Rehvinade kreispaik teejuhiks on Ivo Sepp tõlkijana. Tere, kallid raadiokuulajad, kaunist pühapäeva pärastlõunat kõigile. Algamas on rännusaade reispass ja mina olen juhatuselt ärkin. Tervitan teid vahelduseks taas kalli kodumaa veidi tümalt niiskelt kamaralt. Aga täpsemalt siit raadio kahe otsestuudiost, kust proovime teid mõttes järgneva tunni jooksul natukene soojemasse kohta rändama viia? Tänane saade on teistsugune kui ükski varem. Ma ei hakka pikalt keerutama, vaid ütlen kohe ette ära, et me teeme tänase saate inglise keeles. Seega vabandan siiralt kõikide teie ees, kes te olete võib-olla meie saadet täna oodanud ennast mõnusasti kaminate kuulama sättinud ning peate nüüd äkki keelebarjääri tõttu kanalit vahetama. Aga ma loodan, et meil on ka reisihuvilistest kuulajaid, kelle jaoks pole takistus. Sest ma tõesti tunnen, et tänane saatekülaline on kuulamist väärt. Ning kui ma hakkaksin siin tõlget tegema, siis ei jõuaks ma teada saada pooltki neid asju, mida ma tahaksin täna küsida. Niisiis loodan, et keelepolitsei meile või raadio kahele peksu ei paku. Tänase jutu ja rännaku sihtkoht on Puerto Rico saar Kariibi meres mis sai eelmise aasta septembrikuus otsetabamuse orkaani hirmalt ning kohe seejärel pihta ka järgmise orkaani Mariaga. Ma olin ise sel ajal peaaegu samas kandis Kuubal ja hõikasin siinsamas saates, et tulge kõik, et kogu jutt sellest, kui katki kuuba orkaanidest on, on puhas ajakirjanike väljamõeldis, võimendus et nii-öelda lugu saada, aga ilmneb elt, Puerto Rico nii hästi ei läinud. Igal juhul olen ma juba ammu ja ka hoopis muudel põhjustel ja teemadel tahtnud siia saatesse külla kutsuda oma õpetajat ning sõpra. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia osakonna noort professorit Puerto Rico last Carlokupeerot. Nüüd oligi selleks topeltpõhjust, sest Carlo jõudis just mõne päeva eest tagasi oma kodusaarelt ning need uudised ja need lood, mida ta sealt toob, on ühtviisi kohutavad, kuid samas ka äärmiselt põnevad. Meie tänase saate eesmärk on kindlasti mitte ainult anda ülevaade orkaani purustustest ja saare olmeolukorrast. Praegusel momendil aga ilmneb, et süsteemide purunemisest on sündinud uued süsteemid, sotsiaalsed võrgustikud ja see kõik on äärmiselt huvitav. Paari sõnaga veel Carlo taustast. Oma antropoloogia doktorikraadi omandas ta Manchesteri ülikoolis, kui tegi dokumentaalfilmi Puerto Rico kõrval asuvast pisikesest Kuleebra saarest. Äsja ilmus temalt raamat sellesama saare identiteediloomest ja üldse saarte kui selliste ringi mõtestamisest. Tema uurimisteemaks ongi Kariibi mere piirkond ning Tallinna Ülikoolis on ta noori antropoloogia õpetanud, inspireerinud ja nende maailmapilti rikastanud. Tänaseks juba pea seitse aastat. Ola Karlo ole häbitu hävio Fainelion reispass. Seal võikaalid vanud. Varasemaid question Aies diskrasud Sing sprindingapanju Networks. Suur tänu, et meid kuulasite ning meie inglise talusite, see ei ole meie kummagi emakeel, aga ma usun, et kui me oleksime siin nagu me alguses rääkisime, hispaania keeles sädistanud, siis oleksime võinud sedasama hästi juba kusagil kõrtsis kannu taga teha. Aga kel soovi, siis hispaania keelt saab veidi kulda. Homme esmaspäeval kinos Sõprus, kus kell seitse õhtul linastub ainult ühe korra dokumentaalfilm Erico või hispaania keeles infiniithobuelodellostyyas või päevade lõputu kulg. See on filmitud ühes kaunis Kolumbia mägikülas ning mul on au seda filmi sisse juhatada etteulatuvalt, siis tegemist on esteetiliselt väga kauni ja ühtlasi antropoloogilisi huvitava dokfilmiga kus on veidi sees ka Kolumbia-le või noh, tegelikult tervele Ladina Ameerikale omast maagilist realismi kus tegelikkus põimub muinasjutuga. Vaadake lähemalt kino Sõprus veebist ja ma panen Piitega reispassi Facebooki lehele. Et vaadake siis juba sinna ka. Niisiis aitäh veelkord, et meid kuulasite külas oli Tallinna Ülikooli antropoloogia professor Carlo kubero, MINA OLEN nimatused, tõrkin, saadan reispass. Värske vaba on traadi kaks. Kauni kohtumiseni. Mossita Koenieldo.