääkima asjade mitme külgsusest tahetakse kiireid vastuseid leida, kiirelt süüdlasi jõuda nagu kiirelt, mingisuguse parema maailmakorra maailmakorra, nii maailmakorraldusele. Nüüd, mis võiks olla see hea tulemus, kas sa oled mõelnud, et kuhu see viiks? Sa ütlesid, et Eestis on üleüldse kogu see diskussioon kuidagi sellises väga läppunud niukses nagu tagurlikus peaaegu olekus justkui et räägitakse, et naised ongi siuksed ja et meiega mehed, mehed ei muutu, et poisvulbi poisid ja nii edasi. Et kas sa näed siin ka, oled sa mingil määral ka optimistlik seda kõike jälgides? Ma ma ei teagi sellepärast, et. Ma tahaks olla optimistlik muidugi, aga aga hetkel kahjuks Eestis konkreetselt on, ikka on, ma arvan, nirusti sellise headleminismiga nagu seal on rohkem ikka sihuke mingi üksikindiviidide pärusmaa ja üldist asja. Noh, ma ei tea, kas ongi meil kasvõi telesaadetes ja kohtadesse kutsutakse inimesi millestki rääkima. Üldiselt täiesti rahulikult lastakse nii-öelda eetris naisi maha materdada, seda toda nagu väljendada oma mingeid sihukseid, hästi radikaalseid arvamusi. Et et ma ei näe, et just Eestis justkui muidugi vastupidi ei ole nagu sellel kannataja poolel üldse piisavalt sõna olnud ja naised ei taha rääkida ise ka nendest kogemustest ja mitte ainult naised, vaid kõik inimesed, keda on ahistatud, see on piinlik ja seal häbiasi. Ja millegipärast ei peaks olema, aga paljude arvates on, et et meil ei ole suudetud kuidagi kokku saada sellist kampa julgeid inimesi, kes ütleks, et jah, minuga on juhtunud selliseid asju. Nende, need inimesed on halvasti käitunud, see peaks lõppema. Ma tean, et lätlastele ja leedukatele on päris hästi toiminud tsemiduja ja nendest skandinaavlased Estonia rääkivatet. Ma ei tea, kusjuures väga huvitavate Baltikumi. Ma ei tea nende arengust midagi sellel areenil, kas sa saaksid seda veidi? Ma ma tean lihtsalt nii palju, et mul on üks sõbranna, on leedu päris tuntud näitleja nagu filminäitleja, kes ise lihtsalt ajab seda asja väga tugevalt, et Facebooki postitab ja räägib nagu, mis on temal juhtunud hästi ausalt ütleb, kui mingi režissöör on tõesti nagu talle liiga teinud. Hästi julgelt ütleb, et see inimene oli väga halb, sihuksed asjad juhtusid. Nii ei tohiks olla, et et lihtsalt tema näitel ma näen, et tal üldse ei ole mingit kartust, et oi mind, mingi Visutakse diaatris töölt ära ja mis ma teen, kui ma kõigiga tülli lähen, et tal on kuidagi täitsa savi, tal on palju tähtsam sellest asjast rääkida, kui karta ja nii-öelda pugeda siis mingitele tööandjatele, kes ei pruugi siis adekvaatselt käituda. Aga kas ma saan sinu jutust siis õigesti aru, et vaadates kasvõi seda, sa rääkisid leedu praegu vaadates kasvõi seda Leedu näidata, et siis meil Eestis sinu hinnangul ei ole justkui selliseid selle liikumise kuidagi eestvedajaid, kelle taha tahaks nagu justkui koonduda või mina minu teada ei ole? Kas sa tead kedagi, kes oleks oma lugu kuidagi ära rääkinud need niiduajal või? Võib-olla ma olen halvastilist meediat jälginud, aga ma nagu ei saa öelda, et mingisugune noh, kuna nii-öelda rahva lemmikud ongi tihtilugu lauljad, näitlejad, onju, et me võime kuskil oma lugu rääkida ja mingisugused Kuldurnikud ütlevad? Jah, nojah, mingil, millele Enel on mingi minevik olnud, et aga kahjuks me ei ole nagu sellise leveli kuulsused, et see, seda õiget diskussiooni tekitaks selles mõttes laiemat diskussiooni nende inimestega, kes veel ei osale selles diskussioonis. Et et jah, et siukest asja pole veel näinud, et nagu mingi Soomes, et 20 näitlejat, mees- ja naissoost Tomaki panevad kokku oma lood, ütlevad jah, on probleem ja toovad nii-öelda selle pesu välja. Minu arust meil ei ole, niisugust veel ei ole, võib-olla tuleb veel. Ja kui sa nii ütled, siis tõesti on olnud palju arvamusartikleid on olnud palju vihaseid Facebooki postitusi ja vaidlusi kommentaariumis, aga et oleks mingisugune üks inimene, kes algataks mingit suure suurema nagu laine sellist inimest või sellist kangelast, sellist Shandarki justkui ei ole. Meil siin Eesti kultuuriruumis on ainult mingisugused siuksed, arvaja hambad või siuksed, mingid mingi ideoloogia taha koondunud sellised inimgrupid, kes siis sellisel nagu grupp versus grupp tasandil justkui heitlevad ja vaidlevad. Ja seejuures suures meedias antakse sõna sageli inimestele, kes ei peaks nagu nendel teemadel rääkima. Aga see hommik Anuga saade, kus Toomas Kirss rääkis ikka nagu mingit väga Ütles väga selgelt, et mida nad tulevad oma mustades kleitides tissid püsti ja mingid siuksed asjad nagu kes ta üldse on, et rääkida Hollywoodi mingi Oskari väärilistest näitlejannadest ja kas see on nagu riigitelevisioon, nagu ma ei tea, kutsus, mis asja nagu kuidas üldse? Ma olin nii šokis, lihtsalt, ma nägin Facebookis seda väljavõtet ja veel fotot ka temast mis oli ka väga sihuke sihuke väga klassikaline mänspleening sihuke nööbid eest lahti, natukene karvu paistab rinna peal ja karvase rinnaga püstiste rindade vastu. Et. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, kuidas inimesed riides käivad, tegelikult ma pigem pooldungi, et kõigile oma stiil, aga lihtsalt ning klassikaline välja selle lihtsalt sihuke klassik. Kindlasti, eks see on ju üks demokraatia väärtusi, et kõik kõik hääletavad, peavad kostma, kõik, kõigil peab olema sõnaõigus ja arvamuste paljusus käib asja juurde. Olukorras. Hea televisioon, tähendakski seda, las siis olla üks meninistaga kõrval, las olla üks ohver ja las mees räägib siis seda juttu, nii et ta peab samal ajal silma vaatama ka kellelegi, kes ütleb, et jah, mind on päris palju, muide, lausa vägistatud karjääri jooksul ma ei tea näitlejakarjääri jooksul näiteks, et jah, mingid režissöörid on sundinud mind endaga magama ja las siukse inimese kõrval istudes talle otsa vaadates räägib siis, mis ta arvab naiste riietusest, et see on nende enda süü ja tont teab mida. Et jah, selles mõttes, et demokraatia on väga tore, aga see ei ole väga demokraatliku ja on ainult üks pool esindatud. Kuulame vahepeal muusikat. Helene Vetik, mida sa ütled järgmise muusikapala kohta? See on jällegi maanteele pingeid lõbusa muusikaga. Omankonoomek on abielupaar, kus naine, meest käivad koos mussi saavad jumala hästi läbi omavahel, nii et kuulame, kui hästi tegelikult naised ja mehed läbi saada, kuigi pealkirja all. Aga nende niuksed rõõmupisarad. Pisarad pisarapiisad pisaratilgad nagu me kõik siin stuudios on popkulturistid Jim Ashilevi ja Heleenev Vettik. Ja tagasi juurde, kes alustab, kes nüüd alustada. Mina võin alustada ja ma mõtlesin, et me peaks sihukest asja Cap puudub Ta ma nagu seda on naised versus naised, naine naisele hunti ja üksteise kiusamine ja üksteisele augu kaevamine. Kuigi see läheb natukene välja sealt nii-öelda sellisest seksuaalsest ahistamisest, aga ongi ahistamine, on väga mitmetasandiline asi ja paljud inimesed võivad ennast Tunda väga ebamugavalt oma ka sõprade, sõbrannade ja teiste inimeste poolt nagu kiusatuna. Ma ei tea, see ongi, et kas kiusamine on isenesest ahistamine, peaks vist olema. Ma arvan, et kiusamine on väga lähedal sellele, see on. Seal on need pooltoonid, seal on kuskil seal hämar piirjoon, kus, kus kohas üks asi muutub, teiseks vaikselt. Ja, ja, ja siis tõenäoliselt vist leiabki sihuke naistevaheline kius, see, seda saab liigendada ka kontori kiusuks, sest kui me oleme juba kooli peast väljas ja juba 11 koolis ei kiusa, siis tekivad igasugused töösuhted, kus on mingi hierarhia ja siis üksteisega seal siis hakatakse kuidagi manipuleerima ja, ja üksteisele halvasti ütlema. Mul endal on enamasti olnud kogemus naistega, kes on minust natukene vanemad siis kui keegi on vist mingi 10 aastat vanem, võib-olla kaheksa aastat, isegi siis öeldakse, tütreke noh, pane siis, ma ei tea, enne presentatsiooni tegemist, tütreke pani siis tuli kustu ka ja mingi üles, istu maha ja noh, nagu selline, et ma tegelikult olen loovjuht, ma ei ole see tüdruk, tütreke tüdrukuke ja olen naine ja miks ma peaks nagu lüliti oli veel inimesel nagu käekõrval ja siis ma pidin ülaruumi minema ja panema, tule kustu. Ja jah, mingid sellised asjad on olnud hästi-hästi tihti, et veel midagi öeldakse, et noh mul mul poeg on sinuvanune ja et mina veel tan teietama mind, sinatatakse. Mul poeg on sinuvanune, et ma tean küll neid noorte asju ja siis paar korda, mitu korda oli mul ühe inimesega poja referents ja siis ma küsisin mingi Hedda käest homsliku vanas poeg on. Ja siis oli, et noh, 17 siis ma nagu ma olin sellel ajal mingi, ma arvan, 30 veel ei olnud, aga mingi 28 või midagi siis mõtlesin, et Moskvast 10 aastat vanem nagu mismoodi see nagu sa tead nagu mida mina teen või me räägime mingitest sihtgruppidest ja asjadest, et see ei ole praegu üldse relevantne, sest meil oli sihuke sihuke stand-off. Aga jah, siuke vanusepõhine omavahel mingisugune inimeste, et ma olen millegipärast sihukeste hetkedes ennast tulnud päris päris ahistatuna. See, millele sa viitad, võib-olla seda saab kuidagi laiemalt iseloomustada kui oma võimu ärakasutamist ja kusjuures niisuguses suhtluses, eks ole, olgu-olgu siis võimu allikas, vanus, olgu see ametipositsioon, olgu see lihtsalt mingisugune varaline jõukus või, või lihtsalt käib jõud üle teisest, onju, et mis iganes, aga igal juhul, et selline kui me räägime nagu võrdsest kohtlemisest, siis seda saab tõepoolest laiendada nagu igasugusele suhtlusele mõnes mõttes lõpuks ka lapse ja lapsevanema vahelisele suhtlusele, kus On väga paljusid lapsevanemaid, kes lihtsalt kamandavad lihtsalt ütlevad, et asjad on nii, sest mina ütlen, et asjad on nii ja siis on mingisugune teine, kas sa oled kunagi öelnud? Peab vist. Ei lähe. Aga aga on ka teine võimalus paljude erinevate võimaluste seas on, on olemas ka selline võimalused katsud arendada lapse ja lapsevanema vahelises suhtes sellist nagu sõbrasuhet või siukest usaldussuhet, mis minu silmis ongi selline nagu ideaal, noh, ma ei ole veel väga kaugele jõudnud, sest et meie suhe on lapsega kestnud ka väga lühikest aega umbes kolm aastat, aga siiski terve tema eluterve tema elu siiski. Aga noh, et see ongi nagu jube keeruline, et vaata, praeguse seisuga me oleme ka teinud tehtud juba nii tundlikeks, et et ongi nagu siuke hirm on, hirm nagu analüüsida, neid teemasid on hirm eksida ja kuskil nagu virvendab justkui nagu juba natuke nagu koomilisel moel nagu ähvardavalt see see võimalus, et äkki ma nüüd ahistasin kedagi, äkki ma nüüd kuidagi noh, kui ma rääkisin oma juttu, sa tundsid, et sa oled kedagi ahistanud läbi sellena? Ei, mina. Aga noh, sa saad aru, mida ma mõtlen, et see ettevaatlikkus, mis tekib vaata tahan jõuda sinnani, kuhu jõudis ka Mihhail Lotman, kui ta kirjutas oma blogipostituse, reageerides siis teatri NO99 värbamisele Eesti vabariik 100 seda aktuse lavastaja tegemisse, eks ole, et et Lotman siis ütles, et sellistel jällegi sellistel tormilistel aegadel üks kriisiolukorra märke on see, kui inimestel kaob ära huumorimeel. Et kui sa enam ei tohi teha nalja mingitel teemadel, et kaovad ära jällegi need pooltoonid, kaob ära igasugune ambivalentsus või mingisugune mitmekülgsus teemades, vaid asjad on lihtsalt nii, et inimesed muutuvad väga järsuks, inimesed muutuvad väga karmiks ja armutuks. Jaa, jaa. Loomulikult nagu hea asja nimel justkui mingisuguse ideaali nimel, aga selles kõiges võib juhtuda selliseid õnnetusi, kus tegelikult kannatada saavad ka need, kes seda absoluutselt ei vääri. Jõudsimegi tagasi meie saate algusesse põhimõtteliselt, kus meie hinnangul on saari, ei vääri päris sedasama karistust, mida. Ta ei tohi enam elu lõpuni näidelda ja nii edasi. Ja võib-olla mitte et, et eks see nagu see on väga keeruline, mulle tundub, et nii palju, kui ma olen jälginud näiteks seda, mismoodi USA-s sa nagu niisugune nagu noortetundlikkus on muutunud ajaga, siis ka seal ma olen nagu kuulnud palju sellist X-põlvkonna esindajate nagu nurinat, et kuidas need millennealid või siis noh, ütleme Y-põlvkond, meie tundlikkus on väga kõrge ületundlik või nagu, et et noh, see on jõudnud isegi sinnamaale, kus ülikoolides näiteks boikoteeritakse mingeid teatud romaane, näiteks alamaide kärbeste jumalat ei taheta enam lugeda, sest et see, see vajutab mingit päästikut õpilastes, õpilast, õpilaskonnas, võib-olla keegi, kes tunneb, et teda traumeeriv sedasorti lugu ja siis ta boikoteerib ja võib asi jõuda sinnani, kus selles ülikoolis ei tohi enam kasutada õppematerjalina kärbeste jumalat või juhul kui seda kasutatakse, siis tuleb hoiatada ette, ära tuleb anda välja nagu selline suur ametlik hoiatused. Vorning, olge nüüd valmis, et võib-olla see võib-olla nüüd väga šokeeriv, mida me hakkame siin analüüsima, et sihuke selline pehmokultuuri ilmselt on see, mismoodi mingi x põlvkonna inimene seda nimetaks. Et see on ka nagu oma omamoodi huvitav, selline kõrval. Samas, kui see üks põlvkond on nagu omavahel sellised tundlikukesed, siis on ju täiesti okei, sellepärast et siis nad on üksteise vastu head, meil on lihtsalt võib-olla raske kõrvalt siukse paksu nahaga seda jälgida. Ja, ja ma mõtlesin veel selle peale korraks ka, et tegelikult Ma väga loodan, et huumor ei kao mitte kuhugi ära maailmast. Ülitundlikus kahjuks tapab huumorit kindlasti. Aga, aga tegelikult, kui inimesed suhtuks üksteisesse lihtsalt austusega siukse hästi nagu tavalise reisi kaustusega, nii nagu meid umbes nõuka ajal õpetati, et vanaemadele tuleb kohta pakkuda ja nii edasi, aga noh, see oleks mitte koha pakkumine, vaid lihtsalt, et teised inimesed kuidagi nägema inimesi inimestena, et nad on, neil on oma mõtted, nad on indiviidid jäänud võivadki nii ja naa haiget saada või mis iganes siis, kui oleks lihtsalt tavaline austus olemas, teiste vastu siis juba hästi paljud jamad jääksid ära. Ma olen sinuga väga nõus, kohe kui me hakkame suruma isiksusi tegelikult mingitesse suurematesse nagu rühmadesse ja noh, siin on ajaloost palju võikaid näiteid ja teine maailmasõda on kohe esimene näide, mis pähe tuleb, kus on mingisugune suur inimrühm, kellele omistatakse mingid omadused, öeldakse, et nad kõik on sellised ja samasugune sõda põrkumine käib igapäevaselt ka praeguses arutelus, kus feministid on siis endiselt paljude silmis kahjuks siuksed poisipeaga sihuksed, jõulised ja väga kurjad naised, kellel siis väidetavalt ei läinud lihtsalt meestega hästi õrnas eas ja sellepärast nädala kõikide meeste peale vihased ja siis teisel pool on sihukeselt jalgu laiutavad Toomas kirsid ütlevad selle Eesti ühes vaadatuimas hommikusaates, et pangu siis nunnarüü selga, kui ajas. Kui ei taha vägistatud saada, siis sa pead olema, et on ainult kaks varianti, kas sa oled null või sa oled inimene, kes soovib saada vägistatud. Nii et siin ma soovitaks omalt poolt saate lõpetuseks kõigil vaadata hoopis filmistaar vorst laest seda, kus üks olulisemaid Jedi rüütleid luuks. Kaivo jõudis ka lõpuks tõdemuseni, et ka see seda ei oli. Roll ei ole mingisugune õige roll. Igasugused äärmused on halvad. Me nägime seal ühesõnaga. Ja okei, ma ei ütle, aga kuna võib-olla kuulavad ka ministrid, siis ma vahele põika need võite Youtube'ist vaadata versiooni, kus on kõik naistegelased välja lõigatud. Ja me paneme selle saate märkates leheküljele popkulturistid punkt com. Nii et meie teeme saadet kõigile, sest nõustame inimest ja ja me oleme valmis rääkima, aitäh, Helene, et sa tulid saatesse. Meie saadet jääb lõpetama pala. Ja see ongi väga hea, et vahelduseks naised võivad ka esimesena tulla. Selle sellest ongi see laul. Kassin säkk jõgi.