Praegu on suur arutamine estraadimuusika ja jazzlaagri ümber. Mõne mehe arvates laager lausa sõimusõna. Teine ütleb, et laager on hea ja kena asi ja peab tingimata olema. Kuidas teie sellesse suhtute? Meestest laager on nii nagu meil teatris on sõna primadonna, me võtame stopper, madonna, öeldakse sulle, et see on sõimusõna. Aga tegelikult ma olen päris kindel, et liik inimesi leiab, et see on mu parim kompliment, mis tehakse, sest primadonna on ikka nagu tükkis aiahoo ja tema järgi valitakse repertuaari ja küllap see ikka hea peaks olema. Nii et see on niisugune suhteline asi ja mina leian, et siis laager muidugi ka ta sõimusõna ei ole ainult kui teda natuke liiga palju kipub olema, nii nagu iga asjaga, siis ta muidugi hakkab ära tüütama, aga mina ei oska ütelda, mis, mis on nüüd siis laager ja mis laager ei ole, aga eks need asjad on inimesed, tegelikult peaksid täpselt teadma missugune on heas laagrit. Teie olete ise laulnud ka päris palju niisuguseid laule mida võib nimetada Schlaageriks. Täitsa ausalt ja julgelt. Kumb meeldib rohkem või kas on üldse võimalik teha niisugust võrdlust rohkem või vähem kas teatritöö või estraadil laulmine, mis on väga õige, et siin ei saa neid neid võrrelda teatritöö, teatritöö ja, ja estraadil laulma nendest tradil laulmine, kui sa ei taha tal laulda, siis sai, laula seal, kui sa tahad seal laulda, siis sa laulad seal ja need need need võrrelda, kumb, kumb rohkem meeldib. Ma ei hakkagi sellist tööd tegema, mis mulle ei meeldi, näitlejakutse tingib seda, et suur osa mu elust möödub teiste inimeste silma all laval aga mis on teie lemmiktegevuseks siis, kui te olete kõigi silma alt ära? Täitsa omaette? Kui ma päris ausalt ütlen, ma kipun päris tihti päris aus olen. Siis ma ütlen, ma armastan laiselda. Aga mismoodi see laisklemine konkreetselt välja läheb, istun diivanil, kas lesin seal siis istun televiisor lahti, raadio mängib teises toas, kus raamat on ka kuskil pool lahti ja ja kõik ma ei näe, mis televiisoris kuulamisraadiuse ma ei loe ja ma kardan, et ma isegi mõtlen lihtsalt see vahest ka seda sõnadega seletada, aga ta on nagu tõesti nagu öeldakse, Olesklemine või. Ja see vahel kipub olema jah, päris nii, kohe pool tundi pikk on pool tundi, Oleskleda ei ole sugugi mitte palju, jah, seda kindlasti ei saa väga sageli endale lubada ka. Ja praegu muidugi enam ei saa, kui pisikene majas on, siis tema lihtsalt tuleb ja keerab su nina nagu otseselt ära või, või keerab kõrvad ette poole ja on soolesklemisel kriks peal. Aga ennem tuli seda siis sagedamini ette tuli küll, tuli küll. Peale selle, kui tähendab, jäi aega üle siis õmblemisest ja toidutegemisest aha, nii et õmblemine on ka üks asi, mis kuulub repertuaari. Jah, kõik sellised ebanaiselikud tegevused nagu õmblemine, kudumine-heegeldamine ja toidu keetmine, kas on niisugused firma road ka? Ei, kahjuks neid ei ole üldse, ma kohe kartsin, et hakata küsima siin lemmiktoitu ja lemmikheliloojaid, lemmiknäitlejaid, lemmiklauljaid, siis. Mul ei ole lemmikuid, sest need lemmikud vahetuvad paari aasta pärast, et kuidas ma siis ütlen, et nüüd see enam ei ole mu lemmik ja ma parem lihtsalt ei ütlegi, et kõik, mis on hästi tehtud ja ja Need on lemmikud. Ihukatted endale teete oma näppudega põhiliselt jah. Aga missugune nendest näputöödest kõige rohkem meeldib, kas heegeldamine, kudumine või õmblemine, kudumine, kudumine sellepärast, et ega asjata ja laste öelnud, et see on isegi nagu ravimiks. Õled ikka väga närviline, võtad ühe rohelise lõngakera ja kaks varrast ja kukud kuduma ja vastele. Trahulik. Kudumine on üldse vist näitlejanna, te hulgas harrastatud tegevus, Nad, kõik rahustavad oma närvi sellega ja meie teatris on ta ka väga populaarne seal lavastajaid muidugi väga endast välja viinud, tihti tema ees püüad, pingutab ja kaks tegelast tähendab, püüavad dialoogi luua ja nii edasi, aga ümberringi kõik aidataks. Varda klõbin on nii, et kahtlema. See, ma usun, tyyp, lavastaja jah, natukene nii, et ta pakukski talle vargaid kui paljudele kujudele te olete liha ja vere andnud lava peal. Ma peaks ütlema, et mul tuleb juba juubel, detsembrikuusest saab nüüd 10 aastat täis teatritegevust, kui juurde arvata veel kolm ja pool aastat õppimist, siis tuleb peaaegu 14. Ja Ma ei oska täpselt öelda isegi. Näete, see on üle 10 igatahes. No nende hulgas, ma usun, on siiski oma lemmikud ja võib-olla ka murelapsed. Armsamaks on jäänud marjavest saidist, talikegi esiklaps ja nagu öeldakse, et esimene on ike esimene t, mis sina tahad ja ta on jäänud Ühte kõige soojemasse südames, appi, ma ütleksin. Aga siis teised põhiliselt ikka sellised asjad jäävad nagu rohkem meelde, millega on rohkem vaeva nähtud selles mõttes, et ta ei ole nagu sinupärane. Näiteks üks selline osa oli kuninganna osa kuninga loosis, paljud kuulajad võib-olla ei mäletagi seda ja peavad teiste käest küsima, et mis tükk see oli ja mida ta seal üldse mängis. See on muidugi väga kurb, sest ma pingutasin kõvasti selles tükis. Tema raskus seisnes, selles, pidid mängima ühe õhtu jooksul kaht inimest aga keegi tohtinud aru saada, et need on kaks erinevat inimest ja lõpus ometi kõik pidid arusaamad, õigus jah, seal ta oli teistsugune, kui ta seal oli. Ta oli selles mõttes väga raske osa. Ja üks, mis on veel väga raske, on muinaslugu muusikas. Tiiu Sulev Nõmmik oli tüki autor ja ta väga väga napilt oli selle osa paberile kirja pannud. Põhiliselt see roll sündis meil temaga koostöös proovide käigus. Nii et kui praegu tuleks hakata teksti raamatust osa meelde tuletama, siis sealt ei leia palju seda, mis praegu etenduses on. Kuidas klipiga lood olid? Ei ütleks, et ta, et ta raske oli juuda ikkagist, jahtis. Õnneks on kuskil minus on jäänud midagi sellest tippi maailmast ja sellepärast Nõmmik nagu vajutas õigele nupule ja iseenesest hakkas sealt kõik siia tulema, mis oli juba olemas, füüsiliselt ütleme on väga väsitav ja raske, aga nii nii mõtte poolest ja fantaasialennu poolest seal seal ma ei saaks ütelda, et oli meil erilisi vaevasid ja raskusi. Tegelikult niisugust kuju nagu Pipi mängida peaks olema või selle kallale asuda peaks olema alguses vist üsna kõhe, sest Pipi on tõesti kõigile lastele raamatust nii selge ja, ja kõik nad teavad täpselt, missugune Pipi peab olema ja missugune Pipi ei ole. Kummaline on see, et kui ma tööle asusin, selle rulli kallama, muuseas ma ei mõelnudki sellele, et ma praegult olen selle peale, et ma tõesti ei mõelnud sellele, et lastel on tõesti oma kindel kujutlus olemas, sellest asjast. Kõik on ju täpselt teada 10 korda lastud ette lugeda endale, kes ise loevad ja kes lasevad lugeda. Ja ma ei mõelnud sellele huvitav, kuna minul niisugust ütleme, nurgelisust ja, ja ravuuri võib-olla ja sellist särtsust on vast isegi ülearu. Aga me püüdsime leida just Pippis neid, neid, tema, neid suuri suurt hinge ja seda tema omamoodi lüürikat ja, ja tema plastika püüdsime seda leida ja seda avada, et siis vast läheb see osa nagu tasakaalu. Ja oli väga kurb lugeda lehest, kui üks kriitik kirjutas, et on väga vulgaarne, see Pipi ja on labane, parantseerib kogu aeg piiri peal ja ühesõnaga nagu nagu ainult Koeruste peale on väljas ja teeb oma labaseid trikke. Pean ütlema, et ma kohe kaks päeva päris nagu ja see mõte jälle tuli uuesti seda lehte nägin, kohe nutsin, mul oli nii valus, sest et kuidas, kuidas see võis võimalik olla, et ma mõtlesin pisut teisiti ja kuidas ta paganas niimoodi välja kukkus, see oli, see oli nii valus ja see oli nii usk uskumatult. Ma ei oska öelda, kui halb oli seda, seda, seda tõdeda, et sinust saadakse teisiti aru. Ja see kipub tihti nii olema. Me meie mõtleme proovisaalis hoopis teisiti ja püüame leida just need väljendusvahendid, et tuleks välja see mõte, mida me eks ole, mõtleme, ja need tunded, mida me tunneme. Ja kriitik kirjutab, et see asi on hoopis 180 kraadi, teistpidi, missugused osad pakuvad rohkem rõõmu ja rahuldust. Kas need, mis on iseendast väga kaugel või need, milles on ise endale väga lähedast midagi? Mulle pakuvad rahuldust siiski rohkem need osad, kus on osake minust endast, juba olemas on, need tähendab need, need helid, mis minus endas helisevad ja selles mõttes see mees La Manchast on, on siiski kõige Kõige rohkem rahuldustpakkuv tükk kuigi pea iga etenduse järel on südametunnistuse piinad, et agalast ei läinud ikkagi nii, nagu ta oleks pidanud minema. Ja siin isegi puhttehnilised raskused tekivad, ühe õhtu jooksul tuleb laulda madalalt ja rämedalt siinsamas. Järgmine laul on, on inimese hääle koha peal ja kolmas on juba õhkõrn piano, nagu inglihäälega pead kuskilt laulma, see on isegi ütleme nii, metsadele on tõesti väga raske, aga ma olen tavaline nisugune õrnapoolne, sopranikene ja nüüd, kus on lauldud oma häälele vastavaid partiisid, jälle mees La Manchast, me mängime väga harva, siis kohutav õnnetus juhtub lihtsalt teise vaatuse keskel, hääl ei pea vastu ja mul on nagu noore kukehääl ikka, proovin altpoolt rinna pealt ja ülevalt poolt, aga hääl koga kipub katkema ja nagu nagu läheb ära. Aga kui tuleb lõpus õhkõrn piano, õrn, kõrge laulmine, siis ma näen jälle tagasi millegipärast kummaga on rohkem tööd. Kas osa mängulise küljega või muusikalise küljega või sünnivad need täiesti kuus. Mismoodi see protsess käib seal selliseid muusikale nagu mees La Manchast siin? Ja isegi leedid ma ei ole mänginud, aga olen teda vist üle 50 korra vaadanud. Tundub, et seal on need niivõrd võrdselt tähtsad. Ma ei julge öelda, kummaga tuleb rohkem tööd vaeva näha, näiteks lam otsas. See muusika sünnib lihtsalt sinna teksti otsa, nii et on täiesti selline tunne, et enam ei saab puht rääkides edasi minna, ma pean hakkama lauldes edasi rääkima. Paljas sõna jääb nagu väheseks, muusika peab juurde tulema. Ta nii orgaaniliselt sünnib sellest tekstist ja seal nad on niivõrd võrdselt tähtsad, et, et siin ei oskagi ütelda. Siin meie oma algupärased lood nagu oli kiri nõudmiseni. Siin oli jälle mänguline küll nagu tähtsam. Ja temaga läbi nagu rohkem vaeva isegi muinaslugu muusikas klassikalises operetis. Kahtlemata on muidugi tähtsam muusikaline külg. Sest et see roll on iseenesest nagu ooperis juba, ta on kirjutatud kõik muusikasse ja kui sa muusikese tunnetad seda õigesti, laulad seal õigesti, siis mänguline osa mu meelest peaks nagu iseenesest tulema nagu teises plaanis, väga kergelt sinna juurde, mis meeldib rohkem kas kaasaegses stiilis muusikal või klassikaline ooperit siin ütleme aastat kaks, kolm tagasi mulle tundus, et kõige paremini ma tunnen ennast muusikalis ja mulle meeldib muusikal siiski rohkem, me tahaks ainult muusikalis mängida. Praegu, kus ma nagu mingeid Kuke sammusid, teen akaalses arengus. See on niisugune rõõmustav sündmus minu jaoks. Et nüüd tahaks kangesti siiski mõnes klassikalises operetis jõudu proovida, praegu see ei ole veel õnnestunud, ütleme Viini veri küll on mul repertuaaris, aga ta on. Teine tükk oli teatris üldse ta nagu sisse lauldud, nii et seal nagu midagi uut paraku enam öelda ei oska. Aga mõnes klassikalises operetis tahaks praegu kohe väga proovida. Kas on mõni konkreetne asi, mida, mida nagu sooviks? Ei julge öelda, sest et võite kõik väga kõvasti naerma hakata ja see ei ole öösel kasuks. Aga kas plaanis midagi niisugust teatril on, sest näitlejal kahjuks ju ei ole endast lahti, mida ta tahab mängida ja mida ta saab mängida? Jah, see on kahjuks nii, ma ei teagi, et meil oleks praegu midagi taolist plaanis. Aga mis praegu töös on? Uut töös on meil ringreis ooperit, Pulmareis, komöödiatükist, Nõmmikusel tegi ringi, teda kohandes, parandas, kirjutas siin juurde mõned rollid suuremaks, mõned võib-olla võttis ära natukene ja Aarne Oidi muusika pannakse juurde, kui nüüd kõik hästi läheb ja teater oma remondid lõpetab õigel ajal. Ja kui me saame Pärnu teatri lavastajaga kokkuleppele, siis paistab väga huvitav lugu tulema Uno Naissoo muusikal Skirjel. Selle muusikaga. Me oleme juba tutvunud kunstinõukogus, laulsime teda. See on väga kaasaegne muusika just noortele. Ja kui sinna juurde tuleb ja lavastus, siis sellest peaks tulema üks Estonia nii-öelda tõmbelavastusi. Kuidas üldse tundub, ringreisietendustel mängimine? On see mõnes mõttes huvitavam võib-olla kui koduteatris või on ta raskem ebamugavam meeldivam? Meie teatrile on ta väga-väga suureks vahelduseks, sest me olime põhiliselt ju ikkagi kohapeal mängijad, inimesed, ainult me kõik noored just unistame, et kahju, et ei ole enam selliseid ring riisi, nagu vanasti olid, käidi vaguniga ja vagun haagiti rongile kuskil jälle taha ja sõidet, kelle teise kohta elu oli vagunites. See on nagu omamoodi, nagu romantiline ja võib-olla vanemad artistid muidugi leiavad, et me ei tunne seda aega ja seda, seda asja, et pole see sugugi nii romantiline, aga siiski lootel on juba see viga, et kõik tahavad ise järgi proovida, omal nahal tunda ja küll siis järgmistele põlvedele ütelda, et ärge igatsed sellist aega, aga jah, sest praegu on nii mugav, kõik oled hotellis nagu omas kodus ja söökladel all lähed ja sööd ja ta läks, sest et oleks romantilisem nii. Sisenkrais. Ma olen palju sõitnud, aga need sõidud olnud kõik nii, et õhtul hilja, pimedas jõuad kohale, esined ära ja öösel autosse tagasi, nii et kohanimesid tuleb väga palju, aga aga neid kohtasid, mida ma olen näinud olen ja tutvudele on siiski vähe. Puhkuse ajal de reisimisega ei tegele, ei puhkuse ajal, ma olen ainult statsionaarne Käsmu elanik millega Käsmu võlub Käsmu võlu pikaajalisele metsaga ja, ja merega sele kalurite juttudega. Eks nad on näinud seda elu ja ilmakest ja siis nad seal vahel õhtul, kui heas tujus on, räägivad päris toredaid lugusid. Kas metsad võluvad ka sellega, mida metsad sügise poole pakkuma hakkavad, kas olete suur marjuline ja seeneline marjule ei ole nisu seeneline? Olen jõudumööda küll, aga mul on see väike viga, et ma kardan kangesti usse. Nii et ma armastan rohkem nii sissekäidud rada pidi käia, aga nii nii lausa nii padre uss, vaid päris madu, mis maduussi? Kardan hirmsasti. Nii et kui ma kummikud ei ole, ega siis siis ei julge päris metsa sisse astuda. Kas te lihtsalt oma lustiks laulate palju? Ei saa öelda, et palju. Sünnipäevadel tavaliselt kipub nii olema, et kõik ütlevad, et kuule, laula nüüd, no mis ta sulle maksab? No laula nüüd ja siis tuleb selline trots südamesse, teede, mis pärast mina pean laulma, kui te kõik laulda oskate ja nägu ei tihka üksinda laulma hakata. Kuidas võib üksi laulan, et mujal on nagu teistmoodi teistega jälle, et nad hakkavad kuulama, et ei tea, mispärast ta need niisuguse häälega lauljaid või miks ta nii ei laule. Ja, ja lihtsalt nii kodus tüdrukuga küll laulan talle natuke mõnda laulu ette ja siis siis tema laulab sealt omamoodi jälle edasi ja kontrollinikat, kuidas tal on, kas tal jääb mõni viis meelde, et oskab teada, kust see laulun odamist liiga tilluke veel jäävad juba meelde? Dalia paraku. Tal on nii, et kui laulad ühe laulu ette, kus on meil neiud ärevil, seal üks laul on, ees on natukene neli rida sõnu ja siis tuleb A peal. Ja siis, kui on alustatud juba neid sõnu, siis tema juba laulab. Ta juba teab, et see tuleb see laul. Nende sõnadega saab ta edukalt kaasa ka laulda. Jah, see on temale ja ihukohale enamasti väikestel tüdrukutel on niisugused tüüpametid, kelleks nad kõik kordamööda tahavad tingimata saada. Alguses tahetakse arstiks saada pärast seda, kui sa esimest korda oled haige olnud ja siis tahetakse poemüüjaks saada, siis tahetakse saada. Kooliõpetajaks muidugi, kui kooli minnakse, igast muud ametit käivad seal vahel veel pisut vanemalt, tahavad peaaegu kõik tüdrukud saada näitlejateks või lauljateks või, või tantsijatega. Kelleks teie olete tahtnud saada, jah, ei, ma ei erine nendest mitte üks põrm ta, aga ma võin ütelda, et kas ei olnud mitte lendur või midagi taolist, sest ma mäletan, et sellest oli, oli suur üllatus klassis klassijuhataja, nagu väga siis mul on meeles, et ta väga-väga imestas, et miks, miks ma selleks tahan saada ka vist oli sellest, et mul oli müts, mida kutsuti lendurimütsi, kes omal ajal ja need olid moes. Jah, lendurimüts jussikese lendurimütsis, sõna lendur oli nagu jäänud kõrvu, aga pärast seda tuli kohe tantsija, näitleja, laulja, kõik need tulid nii et see tuli kaunis varakult. Tuli jah, ta tuli ja ta jäi. Nii et varases nooruses olen mina juba unistanud, lavale pääseda ja ja paraku sinna. Ja ma usun, et ega sealt lavalt nüüd miski vägi ära ka enam ei tõmba. Jah, karta on, et ega enam ei lähe mujale, sest mis ametit sa ikka enam õpid. Ja ja see näitlejatööks hea tubane suvetöö ja mõnus koht koos käia, aga kas oleks mõni niisugune ala, mis tõesti meelitaks ka võib-olla niisama palju kui lava? Jah, ma viimased aastad päris päris sageli olen mõelnud, et huvitav, miks ma ei ole tahtnud aednikuks hakata, see amet mulle nagu hakkab ikka iga aastaga ikka rohkem ja rohkem meeldima. Võib-olla isegi siin aastakümne pärast. Kaastun kuskil aianduskooperatiivi liikmeks ja soetan omale ühe aia.