Kas sa oled tähele pannud, et sinu manerismid on kuidagi väga lähedased Richelda jõudiga et äkki sa peaksid olema Eestis tegema mingi aiti Kraudi laadse saatma? Aa, see on seedid ja sa ütlesid seda kuidagi keerulisemate sõnadega, üks inimene on varem mulle lihtsalt öelnud, et me näeme natuke sarnased välja. Kõike sa ei jätka seda mõttekäiku ennem mulle lihtsalt seda tahtsidki kuulda, mulle olid manerismid nagu tugevam. Tere, minu nimi on Ivo, krustak. Tervist. Mina olen Jim Ashilevi. Jaa. Jaa. Ja, ja ei, ei. Ja te kuulate saadet popkulturistid, ma jooksin kokku, ma vaatasin sulle otsa, mul oli selline tunne, et sa tahtsid midagi öelda. Mul ongi niisugune nagu ja sellepärast ma töötan raadios, sest mul on alati midagi öelda ja isegi kui ei ole, siis mul on niisugune nägu, et tal on midagi öelda. Ma olen tagasi ja mul on hea meel tagasi olla. Tere tulemast tagasi viima viimast saadet, kuulasin, istusin kodus, täpsemini, lamasin palaviku voodis ja siis kuulasin, kuidas alustasid saadet kohe suure rõõmuhõisked, et mind enam ei ole ja on palju parem saatejuht asemele leitud, aga sul oli õigus. Väga hea saade oli. Mis tunne sul oli kuulda, et kige parem saatejuht stuudios ja väga tagasi nagu ei igatsed, ta isegi võttis natuke pinget maha, tead, a selles suhtes nagu päris hea. Oo okei, no siis sa oled ikkagi sihuke stoilina inimene selles suhtes, et sa oled ikkagi jõudnud oma vaimses arengus kuskile maale, kus siuksed. No ütleme, et sul ei ole mingeid ego piinasid nii väga kui harilikel inimestel, ma olen jõudnud vist lihtsalt. Oma vanuses sinnamaani, kus ma tunnen, et uuem, noorem põlvkond on lihtsalt peale tulemas ja mind juba asendamas Oota, aga sina oled noorem, kui olen mina ja, ja ka noorem, kui Helene Vetik, s erikorrespondendina eelmine kord sind asendasin, millest sa räägid? Tegelikult need numbrid ei ole olulised, olulised on ikkagi see, mis tunne inimesel sees on. Ei ole vä? Sisimas sa tunned, et sa oled vanem vanem kui mina ja Helene Vetik ja nii et sa tegelikult tahad öelda, et meie oleme nagu siuksed, nagu lapsikud veel alles ja, ja meil on veel pikk tee minna oma arengus, aga sina oled see küps? Halli habemega tark vanamees, kes kuulis, et ah, las need noored tõmblevad. Mobikutan siin edasi, ma tean oma kohta siin ilmas ja ma ei pea enam tõmblema, et kellelegi midagi tõestada. Täpselt nii, ma tundsin ennast okei, ja kuulasin teie juttu sellest, kuidas kuidas inimesi eriti naisi ahistatakse, eriti eriti nii-öelda sellises meelelahutusäri kontekstis, kuigi pigem on see keskendumine täna ju ikkagi seetõttu sellel suunal, et sealt on nii palju neid väga mainekaid või väga nii-öelda kõneainet pakkuvaid lugusid välja tulnud, aga noh, ütleme see on ju alade ala alade vaheline alade läbimine igal pool ja mul oli, mul oli ääretult hea meel, et selle teemaks võtsid Kui palju sa oled üldse viimasel ajal mõelnud kogu selle temaatika peale, võrreldes varasema eluga? Väga palju, et, et tegelikult on minu meelest kasu sellest, kui need teemad nii-öelda kerkivad, räägitakse, et või, või noh, ütleme ollakse vahel kriitilised, et, et kui kuulsused mingi asja suure kella külge panevad, et siis justkui see noh, nagu see seetõttu, et nüüd kuulsused räägivad, sellest on see nagu kuidagi feik või, või noh, ma ei teagi, kuidas mõtlemine täpselt käib, aga aga ma arvan, et neid asju on nagu vaja, palju, tihedamini palju rohkem nagu suure kella külge panna ja hakkab ise ka mõtlema. Tegelikult on ma arvan, väga palju kasu sellest, noh ma olen ise väga selline rahulikes tõeline vanamees ja, ja püüan nagu noh, ma, ma ei, ma ei ole üldiselt selline inimene, kes aga ligi tikub teistele või või kuidagi nagu ebamugavaid situatsioone põhjustab, aga hakkab pika mõtlema, et kas mina olen kellelegi näiteks varasemalt mingeid ebamugavusi põhjustanud või, või kas ma olen, kas ma olen kedagi ahistanud ja, ja ma arvan, et need mõtted on selles suhtes olulised, et et kui see, kui sellele mõtled, siis võib-olla tunnetad ära, et neid piire paremini jäi, ei tee asju, mis isegi võib-olla sulle endale tunduvad sihukseid hästi-hästi loomulikud ja mõistlikud, aga kellelegi teisele Olla hoopis teise tähendusega. Saane Haasika utz, kes on üks mu viimase aja uusi lemmikkirjanikke, on hästi palju kirjeldanud Ameerika sotsiaalseid pingeid ja poliitilisi pingeid sellisel rassi tasandil või selle kogu nagu rassismi pärandikoorma all. See oli natuke keeruline lause, aga põhimõtteliselt selle nurga alt on lähenenud sellisele sotsiaalse ebavõrdsuse temaatikale. Ja kuna ta on olnud oma sõnavõttudes viimasel ajal väga edukas ja teda kuulatakse, siis teda kutsutakse väga palju igasugustesse, tooks õudesse kutsutakse rääkima erinevatele seminaridele ja, ja nii edasi ja ta on pidanud ka palju kuidagi sõna võtma. Noh näiteks kui oli see Ameerika jalgpallurite skandaal nii-öelda, kus nad siis, eks ole, hümni ajaks nagu püsti tõusnud, vaid olid hoopis laskusid ühe jalaga niimoodi põlvili ja küsiti talt, et et kas ei olnud mitte üle piiri minek või kuidas sellega nagu oli või kuidas seda siis ikkagi tõlgendada, et kas see oli õige või vale ja nii edasi. Ja siis seal arutelul jõuti ka sinnamaani, kus ta ütles, et see, mida siis nii-öelda see represseeriv eliit ette heidab, et see on kuidagi nagu vale käitumine või et see on nagu ebaeetiline või ebamoraalne või mis iganes lugupidamatud ütles, et aga vastuhaku ongi alati selline vastuhakk, on see, ongi vastuhakku. DNA-s on niisugune ebamugavus, ebakorrektsus, ühesõnaga sa lähed vastuollu mingisuguste kehtivate normidega ja see on alati nii-öelda poolenisti, isegi nagu kuritegelik põhimõtet, et sa lähed nagu pahuksisse mingisuguste reeglitega, mingite normidega, mis varem on kuidagi mida varem laiem üldsus on järginud ja nüüd sa oled nagu lugupidamatu nende suhtes. Sa rikud reegleid ja kogu selle myyd su liikumise seal ahistamisskandaalide laine sees olles. Tegelikult tulebki ju olla tänulik, et kogu see temaatika on tõstatanud üldse siukse teema nii paljude inimeste teadvusesse, kes on varem pidanud seda mingiks tausta müraks või mingisuguseks siukseks perifeerseks tõmbluseks, mis võib olla, mis mind puudutab, eks ole, mina mina ju ei ahista või siis teine variant, et mina ju ei ole naine. Et ma siis on ju, et noh, naised ongi keerulised või mis iganes, onju. Et aga jah, et, et see niisugune vastu hakese peabki alati olema. Ühesõnaga see see, et mõned osapooled seda pisendavaid ütlevad, et see on mingisugune väike asi või et et alati on ju nii olnud või mis iganes, et see juba näitab, et et me võtame mingeid asju iseenesestmõistetavalt, mida ei tohiks tegelikult võtta iseenesestmõistetavalt, seal on väga palju, millest me vaatame tegelikult mööda või mida me võib-olla nagu ei oskagi analüüsida, sest meil puudub selleks harjumus, meil puudub sõnavara. Me ei oska läheneda sellele kuidagi teistmoodi, nii et igal juhul väärt ettevõtmine ja ma täna ettevõtmine kõlab muidugi naljakalt tublid inimesed, väga vajalik liikumine ja, ja kusjuures ma täna sattusin lugema New York Timesist sellist väga põhjaliku ja läbinägeliku artiklit selle kohta, kuidas Hollywood nüüd välja üritab tulla sellest häbist. Ta on vahepeal tööstusena langenud ja muidugi see Hollywoodi enda konstrueeritud pääsetee on ka vägagi sümptomaatiline kogu sellele probleemile, ehk siis New York Timesis ajakirjanik nimega mända Hess kirjeldab väga detailselt läbinägelikult seda, kuidas nüüd on Hollywoodi uus taktika võtta needsamad ohvrid, needsamad naised, needsamad süüdistajad, nii-öelda võta nad niimoodi mängu, et nad saaksid neid kasutada. Jällegi oma kasumi suurendamine, ehk siis kogu see miitsu liikumine kõik see aktsioon, mis, mille raames näitlejannad riietusid Golden Club auhindadel musta et seda bränditakse, ühesõnaga, et kõik need staarid, kes sinna ilmusid seal seal artiklis ja me paneme selle artikli ringi ka oma koduleheküljele, popkulturistid punkt com. Nii et kel huvi, saab, sealsele lingi kätte, saab isa artiklit lugedes on väga pikk ja põhjalik. Aga seal on toodud väga häid näiteid selle kohta, kuidas näiteks paljud staarid kuigi nad ilmusid kohale justkui nagu ilma stiilita või Crescaud, oli see, et seekord meil ei ole kostüüme seekord meil ei ole glamuuri, me lihtsalt oleme mustas, me nii-öelda nagu astume vastu protesteerima siis protestist sai jällegi see äge kaubamärk selle ürituse puhul. Ühesõnaga, et nad üritasid murda mingisugust süsteemi, mida tegelikult ei saagi niipidi seestpoolt murda, sest et see süsteem ise on juba nii noh, töötab nii õlitatult, et mida iganes sa seal teed, siis revolutsioon saab ka osaks sellest brändist, mida parasjagu müüakse. Ja. Seal mõned staarid olid teinud kokkuleppeid teatud disaineritega või mingite muude mingite kellatootjatega näiteks ja panidki näiteks Instagrami pilte sellest, kuidas nad kannavad seda teatud moelooja kleiti. Siis nad hõikavad välja, et ma tänan seda moeloojat selle eest, et ta koos minuga aitab võidelda õigluse nimel. Ja ühtlasi tänan. Mis iganes selle käekellatootjad selle kella eest, mis ta andis mulle täna siia kanda sel tähtsal olulisel õhtul, kus me võitleme õigluse nimel, eks ole, ehk siis et lihtsalt teises sõnastuses ikkagi lõpuks inimesed müüsid seal erinevaid brände ja lõpuks ka see kogu Hollywoodi süsteem ise sai endale niimoodi ise õlale patsutada, et tubli tublima oleme nüüd andnud hääle neile, kes seda väärivad. Isegi siin artiklis jällegi on toodud välja, kuidas screen Ägtiors, kilde, Words, mis on selline auhinnatseremoonia, kus traditsiooniliselt ei ole õhtujuhti astus selle sammu, et võttis endale esmakordselt õhtujuhi, ehk siis murdis iseenda traditsiooni. Ja õhtujuht on loomulikult naine. Õhtujuht on Kristen Bell ja jällegi sellega nagu üritatakse ennast kuidagi nagu süüst puhtaks pesta, et nagu pushitakse nüüd seda naisagendat, aga lõpuks ikkagi kõik need mehed, kes keda siin süüdistatakse, keda üritati nagu fookusesse tõsta ja nii edasi, nemad siis on kuskil nagu varjul, eks ole, et lastakse nagu naistel jällegi lõpuks ka see võitlev naine, kes lõpuks astub sinna rahva ette on lõpuks ikkagi see ahvatlus objekt, et tema on see magnet, kelle tõttu siis püütakse inimesi inimeste huvi tekitada tseremoonia vastu. Ja lõpuks see, mismoodi kollane meedia eriti seda sündmustikku kajastab, lõpuks taandub ikkagi sellele, et kuidas see naine välja nägi mis kleitide kandis küdama seda revolutsioonilist kõne pidas parasjagu nende ja nii edasi, nii et väga põnev olnud jälgida näiteks rosmike hauani. Oli üks jõulisemaid Harvey Weinsteini süüdistajaid, kes oligi põhimõtteliselt nagu välja tõugatud oma sellisest A-kategooria näitleja staatusest. Ta oli pikalt justkui nagu eemal. Ühesõnaga nagu väga ränk sihukene ahistuse ohver põhimõtteliselt söödi välja nagu sellest söödi oma karjäärist välja nii-öelda ja nüüd ta on tagasi, kui kõige vihasem võitleja selle kõige vastu, eks ole, ja tema kohta on valmimas dokumentaalsari ja nii edasi ja, ja ka tema on oma Twitteri kontol, siis on väga-väga kriitiline nende kaasvõitlejate suhtes, kes on ikkagi selle süsteemi sees üritanud siis kas musta kleiti kandes või mingit mingit brändi bussides nagu justkui võidelda selle kõige vastu, aga kes tegelikult lihtsalt viskavad veel seal vesi nagu sellele Hollywoodi veskile lõpuks, et see ei ole vastuhakk tõstab seda siis väga jõuliselt kuidagi fookusesse. Kui me paneme selle artikli kindlasti oma saate märkmetesse ka, sest ütleme, ääretult oluline on tegelikult see, et neid asju nagu kriitilise pilguga alati vaadatakse, et noh, isegi kõige parema tahtmise juures kuidas see ütlus ongi, et kõige kohutavamad asjad maailmas maailmas sünnivad nendelt nende juurest, kes tahavad alati kõige paremaid asju teha, eks ole, et, et noh, see süsteem võib tihtilugu võtta selle hea asja kuidagi nagu selle täiesti ära muuta ja, ja välja paisata mingil hoopis teisel viisil, mis tegelikult töötab nende esialgset ideaalide eesmärkide vastu. Just täpselt ideaalid ideaalidest saavad brändid. Ja noh, marketing on tugev tööriist nii nii heaks kui halvaks, et, et tuleb nagu olla tähelepanelik, kindlasti. Ivo, kas sa mäletad, et meil on saatel ka vahe küll, mida me paneme teemade vahele selleks et vahetada teemat. Kuna me küll tavaliselt kütame nagu ühe soojaga ühest teemast, siis ma seda väga tihti ei kasuta. Kasutaks seda nüüd, mis Carleta, oled sa valmis, pane kolm. Ma tahtsin täna rääkida sõprusest. Sest noh, meie oleme sõbrad, ma arvan, ma, ma vähemalt pean sind. Ka mina pean sind oma sõbraks, Ivo ja ma alguses arvasin, et sa tahad rääkida sõpruse kinost. Ei, mu esimene tööandja, kuna oli ka väga huvitav, mis sa seal tegid, rebisin pileteid. Oli veel selline aeg, kus nagu inimesed tulid kinno sisse sellise nagu paberilipiku, kus oli mingi koht tõmbas ära ja sina siis. Seal ei olnud isegi seda kohta, ma lihtsalt pidin salgu sisse või veidi kergelt nagu katki tegema selle pileti märgistada ära, et see, et ma olen näinud seda piletite, see pilet oli õige. Mul on kaks küsimust. Esiteks kas see on, on ta nagu kätele, väga raske, kas käte nahk kipub ära kuivama või kuidagi sõrmedel hakkab valus ka niimoodi hästi palju piletita rebima. Ma arvan, et ma ei rebinud, vaata, ma ikkagi töötasin Athos kinos. Kui sa oled kunagi käinud mõnes Athos kinos, siis Athos kinos käib mingi üks mantliga mees kellel on mingisugune oma, kes jälgib oma mingit statistikat, seal käib mingitel omadel põhjustel ja siis on mingi märja pliiatsiga kaasas ja siis on need vahetuvad. Viis-kuus inimest, kes tulevad erinevatel põhjustel kohale ja naudivad võimalust valida kinosaalist, ükskõik mis koht, kus istuda, välja arvatud see, kus juba see meesitud seal esireas mantliga mehed. See vastab mu teisele küsimusele ka natuke. Mul teine küsimus oli see, et kas, kas sa tundsid ennast kuidagi imelikult, et sa teed katsuma neid paberlipikuid, mis on teiste inimeste käes olnud ja kuidagi nii palju, nii palju erinevat siukest teisejärgulist, kontakte inimestega. Neid pileteid ei oldud nii palju muditud, enne kui need minuni jõudsid, sest pilet osteti Altkassast kassa pileti müüa, siis ulatas selle pileti, eks ole, ostjale ostja tuli trepist üles ja ulatas selle mulle. Nii et noh, kahe võib-olla kolme inimese sõrmed olid puutunud seda piletit enne, kui need enne, kui pilet minu kätte jõudis, nii et ei olnud midagi hullu. Ma ei saanud mingit imelikku nakkushaigust, ei tekkinud löövet kuskile. Kõik oli väga hästi ja randmed töötasid isegi nii hästi mõningate filmide ajal, mida ma ei viitsinud seitsmendat korda vaadata. Ma läksin kuskile taharuumi ja näiteks kirjutasin hoopis novelle, kirjutasin stsenaariume. Minu esimesed suuremad sihuksed, kirjanduslikud katsetused said kirja pandud Kinos Sõprus filmide ajal ja isegi Sass Henno kuulsat romaani, mina olin siin, ma lugesin käsikirjana näiteks kinos Sõprus. Samal ajal filmid mängisid, siis ma lugesin seda satsialisele välja printinud, siis ma tegin märkmeid, kirjutasin, et see on kihvt koht sellest kohast ei saanud aru. Siin on trükiviga. See on küll sõprus, ma tahtsin mingi halva nalja teha selle aga seoses, kusjuures see tekitab ma õudselt tahaks praegu, et meil oleks selline oma kuulajate reaalajas Pollimise võimalus. Ma tean, et see ei ole võimalik, sellepärast et me salvestame hoopis teisel ajal, kui meid kuulatakse. Aga nüüd ma tahaks nagu küsida, et kas me peaksime edasi minema sõpruse teemaga selles mõttes, kuidas, nagu seda esialgu mõtlesin, ehk siis inimestevahelised suhted või me peaksime hoopis rääkima oma oma vanadest töökohtadest, see tundub ka lahe teema. Seda peaks kunagi võib-olla tegema. Okei, aga noh, me ei saa teha seda pulli ei saa, nii et lähme, lähme lihtsalt sõpruse teemaga edasi, aga võib-olla kõigepealt ma tõmbaksin selle sõpruse teema, käib sellele tasandile, kus inimene on sõber iseendaga. Ja kui sa oled lugenud Robert kurvitsa romaani püha ja õudne lõhn, siis seal on selline karakter, keda nimetatakse ise chillijaks ja ise tšilli ja niisugune tüüp, kes kuulab üksi mussi kuskil üsna maailma lõpus ja tšillib ise. Ja ma tahaks tänases saates väga lasta oma jällegi eelmise aasta üht lemmikalbumit, mis tuleb artistilt, muun, taie gramms ja tegu on siis ansamblist dir, Hand, võib-olla tun tud võib-olla tuntud trummariga, kelle kodanikunimi on Mouses Ashley ära. Ja, ja metsa sooloprojekt kannab nime muund aegamisi, muusika kõlab täpselt nagu muismida ise tšilli võiks kuulata, ehk siis mõnusalt pikad siuksed tripima ajavad rütmiliselt lood, mis sobivad imehästi selleks, et, et lihtsalt oled üksi kodus panete diskokera kuskile pöörlema võtad särgi seljast, sellise chillid ise viis tundi järjest ja on maailma kõige parem olla, nii et albumilt, mille tegi muunda aeglane lugu nimega matšib, kelle tšilliga ise ja siis hakkame rääkima sõpradest, sõpradest. Muunda aega ms albumilt lihtsaim lav lugu pealkirjaga Mätšikk, kellega ja kusjuures Ivo, ma olen ammu tahtnud seda albumit sulle tutvustada. Ma olen ammu tahtnud seda raadiost ka ise kuulda. Mulle tundub, et seda on liiga palju, ei ole lastud. Ma, ma ei ole kunagi kuulnud, aga sama mina ka meedia? Jaa, jaa, tegu on just siukse albumiga, mis võib rahumeelselt mängida pikalt, pikalt niimoodi, et sul ei ole mingit närvilisust, sul ei ole kuskile kiire, sa lihtsalt oledki sihuke ise tšilli ja ja, ja lihtsalt lähed sinna sisse. Ja siin albumil on ka üsna pikad lood ka see, mida me praegu kuulasime, eks ole, viis 30 mis on juba tavaraadio mõistes ikkagi pikk lugu, on küll julge välja viie minuti, julge valik on ju, need kuulajat on juba kinni panna. No vot jällegi ei saa kunagi teada, aga meie sinuga teeme sellist saadet, kus me võime vabalt mängida kasvõi terve saare mõnusalt pikka muusikat ja me ei pea pelgama, et kui lugu kestab 11 minutit või 14 minutit, nagu siin albumil paar lugu kestavad, et see oleks mingisugune probleem, nüüd eks ole, nii et meil on aega kuulata väga mõnusat muusikat ja meil on aega chillida. Järgmine lugu, ma ütlen kohe ära, on veel pikem. Kusjuures ise chillija Kui sa ütled, et see on see muusika, mida ise chill ja kuulaks siis kui, kui sa räägid, et kurvits, kirjutas raamatu sellele tegelane ise chilless mul on kohe automaatselt, ma ei tea, miks mingi stereo tüüp minu sees, aga mul on kohe esimene mõtete, kindlasti kuulan mingit eesti punki alternatiivroki seal maailma lõpus ja ta meenutab mulle kogu aeg mingit natuke lõngus tüüpi, kellel siuke pikk mantel seljas alati. Aga ma ei tea, võib-olla mingi stereotüüp minu enda nooruspõlvest ja minu enda seest. Natuke panid pihta ja natuke ei pannud, aga lõpuks ise chillida saabki siis kui sa kuulad siukest muusikat, mis sinu jaoks on see õige Illimisemise muusika? Raamatus püha ja õudne lõhn minu mäletamist mööda ta kuulas pigem mingit sihukest ilgelt siukest, kõva tehnot. Aga, aga sina chilliksid ise, siis ma sain aruhein. Ei, lihtsalt mul sellega tuli pilt, ma ei tea, mis muusika taustal mina chilliksin, ma arvan, et kusjuures viimasel ajal ma olen chillinud selle Flaurboid aastal, vaata, see on nagu, et mitte lihtsalt tšillit, vaid ise tšillit ise tšilli, see on see, see on see olek, kus sul ei ole vaja teisi inimesi, see ongi see, millest ma alustasin, et sõprus iseendaga, et sa oled pidu sinus eneses, noh, et sa pidutsed iseendaga. Kuuled seda oma mussi, ristongi, särk maas, lihtsalt tantsid nagu ja oledki mingis oma kosmoses natuke veel ja see on nagu selline kiltitleier muusikat, et see võib-olla ei tahagi, et teised seda kuuleks, ei olegi vaja, see ei mõtlegi teiste peale, sa oled eneseküllane. Ja eneseküllane on väga hea väljend, Me oleme, öeldakse. Aga täis on palju halvem, ennast palju olevat. Aga aga me siiski oleme poolikud olendid ja me vajame inimesi enda ümber ja Ivo, sa tahtsid väga sujuvalt tuua tänasesse saatesse mõned sõbrad, teema, võib-olla ka mõned sõbrad, ma ei tea, seda ei maininud aga teema sõpruse, kuidas sõprusajas muutub ja kuidas kuidas inimvahelised suhted ajas, muutuvad ja nii edasi, et noh, aga siis hakkasid veeretama seda lõnga, ma tahtsin seda teha. Et ainult sellepärast, et sari sõbrad on need Netflix'i loomulikult reaalselt kõik minuvanused inimesed on istunud telekate ees ja, ja vaadanud seda, seda fenomenaalsed Sarri jälle nüüd juba ainult viiekümnendat korda. Sõprus kui või sõpradevaheline dünaamika on minu jaoks alati nagu ääretult sihuke müstiline, veider asi olnud. Ma mäletan väga seda, kuidas ma kuskil põhikoolis juba meil oli selline klass, et umbes pool pool kooli klassist oli jäänud alates esimesest klassist ja kusjuures jäi kuni 12 klassi lõpuni nagu umbes pool klassi samaks alati tüli, nagu iga aasta mingi väike vahetus toimus ja noh, ütleme siis muutus näiteks keskkoolist või põhikoolist keskkooli oli selline suurem muutus, aga, aga kusjuures seal oli mingi täiesti korralik tuumikgrupp, kes oli esimesest klassist alates nagu koos olnud. Ja ma mäletan, et juba isegi mingi põhikooli ajal, et ma mõtlesin endamisi au, et ma tunnen neid inimesi juba üheksa aastat või, või noh, samamoodi nagu noh, kaheteistkümnendas klassis mõttes, sest et need on inimesed, kellega ma olen, ma olen nagu peaaegu. Vaata, see ongi kooli juures üks kõige nagu uskumatuid asju minu jaoks. Et need on inimesed, kelle, kes ennast ma olen peaaegu 12 aastat peaaegu iga päev Nende inimestega oma päeva veetnud. Ja see on selline väga veider dünaamika, mis selle selle 12 aastaga tekib ja ja mis, mis nagu üldse on, sest sellel hetkel selle seal ütleme, 12. klassi lõpus, kallis, kuula, kui sina oled 12 klassi lõpus, sa ei kujuta ette, mina ei kujutanud ette, et et tuleb kord aeg, kui, kui ei kohtu enam mitte ainult iga päev, vaid võib-olla isegi mitte iga aasta Nende inimestega üldse või, või üldse nagu kunagi. Ja, ja see on minu arust veider dünaamika, sest ma mäletan, et omal ajal ma nagu mõtlesin, et kuidas see üldse võimalik on, et need on sellised inimesed, kellega ma olen nii palju aega koos veetnud, nii nagu paljudest asjadest rääkinud et siin ei saagi nagu tekkida mingit nagu probleem, et, et need justkui on inimesed, kellega iga kord, kui ma tänaval taas kohtun, meil on alati millestki rääkida. Aga aga vaata, see dünaamika ongi selline, et tegelikult nüüd juba viis aastat võib-olla kordagi päevagi ei näe, või kui näeb, siis tõesti tänavalt rehvates ja ja siis järsku ei olegi enam millestki rääkida, sest kõik on nagu erinevad inimesed. Ja uued sõbrad ja veel on imelik see, et see teema, millest saab rääkida, on nii ammu pooleli jäänud metsa jätkatki, mingit vana teemat. Aga samas kripeldab sees mingisugune veider ebamugavus, et miks me ei räägi tänastest teemadest? Ma ei tea üldse, mis talle praegu on oluline, mida ta vahepeal läbi on elanud nende vahepealsete aastate jooksul. Et võib-olla see, millest me räägime, mingid vanad koolinaljadele ja nii edasi, et on, on nii aegunud juba et tegelikult on mõlemal nagu kahju kuidagi rääkida ainult sellest, et sellega teevad piirduvadki. Aga paratamatult meil on inimestega rääkida ainult sellest, mis on meil nagu ühine või noh, et meil peab olema mingi ühine pind, millelt hakata mingeid teemasid veeretama, eks ole, ja kui sa ei ole ikkagi inimesega kokku puutunud ma ei tea, seitse aastat või 10 aastat või rohkem, siis on väga raske nagu õhust võtta see tänane teema järsku jah, lauale, et see on väga veider ja väga lahe, et sa mõtled sellest nii palju, noh, mulle tundub, et sa nagu mõtled. Sest et ma olen või sa kirjutama, et Ma mõtlen sellest tõesti palju ja me hiljem nagu täpsustan, aga mulle meeldib, et sa midagi ütled. Sul on ilus hääl, mida sa saavutada üritad, ühesõnaga vaeva meelitaja. See sõprus on juba küps meile, siin ei ole edasi minna, juba. Sein on ees, sein on ees. Meie sõprus on nii täiuslik, kui see on eneseküllane juba sulle meeldib meie käes ja külane sõpru või sa tahtsid öelda, et väga paljudel inimestel on sügavalt ükskõik sellest, mis nende klassikaaslastest saab? Kuidagi nad võib-olla isegi nagu ootavad seda, et kool saaks läbi, kusjuures maga ootasin koolseks läbi. Aga mina jällegi olen seda tüüpi inimene, kes üliraskelt laseb lahti inimestest. Noh, esiteks on tegelikult ka väga raske mul nagu kohaneda inimestega kohanemine on ära toimunud siis ikkagi ma kannan neid põhimõtteliselt justkui nagu terve elu enda sees ja nii on ka mu klassikaaslastega, et mul ongi tegelikult praegu 33 aastasena endiselt veidi imelik tunne vahel, et ma neid inimesi ei näe. Või et ma ei tea, kuidas meil läinud on ja see oli asi, mida ma hakkasin juba ette muretsema, mille pärast ma hakkasin juba ette muretsema, siis kui kool hakkas läbi saama, kui ma nagu vaatasin ringi ja mõtlesin, et naljakas, et võib-olla järgmine kord, kui me kohtume, on keegi meist ei tea, juba abiellunud või juba lahutanud või juba saanud kolm last või on juba üldse surnud, me ei kohtunud, et, et see on võimalik ja, ja see tundus mulle nii nagu kurb järsku, et kuidagi, et me hakkame nüüd kohtuma nii harva, et alati, kui me kohtume, on põhimõtteliselt terve elu vahepeal nagu mööda läinud ja me ei saa nagu mitte midagi teha, et kuidagi ma ei tea, 11 nagu mitte nagu aidata isegi, vaid et kuidagi et kuidagi koos seda kõike siis nagu taluda või, või, või, või sellest kõigest nagu koos läbi minna. Nii nagu kooliajal ikkagi, nagu need raskused ühendavad, ühine vaenlane sul on, see ei mäleta, või selline vastik eksam või kuidagi, et sa kuidagi oled nagu samas kohas oma elus ikkagi ühelgi juhul seal või mis iganes kuidagi ja, ja noh, ka edasi on niimoodi läinud, et mõnes mõttes jah, et see see inimestesse kinni jäämine, nagu, et mulle tundub, et need, kes nagu suudavad nagu edasi liikuda ja kohaneda neil võib-olla on ka kergem leppida sellega, et et igal suhtel ongi oma sihuke oma võimalik kestvusaeg ja see saab läbi ja sa liigud edasi ja sa saad uued sõbrad ja sul on mingisugune uus pinnas, mille, mille pealt üldse sõprus hakkab nagu kuidagi kasvama ja ja nii edasi. Et aga, aga mind, mind nagu jäävad inimesed kummitama. Et ma, mu, mul on isegi üks luuletus selle kohta, kas ei meenu mulle niimoodi peast kohe, ma ei tea, kui pikk või lühike see on? Ma ei mäleta ka seda, äkki seda saab guugeldada, guugeldage Chimmi sõpradele, ulatus ei ole sõpradele oled mingi midagi sellist, et et mu süda on hotell ja nii edasi. Ma ei taha siit jätkata, sest mul hakkab piinlik, sest et see Ma kardan, et see oli võib-olla liiga sentimentaalne luuletus. Ja jumala eest, kui keegi arvab, et ma olen sentimentaalne inimene lihtsalt. Kusjuures ma olen täpselt samamoodi selline inimene, kellel see, see lahti laskmine on ääretult keeruline ja ja noh, samamoodi ilmselt on see seetõttu, et selle, selle esialgse sideme loomine on keeruline. Ma olen üldiselt väga usaldav inimene, ma usaldan inimesi väga kiirelt, kui ma tunnetan ära nende juures otsani inimene, keda ma võin usaldada aga selle pikana nagu ütleme, selle reaalse sõpruse suhtena Loomine võtab kaua aega, et selleks on tõesti vaja nagu kuidagi mõlemad peavad nagu 11 tuppa kutsuma või, või kuidagi ma ei oskagi seda kirjeldada, et ma mäletan, kui kui rootslaste kohta räägiti seda, et et väga lihtne on rootslasega saada nii-öelda kohvikusse väike kohtumine, lähme, lähme kohvikusse, veedame pärast tööd näiteks aeg. Et see on hästi lihtne, aga see, et nad sind koju kutsuksid, et see võtab hästi kaua aega. Ja minul ka, et üldiselt selline nii-öelda inimesega sellise esmase tutvuse tegemine läheb hästi kiiresti. Aga see, et noh, ma tõesti nagu tunnetan, et selle inimesega mul on nagu niisugune sügavam side kontakt, see läheb väga keeruliselt ja seetõttu Ma ei tea, ma kuidagi väga armastan neid sõprussuhteid, mida ma loon inimestega tänu sellele, sest mul on läbi aja olnud terve hulk inimesi, kellega ma olen tundnud sihukest suhet, et, et on justkui nagu pereliige. Paljud neist inimesed inimestest on nagu isegi isegi väga pikalt niimoodi sellesse staadiumisse jäänud, aga samas see, nagu ma siin alguses rääkisin, dünaamikast päris palju ei ole ka, et, et need inimesed, kellega tõstan tekkinud tugev side ja ei kujuta ettegi, kuidas saaks teistmoodi mingitel, sellistel olude sunnil, kas on siis noh, keskkooli lõpus on see teise linna elama kolimine, teise kooli minemine on see mingite muude Dieetide tekkimine tekib pere, tekib lapsed mis iganes või, või minu puhul ka mitme riigi vahel kolimine, et noh, tõesti mul oli, mul on nagu peaaegu päevapealt võimalik paika panna see hetk, et ma olin oma varasemas kollektiivis koos teiste doktorantidega, kellega me rääkisime peaaegu kõigest peaaegu igapäevaselt ja peaaegu päev hiljem elasime üksteisest nii kaugel eri riikides, et meie suhtlus muutus keerukaks ja, ja tegelikult me suhtleme küllaltki vähe. Mul on sarnane kogemus. Sest et mina ei ole mitte kolinud ühest riigist teise kolinud ühes linnas teise, mis vahel Eestis tähendab sama selles mõttes, et nagu puskeib harvem kui laeve lennukaks. Kui ma esimest korda käisin ülikoolis, siis ma käisin Tallinnas. Ja, ja kui me teist korda käisin ülikoolis, siis juba teatrikoolis, siis ma õppisin Viljandis ja, ja kuidagi oli niimoodi, et mõlemad kursused, kuhu ma sattusin, olid väga kokkuhoidvad. Ja esimene kool Tallinnas oli Tallinna Ülikool, seal ma õppisin siis filmi ja filmi ja telerežiid ja ka raadiot. Ja, ja see oligi selline loominguline eriala, meil oli väga palju grupitöid. Me põhimõtteliselt lihtsalt olime konstantselt, olime koos hommikust õhtuni. Ja käisime üksteisel külas kogu aeg tohutu, sihuke nagu väga-väga soe, väga ilus, sihuke kambavaimuaeg või millegi sihuke nagu me Kurseli piisavalt väike ka, et see seal mitte keegi ei jäänud anonüümseks, vaid see oligi ikkagi sihuke väga hoidev sõpru, paljudel inimesi oli ja ma arvan, et võib-olla 15 inimest või midagi sellist. No see on ikka täitsa sihuke sihuke hoomatlik, eks ole, ja, ja siis ma mäletasin, et pärast seda, kui ta ütles, et see ei ole ju võimalik, et ma üldse kunagi elus võin veel kellegagi nii lähedaseks saada, et ma võin nii häid sõpru endale leida. Ja see küsimus või see ebakindlus andis endast eriti jõuliselt märku just enne teatrikooli, sest siis ma olin natuke aega nagu teinud erinevaid töid, olin juba eemal, kuidagi sihukesed ülikoolielust. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd lähen uuesti ja üritan saada mingisse kampa sisse, sest et see ei ole ju võimalik, et mu ellu mahub veel nii palju häid inimesi veel. Et ma nüüd lähen ja hakkan nendega tutvuma, jääb meil päriselt, tekib mingi selline side, mis on võrreldav sellega, mis oli Tallinna Ülikoolis mu audiovisuaalse meediakursusega. Ja oligi võib-olla natuke raske Viljandis kohaneda esialgu ja uus linn kaema, esmakordselt elasin nagu eemal oma kodust ja oma lapse kodust. Aga mis juhtus, oli see, et aastad läksid mööda ja, ja, ja, ja see suhe, mis mul seal tekkis, nende inimestega oli no jälle sama, sama sügav, hoopis teistsugune, aga jällegi nagu lihtsalt nii oluline, nii lähedane. Aga lõpuks sai nagu veidralt lihtsalt jälgida seda, et mõlemal juhul tundus, et no me oleme nii lähedased kõik, et see ei ole võimalik, et me kunagi üksteisest kaugeneksime. Aga kuna mul oli see Tallinna Ülikooli kogemus juba selja taga ja ma olin nagu märganud, et pood, mõjud nüüd igapäevaselt nagu ma ei näegi neid inimesi enam. Ma suhtlesin vaid mõningatega nendest niimoodi pisteliselt veel on ju. Ja see ei tähenda seda, et suhted oleksid kuidagi leigemaks läinud, aga lihtsalt noh, eluteed viisid meid lahku. Ja teatrikooli lõpus ma juba teadsin ette kuidagi seda, et et ma mäletan, et mu kursavend ühel väga olulisel siuksel koosviibimisel, kus meil oli niisugune nagu suur otsus, vaja kollektiivne vastu võtta. Kuidagi noh, ütles väga lootusrikkalt, et ei, et me jäämegi, kui me, ega meil ju nagu mingit ikka meiega ja me seal ja ja, ja ma kuidagi kuulsin, kuidas ma ütlesin. Ei, ma kuulsin teda sellepärast, et ma ütlesingi, nii et seetõttu ma kuulsin, teised kuulsid, aga teised kuulsid, et et ma väitsin vastupidist, ma ütlesin, et ei, et lähevad mõned kuud ja ja me põhimõtteliselt nagu enam ei kohtu eriti. Et sa oled pidudel naeratusega kõlada vedaja jaajaa, et kutsuge mind oma pidudele, kusjuures võib-olla võimalus teha endale reklaami essaga minna. Aga, aga no see oli siuke, see ei olnud. Noh, see ei olnud nagu pessimism minus rääkis, vaid see oli sinuga vanema vanemakursuslased juba kogema eelnev kogemus või elukogemus ja nii see ka läks. Just nii nagu ma ütlesin. Ja vot see ongi nagu olnud minu sihuke. Noh, need on need minu õppetunnid olnud elus nagu, kus ma olengi pidanud kuidagi. Õppima, või harjuma sellega, et miski ei ole püsiv, et isegi kui sul on mingi sõprus, mis on nii intensiivne ja, ja nii sügav, et tundub olevat igavene siis elul on igasuguseid muid plaane ka sulle varuks. Ja see, kuidas igaüks sellega toime tuleb, on väga individuaalne, aga, aga ma olen siiani tulnud ikkagi väga kehvasti nagu toime sellega, sest ma väga väga igatsen inimesi ikkagi. Ja, ja kui ma neid pikalt ei näe, siis mul on keeruline, vahel isegi uue nagu ei mul nagu kere justkui nagu seda õigustada või, või noh, nagu endale andeks anda, siis mul on endal selline tunne, et ma olen ise midagi tegemata jätnud või ma olen teinud mingeid valikuid, mis seal kuidagi vähendanud võimalusi kokku puutuda nende inimestega, samas endale kuidagi aru andmata, et need valikud, mis ma tegin, olid hädavajalikud, et need olid selleks, et ma saaksin oma elus edasi minna. Et et see on väga raske, ma tahaks lõpuks ikkagi nagu teha nagu ühe suure peo kuskil teispoolsuses, kus on kõik sõbrad ja kõik need lähedased ja keegi ei pea kunagi koju minema ja me oleme maailma lõpuni koos. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik ja ja, või siis, kui keegi ei tule, siis me ise chillile seal näha ka meilgi olen mõelnud korduvalt, sest ma olen paranoiline ja ette mõtlevalt muretsev inimene, et. Kui üks hetk enam ei ole saadud popkulturistid ja me ei kohtu enam iga nädal kohustuslikus korras siis sõprussuhtes noh, ütleme hoidmine sellisel tasemel on kindlasti väga keeruline. No siis me kindlasti ei kohta, jah, niimoodi nagu regaalsel nädalal regulaarselt saab olema mingisugune teistmoodi elu. Aga noh, võib-olla ongi hea, võib-olla hoiame teine täitsa arengus tagasi, võib-olla saade on kahjulik. Vaata et tulevikus sellele ajale tagasi mõtled, et milline ajaraisk. Ma oleksin võinud Chemi-õega näiteks hoopis sõprussideme luua, see oleks olnud palju, võib-olla nagu mõttekam. Ja mina ja mina mõtlen niimoodi vennast. Kas see on kuidagi niimoodi, et see nii-öelda kasumileht tuleb kuidagi ära täita ja vaadata, et selle inimesega on kuidagi nagu tulevikuperspektiivi mõttes mõistlik? Ka sõprussuhe luua. Sa väidad, et sul ei ole tulnud seda küsitluslehte pärast iga sõprussuhte? Selles suhtes, et ma tean, et mu vend on väga edukas inimene, kindlasti edukam kui mina selles suhtes, et aga võib-olla saab tõesti nagu elust kaugemale temaga sõprust luues, aga võib-olla ma ei tea, aga panen kõrva taha, panen kõrva taha panema, ussiga. Olgu. Vaata, sa panid mind keerulisse olukord on, meil läks jutt nii hästi veerema del seal sõpruse teemal. Hoiatasin ette, et pikad lood on albumil lift, Haim oblav artistil muunda, Grans. Et siis on nüüd niisugune hetk, kus, kui ma paneksin praegu muusika Seksale läbi, jääks saate lõpumöll nagu mingi selline hästi imelik jutt ära eestlane rääkis, räägime edasi. Nii et hea kuulaja, nüüd sa kuuled siukest mõnusat nagu kohatäidet, lihtsalt tegelikult jutt sai otsa, aga nüüd jätkame ikkagi. Ja mina ei tea, mis peaksin motiveerima praegu edasi kuulava tegelikult tegelikult mitte, jutu sisu jutt otsa ei saanud, ma, ma kohe tahtsin sinna siia otsa rääkida, just sellest ülikool on nagu väga huvitav selline case, study nende sõpruse dünaamikat, et koha pealt ja. Kui öeldakse inimestele, et, et mine ülikooli ükskõik mida õppima, mis muide mulle üldse ei meeldi, kui inimestele seda räägitakse, et vahet ei ole, mida sa õppima lähed, lihtsalt mine ülikooli, see ei ole tegelikult ütleme pikas perspektiivis väga hea soovitus. Eesti riigis saad vist ma enam ei tea ka, kas sa, sa ei pea vist enamus inimesed saavad tasuta koha või paljud inimesed saavad, eks ole, tasuta ülikoolikoha. Aga päris paljudes riikides tulebki ülikoolist maksta ja siis saad valides eriala, mis seal üldse ei sobi ega ei meeldi, ei huvita, lihtsalt sellepärast, et mingi kogemust saada ei ole hea, aga ülikool kindlasti on selline väga huvitav Melting pott, kus sa saad hästi paljude inimestega kokku, hästi, tihedalt Eesti kiiresti. Hästi intensiivne. Ja ja kohtunud ka väga palju välistudengitega ja minul oli see läbi aastate üks selline väga huvitav. Huvitav nagu eneseõppimise enesearengumoment, kus tuli kaugelt riigist tuli Indiast tuli Malaisiast, eks ole, tuli keegi inimene, ma sain tega väga heaks sõbraks, meil meil nagu kiirelt tekkis mingi selline side ja siis ta läks juba ära ja seda juhtus korduvalt ja seda juhtus nagu päris palju selles osas, et. Et noh, eriti doktorantuuris, eks ole, inimestel on väga erineval kaugusel oma õpingutes käiaksegi selliseid lühikesi, pooleaastase aasta pikkuseid vahesid välismaal. Võib-olla kui sina alustad, on teisel kaks aastat teha, võib-olla on kolm aastat, võib-olla üks aasta pool aastat, nii et sa kohtud väga palju inimestega, kes väga kiirelt siin elust kaovad, aga sa jõuad selle nii-öelda pidev koostöötamisega küllaltki lähedaseks, sest nagu sina mainis, et tegelikult see ühised katsumused või ühised eesmärgid, ühised vaenlased, ühised sõbrad nendes kollektiivides endale hästi intensiivselt. Ja, ja seetõttu need suhted, mis luuakse, venemined, sõprus, et need on ka väga intensiivselt, mistõttu kõik nad hilisemad kokkutulekud tihtilugu keelevadki selle ümber, et mäletad, kus me siin vaid ühikatoas seda tegime toda, et noh, nagu need lood on hästi intensiivsed ja nad on, kuna nad on meie nooruspõlvest mäletame ka neid alati arvatult nagu positiivselt. On midagi väga imetlusväärset ka selles, kui inimesed suudavadki juba kellegi väga erilisega kohtudes tunnistada endale ja ka vastastikku tunnistada, et meie praegune kohtumine ongi ainukordne, see on väga-väga ajutine, aga see ei tähenda, et see oleks tähtsusetu. Võib-olla hoopis vastupidi, seda enam, mis on praegu oluline, et me kohtusime selliste välismaalaste vahel. Põrkumised on enamasti seda tüüpi ja meie ühine sõber Loore on ju praegu kaugel kaugel Singapuris. Ja kirjutab meile kirju sealt aeg-ajalt. Ja ta kirjeldas väga kaunilt, kuidas tal tekkiski selline paaripäevane väga tähendusrikas Sõprus ühe juhusliku inimesega, keda seal, keda ta seal kohtas ja nad seiklesid seal koos. Ja lõpuks, kui oli aeg minna erirongide peale, nad ei vahetanud emaili aadressi ega telefoninumbreid, Nad jätsid hüvasti ja mõlema pilgus oli see. Oli see mõistmine või, või arusaamine, et see ongi praegu kõik see oligi ainult selles kohas ja selleks ajaks, eks ole, ja seda enam oli see kohtumine ilus. Nii et selle mõttega olekski võib-olla ilus lõpetada. Mõni kohtumine võibki lihtsalt olla ilus, võib-olla meie saade võib ka lihtsalt olla see ilus hetk meie elust, mis niikuinii ei ole igavene, aga oma sügavuses on seda siiski. See on mustalt, suhtlesid raadio discariks oma nende nende puksidega. Ja saadet jääb lõpetama muunda Aegrans. Väga õige pealkirjaga looga end. Eik, niiet palun väga popkulturistid, punkt com on koht, kust leiate meie varasemad osad ja saate märkmed ja jääge meie sõpradeks.