See lõik on tehtud ühes Tallinna lasteaias. Minu ümber istusid poolringis toolidel mudilased ja Beatlesid huviga riistapuud mille kaudu nende hääled pidid minema väikese musta kasti sisse läksidki ja nüüd tulevad nad sealt jälle välja. Kelleks te tahate saada kude suureks. Ka saateautojuhiks autojuhi käejuhiks. Toemmeject teeks mädan saada kaluriks tähele säte iluuisutaja nädal koolis käia lennuki. On tore, kui väikeste inimeste suured unistused täide lähevad. See juhtub enamasti siis, kui soovunelma kõrva sosistas, ajaks on mingi eriline kalduvus ja kui hiljem soovid, võimed ja töö ühinevad harmooniliseks sümbioosiks. Tänase juubeliautogrammi nimiosalise Nikolai rabinovitšiga. Dirigeerimine hakkas mind huvitama lapsepõlves juba viieaastasena püüdsime sõprade või perekonnaringis juhatada laule kuid tõsisemast muusikalisest tegevusest võib rääkida hilisemast perioodist 16.-st seitsmeteistkümnendast eluaastast. Tol ajal õppisin klaverit ja tundsin suurt huvi muusikaliteratuuri vastu. Rabinovich lapsepõlv ja lennuasjanduse imikuiga olid üheaegsed. Õhumasinad kippusid maandumise asemel sageli alla kukkuma ja automobiilid tekitasid koledat mürinat ja vingu, aga muusika oli Nikolai kodus olemas. Vanem vend õppis klaverit ja ka isa, elukutselt insener, kuulus seda kaunist kunsti armastavate inimeste hulka. Dirigeerimisega hakkasin tegelema 1927. aastal dirigent Marko klassis ja lõpetasin õpingud 1931. aastal professor Haukki juhendamisel. Edasi tuli muidugi pedagoogiamet ja kontserditegevus. Mozart nut sümfooniast number 39 mõlma suur. Mõne lausega võib haarata kõiki biograafia kõige olulisemaid punkte. Eelnenu järgi tundub, et maailmas ei ole üldse midagi lihtsamat kui saada dirigendiks ja konservatooriumi professoriks. Kuid läbi puuritud ja pähe õpitud partituuri kuhjadest võiks ehitada mitu mitme korteriga maja, kui nad selleks vaid sobiksid. Vahest vihjab piltlik võrdlus mõnel määral töö hulgale, mis viib inimese tema poolt seatud sihile. Siht aga ei ole mäetipp, kuhu jõudes võid puhata, jalgu ja hakata pärast tasapisi tagasi laskub kuhugi välja jõudes paistab alati ees uus avar väli kuhu tahad minna ise ja ka teisi sinna juhatada. Inimvaimu areng meenutab kõige elava arengut looduses kus viljakas pinnas annab kasvujõudu puule. Selle viljad aga sünnitavad üha uusi ja uusi puid. See on lõppematu ahel. Küsisin Leningradi konservatooriumi professorilt Nikolai rabinovitšilt, missugused on tema pedagoogilised kohustused. Juhatan Ooperi sümfoonilise muusikakateedrit, õpetan dirigeerimist, juhendan üliõpilaste orkestrit ja peale selle olen konservatooriumi ooperistuudio muusikaliseks juhiks. Meil on oma ooperiteater, oma orkestrit, koorija, balletirühmaga, üliõpilastest, lauljate ning dirigentidega. Selle ooperiteatri hämaras saalis Nikolai rabinovitšiga kokku saimegi. Vaadanud ära ühe diplomandi kolmest lühiballetist koosneva lavastuse esialgse variandi. Otsisime vestluseks rahuliku nurgakese. Tahaks muidugi, jätkan kontserditegevust Leningradi, Moskva ja teiste nõukogude liidu orkestrite ka viimasel ajal olen regulaarselt vähemalt kord aastas külastanud ka Tallinna, kus mul on palju sõpru. Pro neist Tallinna reisidest jäävad enamasti järele meeldivad jäljed. Tänase muusikalise tunni muusikalood on mitme rabinowitzi külaskäigu elavat mälestusmärgid. Sest kui ta Tallinna tuleb, on tal alati taktikat kaasas. Järgmine heliülesvõte on näiteks pärit eelmise hooaja avakontserdilt. Viiulikontserdist number üks solist. Üks väike armaste tuk maalis kord paberitükile mitmesuguseid sõnu. Inimene õppis kirjutama, seal oli talle tuttavaid nimesid, sõnad, puu kutsu ning äkki dirigent ja takti lõia. Lapselikult vead. Aga muide, eks leidub dirigentide hulgas omajagu ka taktilööjaid sest ükski kunstiliik ei ole kaitstud andetute sissetungi vastu. Ja ega alati need inimesed, kes suure muusikaga kuulajatena on vähem kokku puutunud ei suuda kahte eelpool toodud mõistet teineteisest lahutada. Dirigeerimine on protsess, kus interpreet peab omaloomingulised kavatsused nõnda öelda kaugjuhtimise teel muusikaks tegema. Tema mõtete edasiandjaks on käed, miimika, kogu keha ja igaühel on oma individuaalne käekiri partituuri nüansside ja kontrastide avamiseks. Nikolai rabinovitši terrigeerimis tehnikast võib rääkida üks tema õpilastest, Eri Klas kes on sellega saanud tutvuda orkestris ise kaasa mängides kui ka õppetundides. Kõikides tundides on ta alati lähtunud ühest põhimõttest, et teie peate olema rahulik ja peab tal olema kuiv mitte higine, aga orkestri peab olema sellest temperamentne kui dirigent on ta väga omapärase dirigeerimis maneeriga, kes on viibinud tema kontserdil, olen tähele pannud, et kui ta juhatab, siis ta väristab oma käsi. Ja esimesel pilgul jääb igale muusikule mulje. Selliste käte järgi on on peaaegu võimatu koos mängida kuid tulevad meelde sellised hetked, kus näiteks Leningradis töötades üliõpilaste sümfooniaorkestriga oli vaja mõnda kohta. Nii delegeerida, terve orkestri seda hästi mõistaks ja see koht ütleme, oli väga komplitseeritud ja raske. Püüdsin mina teha täpselt seda kõike. Kui Trabylawis tuli, tuli pulti, torises ja ütles, et ei, see nii lähe, värises natuke käsi ja terve orkestri mängis ta koos. Orkestri ja dirigendivaheline kontakt peab olema just selline, et peab olema täielik üksteise mõistmine. Ja seda selle niisuguse üksteisemõistmise. Kunstivõlur on Rabinovich. Richards lauskatkend süüdist ooperist Roosikavaler. Keda tahaksite oma õpilastest endistest ja praegustest esile tõsta? Peale Neeme Järvi tahaksin nimetada Ergneri suure teatri dirigenti, sümptoušinit, Stanislavski, Jänewerovistantšenkoneerimise teatri dirigenti, Kuiboshevis filharmoonia peadirigenti, Tuutgenit, Saraatovi filharmoonia peadirigenti, Narsis siiani Voroneži filharmoonia peadirigenti Nikolajev skit. Persele on mul meeldiv nimetada ka oma nooremaid õpilasi, näiteks Dmitri Hewitti Smirnovi, kes teise Üleliidulisel dirigentide konkursil tulid laureaatideks. Viljakas loominguline ja pedagoogiline töö jätab Nikolai rabinovitšile vähe aega millekski muuks. Kuid ka see muu on olemas. Ma armastan loodust, mägesid ja kui vaba aeg lubab, siis tegelen mägiturismiga. Seda ei või nimetada alpinismiks, sest selle tehnikat ma ei valda. Kuid mulle meeldivad väga jalutuskäigud mägedes ja teised kunstid. Kõige enam huvitab mind kirjandus, pole võõras ka kino, armastan häid filme. Pealegi olen kinomuusikaga küllalt kaua töötanud, sest palju aastaid olin Leningradi kinostuudio dirigendiks ja muusikaala juhatajaks. Elanik ajavahemikus 1930 kuni 1940 välja lastud Lenfilmitoodangust valmis minu osavõtul. See on kolmas osa vokaale Cretu Johannes Brahmsi sümfooniast number kolm. Kabinovision Lintsüklopeedilist teadmistega inimene. Ta võib teile rääkida peast kõikvõimalikest muusika teostest, ta teab täpselt ka terminite tähti ja agoogika märke, milliseid seal ühes või teises kohas on märgistatud partituuris. Ta mängib peast klaveril kõiki Beethoveni ja ja vististi ka kõiki Mozarti sümfooniaid mõni sõnaga Rowinowitzee sidemetest, mis temal on Eestis. Ma arvan, et et kõik diligendid, kes töötavad meil praegu nii kontsertlaval kui ka teatrites on mingil määral Rabinovich õpilased. Ma tean, et Meie kõige väljapaistvam val ja kõige staažikama telligendil Roman materjalil on tihedad sidemed rabinovitšiga nii loomingulised kui ka isiklikud. Nii kõlar kui järvi on temaga konsulteerinud paljude oma oma kontserdite eel ja on samuti tihedate sidemetes Nikolai Solovjovi siga. Neeme Järvi on lõpetanud Leningradi konservatooriumi ning olnud ka aspirantuuris tema käe all. Mina olen samuti tema õpilane ja ma arvan, et ka järeltulevad dirigendid on samuti rabinovitši. Kooli kasvandikud. Kui veel siia juurde lisada tihedad kontaktid meie filharmoonia ka siis on Nikolai Semjonovit Pinovis meil nii-öelda oma inimene, nii kontsertlaval kui ka meie dirigentide kasvatajana. Tänase saate lõpetame katkendiga Gustav Mahleri kolmanda sümfoonia kuuendast osast. Osa kannab pealkirja, millest räägib armastus.