Kui see siin Kuu pinnal ja jälgisin pilguga maad seda sinivalget planeeti süsimusta taeva taustal mida kirjasid loendamatud tähed, tajusin midagi täiesti tavatut. Kogesin, et olen universumi lahutamatu osake. Tundsin, kuidas iga tähti ja iga planeet on isiklikult minuga seotud ja Me moodustame lahutamatu terviku. Adusin selgesti oma sidet kõiksusega ning seda, et kuulume koos kõige ümbritsevaga reaalsuse ühte ja samasse dimensiooni. Aimasin mõistvat, kuidas teadvus ja intellekt on universumist lahutamatud. Hoomasin kõiksuse sügavamat mõistusliku olemust. Too elamus oli nii jõuline, et kõik, mida olin varemalt õppinud, teadnud ja uskunud meie maailma olemusest, pöördus ainsa hetkega pea peale. Olen saanud tehnoloogilise kõrghariduse ja teeninud ohvitserina Ameerika Ühendriikide mereväes. Minu maailmavaade oli kuni 1971. aasta veebruarini valdavalt tehnitsistlik. Siis aga varisesid need raamid, kuhu mahtus minu ettekujutus maailmast loodusest ja tema seadustest. Minu süvaelamus nendesse jäikadesse piiridesse lihtsalt ei sobinud. Tundsin universumi varjatud tahkude erinevust kõigest sellest mida mulle oli õpetatud kõrgkoolides ning astronautide ettevalmistuskeskuses. Nii ütleb oma intervjuus ajakirjale Horisont XI number 1987 Apollo 14 kuumooduli piloot Edgar tiimidžell. Ja tegelikult tahtsin ma rääkida hoopiski millestki muust ja küllap küllap räägingi. Aga selle intervjuu lugemine mõjus mulle mitte nii nagu just äsja kirjeldatud lõigus kuul seisnenud. Astronaudi elamus pööras kõik asjad pea peale vaid teatud asju ühendas minus olevaid asju, asju, mida ma aimasin kuul käimata, adusin nii neid asju nagu seostas ja tegi mulle nagu selgemaks, ma ei oska öelda, et mind kui oleks kunagi täitnud sajaprotsendiliselt samasugune tunne. Ma kuulun kõige sellega ühte mis meid ümbritseb, aga lähedal sellele olen ma nagu hold siis on mulle tundunud nii, et küllap juhtub sellepärast, et ma olen kunsti alal töötav inimene natukene totakas, selles mõttes, et tundeinimene ja emotsioonidega ja nii edasi ja nii edasi. Aga kui ma loen tõesti ja kõrge tehnilise haridusega inimese sellist hämmastavalt avameelset avaldust siis tundub, et ei olegi häda midagi, et minuga vähemalt selles mõttes ei ole midagi suurt lahti. Võib-olla võib-olla isegi see, mida ma aeg-ajalt tunnen mis minusse mahub, miks minna, noh, nii palju asju erutab, ärritab, haigete ilu ja valuga täidab. Et, et ju see äkki ongi üsna inimlik. Öelda ei olegi võib-olla kõige inimlikum lihtsalt oma intellektiga kõigest jagu saada, endast kõik küsimused summutada kas või sellega lihtsalt, et noh, nad väga ära lahterdada, kategoriseerida ja, ja, ja ennast ennast sellega rahustada. Minu elamus, millest ma õieti tahtsin alustada on järgmine ja mitte 1971.-st aastast pärit vaid 78.-st aastast, Me olime teatriga külalisesinemistel Leedu NSVs Kaunase linnas. Tõttasime õhtusele etendusele, olles juba nädal aega selles linnas koos draamateatriga etendusi andnud. Ja teel nägin ma veel lahti oleva uksega leivapoodi ja mõtlesin, et astun sisse ja võtan endale midagi. Hotellis midagi näksida. Aga sisemisel uksel oli tool vahel uks oli ka selle tõttu lahti. Ja nii ma jäin kahe ukse vahele seisma, sellepärast et kassa aparaadi taga ei istunud ka kedagi. Ma ei olnud päris kindel, kas kas on kinni või lahti. Ja siis astusin sinna selle ukse vahele tooli kõrvale ja ja küsisin nii parajalt niisuguse häälega, et see võiks sinna taha kosta, et hei, on siin keegi ja kas pood on avatud või suletud, kas võib sisse tulla? Selle peale ilmus veidi aja pärast tagantpoolt neiu kes ei teinud minust suurt väljagi, pöördus hoopis saia riiuli poole ja siis ma kordasin oma küsimust. Siis ta pöördus minu poole ja rääkis minuga leedu keeles, mina olin muidugi temaga rääkinud vene keeles. Ja ma sain aru tema kogu tõrjuvast hoiakust. Et ei, ei kavatse mind kui võõramaalast, kui kui mitte tema emakeelt rääkivat inimest noh, eriti arvesse võtta või minuga kontaktne, kaugeltki mõtlev, viisakas olla. Siis ma pakkusin välja nii palju inglise keelt, kui ma oskan siis soome keelt, et eesti keelt mõne lause saksa keelt. Ja siis ta läks pikkamööda kõrval Frank punaseks. Siis, kui ma uuesti vene keeles pöördu sinnapoole ja ütlesin, et kui te ei suuda rääkida üheski teises keeles, mida ma välja pakkusin arvata võimete siiski vene keeles suurelt rääkida, miks te, miks te eirata seda, oleks teil midagi muud varuks? Ma olen teie linna külaline. Ma olen nädal aega siin. Mulle tundub niimoodi, et ma ei, ma ei, lihtsalt ei saa. Kõigi linnade, kõigi rahvaste keeli selleks korraks selleks nädalaks või 10-ks päevaks, mis üks teater võib kuskil külalisesinemistel alla endale selgeks teha, et ma väga vabandan. Aga Meil tuleb niimoodi läbi ajada. Nonii sain ma oma saia ja nii kõndisin sealt ära, aga see See seal juhtunud ärritas mu tähelepanu suuresti sellele, mis juhtub siin minu kodumaal. Eestimaal. Moskvast Minskist Jerevalist, Novosibirskis, Kiievist. Ja selgub nii, et nad kohtuvad väga sageli samasuguse asjaoluga siin meil Eestis Tallinnas. Ma arvan, et viisakus külalislahkus need on asjad, mida peaks elementaarselt peaks järgima endast lugupidav rahvas. Kui on, on mingisuguseid sisepingeid meil endas, siin meie vabariigis on see ja, ja meie pealinnas endas ja, ja onu keela aru saama, kas siia viimasel ajal me räägime palju kaks keelsusest, keele õpetusest, ühele ja teisele rahvagrupile ja nii edasi ja nii edasi. Kuulge, mitte mingisuguseid koduseid pingeid ei saa üle kanda neile inimestele ja suhtlemisse nendega, kes, kes tulevad kuskilt. Kultuur kas on või ei ole ja siin ei anna ühendada seda mingisuguse agressiivsus ja ka sellest, et kui inimesse ilmub agressiivsus nii mitu protsenti, kui temasse temas on võimalik paigutada, vaid nad iseendas kasvatab agressiivsust. Nii mitu protsenti lahkub temast kultuuri. Aga seda, seda vähem jääb järele seda, mis, mis inimesest inimese teeb, mille järgi teised teda teda hindavad. Tammsaare on öelnud Noh, vabalt parafraseerides, et oioi, kas ei ole siiski mitte nii, Me kõik oleme eelkõige inimesed. Ja alles selle järel rahvused. Ja mulle tundub veel, et, et noh, meie mõningase niisuguse taolist liiki suhtumise aluseks on liiga kõrge arvamus iseendast. Meie ülbus. Ülbus selles mõttes, et neil endil ei ole ammu enam mingisugust põhjust ülbe alla sest me oleme nii palju sellest minetanud mille peale või mille pärast oleksid võinud ülbed olla. Meie. Nii palju vaimseid sisemisi väärtusi. Oleme ka sunnitud ja olnut ümber vahetama. Mõtlemisega materiaalsetele asjadele, pisikestele asjadele, iga natukenegi kaunim, mugavam asi. Enamasti ilmub välismaailmast, tekitab meis hetkeks ihalust ja kadedust ja nii edasi ja nii edasi, sest et need memmed tarbetult jooksma otsima. Et saada midagi ligilähedastki. Siis oled sunnitud mõtlema, aga küsimus on selles. Kas peab, sellel nii järele, on. Kas peab kõik muu selle vastu ümber vahetama. Kas peab laskma endast sellel tõeliselt väärtuslikul? Lasta endast seda välja tõrjuda? Me oleme lubanud endale seda, et me oleme kaasa läinud. Ja ka läinud üleüldise töö põlgusega, sest teistmoodi ei olegi mõtet seda üldse nimetada. Kaunimat vormida ikka sellel asjal otsikuse tegelikult tegelikult niimoodi on. Samavõrd oleme ära andnud esiisade tarkust. Me tuleme viie aasta tagant kokku. Me oleme hirmus vaimustatud, sellest paneme laulukaare alla 30000 lauljat. Need viis aastat hea küll, ja koorid, kõik, nad valmistavad ette järgmist pidu ja laulavad ja midagi hoiavad alles. Aga meie kõik teised, need, kes koguneme siin kuulama, vaatama mida me teeme. Selleks, et alles hoida seda mis pärast need teised sinna kokku tulevad, ma usun, me tuleme juba palju tulema rutiinist kokku. Mitte traditsioonist. Torkas silma, kui ma kui vana kannelt juba seda ammust väljaannet Kuusalu kihelkonna väljaannet, kui ma seda sirvisin ja ma nägin, et enamus Kuusalu kihelkonna Kolga rannalaule tantsukirjeldusi ja, ja ka fotosid on tehtud. Tähendab, miks ei saanud üles kirjutada kõiki neid asju siinsamas Kolga rannas Kuusalu kihelkonnas endas? Mitte sellepärast, et rahvas rändas ära ja ja laulikud vendasid kõik ainult siin. Siin ei olnud enam kõike seda nii alles hoitud kui seal. Tähendab, sest seal oli kartus, seal oli, oli selline tunne selline hirm, et kui sa ei hoia Halles kõike seda mis on sulle oluline, mis moodustab sinu seisu, mille sa oled saanud esivanematelt, et siis siis kaovadki, kui inimene. Lihtsalt liidan nad midagi nii olulist ära endast mingi käsu korras ei saa mitte midagi niisugust alles hoida ühegi ühegi määrusega ega ka mitte, millega. Igaüks iseendaks ja siis tullakse kokku ja siis tullakse sisemise sunni tõttu kokku. Lauldakse koos, tantsitakse koos, mängitakse koos, tehakse talguid koos. Nojah, ja sageli üldse mitte mitte n suunas, vaid kindlas suunas. Me oleme need ära andnud, märkame, et nad on läinud. Nüüd mägi mõista seda, nüüd on meil sellest kahju. Üldiselt on hilja taga kurta seda, mis läinud on. Kõigi nimetatud nõnda öelda kultuuride kadumistendentsid kummitavad ka mujal maailmas mujal teiste rahvaste juures. Hiljuti Norras olles tuli jutuks see, et ma ütlesin oma kaaslasele, kellega, kellega me Nõukogude Liidu teatritegelaste liitu esitlesime. Ibseni seminaril. Ärgu ta vahti, kuni. Nii mureliku näoga kogu aeg ringi selles mõttes, et noh, me, kohvrid olid lennujaamas meist natuke maad eemal, Me suitsetasime seal, et siin ei ole, see ei ole probleem. Põhjamaades on, on kuidagi. Margus on noh, niisugune erakordne pärast selgus. Seitsme seal oldud päeva jooksul, et norralased on mures selle pärast Seal, kus vargus oli, noh nii vist niisama haruldane, nii nagu meil, Saaremaa meil Saaremaal samad asjad, ma olen näinud, kuidas bussipeatuses kukkus maha naisterahval viis rubla ja kuidas tema kõrval seisab vormis mees pani sellega oma. Hea küll, et see sünnib ka mujal. Hea küll, et on olemas niisugused tendentside üldised tendentsid materiaalse pealetung ja vaimsuse kadumine. Aga miks meie, miks meie ei peaks sellele vastavaks? Miks me ei võiks tunda, tähendab seda, et kui meie seda teeme et see võib mõjutada kõiki teisi kõige lähemaid ja nende läbi teisi ja nii edasi, never, aga eelkõige ikkagi meie. Selle asemel, et arvata, et me oleme paremad, et oskame tuleks, tuleks endasse vaadata ja. Norrat meenutatud Norrast räägitud siis mul on oma nägemus. Üsna üsna ilusa üle, ma ei teagi, kas ma oskan seda edasi anda. Aga kõige räägitu pääle tuleb mulle siiski kõigepealt meelde. Bergen tema viimane monoloog. Seda õnnestus isegi Norras eesti keeles lugeda. Nii lõpmata vaesena läheb siis hing sinna uttu, kus lõpetu viimane ring. Ära ole mulle Kuriza kaunis muld. Su kiirte kuld, valgustest tühjade seinte guru ei istunud seal keegi, keda soojendanuksus ära. Sest et peremees oli ju kodunt ära. Kesk- järsemaid Harju kord veel näha, kuis päikesetõus vallutab taeva tõotatud maad vaadelda seni kui jaksad. Kaduda siis lume veermete varju. Üksikud pilve udemed. Nagu uus korrus nagu nagu nagu teine tasand. Nõlvadel majad. Ja nende suitsud Me peaksime mõtlema, vahest. Nende nende vanade tarkuste pääle vanasõnade ja rahvalike ütlemiste näol on, on meieni tulnud ja mis mu meelest praeguses ajas noh, väga palju tähendavad ja ja võiksid meile mõndagi ette ütelda. Ja üks kardike suur puu langeb. Mida ei jõua kanda? Seda pole ka tarvis üles taastada. Kõik see, mida kogesin kuul ja hiljemgi on viinud mind järeldusele. Universumi näol on tegu võim säilise organiseeruva intellektiga. Kuskil kosmoses on meile praegu veel käsitamatul moel tallel kogu universumi kogemused sealhulgas ka maa tsivilisatsioonide ajalugu ning kõik inimmõistuse saavutatu ja loodu. Kui kasutada meie praegustele teadmistele vastavaid termineid siis võib siin ehk tõmmata teatud võrdlusi joonik berneetikaga. Kuni päris viimase ajani on õpetlasi huvitanud eeskätt reaalsuse füüsikalised küljed. Ent mida paremini oleme neid tundma õppinud ja mida selgemaks paljud looduse saladused saavad? Seda ilmsemaks muutub vajadus mõista universumi tegelikku olemust ja tema toimemehhanisme. Püüdkem siis vabaneda vanast oma aja ära elanud mõtlemisest mida veel paljuski piiravad mehhanistlikud raamid. Õppigem mõistma inimloomuse esmapilgul varju jäävaid külgi. Enneolematult kiiresti edenema tehnoloogide juures ei tohi me oma teel tulevikku unustada. Kõige esmalt tuleks õppida paremini mõistma ennast oma suhteid ümbritseva keskkonnana. Asunud seisukohale, et tuleviku nimel tasub meil uue pilguga vaadata nii oma filosoofiat kui ka iseennast. Kui tahame tõepoolest olla oma maailma tõelised peremehed ning luua elamisväärse tuleviku ühiskonna tuleb meil alustada inimese põhjalikust tundmaõppimisest. Vastasel juhul oleme paratamatult hukkumisele määratud.