Mis on ülev? Võib-olla tunnetame muusikas seda küll vahetudki, aga ikkagi. Kuidas seostub vaimustav pateetiline möödunud aegade ja oleviku reaalsusega? Kas antiik autoril on olnud põhjust öelda? Loodus juhatab meid ellu ja maailma nagu mingile pidustusele tal meisse igaveseks sisendanud kustumatu armastuse kõige üleva vastu. Autor lisab veel, et üleval tekitatud elamus tõstab inimese jumalikule kõrgusele ja kingib talle surematuse mõeldes sellega eelkõige sangarliku ennast, salgavust, isikliku rõõmu, puhtust, kaasinimese, hüve, kahjustamatust. Pealiskaudsemalt võttes ülev muidugi see, mis jätab suurejoonelise mulje ja võib-olla sealjuures tihti inimvaenulikke. Püramiidid kerkisid küll vaarao kuulsuseks kuid nende ehitajail oli ainult sipelgahind. Ent üleva äramärkimisele äratavad ka need nähtad meie huulilt. Ta ülevus tunde sisendab meisse loodus mere ürgne Laivus, võimsad mäed, õhtupilved haugumas, ülemuse suurt hingust, võib-olla looduspildis varjatult Ki esiletungi ootavalt. Kuidas ütleb luuletaja Gustav suits? Õrnalt õõtsub tuulekene tasane. Vaikselt veereb lainekene rannale. Tuulehoog, lainevoog mahedasti kokku sulavad nagu rahu laulu laulavad. Siiski põua, Sinaalse raske õhk, vaikimise sumbumise rõhk nagu mäetombud seal vete viirul üle sajavad kerkivad kiirul. Varsti nad katavad Ehajume sootuks. Me meri tume. Ja siis jätame kõrvale võimalikud hirmutunded. Sihtrati sähvate vaata, vingerdab tulekera korraga pilvekogudel adenais, sädemeist. Tuuled sõuavad, lained jõuavad finaliskuvat lahti. Vägevalt, kahin lööb lausa ligi. Õhku lõikab kui vaenulik kuul. Pimedas pilve all meri, kui pigimust endad. Väljas pole vahet. Ent kapeedetum, võib-olla too ülev tunne, mis kutsub tormide trotsimisele. Meenutagem Lermontovi. Nii üksi Synenduses, Looviibi üxporii merel, avaral. Mis ta küll võõrsil leida soovib? Mis kodumaal jäi maha tal. Mast naksub ja paindub, tuul on kähe. Laev läbitata põhus veest. Õnne püüdma ta ei lähe. Ja ta ei page õnne eest. Ta peal on taeva selge, sina all taevast heledamad releed. Kui tormaika mässuline. Just nagu rahu tooksid need. Sisetunnete torn. Eks või seegi pürgida tõkestamatult esile? Ülev seostub sangarlusega 100 mitmete Homerose hiljeses mainitakse päikesevarjutust, kus aias võitleja Trooja sõjas, hüüatab O isad Zeus aia eemale ööse Hailaste ümbert selgeks taevasse teed näeksid silmad. Ja kui ka määranud hukkuda, neil las hukkuma päikese valgel. Kommentaar sellele lisandus juba antiikkirjanduses. Kangelane ei palu oma elu pärast. Selline palve oleks seal haldas tabanud ainult valgust võitleja langemishetkele. Müütides esinev suurejoonelisus võib-olla tihtipeale ka müstiline hämmastava maati reaalsusest. Hiljases esineb kujutelm, kus kappavad ratsud on nii suured, et läbivad maailmaruumi ainsa tega. Ja loogiliselt võttes tekib siin küsimus, kuhu saab siis neid enam viia järgmine samm. Kuid igal juhul peitub selles pildis ka aimus inimesed tohutu ulatusega lennuvõimalusest. Motiive taevastes Brazzenikest esineb paljude rahvaste muinaslugudes. Müstiline hämarus põimub neis tihti poeetiliselt mõjusa ülemusega nii sõnaloomingus kui sellest lähtuvalt muusikas. Mõndagi sellest tunnetama Wagneri muusikat kuulates. Zeusi templis olümpasel asetses tema kui peajumala kolossaalne kuju tehtud elevandiluust ja kullast kuulsa kujuri heidiase looming. Tohutu istu, figuur oli nii suur, et kutsevus tõusnuks püsti oleks ta pea katusest läbi ulatunud. Kuigi templi ise oli ka tohutult kõrge ja tohutu, pidi olema ka mulje jättis oma aja inimesele too jõuavaldus, mis veel meie päevilgi välja loetav ehitise varemeis. Keskaegset katedraali meil ei tarvitse mõelda nendega seotud religioossele ideoloogiale. Filosoofid on näinud neis püüdu mindi saavutamatu täiuse kaugele löövida kõrgusele kaasamisele päraselt looritatud valgus tekitatud värviliste klaaside mängust, mis loob ebamaise tavalisest elust kaugel atmosfääri. Kogu tolleaegsele kunstile avaldas kõik see ulatuslikku mõju. Too üles pürgiv puugavus avaldub muusikasse ennekõike Bachi pärandis. Õnnelikule emale võib-olla hümniks vaikne hällilaul. Sõduril aga võidutseb hurraa, hüüa ülevus. Tunde mõjul ületab inimene Mannetuse ja tähtsusetuse astub vastu ahistavale ja kohutavale. Sangarlus võib ulatada joobumiseni, nagu väljendab kuskilt. Täis loobumist on sõjatrall ja kuristik, mis mustab all ja ookeanis kaotanud aru, kui raevus märatsevad hood. Oo õnnelik, kes jõudu leides võib juhtida ja maitsta neid Võimsalt on ülemus kehastanud Beethoveni teostas tema sümfooniates kõige ulatuslikumalt ehk üheksandas. Ei, see on energiahulgad, millede sädemed kord murravad läbi kord matvat kustumiseni. Kord löövad leegitseva taas. Sellesse muusikasse on tunginud revolutsiooni, tormide ajastu. On öeldud, see on suurte triumfi muusik, lisab romaan Rolaan. Põletava päid soojendava leegiga. Leebe hingusega. Ilus muusika. On jäänud maitse küsimuseks, kas paigutada kõik ilus üleva mõiste alla. Nii tehes ehk pääseks liigselt mõjule idüll, õrn ja järeleandlik mahelus pelk kilutsemine üllalt kauni varjus. Olgu mõiste alla mahtumisega kuidas on ütlema, peab ikkagi ilusaks, esteetiliselt mõistetavaks saab mõndagi elu nähetest just muusikaliselt hingestatud helidega maalitud moraalsus värvingus. Poleks mingit röövliromantikat, kui luule ja eriti laulusõna seda ei põetiseeriks. Ja kui palju on näiteks Rigolettot hertsogi elu käsitluses selle kohta kõlbelist stiimulit kohaldades vaieldavad. Kuid muusika, nii ülev, õilisija vaimustav, kui ta ka tihti on ei saa võtta endale otseselt korravalvuri, vaid kasvataja ülesannet. Ülev võib liituda ka traagilisega. Tuletagem meelde tasujat ja ustavat Ülo, kes tõi talle usaldatud teata kohale elu hinnaga. Revolutsioonilise proletariaadi ja tulevase Nõukogude inimeste sangerluse kohta, mis on aegade jooksul kätketud ülevasse sõnasse ja pateetilise helisse oleks vähem öelda isegi meremõõtmeline meenutab ookeani, peaks suutma öelda Too võrdlus. Geniaalsus töötluses kõlavad võitlus motiivid Dmitri Šostakovitši sümfooniast. Enn fašismi eest kaitsvate rahvaste sangarliku, kui sa mäekõrgust ja ookeani sügavust meenutavat suure isamaasõja-aastail loodud laulud. Ning kas pole saanud esteetiliste elamuste sünniks kunstilembelisteks eriti raskele verisele aegadele järgnenud aastad. Mis on ülev, tantsuline eneseavaldusi, meie vaimustus avaldub pidulikuses endi üle punga töö. Laenama sõna pildikese Debora Vaarandi pilt. Nii, kuhu nad iganes astusid, lingerkis uues ilus noor plaanitses aina ja vanake heakskiitvalt habet silus. Kord paistsid tehase korpused ja rongid mürisesid. Kord tundmata parkide tiigivees end valged luiged, teesid. Kord muusikakooli akendest, kõrv õrnu helisid, püürilis. Tere tulemast eile hüldis. Ülevast kõneldes hakkab kõrvus kõlama laul, suur ja lai on maa, mis on mu kodu. Ent see oleks ehk liialt pidulik meie arutleva saate puhul. Lõpuks võtkem aga kyll osa rahulaulutundetoonide ülemusest.