Tere päevast, head kuulajad täna, laupäev, 16. detsember, MINA OLEN Ülle Karu. Meie tänane saade on pühendatud salongi muusikale. Head kuulajad, kutsume teid muusikasalongi, võtke mõnusalt kohad sisse, tundke end mugavalt, sest see muusika lausa paneb end mugavalt tundma. Praegu kõlab üks salongimuusika pärle, Vend, säänd, jumetsi, difodu, teegahele mängib Jossif Sagal viiulil ja Emil Laansoo ansambel. Istume siin meie tänases tagasihoidlikus muusikasalongis kahekesi helilooja Alo Põldmäega. Kuulame muusikat ja räägime muusikat. Igast kõik need palad, mida täna kuuleme, on meile tuttavad. Ainult et me ei osanud arvata, et see on salongimuusika. Ilmselt ei osanud me ka seda ette kujutada, et salongimuusika võib olla tuntud Perjaaria või klassikaline pala, mustlasmuusika, rääkimata estraadimuusikast. Alo Põldmäe selgitabki nüüd meile. Mida kujutab endast see salapärane salongimuusika ja miks inimesed seda nii väga armastasid ja armastavad? Mis on see sõna salongimuusika? See nähtus on otseselt seotud 19. sajandi Euroopa kultuuripildis tekkinud nähtusega ja see on neil üldse salongikultuur. Rikkamates majades hakati korraldama oma sõpruskondadele üritusi, kus loeti Briti luulet või mängiti muusikat, etendati isegi näidendeid, esitleti uusi kunstiteoseid ja see kultuur hakkas just levima 19 sajandi kolmekümnendatel aastatel. Pärast neid suuri revolutsioone ja inimeste saju meelelahutaja ja väeti, rohkem sellist jah, rahustavaid mõnusaid meeleolusid, sõdadest, revolutsioonidest oli juba küll saadud. Nii kunstisalongid, muusikasalongid, luulesalongid. Need mõisted levisid väga kiiresti ja eriti kõik see oli seotud muusika vallas oli seotud klaveri kui instrumendi arenguga ja klaverimuusika arenguga tekkisid väga paljud klaveritööstused, tekkisid kuulsad klaverivabrikud. 18 sajandi lõpust hakkasite klaveritööstused tööle. 1830 juba tegutsesid Prantsusmaalt Saksamaal terve rida klaveritööstusi. Klaver levis rahva hulka. See on võib-olla liiga lai mõiste või julgelt öeldud rahva hulka, aga ega tal olnud ainult eliidi. Ja enam ei olnud mitte ainult eliidi Pillelt. See muusika hakkas levima ka koolide kaudu ja paljude seltside kaudu ka nii-öelda rahva ka sõna otseses mõttes. Ja kui klaveriõpetus hakkas levima, siis oli vaja ka muusikat, et mis oleks rahvale kättesaadav, mitte tipp, pianistide, palju neid ikka oli neid 10 20 tipp-pianisti siin üle-Euroopaga, neid mängijaid oli ju tuhandete viisi ja, ja oli vaja salongides midagi mängida. Ega ainult endale ei mängitud. Ja nii see salongi kultuur hakkas levima laialt ka Eestis, muide algul mõisatest, siis rikkamates majades hakati kutsuma kokku külalisi, seal tutvustest, uusi moode, seal pandi ennast kenasti riidesse, seal tunti ennast hästi joodi veini, sümpoosionil tüüpi üritus hakkas toimuma, kõik see on salongikultuuri all teada, aga muusika osas on seda asja üsna vähe uuritud. Mul oli päris põnev, päris mängiti ja et mida mängiti ja miks mängiti just seda. Ja miks pärast see salongimuusika mind üldse huvitama hakkas, sest Tartu Lutsu nimelise keskraamatukogu initsiatiivil sai kokku pandud üks vanadest salongimuusikanootidest minu isiklikust kogust. Seal on päris palju igasuguseid põnevaid noote, selle astun Hallernovitanud ammust ajast. Esimese hooga. Näitus sai kokku pandud just sellepärast, et mulle meeldisid väga nende salongimuusika nootide kujundus, et need on lihtsalt haruldase neid, kui vaadata reas, seal. Näitusel oli väljas neid sadakond ja, ja selle salongimuusika omapära oli ka see, et mitte ainult see muusika ei pidanud laiale massile peale minema, vaid ka kujundus sekvidi kutsuma, ostma seda nooti ja hakkas tekkima väga laia põhine muusika, produktsioon. Kirjastuste ja trükikodade nii-öelda kihistus, lausa Eesti päritolu Peeter Jürgenson, kes tegutses Moskvast, tema on kokku välja andnud 34000 nooti, sellest umbes kolmandik oli samamoodi salongimuusika. Ja kõik see nõudlus oli nii suur. Hakati nõudma ka populaarsete klassikaliste palade seadeid ja nende seadete harjal nii-öelda tekkisid klassikaliste heliloojate epikoolid. Nad hakkasid jäljendama klassikute stiili, võtsid otse üle populaarsete klassikute palade. Noh, nad seadsid neid populaarseid palu küll klaverile, küll vokaalile, küll erinevatele koos seisvatele ja anti need ka kirjastajatele ja kirjastajad nõudsid järjest mitte nad ei saanud Mozarti ega mendasane või kellegi kolmanda käest nõuda neid salongimuusika seadeid, vaid kelleltki kolmanda järguliselt heliloojalt, kes oli valmis selleks massitoodangu tulema vastu nõudmisele. Aga kuidas need heliloojad ise suhtusid sellesse? Tule jällegi sellist asja. Originaal tol ajal ei toiminud see asi niiviisi, nii et näiteks Robert Suumann, kes ühes oma artiklis ütleb salongimuusika kohta niiviisi, et salongimuusika on justkui ülessoojendatud asi, sageli niikoketne Jani ära õpitult loodud. Küllaltki sarkastiliselt öeldud, aga Suumann muidugi kui kõrgkultuuri esindajad tema vaatas natukene viltu, et niukesed lihtsustatud seaded, tema palad sattusid kas sinna salongimuusikat trükiste ridadesse, üks noot on siin, mida ma siin sullegi näitasin? Summani unistus on ilusti jah ja vormistatud, kujundatud salongimuusikastiilis nii-öelda, kuigi originaal on säilinud, muusikaline originaal aga kujundatud selles stiilis, aga kas nad päris ära ei keelanud neid lausa ära keelata ei saanud ega 19 sajandil need autorikaitse asjad ei kehtinud ja kui juba autor oli lahkunud areenilt siit ilmast, siis sageli kirjastused kasutasid ka selliseid asju seadet tuntud ooperites, näiteks Carmelist, terved popurrii ja isegi märgita autorid, kes on selle selle, ma näitasin ühte jah. Et seal on öeldud, et kirjastuse tellimusel loodud sellel sellel aastal popurrii näiteks ooperist Karmel autorid mitte kuskil, võib-olla autor sai kirjastustelt honorari, võib-olla ei saanud, seda me ei tea, küllap ta ikka sai. No ühesõnaga ei olnud nii oluline see, kes selle seada tegi, kui, et oli vaja kirjastustele pakkuda publikule seda, mida nõuti, noote Karalis, noorte, korralikke moega, selliseid, mida inimesed suutsid mängida ja täpselt ja just see oli väga oluline, mida suudeti mängida, selle tõttu tekkis ka hästi palju salongimuusikat tantsude baasil sest tantsud hakkasid levima 18 sajandi alguses. Pass muidugi. Nii et kui Tartusse näitus oli, siis kas on väga olulisel kohal need salongimuusika noodid? Tantsupaarid keerlevad küll ballisaalides, küll kuskil küla vahel Valstide kõrval galopit, polkat foksid, käikwookid, uued tantsud, kõik läks selle salongimuusikamassproduktsiooni alla, neid mängiti salongides, tantsiti, tantsiti ka. Ja no tantsusalongid olid olemas tegelikult see mõiste salongimuusika, seda on väga raske ühe mütsi all panna ja selle tõttu ongi see huvitav, et asjad on omavahel seotud. Aga nii palju jõuan praegu öelda sel teemal võitjate organiseerida, pikalt aga ütlen, et salongimuusika on tänapäeva pop muusika sellise meeleolumuusika eelkäija praegu nimetama kõik seda ütleme 95 protsenti elanikkonnast kuulab ju popp rokkmuusikat rohkem. Tol ajal 100 ja rohkem aastat tagasi mahtus selle 90 protsendi piiresse, mida rahvas kuulas just seesama salongimuusika, sinna kaasa arvatud populaarses vormis esitletud klassikaline muusika, nende populaarsemad palad ooperites, operettides ja nii edasi. Vahepeal võib-olla kuulame muusikat, et siin on meil Jossif sageli esituses Arvo Pilliroo sving ansambli saatel üks tore pala väärlini tšikk do tšikk, põsk põse vastu. Jah, see on ka salongimuusika kõige ehtsam pala, Jossif Sagal on meil nii-öelda eesti salongimuusika kuldajastu mees, peale selle Kaise tõsine muusik, sümfoonia, viiuldaja, sümfooniaorkestris kontsertmeister ja olen temaga koos ERSO-s mänginud. Aga nüüd siis kuuleme tema esituses salongimuusikat. Kui ma siin juba rääkisin, et tantsud olid väga olulisel kohal salongi muusikas, siis ka meie põhjanaabrid ja Eestigi heliloojad lõid sellest stiilist teoseid, aga praegu on siin Askar, Meriganda valss, lend, aeglane valss, valsi alaliigid, nii Bostonwals kui aeglane valss, tavaline valss. Need valsi tantsid kuidagi kolm neljandikku taktimõõdus muusika inimestele läks väga peale millegipärast ka tänapäeval. Kui ikkagi tänapäeval üks selline ilus kuskilt operetist tuleb, kena valss, Lehari või traussist ei räägigi staažist, siis inimestel läheb kohe meeleolu heaks. Aga 19, sajandi lõpus, 20. sajandi alguses need valss nõuti lausa, kes vähegi räägime praegu Soome 100, eks ole, Soome me vennasrahva suur juubel Sibeliuski on kirjutanud kurva vahel, siis see on ju ka otseselt ja ja seda salongi muus kallab nüüd lausa panna ei saa, aga on teda ka serveeritud salongimuusikana ja esitatud kõikvõimalikes variantides kad salongimuusikana. Need salongimuusikaks on muutunud ka sellised asjad, mille peale ei tulegi. Aga noh, ega kõiki asju ei saa väga ära määratleda tantsu praegune. Nii et mina oma jutuga praegu need raadiokuulaja mitte ei mõtleks. Ta on nüüd paika pandud, et see on nüüd see muusika, see, see ei ole kunsti, sageli on need piirid on ju väga pastelselt sujuvalt üle minevad üheksa teiseks, nii et ei saa väga täpselt ära lahterdada. Oletatakse, ja see oleks hull lugu küll, kui on täpselt vot see muusikal sellest lahtrist see, sellest lahtist. Praegu ma kuulan džässmuusikasaateid, mida Anne Erm siin väga toredasti teeb, džässmuusika alla kasvatatud, puhub väga mitmete mõjutustega, vahepeal on folk, džäss ja vaat lausa nii nagu rahvamuusik, kuid juba ja, aga siis läheb jälle Chessid. See on ju väga tore, kui niisugune mitmekesisus, nii et ma olen siin salongimuusika nii-öelda toeta ja see aitab mõnegi keerulisema muusikapala võib-olla rahvani viia lähedasena, nii et tal on oma roll olnud täita ja on võib-olla ka praegu ja teelius ilmselt ei kirjutanud valisse salongidele, nagu me oleme rääkinud, aga kuidas Askar Merigantodaali, Oskar Meriton, ta noorte ma ka ei kirjutanud salongialale otsa, aga siin on selge mõjutused on silmas pidanud, et see oleks hästi ja rahvale meeldib hea meeleolu tekiks ja selleks mõeldi välja helilooja poolt mõnikord täiesti teadlikult selline hästi meeldejääv meloodia, see oli ju väga oluline salongimuusika poole meloodia ja harmoonia, et oleks ilus harmoonia, aga et tal oleks oma vitamiin alati olemas. Meedia jääb meelde, vitamiini nii-öelda peab olema Valslent Oskar Merrit, Ando kuulamendi seda teost Kuopio sümfooniaorkestri esituses sado Taro juhatusel. Tänases saates me oleme muusikasalongis. Me räägime salongimuusikast, stuudios on Alo Põldmäe. Nii, aga see salongimuusika laienes ju ka paljudele paljudele nähtustele. Need on siis karakterpalad klassikalisest muusikast võetud. Me teame väga hästi juba Mandelson ja Joshuumangi, kellest panid programmilised pealkirjad ja see oli salongi heliloojatele lausa vesi nende veskile. Kõik võimalik meeleolu palade just romantiliste meeleolude kajastus, sest ega kuulajale ikkagi kas 19 sajandil või ka tänapäeval meeldib see niuke teatud meeleolu. Mõnus meeleolu, mis tekib muusikaga, seda vahepeal nimetati ka meeleolumuusikaks on olemas. Praegu enam ei ole, aga paarkümmend aastat tagasi me rääkisime küll täpselt Ameerikas ka Ühendriikides olid lausa selliseid meeleolu kestrid ja võib-olla langenud, praegu ma ei ole kursis ja see ongi salongimuusika, üks alaliik aga ta lihtsalt suure orkestriga tuntakse seda salongimuusikastiilis, muusikat. Aga kuulame nüüd selle salongimuusika, üks tippteoseid võiks öelda, on tšehhi helilooja Šteeneksiibichi poeem ja mida ka kõik meie kuulajad teavad ja väga paljudes erinevates riigiasutustes. Jah, son 19, sajandi teisel poolel helilooja ja taris. Tugev mõttearendus on selles palas, aga satub ta salongimuusika parimate näidete hulka, nii et siin ma jõuangi selleni, et parimad näited salongimuusikast ongi klassika ja selle esitab kergemuusikakoor ja ansambel Peeter Lilje juhatusel. Me oleme Alo Põldmäega siin stuudios, nimetame siis täna seda muusika salongiks rääkinud salongimuusikast, aga nüüd me läheme tõesti, võibki öelda, et päris muusikasalongi. Me läheme klassikaraadiosse ja klassikaraadios on ilus suur klaver, kus siis Alo Põldmäe mängika väikesi muusikanäiteid. Nüüd me oleme klassikaraadios klaveri juures ja Alo Põldmäe hakkab meile kohe rääkima, mis muusikat mesid, kuuleme. Salongimuusika alla on mahutatud ka kirjastajate poolt eelkõige ka filmimuusikat ja ka paljud populaarsed laulud. Üks nendest on Lili Marleen. Selle muusika autor on selline mees nagu Norbert Sultse ja seda lugu ju. Me teame teise maailmasõja ajast, kui kaevikutes olevat sõdurit kuulasid seda enne lahingusse minekut. Nii et seda loits nagu hinge soojendavaksja südamele soojust andvaks looks. Et Lili Marleen Raimo Poom, mis kordus sageli ja seda mängiti salongides ja restoranides ja kaevikutes igal pool, kus võimalik ja ütleme, see salongimuusika on tegelikult ja ka veel hiljem aja nähtus ka näete, siinsamas on väikene salong, koguneb inimesi ja mängida igasugust meeleolu, muusikat. See muusika kõlas ka mitmel pool mujal. Aga põhiline osa sellest loomingust on ikkagi 19. Sajandi lõpp, 20. sajandi algus. Üks selline lugu on lihtsalt näidiseks, kuidas tantsumuusika muutus ka salongimuusikaks. Tantsusaalide populaarsemad palad hakati mängima ka igal pool meeleolu loomiseks salongidest taustamuusikana üks selline Tansson, keek vokk, Brasiiliast tulnud tants. Ma püüan siin väikse näite tuua. Ja selline väga lõbusa meeleoluga lugu. Salongide üks väike rosin lausa. No siin peab lisama ka seda, et need noodid on erakordselt ilusad ja värvitud Kätt ja noodikujundus oli väga pilkupüüdev, sest kirjastajad teadsid väga hästi, kui on mingi populaarne lugu, siis veel populaarsemaks muutunud vaata siis kui tal on ilus kujundus, huvitav, isegi intrigeeriv ja lausa nii intrigeerivaid kujundusi, et tänapäeval ei oskagi ette kujutada. Aga siis võib-olla üks väike näide üsna populaarsest loost on Paul linke operetist lesistrata, see on siis jaaniussikest idüll. Mängin siit meloodiat lihtsalt näidiseks. Selle saime, kuidas siis operetiviisidest said salongipalad no lihtsalt anti välja vastavalt klaveriseades või vastava ansambli seades noot ja, ja teda hakatigi kasutama seal, kus võimalik. Selle salongimuusika fenomen ongi see, et et isegi klassikaliselt klaarsed lood leidsid koha salongides mängimiseks. See on omamoodi põnev nähtus. Võib ju vastu vaielda, et kuidas saab olla mõni näiteks fiibichi või isegi Robert Schumanni mõni pala salong muusika nime all esineda miks mitte? Näiteks seesama Schumanni kuulus unistus on ka salongides väga palju mängitud ja isegi üks noot on mul siin olemas, mis on kujundatud ka salongimuusikastiilis, nii et kohe kutsub juba vaatama ja loomulikult ka kuulama. Siin tuleb jutuks meil see kuulus Valtoyfelli valss, ma toon ainult selle peateema. Mängin sellest kuulsast psalm, uisutajad peateema mängin siin. Ja nii edasi, see koosneb siin tervest hulgast väikestest passidest. Mulle hirmsasti meeldib see, kuidas uisutajate puhul nagu vigursõitu jäljendatakse, üks kujund on täpselt nii, nagu tänapäeva iluuisutamise maailmameistrivõistlustel tehakse paarissõidus hüppe tõstetakse partner üles, siis las sujuvalt jälle. See näide on siin täitsa olemas, see kujund. Ühesõnaga on teil hüppe täielik? Aga vot see on nüüd see Schumanni täitsa ehtne unistus, võrratu kujundus ja juba vaatad nootikad midagi ette kujutama. Nii, aga siis näitama võib-olla, et on veel filmimuusikast üks tuntud Viišin. Nii lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Muusika autor Frank Churchill. Son Ameerika kuulus animafilm. See muusika on võrratu, aga see muusika on salongimuusika. Üks löök, numbrid ka see lugu. Mis meeleolusid küll ei, ei rakendatud selle salongimuusikavankri ette ja üks nendest oli loomulikult jõulutemaatika ja siin minu käes on üks Saksamaal välja antud 1009 sajakahe kümnendatel aastatel yks kogumik way nahts album ja autor on start, tooriu, tuntud salong, muusika, autor ja fantaasia jõululaulude teemal, nii et siin helilooja sai oma fantaasiat arendada küll aga ikkagi tugines puhtalt nendele tuntud jõululauludele. Siit mõnigi kostub siit läbi. Üks väike katkend võib olla. Tänasest päevade saates Me kuuleme salongimuusikat. Me tulime Alo Põldmäega ülevalt klassikaraadio kenast klaverisalongist ära, oleme jälle siin stuudios, väga palju on juttu olnud sellest, et salongimuusik kana kasutati juba tuntud meloodiaid ooperites operettides Chifoonilisest muusikast. Mis ajast hakati kirjutama spetsiaalselt salongimuusikat? Spetsiaalselt just pärast seda, kui olid lahkunud siit ilmast need kõige suuremat klassikut subpääl Suumann Nendes on ja, ja nad olid loonud nagu selle alus põhja, millelt võis toetada salongimuusika justama selliste programmiliste teostega enne vihje siin juba see, et sellised pealkirjad võtame kasvõi metsast stseenid ja ainuüksi see teema, mets, võime eri, hakkasidki kima, terved koolkonnad, heliloojaid, kes kasutasid loodusettemaatik, et kõik seeriad klaveripalade tsüklit kõikvõimalikest mägiteedest, mäestik, ahelike ja liustike ja liikumistest ja ma ei tea millest. Ja tormidest kaanidest, kui sa küsid jah, et millal see spetsiaalselt nagu on siis ikkagi see 19 sajandi viimane veerand, kui hakkasid, ma räägin lähimate Kirjastuste nooditoodangust seal Peterburi, mis oli meile ju nii lähedal, et terve Eesti oli üle ujutatud nende Peterburi kümnete Kirjastuste salong muusikast paljud noodid ongi Peterburi kirjastustes pärit ja Peterburi, kui suur miljonilinn juba 19 sajandi lõpus mustlasmuusika ja see romansid ja need kuulsate ballett, tipptantsijate, balletilavastajate ja ooperilauljate nende jaoks pühendusena kirjutatud talad, kui need kokku koguda, need on võib-olla sadu selliseid toredaid lugusid. Mõnes mõttes kurikuulsa filmi motildakse žinskajast, kes oli tsaar Nikolai, teise kallim, temal on ka pühendatud mitmeid lugusid. Üks kena valss on ka sellel näitusel, millest mul siin ees jutt oli, seal on selle Matildajakshnskaja ilus foto kujundatud sellises mõnusas salongi liikus stiilis, väga tore selline nähtus. Minas selle kombeks päeval jälle. Needsamad mustlasmuusika näit, et näiteks Peterburi kirjastus Jamboor andis välja 10 ja sadade kaupa lausa mustlasmuusika noote ja ka Eesti kirjastus lüüra. Ja selles mustlasmuusikastiilis lõid heliloojad uusi lugusid, vaat kui palju said heliloojad tööd, oskasid õigele nupule vajutada selle peale, et mustlasmuusikasalongimuusika poleks nagu tõesti teha ja mitte mustlased, ise oleks seal salongides olnud, aga, aga just selle stiili muusika ka eriti just laulud ja kuulsad Maria teatri ja Moska ooperiteatri lauljad. Küllap meiegi lauljad, ooperi lauljannade primadonnad on selle muusikaga tegelenud. Eestise salongimuusika on ka olnud päris väljapaistval kohal salongimuusika kohta. Siin on üks huvitav termini selgitus, mis asisem salongimuusika üldse on. Väga erinevaid. Näiteks ela, eelhein Issakaineni muusikaleksikonis terminite leksikonis on öeldud niiviisi. Salong muusikatermin tähistab alates 1830.-st aastast meelelahutusliku liialdatud tundelist ja pinnapealselt virtuoosliku muusikat. See hõlmab enamasti lühipalu populaarsete helil teoste seadeid klaverile, orkestrile, võika, teistele pillidele, kaasa arvatud vokaal. Alati on selle salongimuusikaterminite juures see, et tal on kas pinnapealsus põhiline, natuke millestki ülelibisev, meelelahutuslik ja meelelahutuslikus, ütleme akadeemilises terminoloogias on tal väikene niukene tärnikene juures, et ei ole päris tõsi, päris tõsine, aga ta ei peagi tõsine olema. Kergemuusikatermin ise juba ütleb, et Ta on kerge, sest ta on kergemini mõistetav ja ta on arusaadavam. Jõuamegi välja selleni, et see hõlmab tundelist meelelahutuslikku muusikat täpselt nii, nagu need sõnastused, leksikonid ja siis on, kõik on omal kohal. Tegelikult üks näide kõige ehtsamast salongimuusikast on tšehhi helilooja Antonio voorsaki. Humoresk on esitatud küll vokaaliga, küll soololauluna, küll mitmesuguste seadetena klaverile, 100, aga džässmuusikuna arendatud ja kasutatud igasugustes võimalikest popu riides ja aga praegune variant on siis Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituses Neeme Järvi dirigeerimisel. Siin Neeme Järvi näitab ka seda võimalust, mismoodi salongimuusikat tüüpi heliteoseid võib väga erinevalt tõlgid seda, mis läheb hinge ära kasutades ka seda, missugune on publik, kui näiteks meeleolu, kas saalis publik tuleb kaasa, on ehtne näide, kuidas loominguline inimene nagu Neeme Järvi kasuta pärast selle aura, mis on tekitatud ka tema poolt ja orkestri poolt. Kontserdi lisapala publik oli hiirvaikne, selline toorseki humoresk. Kui sedasama noodinäitust ma ette valmistusin Tartus Lutsu raamatukogu jaoks, siis puutus mulle kätte selline hästi toredasti kujundatud Stockholmis välja antud üks noot 1009 kolmekümnendatel aastatel šansis Emil valt difeli Vass uisutajad. No see on tõeline pärl salongimuusika varasalvest. Miks ta pärlon, sest Valto eželoni kirjutanud palju Vaisse ja sedalaadi vasse tantsusaalide jaoks ja salongide jaoks on kirjutanud ju võib-olla tuhanded heliloojad. Valto FL, tan prantsuse helilooja, tegutses Pariisis, Pariisis, temast nii väga ei hoolitudki ja nii kummaline, kui see ei ole tema kui salong muusika, helilooja väga kiusata valsside helilooja avastajaks, peame me Inglismaad. Kuninganna Victoria õukonnast üks print. Ta käis seal Pariisis ja avastas ja viis selle Altai Feli Londonisse ja seal avaldati kogumik tema valsse ja hüppelaud lausa maailma Inglismaalt ühele prantsuse heliloojale Emil Altai. Nii huvitav teada seda eluloost ja 1882 kirjutatud just selle nii-öelda Inglismaaperioodil on kirjutatud see kõige suurem pärl uisud, tajad, Emil Altai Fel oli ka sõber, aga ka konkurent Johann Straussi. Ei olegi rääkinud muusika juures Straussi valsid. On salongimuusika kindlasti olid. Ja praegu me tunneme Johann Straussi neid valssi pöia ja pulkasid ikkagi uue aasta esimese jaanuari selle küüni kontserdi Filharmoonikute ja seal on kogu see muusika ju orkestriga, nii nagu Hannes traussil mõeldud kestrile, aga loomulikult, ega Straussi oli ka väike orkester, valssi ja igast muid teoseid, raudselt mängiti ju väikestes salongides, see levis nii massiliselt, aga Straussi muusika baasil ju lõi oma stiili muide sedasama Emil Waltažel ja kui nüüd täpselt vaadata Valteuffelli harmoonia ja need igasugused orkestriliinid ja kõlavärvid on mõne koha pealt isegi peenemad, kui on Straussi Strauss, on selline otseütleja, temal läheb meloodia ilusa armooniaga, siis tuleb teine otsa, kolmas ja neljas, aga need sellised üleminekud praegu ma räägin juba üsna spetsiifilist jutt, aga seda ma lausa natukene uurinud, sellised üleminekud on Straussi natuke robustsed, aga Waltaffellil on need üleminekud ühelt palsid teisele peenelt läbi töötatud, sellise peene koega, ütleks tänase saate jaoks veel ekstra, kuulasin neid kohti üle Waltalifell. Straussiltraga palju õppinud, aga nad olevat olnud siiski sõbrad, mitte otse konkurendid, kuigi nad on ju kaasaegseks taust seal 10 aastat vallavanem temast aga konkurentideks nad väga ei kujunenud. Aga see on just tore vaadata, kuidas üks helilooja oma loominguga on nagu hüppelauaks teisele, kes nagu teisel viisil toob selle valsi esile need uisud tajad. 1882 loodud teos esitab jäteboris sümfooniaorkester, Neeme Järvi juhatas selle selle jõulueelse kontserdi lõpetuseks kuulamegi ühte pärli salongimuusika varasalvest. Waldorfuisutajad. Nende kaunite Valtide saatel lõpetame tänase salongimuusikasaate, rääkis Alo Põldmäe. Mina olen Ülle Karu.