Siis mina tulin Leningradist, meid oli juba kokku tulnud sealt Siberist sõjaväest ja üks üle 20 inimesi, 20 neli-viis inimest, saime selle grupi kätte ja siis hakkasime Eesti poole sõitma. Kohe ei saanud tulla, sellepärast seda käis kogu edasi paugutasid kaunis ligidal ja kelk, lennukid lendasid talle selja. Aga nii kui nad juba yhe päeva olid edasi saanud, rinne Meie liikusime kohe järgi. Sainel ilmus Võr välja, seal hakkasime organiseerima kohe traktorijaamasi siis mina olin seal, ilves oli ja siis oli ringsmann. See oli meil Viljandis naftabaasi juhataja, eks pärast. Ja seal oli noh, teised olid suurim jagu kontoritöötajad, naisterahvad. Ja neid Võru traktorijaam, organiseerisime seal ära, sai kaadri kokku. Ja siis meie tulime põlu töörahvakomissari käsul edasi Viljandisse. Saime rajooni täitevkomitee esimehega kokku, siis oli saks Peep Elfriide, kuidas ta nimi oli? Diipoli tyypels riide ja noh, siis saime selle endise Traktorijaama kontori kätte, puhastasin seal toa ära ja saime ööbida seal. Ja siis hakkasid juba tulema need endised traktorijaama juba tuli kivisel Moorits tuli sinna, siis tuli ein mart autojuht, endine direktor, autojuht, ja siis tuli Purga, Elmar. Ja ja seal tuli mitu tükki, Uibu Juhan ja need endised traktorijaama töötajad. Me teame seda ürikutes, siis on niimoodi kirjas, et 10. oktoobril 1944 toimus Eestimaa Kommunistliku partei Viljandi maakonnakomitee büroo ja seal võeti siis vastu otsus ka samast päevast Viljandi masina-traktorijaama moodustamise kohta, nii et Teie seltsimeessepp ja siis endine masina-traktorijaama direktori juba 1941.-st aastast, seltsimees Ilves. Olite siis asutajad spetsialistid ja teie olite siis tol ajal, kui peamehaanik, sõjaväeaeg ja segude töögodale ruumid olid, muidugi need saime tagasi ja selle kontoriolemist seal metalli tänaval seal sööma ka tagasi. Aga seal mitte midagi enam ei olnud seadet, limiiti mingisuguseid ja samuti masinad olid laiali õigemini laiali veetud ja ametisse pandi masina-traktorijaama direktor, peamehaanik määrati 10 volinikku, mis nende volinike ülesandeks oli siis tol ajal volinikud ülesandeks olid maalt seda endist vara kokkupidamist, hobustega toodi traktorisi, siis toodi igatpidi, kuidas saia, kui veel mõni masin liikus, niivõrd sai oma jalaga, tuli sinna. 41. aastal olid Canipu. Noh, seal mõned asjad olid ka jäänud sinna alles. Ja paljude soodustada kokkuvedamisi. Vaata omal ajal märgiti sinna siin endale Nummert pealise mõisinud mitmel tegin peale ja siis sellega saadi ka väga palju asju kätte just selle numbriga, mis seal pääl oli. Viljandi MTJ muidugi, see võttis kõik aega, ega isand päevaga kahega tuua, isegi võttis mõnikord nädal aega, enne kui ära, no ei olnud ju liiklemise vahend. Tegemist oli peremeheta varandusega, sellega oli ka ära läinud, maha masinaid jätnud, osa masinaid muidugi ei süüdista, aga masinat tulimaal lahti võtta lumes ei saanud nendega sõita, ei olnud kütet, petrooleumi, petrooli tuli meil tuua ka tartust väikeses üks alles alles oli pisike kummiratastega traktor oli. Võtsime, kätlesid Emajõe sild oli puruks, läksime üle Põltsamaa, panin vaalipealseks vana käru, oli järeldus, läksime üle Põltsamaa, tartlased läksime petrooli tooma, seda sellised think ratast algselt ka maha mitu korda vaadiku Urmo, Puccini ja mitu päeva läks järsku Tartusse tagasi? Esimese printsiini, mina tõin veel Tallinnast nõuga. Raudtee oli ka puruks ja siis sain, läksin nagu Türile, läksin siit jala ja osa hobusega, siis sain sealt põlvede. Ministeeriumist sain kalonne ja siis seltsimees Kozar siis mul kirjutas kusagilt välja nende auto, bensiini, fondistist, nõude, siis sain selle siia Viljandisse. Sellega saime jälle mitu traktori käima ja ära tuua. Kuidas selle remondibaasi loomine siis kujunes välja? Kõigepealt tuleks ütelda, ei need masinad kõik viidud üle puugasile, need tuli maha monteerida, tuli viia kõik terve masin, parke, Mentrollingutel üle. Näide esimene sepipada oli täitsa tühi ja kuidas me hakkasime sepis tegema, siis oli, tuli meile esimene Seppoli seltsimees tammekivi. Ja siis tegime ühe niisuguse puu-Lähtru taoline, sina said tiivad sisse tehtud ja käsitsi ajasime ringi, seda noh, muidugi ülekandega oli üks jalgrada ratas, panime sinna rihma peale, et sai seda äärsi tööle panna. Seal tegime kõik põllutööriistad, esimese aastal sai ära tehtud, vot niimoodi seppasid ka ei olnud, siis tuli puuklotsidega puuklaasidel jah, nende hulkadega, mis neile autodele köeti, jäme raud oli, siis läks pool paeveda, kui said ühe tüki haamriga lüüa ja nii et sepapoisse kestsid, oli veel karu, Artur oli esimene. Oli väsinud siis surmalisele, majandusest ja tööd oli palju, tööd oli palju, meie saate alguses tööd, tehagi, töökoda oli täiesti tühiseadmetest riistadest noh muidugi need traktoristid, mis siis maalt tulid, nemad võtsid omad võtmed ja haamrid. Pisi tööriistad ütlesid kaasa, hakkasime tegema muidugi, ja osad olid küljest ära vaid need peremeheta põranda, sellel olid puugaasi peale üle viidud ja isegi Need karburaatorit ja need asjad olid kõik kadunud. Siis hakkasime tänu siin oli üks mehaanikatöökoda siin Ilmarise tänav ja jäigi meie MTÜ otile ka see töökoda sisse vana Ruul, vot see hakkas neid valama. Valas neid karburaatori siia treis ja tegi ja see oli esimene tööga, kus me saime teha, sellepärast ka meil läks edukalt, see remont hakkas venima, muidugi, ruumid olid külmad, mine esimese talve tegime remonti lambi tulega petrooleumi tulega elektrit ei olnud üldsegi teine, aastasime, saime juba juhtmed ja siis hakkasime kaubandus käima, elekter pandi sisse, traktoristi niisugust vatised esialgu. Meie töökoda asus vaksali tänaval ja siis see, mis ruuli töökoda, selle ilmelised rahastuse praegu bussijaam võttis traktori ratta kelgu peale ja vedas ta siia ja tagasi ka saada, keevitada see vahemaa, kui suur on, see tuleb kilomeetri nõmedaid täna neli kilomeetritele vastu laiaga tulla, veel minna rattaga, päris hea ei olnud. Selle ütleme külmaga talve oli väga visalt, läksime lihtsalt, aga juba veebruarikuu sees jaanuari VR kuule siis hakkasime parem minema, siis oli rohkem rahvast juba siis sain juba puid seal tüümadiga ja saime kütta, ruumid läksid soojemaks juba ja inimesed olid nii rohkem juba harjunud ja siis hakkas remontimine remonti. Päris hästi läks, tööd sai tehtud ikka niimoodi ka, ütleme kaks päeva hommikul hakkasime ikka varakult pihta ja õhta ikka nii palju 12-ni. Võtsime omale ette, et lõpetena remondi ruttu ära, et võib-olla saame vilmasinaid, saime ühe nati traktori, tulid kõik vanad ära remontida ja siis remontisime palju masinaid ära. Kaadrisse tegime korda, aga riistad olid muidugi nõrgad, vilesid olid väiksed, traktoritele oli mõni tööriistaga, suuremat ratturit ei olnud, olid juba ära kõik laiali veetud ja ei saanudki, sai kaks väikest Aakeriste järgi panud suurenaatil ja kesis kevadeks, kui palju teil siis masinaid kokku saada? Alguses? Oli rohkem kontaktis ja remondiplaan tehti 12, siis tuli meile remontida uus kapitaalmasinaid ja kuus jooksva remondiga, aga juba kevadeks oli meil 23 traktorid, remontisime ära seal 13 kapitali ja 10 jooksva remondiga traktorit ja peale selle muidugi paljud reisijad kõik. Ja kevadeks oli meil kõik masinapark oli valmis. Me tegime kapitalilt ise, kohapeal puurisime silindreid, valasime kolvid, tegime rõngad ja niietiga, remont oli väga hästi tehtud, masinad töötasid väga hästi, Nad pidasid varia algama, muidu ei saanud kevadkülvi nii suure protsendiga täita. Ja on ka täiesti loomulik, et paralleelselt ning masinate hankimisega Nende remondiga tuli hakata komplekteerima kaadraktoristide kaadrit ja teie, seltsimees burgerit, eksisime sittlektoristeks ja meil oli traktoreid remonditud ja me sõitsime väljabrigaadide kaupa, mina kuulusin nüüd ma ei mäleta, mitmenda brigaadi kas viies või aga piirkondoni, endine Tarvastu vald, Suislepa vald, mina jäin kündma Tarvastu valda ja teine Lactorgaks kuulama nimeline ja üks lükoliliseleks Suislepa valda petrooli vaati, niukseid asju pidi vedama siis see uusmaasaaja järele, selle hobusega mõni hektar künda, mõnel oli poole, mõnel lõiga. Natuke rohkem meil oli. Muidugi olid uusmaasaaja kohad nagu suurte talude lõiked olid madalad, maa ääred olid ja muidu lepingud olid sõlmitud, meil ikkagi uusmaa saajatega, ilmad tahendasid, läksid paremaks ja muidugi siis hakkasime, töötame oma abiga Aavikul ööd ja päeva vahelduva viisi ja masin jahtuda seekord ei saanud. Kui kevadkülv oli läbi? Jah, kevad küll, läks edukalt, siis väga hästi, meie saime üleliidulise punalipuga ja siis rahalist preemiat saime ka 20000 rubla jäävad lina, sain seekord 300 rubla sõsas, mina sain ka kuupalga ulatuses. Siin seisabki tolleaegne rajooni ajaleht Sakala 21. augusti 1945. aastanumber, siin siis õppeniimoodi Kyriese kirjutab Viljandi masina-traktorijaama vanemagronoom, seltsimees Järvet, kevadkülvikäigu kohtate edukalt remondiplaani täitmist hinnati põllutöö rahvakomissariaadi ja üleliidulise ametiühingute kesknõukogu poolt punase rändlipu ja 20000 rublase preemia annetamisega. Ja siis kirjutage edasi niimoodi, et kevad põllutöödega alustas tööd 21. aprillil sellel aastal. Kevadpõldude plaan oli 600 hektarit pehmes künnis ja see täideti seitsmeteistkümne tööpäevaga. Selle eest saame siis eripreemiat. Me täitsime, meil oli etenduse pikem aeg. Töö alguses me minu brigaad läks välja, läks 18 21. korraga märgiti töö alguses selles samas ajalehenumbris narre toodudki traktoristi Purga, foto ja allkiri, niimodi traktoristile, Purga, kes täitis künniplaani 608 protsenti kõige paremini ja kõige edukamalt töödest spurga. Selle kevadel muidugi üldiselt traktorijaam täitis plaani 300 protsendiga, normid olid päris väikesed, normid olid portsjon, traktori norm oli väike Küte normanni suur, sellel ajal. 1,4 hektar oli üks vaheldus norm. Kuus, sellega see protsent tõusis, aga ta muidu nii. Noh, eks selles tõusis pikk päev, masin käis 24 tundi ja kas te mäletate, millist edu siis kroonist teie võidukas kevadkülvi võiduaastal meil oli oma piirkond oli peksu, piirkondoli masinad peksid nii sügisperioodil 150 tonni ja kuidas ta nii tuli, kohati oli hea saak, Ma tean, kohati oli jahi, käisime seal direktori ilvesega, käisime kohapeal, isegi hektari pealt, võtsid kuni 20 tsentneri rukkit peksis, see on uus maasaajate maadel oli ikkagi väetamata maalrid, ääremaad. Ja kive täis esimesel aastal oli väga raske künda väikseid traktoritki kogu kivide taga. Muidugi kui need suuremat ratturid olid, juba need ridasid kivid välja, väike kividend, mitte midagi. Ja muidugi raske selle adraterade saamisega, käisime ise sinna, kontori ees oli meil üks prantsuse tankid, sõja, käisime seadmeid, soomust väitlesime, tegime adraterasid, vedrulehtedest sai tehtud ette keevitatud tõitlid ja niisuguseid asju, mis sai edasi kõndiviiad. Sel ajal olid ikkagi traktoristid väljas, entusiasm ei aega ei saanud kuu aega teinekord kodu ei tulnud ja ka palk ei olnud ka tol ajal ei tea, mis palk oli väga hea sellel rahast Meesale teravilasse. Ja vili maksis seekord ära. Minu arvestus vist siinsamas vanuses 30000 rubla puu. Ma sain 1100 ilusaid villa ja müüsin selle maha, 25 rubla. Moonistajaid. Niru. See on võrdne palk, sina töötasid tol ajal 600 protsendiliselt, töötasid ka palju ja praegust ja traktorist teenib niisama 300 rubla, see on muidugi ja nii oleks selles vääringus eaga võrdne, aga nemad jäävad nüüd vähem tundev seal 24 tunniga. Nii muidugi ülepingutused, siis oli ka tol ajal ikka ebainimlik töö, aga see oli siiski väga suure eesmärgi nimel, selleks, et taastada kogu meie Nõukogude Eesti põllumajandusesimest sotsialistlikku tüüpi suur ette võtta, et kolhoosikülas mehhaniseeritud tüüpi, nii nagu olid need masina traktori jaamad tol ajal. Nii et nad on juba kümmekond aastat kadunud, seal kõik ajalukku läinud, nüüd on juba koondise rajooni osakonnad selle asemel majanditel masinat Ardo oma kätes. Ja praegusi mastaape tolleaegsetega enam ei annagi võrrelda. Kuid üks küsimus on siiski, mida ma tahaksin teile kui veteranidele esitada praegu ka tihti mehhanisaator kurdab, et ikka on ka tagavaraosadest puudus. Ja ka tol ajal 22 23 aastat tagasi oli puudus. Mõnes kohas seisab, on need osad riidas jälle teise koha peal, ei ole seal kaubandusega, aga tol ajal ei olnud üldse, nüüd on ju kõik ütleme näituseks poldid, mutrid, metallid, igasuguseid on küllalt kivi sinna siis ei olnud mitte midagi polte mutreid tegime käsitsi, käsid sepad tegid käsitsi. Aga nüüd on kastide viisi ja adraterad kultivaatori piis ei olnud üldsegi. No nüüd on, kõik, need ei ole, ei saa ütelda, et osade puhul. Teine 22 aastat veel edasi, et siis ei oska ette kujutada, missugusel mehhaniseerimistasemel võib-olla võib-olla ei oska, siis on hoopis teised masinad, need masinad jälle kadunud ja tehnika on hoopis teine, siis kindlasti kohe. No nüüd on, nüüd on ju hoopis teine tehnika Venemaalt järelveetavad adrad, kui palju seal kulu oli, no nüüd on rippriistad, kõik kulu on ka väike, ütleme käiguosa enam ei ole kulusid nii palju väiksema väljale remonti ka, nii palju masinaid on muidugi paremini tehtud, mis ennem nati traktori ja mis nüüd, ütleme seal DT 54 diislid, kõik diislid on ju väga kvaliteetselt tehtud, mis on veel maaparanduse ära teinud, on kadunud niuksed, väiksed lapid, nüüd on suured massiivid, nüüd ei ole mõeldav sihukse väikse masinaga langust kilomeetri pikkused, juba tulevad vaod olnud lepikud ja kivid, kõik kõlava korjatud tööd ei tea, 20 aastat edasi läheb. Siis peaks olema ukraina.