1905. aasta revolutsiooni päevil said linnades aga ka maal üldiselt laulude laks rahvusvahelised võitluslaulud. Neid lauldi avalikult koosolekutel ja demonstratsioonidel, aga ka omaette kodudes. Nii kõneleb mälestusteade Kadrinast. 1905. aastal oli pea igas väikekoha pidaja peres enamaks lauluks mässu laulud. Lauludest oli lauldav marsseljees julgesti vennad ja teised. Sellised laulud levisid küll alguses ajakirjanduse ja muude trükiallikate kaudu, kuid sealt läksid nad käsikirjalistest laulikutesse rahva suhu. Tuntuks said nad esmalt linnades, kust peagi eeskätt maalt pärit olevate tööliste ja sõdurite, samuti maa intelligentsi vahendusel levisid ka maale. Revolutsiooniliste võitluslaulude levikust Saaremaal jutustab oma mälestustes nüüd juba meie keskelt lahkunud rahvaluulekoguja Vana-Saarekülakoolmeister Aleksei Rand. 1905. 1906. õppeaastal töötas siin Laimjala vallas Vapra külakoolis koolmeistrina õpetajana noormees perekonnanimega prooses kes siia oli tulnud just enne õppetöö algust Tallinnast, kus siis revolutsiooniline lainetus juba päris kõrgelt käis. Tornimäe kihelkonna külakoolmeistrid, keda arvult oli seitse olid kohustatud iga kesknädala ja pühapäeva õhtu kogunema kihelkonna koolimajasse kus toimusid lauluharjutused. Näidistunnid, jaga pedagoogilised lugemised. Ühel niisugusel harjutuse õhtul vist novembris, kui Mandri-Eestis revolutsioonilised lõkked juba pimedaid öid valgustasid, tõsteti kellelegi poolt küsimus, et kust saaks ajalehtedes ilmunud revolutsioonilise laulu marseljeesi viisi. Siis see kapra külakooli õpetaja prooses oli võimeline viiulil sedaviisi mängima, mille preester klaas noodistas, mis otse soojalt koolimaja lähedal asuvas uuemõisa vallamajas selleaegse vallakirjutaja Errns lõpupoolt paljundati ja juba samal õhtupoolsel ööl koolmeistrite koori poolt ka selgeks õpiti. Järgmisel kokkutulekul õpiti äraga internatsionaal punane lipp ja Varssavi Anka. Koolmeistrite vahendusel levisid need ja muudki selle perioodi laulud külaühiskonnas otse särinal sest rahva pulbitsedes kääril meeleolu isunes niisuguste kui krõbedamate järele. Kuna varem lauldud õrn ööbik päike tõuseb riigi pealinnas tundusid siis liialt leebetena. Kooliõpetajad võtsid aktiivselt osa mitte ainult revolutsiooni laulude levitamisest vaid ka revolutsioonilistest väljaastumistest seistes tihtipeale nende eesotsas. Sirvime edasi, Aleksei rannamälestusi. Detsembri alguses, 1905. aastal Kuressaares korraldatud ülema piirkondlikule rahvuskoosolekule suundusid koolmeistrit kõik juba organiseeritud korras. Koosolekut juhatas Mihkel Rull Uuemõisa vallast keda siis üle Saaremaa tunti metsa mihkli ehk Pöide kuninga hüüdnime all, sest sõnaka, avara silmaringiga kirjaoskaja mehena oli tast kujunenud selleaegse Saaremaa revolutsioonilise liikumise üks kaalukamaid juhte. Käre ja tuliste sõnavõttude rohku koosolek kestis hommikust hilisööni. Koosolekult laialivalguv rahvas moodustas mitmes suunas liikuvat salgad, kes rõkkavad revolutsiooniliste lauludega marssides. Kogu linna täitsid enamus Pöide kandi õpetaja-ist, kellel polnud linnas omakseid, ööbis linnast kolme kilomeetri kaugusel olevas selleaegses Leeguse kõrtsis kus peamiseks ajaviiteks oli jällegi revolutsiooniliste laulude laulmine ja õppimine. Kogu see enam kui 100 kilomeetri pikkune koolmeistrite jalamatk oli ainult üks hobusevanker leivakottide ja viimaseni väsinute veoks. Pöidelt Kuressaarde ja tagasi toimus punase lipu lehvides rivikorras peamiselt revolutsiooniliste laulude saatel mistõttu need jäädavaks mällu jäid. Viienda aasta revolutsiooni päevil said väga populaarseks ka mitmesugused poliitilised paroodiat. Enamik neist pärines trükiallikaid, näiteks ajakirjast Meie mats. Nii mõnegi algupära on aga tänaseni selgusetu. Neid lauldi parodeeritava laulu viisil, kusjuures nad rahvasuus tihti mõneti muutusid nagu ehtsad rahva lauludki. Väga tuntuks sai näiteks laul Parun Vutbergi hinge eksirännakutest pärast surma. Nimetatud Parun paistis silma suurte teenetega revolutsiooni mahasurumisel ning sa ise hiljem teenitud kättemaksu osaliseks. Paroodias kasutatakse tuntud laulu nüüd Järvan, Vaik ja linnud unes. Vormi ja viisi. Küll ma ei ja kuulad. Ja perre kuuba fiilba agana on noole Toomalt aeguta. Ja noobeda. Ta arreteeriti koguni tsaarihümni. Kõige enam loodi, lauldi aga kirikulaulude paroodiaid. No on käis verd. Too teema Köönüütsanda. Las ma siin nagu maga ikka. Söödan üks seda, aga ma loaga vabaks ja paaks köige. Vangi ta vangi ta Tseenoolil Jahamaitsensi siilu niiske müüri viilus teemaga. Kraam paabu, no nüüd ka kannatan kaua orjumise, mu. Revolutsioonilises atmosfääris sündis palju laule ka rahva enese hulgas. Mitmed neist kajastasid konkreetseid sündmusi mingis maakohas ning levisid peamiselt lähemas ümbruses. Niisugune oli näiteks õige laulumeistri Konstantin tutega. Dumanematsi laul tuumale matšiks kutsuti kohaliku mõisniku. Selles laulus kõneldakse mõisa heinaküüni põlemas ütlemisest ja muudest 1905. aasta revolutsiooni sündmustest ning neile järgnenud karistussalkade tegevusest. Faktide kirjeldus põimub Saaremaa külalauludele iseloomulike humoristliku kujunditega. Näiteks mõisa heinaküüni põlemise kohta öeldakse seda ära, oli noolinud Ruske pull, see tähendab tuli, mida hoidis kroonu pandi rull, see tähendab tikutoos. 1905 oktoobrikuus 1905 oktoobrikuus oli sakslastel raske õnnetus, oli sakslastel raske on tuus. Vaat seda oli täi nuud orjabiilsed, seda oli teinud orjapiits, mis säärase letab sees, õitsemis säärase letab see suits. See nuhtus tuli jumalast see nuhtlus tooli jumalast, mispeale hakkas Toomal astmest peale Talgust näegin metsas tuulevalgust, nägin metsas tuule valgustis kõrbe seeru, saadugeensal kõrbes saadu kiin, kus sees oli köige paare mein, kus sees oli kõige paare mein. Konstantin tutega kodu ümbruses oli nende laulude autor hästi teada. Kui olime äärmised poisid Levala külas, siis seal kuulsime laulusi, mis selle aegs ühel ajal ei olnudki mitte väga soovitatud mõtte, siis. Kuigi järve laule ja mis meiega teadsime, selleaegsed, vana tuttava tehtud laulud olid käsneti. Suuliselt õpiti ära või kirjutati üles otsekohe suuliselt. Päris tuttava enda käest ei ole mitte midagi tuttava käest oma käest ei ole kuul, mina, aga mina ei tea, kes nad sealt siis Tõnniga minu arvates leiner pritsid ÕISis. Eemalaga tunti küll tuttava laule, kuid autorist ei teatud enam midagi. Üks kõiguste naine, kellelt kord ekspeditsioonil nende kohta aru päris ime ütles vaid niipalju. Köige port tulid need laulud, siin oli õnne mees, kes nad kärjesai. Peale konkreetseid kohalikke sündmusi kajastavate rahvalaulude oli ka niisuguseid, mis väljendasid üldisemat revolutsioonilist õhkkonda. Üle terve Eesti sai lauldelaks, mõisad põlevad, saksad surevad, mis annab õige napisõnaliselt, kuid äärmiselt eredalt ja ilmekalt edasi kogu rahvast haaranud mõtteid ja meeleolu. Saksa surevad mõisad, põlevad, mets ja maa saab tööle saatvad surevad, mõisad põlevad, mets ja maa saab näitele. Laulumeloodiana kasutati üht üldtuntud treinlendri viisi. Laul oli populaarne veel palju aastaid hiljemgi, kusjuures seda täiendati uute ajalooliste sündmuste peegeldusega. Landeswehri interventsiooni ajal muudeti selle lõpuosa. Laulus seoti veel muudegi sündmustega. Ülemaa levis ka rahvalaul, Vene riigi seadus. See on õige terava sätiiriga joonistatud pilt vene isevalitsuslikku korreroiskumisest rahvale, raskest ja riigile, häbist, elast, jaapani sõjast ning sellelegi järgnenud revolutsiooni sündmustest ja verisest arvete õiendamisest rahvaga, nagu tööliste tulistamine Tallinna uuel turul. Laulus häbimärgistatakse tsaari kindralite sõja taktika annetust ja nende eneste moraalset lodelust. Mingi ei anta armu tsaarile endalegi, kes tukub trooni peal ning kannab riideid, mis rahva verest punase laul lõpeb otsese üleskutsega võitlusele. Aga mis meie silmad näinud üht tantsu? Kuivõrd turul käinud on timuka käe seal rahvas, trongin veebki isi tapapingi-le ja ridamisi sööti seal ohvriks. Koolil on julged, kardab patu startup pesu. Oh, tõuse, rahvas, ärka ja vaata. Tõnn. Kõige rohkesti on laule, revolutsiooni mahasurumisest lein hukkunud seltsimeeste ning omaste pärast pahastus ülekohtu ja ebaõigluse üle. Need meeleolud kannavad paljusid tolleaegseid rahvalaule. Sageli on need laulud väga kurvameelsed ja isegi sentimentaalsevõitu. Kuid vaikne, lein langenud sõprade ja sugulaste pärast oli revolutsioonijärgses depressiooni õhkkonnas kahtlemata laia massilise sotsiaalpsühholoogilise kandepinnaga nähtus. Seetõttu on niisuguste laulude ulatuslik levik täiesti mõistetav. Järgnevas laulus kujutatakse näiteks leinavad tütarlast ning kõneldakse rammen ennist, mille külge poodisele neiu armastatu. Laevast. Mees. Ma. Selle näen külge resti jooke ajalehest. Minu arm saab. Mees kaeras tööl seene ei tee siinna. Keskse ta jões. Saaremaal sai väga populaarseks laul, kui aastanumber sai 1906, milles kujutatakse vangistatud revolutsionääride teekonda Saaremaalt Riia vanglasse. Viimati saime kuulda ka veel aegne või kaasa lüüa valmistatud teel, kui toode vaatamas oli. Sangaastasel taevas. Uusi laule sündis Saaremaal 1919. aasta ülestõusu järel. Kudenicu valitsuse julm arveteõiendamine Saaremaa paremate poegadega jättis rahva hinge sügava jälje. Ida-Saaremaal sai tuntuks Stenkarasini viisiga seostanud laul tasa vaikselt sõudvad pilved. Laulu autoriks on Albert Kald. Oma laulust ja selle saamisloost jutustab autor ise. Kui see sündmus Saaremaal oli, ma olin siis noor poisikene ise tegelikult osa ei võtnud, paar päeva hiljem, kui passis mehed seal oli puruks löödud upal, siis ma läksin sinna kohale ja ma nägin seda kurba jõudsat pilti ja siis teadsin ja kuulsin, kuidas seal siis surma oli mõistetud, paljusid kullimäele viidud, jättes nii masendava mulje. Ja nagu millegipärast mul hakkas niisugune tunne või mõte, et sellest nagu riimida. Et ma teadsin, et rahvas armastab ikka Cyriimitult kuulda niisugusi asju ja ma siis katsusin ta siis kokku riismida selleni lauluq, riimid. Ja ma siis seda mõnele seal ümbruskonnas näitasin, lugesin ja need ütlesid, et oi, see on ju väga hästi, et seda võib isegi laulda. Mul oma just vend oli see, kes ütles, et seda võib laulda selle stancaraazine viisil. Ja. Nii rahvalauluks lekkis laiali. Aga kuidas teise laulsite ette või kirjalikult? Üks oli teisele edasi andnud, nii et ma ainult üks kord. Kaali rahvamajas. Päris ilma heidita ilma viisata, teda on nii lauldud isegi 41. teisel aastal. Vangid on laulnud enne surma minekut seda laulu pärast need, kes vangist ära pääsid, need on kirjeldanud seda ainult nii palju oli siis muudetud juure? Ta mitte ei ütelnud kullimäele, vaid see on, kus nad viidi sinna. Loode tammiku, et nii nad ostavad loode tammiku selle suremisele. Nii palju. Eriti populaarseks muutus laul seal Kuressaares Roomassaare rannal. Laulust ja selle sünniloost jutustatakse järgmist. Kõik, kes elada tahtsid ja kellele oma rahva tulevik kallis oli, astusid parunite vastu välja. Läksid päris tühjade pihkudega, mitmel üksi leivakott selgas. Meite tublid mehed lõid upal päris lahingu. Aga ikka parunite verekoerad olid näitest üle, tapsid ja peksid süüta inimesi. Ning viimaks lasid ühe liigi kõige paremaid mehi kullimäel maha selle eest, et nad tahtsid elada, tahtsid omale ka inimese õigusi saada. Nende kalliste võitlejate mälestuseks on José laulsi. See oli kodanliku valitsuse aegu hirmsast keeldu. Seda ei tohtinud laulda kuskil selle laulmise eest, olles kohe kinni pandud. Seda peet riigivastaseks lauluks. Aga tüdrukud laulsid ikka vahest mine paneza inimeste suu kinni. Salaja lault Hika. Odrajahuga pooleti prääneb sellereerinda, kes. Näeme ja nii läevimbot släng on meeles. Aga Napoli on meil ka siin mädaneda, see nagu tahab öösti ainult kepike. Aga nad pole neil basin mäda ta nagu ta tõesti, ainult kepid. Eilil Pärda poole, eluga bänna. Seda viit. Herm savi elada ei sõida sinna ei ükski laulma, see on ta ei ta ei ükski, ei pääsrae, see, see on üks g laulma seeennaga. Rahvalaul oli töötava rahva vaba looming. Keegi ega miski ei saanud ohjeldada selle tekkimist ega levikut. Rahvasuust võis käibele minna vaid selline laul, milles sisaldub mentaliteeti ja suhtumine lastas ühiskondliku mõtte omale. Seega peegeldasid ka eesti revolutsiooni laulud laiade hulkade mõtte- ja vaimulaadi ning on sellisena huvitavad mitte üksnes kultuuriloolises laiemaski mõttes.