Päevatee suvekülaline päevade suvekülaline on ooperisolist ja näitleja Priit Volmer. Mina olen Ülle Karu. Tere päevast ja rõõm teiega taas kohtuda. Priit Volmer on päevade saates ennegi esinenud. Tõsi, me oleme küll rääkinud põhiliselt rollidest vaariuse päris. Me võime öelda, et raadiokuulajate tungival nõudmisel kutsusime Fight volveri saatesse. Raadiokuulaja tundis huvi, kuidas need Volmerid kõik omavahel seotud on. Ma loen siin mõned, et Arvo Volmer teie kolleeg, dirigent Hardi Volmer, tema isa oli kunstnik Omar Volmer. See on väga keeruline küsimus selles suhtes, et mina noore inimesena ei ole veel väga kaevunud sugupuusse ja suguvõsa teeb keeruliseks see, et vanaisa Lihula kolm korda abiellus ja vanaema kolm korda, kui ma räägin isapoolsetest, aga no nii palju, kui mulle on räägitud ja nii palju, kui ma tean, siis kui me räägime nüüd isapoolsetest vanemad, sest vanaisa oli Leonid Volmer, kes oli onkoloogiakirurg, arst ja vanaema, oli Therese Muugasto Volmer, taimed kolm korda oli abielus. Kui me sealt läheme nüüd näiteks Hardi ja Omari juurde, siis Omar enne oma surma tegi nii-öelda selle sugupuu võttis ette ja uurist teda päris detailselt siis mina sellest tean seda sellepärast kuna minu isa elas ka Pärnus ja Omar ehkardis elas Pärnus, siis nad käisid väga tihedalt läbi, olid head sõbrad ja ma olen väga palju oma riigil külas käinud. Üks minu lapsepõlve mängumaasid oli tema muuseum seal, kus ma siis nii-öelda oma päevi veetsin või siis isaga Teatris veetsin. Ja minu vanavanaisa Jaan Volmer, tema oli 33. aastal Hugo Treffneri gümnaasiumis füüsika ja matemaatikaõpetaja, mille olen mina ka lõpetanud, väga palju aastaid hiljem. Ja mingil hetkel siis ta peale 30 kolmandat aastat saadeti oma poliitiliste vaadete tõttu mitu Eestist välja vist Lätti, et siis need arhiivimaterjalid seal salastati ja Omaril oli nii-öelda vist juba läti arhiiviga kokku räägitud, et ta saab sealt paar nime, mis on, mis on puudu ja mida ta tahaks ära tõestada. Sest noh, väidetavalt siis minu vanavanaisa, isapoolne Jaan Volmer ja ja kuidagi Omari vanavanaisa, et nemad olid, et vist päris lähedalt sugulassedasamast rõngad Omari lesel, Marvi Volmeriga on see sugu Puubist olemas, aga ma ei ole seda ise näinud. Seda on palju küsitud, et kas ma olen Hardiga sugulane või kaardiga, aga me saame ka nii-öelda suhtleme ka, mitte tööalaselt. Aga Omar ütles jah, meie Volmerite liin ja et see on ikkagi üks liin. Aga no muidugi, Eestis on valvureid palju, mina tean, vist kolmeri kolmeriti liin, üks liin on kuskil seal Elva kandis, kurioossemad. Kui Treffneri kooli ajal elasin Tartus Raadi linnaosas, siis seal oli üks videolaenutus, kus oli kolm Priit Volmeri klientideks tartlastest Tartus ja ühes linnaosas. Aga vanaema, Ando mugastuga oli abielus ja magas, ta suri väga noorelt. Siis ta minu vanaisaga sai kokku ja ta oli enne, kui ta Vanemuisesse tulid, oli ju Pärnu Endla teatri nii-öelda operetti primadonna ja siis ta tuli Tartusse siis, kui visse muusika osa sealt ära kaotati Pärnust. Siis tal tekkis sümpaatia oma lavapartneri Viktor Taimre vastu ja kui rääkida nüüd isapoolsest suguvõsast, siis ainuke, keda ma olen näinud On bariton ja Vanemuise teatri solist Viktor Taimre kelle matuseid ma mäletan. Aga tore lugu on meil nii-öelda ema-isaga, kes oli Toivo Domera, kes oli Tartu lähedal kõrveküla kolhoosi autojuht ja omal ajal oli raadios väga põnev, oli selline rubriik nagu kärna ärni lood, kus siis Harry Abel, kes oli seal seotud kuidagi selle kolhoosiga ja tema kirjutas jah, aga ta kirjutas neid elust maha, Need olid need ärni kärnad või nii-öelda siuksed kärnad, mis olid tegelikult, et minu vanaisa uligantslased ja sellised lollused, mis ta seal nii-öelda korda saatis. Tema oli selline, noh, võiks öelda jah, lõbus, napsu ja naljamees, sihuke meeter 95 pikk, suurte kõrvadega ja tal oli harukordne oskus rääkida igasuguseid fantaseerida ja rääkida seda kõike, mis ta ise välja mõtles, aga tõsise näoga ja siis põhimõtteliselt terve Miina härma kolhoosi kollektiiv oli kogu aeg nii-öelda tõmbas neid siis Harry Abel hakkas neid üles kirjutama, kuna mu isa ja Sulev Nõmmik tegid koos filmi sellise perekond Männardid suhtlesid ka peale seda, Sulev nõmmikut ma ise ei mäleta, aga Sulev Nõmmik on käinud päris mitu korda minu vanaisa juures kõrvekülas tiksuv talus saunas, tema lugesin, et Harry Abeli tekste raadios ja see prototüüp emapoolne vanaisa Toivo Domera ehk siis tiksu ärni, kellest sai siis mingil hetkel kärna ärni, sellepärast et need lood, mida ta luges, olid nagu ärni kärnad. Nad on koos seal napsi võtnud ja saunalaval istunud. Ja siis hiljem Sulev nagu tegi sellest oma rolli ja uduvere ärni, kes oli siis nii-öelda Saaremaa mees. No selle vanaisal oli ka siis järelikult ikkagi väga tugev näitlejanna. Tundub nii jah, et isa poolt tuleb võib-olla see laulja geenid ja võib-olla siis ema suguvõsast löövad need võib-olla siis ma ei tea lava näitlemise geenid või ma ei tea, sest noh emapoolse vanaisa isa ja ehk vanavanaisa vend, et nemad olid ka ikkagi väga nii-öelda aktiivsed kultuurielu edendajad seal ja näiteks issand, kui keeruline see on vanaisa, vennapoeg, mis lavakunstikateedris Domeradu määramsuste Kaul Kauldumeraali jällegi sellises vanaonupoega, see läheb nii keerulist, tema oli mõisa kolleeg Vanemuise teatri ooperikooris, tänu kellele sai minu ema ja isa kui jälle vanaisa, tema oli näiteks kõva laulumees ja ja tema väidetavalt laulsid Miina härma kooris, sest Miina härma on ju ka kõrvekülast siit või sealtkandist. Ja ühte, kes küll ei olnud sugulane, ühte arvasime, sest ma mäletan lapsepõlvest laadal Berg murd, kes elas 101 aastaseks ja kes kõndis alati kõvakübar peas ja Spaczyrstock käes, tema oli Miina härma koori esimene tenor ja temal oli siis au Miina härma. Kui mõni pidu oli, siis tema saatis ta koju ja noh, väga see on tegelikult väga põnev, aga mul on emal tegelikult kirjas need asjad, ma ei ole, lihtsalt peaks mingil hetkel selle ajal leidma või võtma ja kirjutama, seal on päris huvitavaid seiku enda jaoks ei oleks põnev. Jaga kolleeg Arvo Volmer Ma tahan Ardiga ju väga lähedalt sugulased ja kui siis ma ei tea, mina ka kuskilt sealt läbi lähen mõni põlvkond? Ei, me ikka kutsume 11 sugulastega. Rääkisime ka selle ära, et kust see kõik alguse sai, väga sügava kultuuritaustaga, nii emapoolne kui isapoolne suguvõsa on teil lapsepõlves, oli teil teater ja muusika? Jah, teater küll muusika selles suhtes küll, et ka minu käest küsitud, kui ma olin kuueaastane, et mind lihtsalt pandi laste muusikakooli pilli õppima ja laulda mulle lapsena küll meeldis. Ma olin küll suhteliselt heleda häälega noormees, nagu Toomas Uibo sel ajal, eks ma laulsin küll. Kuna siis kui mina sündisin, siis isa enam Vanemuise teatris töötanud vaid vaid Me kolisime peale minu aastaseks saamist Pärnu-Jaagupisse ja isa sai tööd Pärnu Endla teatris. Nii palju mina ennast mäletan, olen ma kasvanud üles Pärnu Endlas, sõnateatrikeskkonnas. Minu sellised põhilised mängumaad olidki, kas siis alati naerakas emaga haiglas kaasas, kes oli Pärnu-Jaagupi kiirabihaigla velsker või siis isaga teatris, mis tähendas seda, et noh, nii-öelda teater oli mu mängumaa või siis Omari juures muuseumis või siis Pärnu Supi aleviku peal mängides sellepärast. Lasteaias ma keeldusin käimast, seal ühe päeva käisin ja siis ütles, et mina sinna rohkem ei lähe, sest kõik karjusid ja õudne riisipudrulõhn oli. Ma arvan, et meil suhteliselt iseseisev ja jah, kui nüüd muusikast rääkida, siis tõesti meil on selline kokkulepe, et me elasime kolmekorruselise maja kolmandal korrusel ja sellise trepikoda, kus elas kolm pedagoogi kes töötasid kõik Pärnu-Jaagupi keskkoolis ja meil oli kokkulepe, et esimesel korrusel elas üks vene keele õpetaja. Mina kuulasin kolmandal korrusel alati neid vinüülplaat tundide viisi ja tagusid trummi selle taustaks või kaasa, mul oli seal mingisugune kolm trummi ja üks taldrik ja siis ma neid sukavarrastega niimoodi päevad otsa võisin trummi mängida siis, kui see vene keele õpetaja Marika, kui ta kuulis, et vaikseks jäi üleval, et siis ta tuli vaatama, et mis, mis, et äkki äkki poiss teeb mingit pätti. Aga kui nii seni kuni kolinal ei vasta, siis oli, siis oli kõik korras. Muusikaga jah, siis olin seal laste muusikakooli Pärnu-Jaagupis õpetaja Madis. Ja muidugi ma tegelesin muusikaga, aga, aga noh, nii-öelda kui ma juba vanemaks sain, siis tegelikult ma ikkagi tahtsin näitlejaks saada ja ma tahtsin, olen kaks korda mõelnud väga tõsiselt, ma lähen ikkagi lavakunstikateedri sisseastumiseksamitele, aga kummalgi korral ma ei läinud sinna kohale, esimene kord ma isegi saatnud avaldust ära sellepärast et me hakkasime siis Treffneri koolis, kui me räägime, siis juba abitu uurimist härjast läksid tänasest siis mingil hetkel, Me läksime, kolisime Tartusse tagasi, aga isa jäi Pärnusse tööle jääma, sai Tartusse parema töökoha ja siis nad elasid, kuni ei saa elu lõpuni nii-öelda sellist visiit abielu. Aga mina läksin kaheksandasse klassi, Treffneri kooli koolivahetus ja keskkonnavahetus, ütleme lasin muidugi sel hetkel väga-väga üle, et ikkagi nii-öelda lapsepõlvemaadelt võõrasse keskkonda või teise linna, aga tagantjärgi ma ei kahetse. Ja siis me hakkasime tegema kahel viimasel keskkooli lõpuaastad kooliteatriga. Seal ma mäletan meil tohutult krampis ja kuidagi mul lapsepõlvest oli line mingi meeletu aukartus siiamaani tegelikult selline suur respekt näitlejate vastule. Esimene märts jah, või kuidagi, et noh, ma olin pillimängijana palju esinenud. No nii ja naa, aga ega ma seda väga ei nautinud ka, et põlv tihtipeale värises all oli väga tore kirjanduse õpetaja Helgi tering Treffneri koolis, kellega me viimasel aastal tegime Tammsaare kuningal on külm. Algul ma olin seal väikse rolli peal üks ministritest siis keegi poistest kukkus ära, ei tulnud enam kohale või midagi ei saanud enam ja siis ma sain selle ja see rolli, kes on ikkagi nagu läbiv tegelane ja ma ei tea isegi, miks ta mulle selle andis, aga aga ma mäletan ühes proovis, võib-olla mingisugune krõks käis ära, et ma olin tohutult kinni ja krampis, ma mäletan mingit hetke, kus järsku kõik hakkasid vaatama, et ma lihtsalt lustist lollitasin midagi, aga kuidagi järsku nagu suhteliselt mõnus. Ja peale seda siis, et ja siis ma sain kuidagi sellest esinemiskrampistist üle või et siis ma hakkasin aru saama, et tegelikult täitsa täitsa lahe on mängida laval, olla. Vanemuise stuudiosse ei läinud, ei tohtinud minna. Ja kuna ma olin seal sõnateater keskkonnas ja mäletan seda generatsiooni Jüri Vlassov Mihkelsonile Janski Laine Mägi, kes tulid Pärnusse tööle noorte näitlejatena siin tundide viisi või siin saalis proovides istuda ühe korra, isegi üks lavastaja pani proovi seisma või sellepärast, et mul käes mingi üleskeeratav park, kellega ma siis lõgistasin seal nad ei saanud pahandada ja pärast ma vaatasin aksist ja lava kõrvalt mingis etendusi kümneid kordi, et ma olin kuidagi seal keskkonnas üles kasvanud, mingi tohutu, ma ei tea, mul ei olnud nii palju julgust, et minna lavakunstikooli sellepärast, et et ma kartsin, et ma ei saa sisse ja siis minu maailma kuidagi pilt võib olla variseb jah. Et mingisugune tohutu hirm ikka selles Vanemuise stuudios ja ei, see ei tulnud sel hetkel pähe, sellepärast et siis ma hakkasin. Kui me nüüd läheme edasi veel ütleme keskkooli lõpp siis oli 96. aasta ja, ja tohutult populaarne oli majandusTartu Ülikoolis kõik need teaduskonnad, mis olid seotud majandusega, rahvamajanduse ja ettevõtluse majanduse, mis asjad need seal iganes olid ja kuna Treffneri kool valmistab ikkagi väga hästi ette meid, et me saaksime ülikooli, siis minu arust meie klassist ka ma ei tea, 70 protsenti või meile kolm paralleeli, et põhimõtteliselt kõik läks Tartu Ülikooli ja noh, mina siis nende sabas nii-öelda, no ma lähen siis ka, mida te õpite majandus küll ma lähen siis ka majandust, teised läksid siis seda ma ei tea, ettevõtlusmajandus, ma panin avalduse, andsin sisse rahvamajandusse, teadmata, mis asi see üldse on ja kuna selleks ajaks oli mul juba laste muusikakool lõpetatud, sest laste muusikakooli ma jätkasin ka seal käimist kolides Tartusse ja ma olin lõpetanud selle klarnetiga, siis peale seda mõtlesin veel mõned aastad edasi saksofoni, Tartu, teine jah, laste muusikakoolis ja siis me hakkasime mingit big bändiga tegema, õigemini õpetaja seal Andres baasik tegija siis mulle see väravuse muusika meeldis. Esiteks ja mulle väga meeldis seal mängida. Ja, ja siis, kui see keskkool nii-öelda olid need lõpueksamid juba ja oli ka avaldus sisse viidud Tartu Ülikooli rahvamajandusse, siis mu ema, seda ma mäletan, üks hommitte pragas minuga ütles, et kuule võistlused. Ma ei tea, kas see on siis ema vaiste midagi või eks tema sai aru, et tegelikult ma ei ole absoluutselt selle ala inimene. Nähtavasti ma poleks sinna sisse saanud, ma arvan, sest kinnist esimese eksami ära, mis oli noh, niimoodi ma olin piiri peal, et ma oleks pidanud kaks ülejäänud eksamit tegema väga hästi, et sinna sisse saada, sest sel ajal konkurss ja siis ta võttis mu üks hommik ette ja, ja ütles, et ei, et kuule, et käige seal telleri koolist läbi, et pillimängimist sai jätta ja noh, see põhimõtteliselt soovitus oli ikkagi suhteliselt selline käsk. Mäletan Elleri kool lossi tänaval, et ma lihtsalt mööda küll käinud ja kogu aeg terve elu, ma olen kuulnud neid klavereid, klimberdajad, kes harjutavad neid heliredeleid ja niisugune kogu aeg, aknad on lahti ja ma käisin alati majast ringiga mööda. Ei meeldinud ilus heliredel ta, ta, ta, ta ta ja kuidagi üldse ei inspireerinud see mõte minna veel edasi muusikat. No ja siis ongi see juhus või saatuse sõrm või mis tuleb mängu siis, kui inimene tegelikult ei tea, mida ta oma elult tahab endale, milleks tal eeldused on antud siis lihtsalt mingil hetkel ta juhatatakse sinna õigele teele, sellepärast et see oli mingisugune x päeva mingisugune õhtupoolik enne viite. Ma veel ei tahtnud ise üksi sinna minna, ma võitsin klassivenna kaasa. Tule, lähme, et mul ema käskis seal Elleri koolist läbi minna ja sa mängid ka saksi, et lähme küsime, äkki saab saksofoni. Sel hetkel kätte saime, oli vist noodikoguhoidja, kes oli ka nii-öelda mineku peal, pani endale palitud selga, sõitsime tervist, mina olen Priit Volmer ja tema, tema ja kas saab saksofoni õppida? Teil siis ta vaatas mulle otsa, ütles, et aga noormehed, kus te enne olite sellepärast saksofoni sisseastumiseksamid olid juba nädal aega varem siin küsima, mida siis õppida, saab öelda, et laulmist. Kas te viisi peate? No mina olin natuke bändiga sel hetkel juba teinud, kehitas õlgu, et pean küll, et hästi, tulge siis hommikul kell 10 kohale, et võtke kaks erineva karakteriga lugu kaasa ja tulge siis sisseastumiseksamitele. Jah, aga noh, laulud, mis ma kaasa võtsin, oli Viimse reliikvia prostituudi laul ja teine oli Marko Matvere laulis sest rahvaviisi kord olin mina seakarjus ja põhimõtteliselt ainult sõnad välja kirjutatud ja ma läksin kohale ja küsisin. Kuulge mul kitarr, saadan ennast ise ja siis? Ei, ei, nii, siin päris käis. Tollane õppealajuhataja võttis ühe prooviklassi ja siis valis mulle mingid helistikud välja ja tema saatis siis kuulmise järgi mind klaveril ja nonii, me sisse saime, siis lasti veel mingeid tööd teha ja, ja lõpuks õpetajaks sai mul ju Henn Pai, kes oli Peeter Volmeri ehk minu isa kolleeg Vanemuise päevilt, kellega nad ka kui helbay teatrisse tuli, siis jagasid ka rolle vahepeal. Ja sel hetkel ma sain alles aru, millega tegemist on paganama oht, mis, mis neid absoluutselt ei huvitanud, sest ma kuulsin uksetähelt, kui keegi sisseastumiseksamite laulis osoole müüjat ja vot siis tuli see teadmine, et ai pagan, hilja ära ka minna, aga no ja nii ta läks, läheb siia. Mis on ju väga tore. No ja siit ooper meil tuleb, kõlab Leporello aaria Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis Don Giovanni esitavad Priit Volmer ja Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester Arvo Volmeri juhatusel. Helisalvestus on aastast 2008. Täna on meil päevatee suvekülaline ooperisolist ja näitleja Priit Volmer. Elleri kooli lõpetasite ära. Jah, 2000. aastal, siis ma tulin Tallinnasse, siis oli mul, et kui need lavakunstikateedris rääkida, siis 96. aastal, eks oli üks mõte minna lavakasse, aga, aga. Ma vaatasin, et kui me seda kuningal on külm, tegime siis koolivend, kes mängis narri Osaiade hästi andekas, hästi tore, tore tüüp ja tema ütles, et tema tahab lava, kas minna ja siis ma mõtlesin, kui tema tahab ja sellised nii andekad inimesed sinna lähevad, siis mina küll, nojah, et mul ei ole mõtet sinna minna, siis tuli kõik see Elleri kooliaeg, teine selline mõte minna lavakunstikateedris oli 2000. aastal Elleri kooli ära lõpetanud juba. Noh, siis mulle juba meeldis teatrit teha endale ka Elleri kooli ajal, meil oli jälle TORE kirjanduse õpetaja Mari Karm, kellega me tegime hästi palju kooliteatrid lavastusi ja käisime erinevatel kooliteatrite ülevaatustel ja, ja me tegime seal luulekavu ja improvisatsioonikavu Brist ja eks tal suunas meid siis nii-öelda erinevate autorite juurde, see oli hästi põnev aeg. Ja siis minu arust mu ema vist saatis lavakunstikateedrisse ahvaldusse. Ta vist nägi, et see mind ikkagi natuke niimoodi kuidagi närib või kripeldab mul sees ja siis ma mäletan, ühel päeval lihtsalt helistati lavakunstikateedrisse, öeldi, et te olete siia avalduse saatnud näitleja lavastaja suunal, et kumba te siis eelistate täpsustada veel? See oli mulle suure üllatusena, sellepärast et mina ei olnud seda saatnud pärast ema tunnistab, tema saatis nad tulin jah, et Tallinnasse ja kuna jälle tohutu konkurss oli ju sinna lavakasse ja kuna ma olin neli aastat juba laulmisega tegelenud ja see on nagu läks sellest kenasti arengut oli ja meeldis ka ikkagi jah, sellepärast et ma tegelikult enam ei eralda absoluutselt nagu ooperilaulmist või nii-öelda lauljatööd näitlejatööd, et nad nii käsi kez seotud. Mina olen seda meelt, et laulja peab olema samaväärne ikkagi ja näitlejad samamoodi aru saama asjadest ja tõeliselt maailma tipud seda ongi, seda nüüd viimastel aastatel ikkagi on, on selle näitlejameisterlikkusele ka väga palju rõhku pandud ja ikkagi samad õppejõud, kes, kes ka lavakas tunde andsid näiteks Martin Veinmann ja ja kuna lavakas sellise hulka konkurss, siis ma arvasin, et ikkagi laul, mis on lihtsam sisse saada, kuna poiss oli alati otsiti tikutulega taga ja meeshääli on alati vähem olnud siis ja noh, siis ma läksin nii-öelda, võiks öelda, et kindla peale välja, et, et olgugi, et ma ei võtnud seda sisseastumisest väga tõsiselt, et kaks päeva enne vist käisin teatrite spartakiaadil Vanemuise teatri all, mängisin korvpalli ja tegin seal sport ja jooksin ja et kui ma sisse astusin, siis hääl oli puhul ära ja ausalt öeldes ma sain kuidagi. Ühesõnaga sisse ma sain, aga, aga muidugi need punktide ei olnud seal kõige meid oli vist neli või viis poissi, võeti, kellest üks mul hea kolleeg, René Soom tema säilist maksimumpunktidega siis oli neli noormeest, ei mäleta, mitte punkti saime, aga no me olime kõik ühel pulgal. Ma mäletan, et üks noormees, kes üldse laulmisega tegelenud temasse sama palju punkte kui meie, kes me olime neli aastat õppinud, mingisugune arvamus endast ka natuke juba oli tõusnud, et ikkagi noh, ma olen ju õppinud juba rolle ka teinud natuke. Kuidas see elu seal muusikaakadeemias siis kulges? No meil läks selles suhtes toredasti, et kõik poisid võttis enda juurde Leedu väga hinnatud ja kuulus tenor Virgilis noreeka, kes siis alustaski 2000. aastal akadeemias professorina ja ta oli osakonna juhataja ja tema võttis kõik poisid enda juurde ja tenor õpetab passi. Seal ei olegi küsimus nii väga selles hääleliigis, kuivõrd metoodikas, sellepärast Noreikaali ikkagi Krummi ja nende kaasaegne ja nad olid ikkagi käinud Itaalias õppinud seda vana Itaalia laulukunsti pelgantod võrreldes Elleri kooliga, kus ma olin seal ise ka paras selline pea laiali otsas ja mina ikkagi nimetan Elleri kooli nagu enda jaoks nii-öelda, palju ma sealt õppisin, ma ei tea, aga mul oli väga tore õpetaja, kes ära ei rikkunud ja mina nimetan seda nagu sissejuhatuseks muusikateatrisse, et ma nagu esimest korda nuusutasin üldse ja sain aru ja õppisin mingisuguseid teoseid tundma, mille vastu varem huvi ei tundnud. See õige töö hakkas ikkagi akadeemias noreeka juures, mäletan iga tundide alust. Ehk see kahepoolne noodileht, mis oli täis siis harjutusi, siis ta vaatas istes seal klaveri taga ja siis poisid vahetasid tal iga tund niimoodi ja siis põhimõtteliselt tõstis pilgud aha Volmer siis vali selle mingisse Upressionia number Tšetööri välja, et siin New häälik New ja siis me hakkasime kõik uue häälikuga säält arendama. See oli ikkagi väga professionaalne ja kõik need harjutused ja iga asi oli nagu millekski ja vastavalt, kes kuidas õppinud oli, et mõnda tuli rohkem lammutada ja ma mäletan, Ta nagu oli üllatunud, et see sisseastumiseksamid tegema seal väga hiilanud, aga siis need esimesed tunnid kuidagi, ma, ma ei mäleta, et ma oleks pidanud tohutult midagi nii-öelda hakkama ümber õppima või midagi ümber tegema, võib-olla siis looduse poolt on mingisugused eeldused antud, eks ole, võib-olla siis kompliment ka minu Elleri kooli õpetajale Henn Baile, kes ei rikkunud seda häält ära, ei pannud seda häält nagu valesse kohta kõlama. Kõigil poistel läks akadeemias hästi, et minu arust paari-kolme kuu pärast juba kontsertmeister meil ütles, et poisid, et siin on kohe tuntav kvaliteedi vahe. Aga nano, Reica temalike maestro ja eks me ikka pelgasin teda ka ja olime nagu lambukesed seal tunnis. Aga no Reica lõpetas jah, tavalist poolteist aastat ja siis ta juba suhteliselt eakas, olgugi et praegu kuni siiamaale väga heas vormis tegelikult annab kontserte. Ja mis on veel tore on see, et minu isa joon temaga koos laulnud nor ikka käis ka Vanemuise teatris hertsogit laulmas Rigolettot ja Othellot vist tema Noreikat ikkagi väga hästi mäletan, ükskord kui oli üks kontsert, see oli vist Estonial külaliskontsert, mida Estonia ooperikooris Noreikkali üksolistidest. Siis ma sain kokku viie peale kontserti. Kanoreeka jah, et oli juba eakas ja tema lennukiga sõitnud, ta sõitis alati oma autoga Leedu ja Eesti vahel. Meile ütles, et jah, et tervis ei luba enam. No ja siis ma olin nii-öelda pool aastat pilla-palla, tema õpilased jagati teiste pedagoogide vahel ära ja mina mõtlesin, et üks Soome pedagoog Matti Vello, keda sa huvitas väga Ain Anger. No niipalju kui mainiga rääkisin, paar aastat naist, töötasin koos Estonias, siis ta läks Leipzigis ja Ain vist peab Matit siiamaale oma üheks ainukeseks õpetajaks. Aga Mattiga meil töö selles suhtes sujunud, sellepärast et minul oli siis juba väga palju igasuguseid rollikesi tekkinud. Ma olin väga hõivatud teatris ja tema käis ka vist kuus kahel nädalavahetusel ala käis siin Tallinnas tunde andmas ja siis ma arvan, et selle poole aasta jooksul tegelikult reaalselt ma kohtusin temaga 10 korda mulle nagu kuidagi kohanemisraskused. Mati Belo oma metoodikat on täiesti erinev Noreikaga ja minu hilisema õpetaja Jaakko rühaneniga. Ja siis tuligi rühanen, kutsuti osakonna juhatajaks, kes oli pass ja temaga ma tegelikult töötan siiamaale veel. Ma käin kogu oma saksa perioodi. Kui ma ikka Eestisse sattusin, siis helistasin Jakole ei hakka, on Nis suur inimene kogult kui ka südamelt, et tema on öelnud, et tema endised õpilased on alati uks on lahti ja võime alati minna tema juurde. Kui maja Eestis jälle olin, siis ma niimoodi aastas paar korda käin nii-öelda vokaalnõustamisel või siis kontrollis siis või on mingid väga rasked partiid, et siis ma käin neid talle näitamas, mis tuletab mulle meelde, et ma peaks hooaeg, nüüd algab, et peaks minema hooaja alguses ja kuskil hooaja lõpus lõi hooaja keskel, mulle meeldib seal käia. Kõige rohkem ma ikkagi olen saanud rühanenilt ja kui rääkida nüüd vokaalist temast alati ja siis ma siis võiksin nimetada, ma ei tea siis oma professionaalse lauljakarjääri algust ja tegelikult ikkagi Jaakko rühaneini õpetus põhineb ka vanad Itaalia, pelgan laulutehnikat. See on pealtnäha lihtne, aga seda õpitakse terve elu. Millal te Estoniasse sattusite? Akadeemias? Ja ei, see oli jah, siis kui ma 2000. aastal tulin Tartust Tallinnasse ühiselamusse Ma ei läinud ja oli vaja korteri üürida. Ikkagi, kuna ma olin juba enne Vanemuise ooperikooris töötanud kaks pool aastat, siis ma ju olingi tegelikult juba teatris ja miks me seda õppima sellepärast töötada teatris ja siis see tundus kuidagi hästi loomulik. Kolmekesi kolleegide Viikholmi soomiga, Renee vist töötas juba varem ooperikooris, aga astusime sisse ka Estoniasse. Põhimõtteliselt, mis tekitas veidike furoori, oli see, et tegelikult me Olari vihkolmiga Norrin eel olid juba sellised väiksed trollid, aga põhimõtteliselt meie saime oma esimese rolli kohe kahenädalase töötamise järel. Sellepärast et minu viimane asi, mis ma Tartus tegin, oli Mare Tommingas, lavastas Straussi operetti öö Veneetsias, mida mängiti Tartus Raekoja platsil, kus ma siis olin armukese rollis. Ega mul laulda midagi, sel ajal te natuke teksti ka ja kuna esimene uuslavastus, kus me Straussi Veneetsias, mida lavastas Monika Viisler, siis kuidagi läks ma vist ise ka muidugi soi, seda rolli ma olen teinud ja seda rolli ma olen teinud ja kuidagi mingil hetkel jõudis see info Monika Kiisleri assistendi Tiit Tralla kõrvu. Peale proovi kutsus mind ja Viikholmi ta mis tahes sassi ka, et pikad poisid ja vanemad tartlaste V tähega algavad, et kutsus meid enda juurde. Monika tahab teid näha ja ühesõnaga saime nii-öelda mõlemad kohe rolli siis mingil hetkel 2001, kas kolm, noh, siis tuli ju Hendrik kerge, kes oli meil akadeemias õppejõud, tema siis hakkas lavastama Tammsaare tõde ja õigust, mis tekitas jälle väga palju furoori sellega, et ta oli muusikaliks ristitud, eks ole, ja kõik mõtlesin, et mis mõttes, et sellest ei saa, mis asja muusikal, no siis oli see muusikalide kõrghetke, mida mina nimetaks muidugi draamaetenduseks originaalmuusikaga muusikaliseks draamaks kõlab veel uhkemalt, kus siis Tõnu Raadik kirjutas muusika selle tükkiv kandvamates rollides olid ju tudengid muidugi veelgi sale, Jassi Zahharov, nemad niikuinii. Ja, ja siis 2003. aastal vist mul oli juba nii palju igasuguseid erinevaid solisti rollikesi, et ega ma kooriproovides praktiliselt aasta otsa ei käinud, Weberi nõid küttis näiteks mõist peaproovis esimest kord laval ja põhimõtteliselt oskasin ainult jahimeestekoori kaasa laulda, ülejäänud aja ma lihtsalt seisin, hoidsin püssi, täitsin kohta ja siis vaadati mingil hetkel, et mul ei ole mõtet kooris olla, kui ma seal niikuinii ei figureerinud, et siis mind võeti 2004. aastal solistiks, siis ma sain nii-öelda ain Angeri ühe vana rolli endale, mis oli siis Leporello 2004. aastal, mis sobib mulle väga hästi, aga eks ma selline veel noor ja roheline vokaalses mõttes olin, aga see oli tore töö, mu esimene selline tõesti, noh, kui me nüüd võtame oopereid, siis suurtest ooperirollidest suur roll, lend on sellised väiksed olnud. Kui noor inimene läheb Estoniasse, siis ta tahab ju midagi teha, seal bassidel ju ei ole väga palju säravaid rolle ligi, ütleb Morello. Põhirollid on ju, nagu me teame ikkagi tenoritel. Heino bassidel on ka, aga ütleme, kui rääkida suurrollidest, siis nad eeldavad igasugust küpsus nii häälelist kui vanuselist. Kui minu õpetaja rühanen alati ütleb, et bastioni neljakümmet on beebi või poisike alles, et teil on veel arenguruumi. Mina loodan, et nüüd alles algab kõik, eks, et ma olen väga vara pihta hakanud, aga esimene roll oli vist 97. aastal kummaline Elleri kooli teisel kursusel, siis Kaarel Kilvetaks lavastama Viljandi Ugalas ainult unistust ja kuna Peeter Kaljumäe oli seal üks, kes soovitas tegelikult muusikajuht Peeter Konovalov, aga, aga kuna Kilvet Kaljumäe said omavahel väga hästi läbi mõlemad Endla Teatris töötasid sel ajal, siis nad otsisid ühte noort meest, kes sobiks esimese armastaja rolli ja kes oskaks natuke või oleks laulmisega tegelenud. Eks Kaljumäe teadis, et ma õpin laulmist, eks ta mu isa käest ka uuris. Siis ma sain rolli, 97. aastal alustasin kohe peaosaga. Ja õisi oli ka hirmus hirmus kogemus selles suhtes, et jälle ma tundsin ennast noh, laval juba hästi, et kooliteater ja, ja natuke, aga sel hetkel jälle astuda suurele lavale ja ma olin Allan Noormetsa dublant Noormetsaga jagasime rolli. Eks mul läks nagu kenasti ju ka algul aga siis, kui mäletan, Noormets tuli, liitus alles, sest kaks nädalat hiljem nende proovidega ja nähes siis need, kuidas professionaalne näitleja mees mängib ja siis kui vaba tema on ja siis lõi mu ikka natukeseks ajaks kinni, jälle sain aru, et issand, ma ei oska mitte midagi. Aga lõppude lõpuks ma sain sellest Trumpist jälle võitu ja kuna alla nii palju tööd linnateatris siis tegelikult mängisin enamus etendusest ja mis oli selle tüki võlu, oli, teatakse sellist operetti küll nagu ainult unistus, Boris Kõrver, aga põhimõtteliselt ju seal kõige kuulsam number on kerjuse laul, eks, kolmandas vaatuses see oli nagu selle tüki võlu ja mis mulle eluks ajaks meelde on see, et ma sain üle paarikümne korra Helend Peebuga istuda Nende väljakul ühe pingi peal ja meil oli pisikene selline dialoog ja siis laulis oma kerjuse laulu ja ma sain seda väga lähedalt kuulata. Ja pärast seda, kuna ma olin oma autoga Viljandis, siis praktiliselt kõik korrad ma viisin siis Elendi koju ja kes rääkis kogu oma elulooiga kord ära ja mis seal jälle, aga selline märgiline tükk tegelikult ainult unistus, selles mõttes minu vanaema mängis, ta oli ju 55. aastal vist mängiti sedasama Vanemuise teatris, kus minu vanaema oli siis? Ei, peaosas Viktor Taimre, ehk siis kasuvanaisa oli minuga ühe rolli peal, Ainwelletit mängis, mu isa oli ooperikooris. Jah, et üle 40 aasta hiljem asi jälle korda see kuidagi, et jälle üks selline nimetus, mis on nagu suguvõsast läbi käinud ja noh, Helend Peep ikkagi. Müstika, kuidas inimene, kes on laulnud selle loo 50 aastat tagasi plaadi peale, siis ta põhimõtteliselt laulis sedasama kvaliteetset, sedasama säravalt olles olles 90 ja pluss veel, see on jälle üks tore mälestus. Estonia teatri laval vangid ei huvitanud rollid, kus on ka näidelda võimalik, mitte lihtsalt, seisab pass kuskil nurgas, laulab vaid, et oleks ka midagi teha. Nüüd jõuame võib-olla siit ka tasapisi vaarius juurde, mis teid huvitas selles vaariuses sõber Renee Soom kutsus. Tema oli enne seal juba. Kui mul see selline näitleja ambitsioone on, päris tugev ikkagi hinges muidugi mu elukutse ja igapäevaselt ma tegelen ooperiga ja arendan ja käin harjutamas, aga kuna kooliteatrite aeg ja sellised mõnusad sellised pisikesed kooslused või nii-öelda, mis tekkisid sel ajal isegi väiksed trupid ja väiksed saalid ja tohutult arendav ja hästi selline teistsugune kogemus jälle teha hoopis teist asja. Et siis, kui ma olin Tallinnasse tulnud, siis mingil hetkel ma lihtsalt ma teadsin trainee, mängi paariuse etendustes kaasa, ma olin seal paari etendust ka vaatamas käinud ja mulle ikkagi väga-väga meeldis, mis seal ja siis releele poetasin sõna, et kas sa ei räägiks Maariuse teatrijuhi, Heidi Sarapuuga, et äkki ta leiaks mulle ka ühe rollikese või prooviks mind siis oma etendustes. Ja siis ma ei tea, renomee oli nii, nii hästi, rääkisid veidi, kirjutas siis etenduse his vasters, poiss, kus siis nägid mind Benno Hanseni, noh, see oli mu esimene rolle nüüd saatnud neljas etendus, mis oli jälle Benno Hanseniga, minu arust me oleme ikka täiesti erinevad gabariitidelt kui ka võib-olla ellu suhtumiselt, aga noh, seal ma sain jälle ära kasutada sellise ja kasutan võib-olla siiamaale sellise vanakooli artisti mingit kuvandit, sest ma mäletan Vanemuise teatris näiteks, mul on jälle silme ees, ma ei mäleta, kui kindlasti ma ei käinud veel koolis, et näiteks koridori peal vastu tulid sellised mehed nagu Arnold ja kes sõna otseses mõttes käisidki kõvakübar käes, Spaczir stock käes ja, ja nendes oli midagi sellist, midagi nii aristokraatlik ja suurt, kuidas ta pöördusse, kuidas ta näiteks mulle diregi andis, hoiti? Härra Priit, noh, see jääb lapsena meelde, sellised hetked ja samasugune härrasmees oli Endla teatris näiteks Lembit Mägedi, Tõnu Kilgas, isa, kelles on ka mingisugune hoopis tähendab teine selline vaimsus näiteks penn orolli, minu arust selline põhituum on tegelikult selline vanakooliartist, kes on siis tohutu elupõletajad. Kui ma Saksamaal olin, siis kirjutas viimast lavastus vennast, mis oli moens, noh siis ma vaatasin kõik need arhiivikaadrid läbi ja olge Pennast ei ole tegeleda arhiivikaadrid säilinud, aga kõik need mälestused ja Aarne Mikk ja räägib seal mingis saates ja, ja siis mingid raadio lindistused, kus räägitakse Georg Ots ja Paul Mägi meenutavat Benno Hansen ütles, et ma olen nad kõik läbi töötanud ja siis võib-olla see Benno on nagu ka järjest täpsemaid kontuur saanud, aga ja endiselt ma olen seda meelt, et ma ei ole nagu Bennox muutunud, et ikkagi see on puhas roll. Võib-olla mingid naljad. Ma olen näiteks igapäevaselt üle küll võtnud mingid ütlemised ja aga no eks Pennaaliga sellise saladusega inimene, superstaar, tolleaegne ja paljud näitlejad just ja, ja ikkagi väga värvikas list ja isiksus ja kindlasti ka elus veel suurem artist. Võib-olla kui laval aga lõpetab oma elu üksinduses Pelgulinnakorteris väga askeetlikes tingimustes. Ta oli kõigile omaga tegelikult lähedasi sõpru tal praktiliselt ei olnud. Kuulemegi nüüd laulu Priit Volmeri esimesest lavastusest vaariuse Teatris His Masters Voice, Priit Volmer kehastab Benno Hansenit ja Artur Rinne rollis on Peeter Kaljumäe, kõlab vana tudengilaul, Joonas. Seal. Siis kõrtsi. Helge hoidvast. Päevi. Veega? Ei aita. Siis kõrtsimees jättis loo katki ei vot siis. Ja mis see siis kooli seal, et? Need käid seal. Rasked need ma kui saadab sees joonega kooli keegi välja. Päevad suvekülaline on täna ooperisolist ja näitleja Priit Volmer. Paljud lauljad ja ka näitlejad lähevad ära välismaale õppima ja tööle. Ka teie olite mõnda aega välismaal? Kolm aastat, ma olin kolm aastat. Kuidas te sattusite Bonni? Jah? Ma sattusin Bonnis, on jälle sellised juhused, mingil hetkel tuli lihtsalt Soomest ühelt agendilt kiri, kellele ma olin mõni aasta ennem ette laulnud, aga siis ta mind jälle ei valinud välja. Siis see oli üks kiri, et Priit, kas sa saaksid tulla ettelaulmisele, et mingisugune suveprojekt ja oli vist isegi vahagner oli jah, isegi see oli ikka jah, ma ees suurelt ikka nii-öelda ja kuna olin kuningas market laulnud Estonias 28 aastaselt ja kuna see mulle häälele iseenesest sobist tore partii roll, et siis ma mõtlesin, et hea küll, et ma soendan selle marke ruttu üles ja läksingi kiirlaevaga, mingisugune neljapäevane päev läksin sinna, läks kohale, laulsin oma monoloogi ette, peale mida tuli see agent tuli välja, et noh, selleks päris hästi, mis tähendas seda, et rollima ei saanud, millele ma oma teada ette laulsin, ma isegi ei tea, mis roll seal ja minu arust oli siis seotud ikkagi vaagneriga. Miks ma muidu selle monoloogi ette valmistasin, aga ta ütles, et sellel samal ET laulmisel viibis intendent ponnist, kes alustas Bonnis nagu ülejärgmisel aastal ja kes otsis enda trupi uusi lauljaid sellelt ettelaulmisel ta võttis ennast kolm, neli inimest siis oli väga keeruline, raske hetk pidi lihtsalt otsustama ära asja, mis, mis tegelikult juhtub, pooleteist aasta pärast saadeti mulle see leping Bonni kohaga lauljaks ja, ja siis ma ikka seda lepingut nii-öelda, see seisnes mul ikka kuid laua peal, kuni lõpuks ma mõtlesin, et aga noh, kui nii on. Järelikult on märke, et ma pean minema jälle see nagu läbi juhuse kuidagi? Absoluutselt jah, ja kuna ma olin saksa keelt õppinud ka koolis ja ikkagi väike selline või noh, päris suure huviga, kuidas ooperitegemine Euroopas käib või Saksamaal ja kui kõva poiss siis mina olen ja mingil hetkel ma tundsin Estonias, et ma nagu kuidagi jooksin peaga vastu seina või kuidagimoodi nagu kinnisel, noh, ühesõnaga oli vaja verevahetust. Siis ma ikkagi kirjutasin sellele lepingule alla ja läksin Saksamaale. Mul oli kaheaastane leping, mis siis, kui teater on rahul, siis iga aasta nagu pikenes ühe aasta võrra ja siis ma tegin kõigepealt oma kaks aastat ära, siis ta pikenes aasta võrra ja ta oleks pikenenud ka neljandaks aastaks, aga kuna ikkagi perekonnaga võtsime vastu otsuse, et me ei lähe Eestist ära, kui mina Saksamaal läksin, läks laps esimesse klassi ja, ja kuidagi see tundus nii vale ja kuidagi hirmus võta laps panna nagu saksakeelsesse kooli esimesse klassi, see kooliminek on niikuinii suur sündmus ja miks ta peaks minema võõras keeles, et kõigepealt peaks oma emakeele selgeks saama ja siis võib-olla vaatame mujale. Siis me elasime kolm aastat, mina olen ikkagi üle 200 päeva olin Saksamaal ja olgugi et me iga kuu nägime, et kas siis mina käisin Eestis või nemad tulid sinna, aga jah, me käisime ikka mitmeid kordi seal Bonnis niimoodi selle mõttega ringi, et kas tuleks ikkagi ära või. Aga kuna mu abikaasal Kristil on ka Estonias töökohta mängib oboe inglissarv Estonia orkestris, siis kuidagi ei tahtnud ära minna. Selle peale ei mõelnud, et ka abikaasa oleks seal tööd saanud. Muusikuid. No, ega ma ei käinud jah jutule, et äkki võtaksite minu abikaasa ka siis ma jääksin edasi selle jutuga ma ei käinud ja tegelikult noh, eks see muusikute konkurents on ikkagi väga suur ja Beethoveni orkester Bon Jovi, Beethoveni sünnilinn sisse, Beethoveni orkester on ka ikkagi nimi, et sinna väga lihtne pole saada. Ja siis kolmanda hooaja alguses ma tundsin, et nüüd ma olen nagu mentaalselt, enam ei jõua väga palju kuidagi just see üksindus ja ikkagi laps kasvab ja käib koolis lühendada Skype'i vahendusel. Siis ma jah, Soome kolleegiga, temal oli sama lugu, et temal ei pere Helsingisse siis päev enne seda tähtaega, kus meie lepingud juba pikenesidega päev enne, siis kui see oli meil võimalus loobuda sellest läksime intendandi jutule, panime lahkumisavaldused lauale, mis tundub jah, natuke kummalised tegelikult majal ju võimalused ikkagi repertuaari valik, see on ikka palju-palju suurem kui Estonias. Aga siis võiks öelda jah, et mina jäänud, need juured on nii sügavasti siia sisse kinni kasvanud, et neid läbi raiuda või ikkagi raiu läbi, aga kuidagi ma oleksin võib-olla 10 aastat varem läinud, siis võib-olla oleks elu hoopis teistsugune olnud, aga minul on juba pere siin ja ankur on niimoodi kinnitatud. Mul oli hea meel, et Bon kutses mind külalissolistina näiteks eelmine hooaeg külalisena, ma tegin kahte produktsiooni seal ja eks ma ikka vaatan ja üritan vahepeal käia mujal ka laulmas. Praegu teil on tegemist palju Estonias varjusega, kontserdid. Ja on küll palju ja isegi raadiokuulajad tunnevad huvi, et kuidas neil läheb väga meeldida. Uus hooaeg Estonias on pühendatud väga palju eesti ooperile, Eesti vabariik 100 pidustustele, et esimene on kohe, kus minul roll on siis Rasmus Puuri ooper, pilvede värvid, mis on siis järg kruusvalli näidendile ja seal on mul küll mitte suur roll, aga on üks niisugune Parsseinikest siis tuleb ju veebruaris suur koostööprojekt Kanuti gildiga ehk siis loominguline ühendus nagu Manfred mimm on kirjutanud ka ooperi ehmatusest sündinud rahvas, kus on päris suur roll ja noh, muidugi vana repertuaar läheb edasi, pluss siis vaariuse lennud mida oli ju väga suur rõõm teha, see on puhtalt draamarolle. Ta laulab ja ta meil tantsivad, on meil ikka igasuguseid vigureid, aga see on jah, ikkagi nii väikses saalis ja nii sellist draamarolli pole mul varem olnud, et esiteks üldse tavaliselt ma olen ikkagi kehastanud mingisuguseid artiste või Estonia inimesi, aga, aga tegelikult oli ka Nils Berliin muidugi paarisetenduses, aga ütleme, et see, see on ikkagi täiesti teistsugune roll ja kes siis Lennart Meri, eks, et noh, see on siiamaani ikka vahepeal jalg väriseb. Kui me räägime teie ooperirullidest kas teile meeldib rohkem teha klassikat või siin oli juttu, et on väga palju ka uusi oopereid, milles te kaasa teete? No eks see klassika on, selles suhtes on, on palju keerulisem teha, sellepärast et kõik on teinud ja praktiliselt igas partiis on helilooja kirjutanud mingisuguse sellise vimka sisse mingisuguse, sellise tehnilise asja, mis mis nagu meil ütleb üks hea kontsertmeister kolleeg Estonias, et see hoiab diletandid eemale. Et noh, kui ta kirjutaks niimoodi, siis võiks igaüks laulda. Kõlab hästi, aga ta ei ole minu välja mõeldud. Ja just nimelt klassika on klassik klassika kullaprooviga ja ütleme, kaasaegne muusika, eks seal sa oled ikkagi ise selline esimene interpreteerida, kelle võib-olla kui teos on edukas, siis võib-olla aastaid hiljem hakatakse sinust eeskuju võtma, kuulatakse, mida sina oled seal teinud. Nii et selles suhtes selline võrdlusmoment ja noh, oleneb helikeeles, oleneb heliloojast, aga seal on selles mõttes lihtsam. Ta ei ole kindlasti mitte muusikaliselt lihtsam, pigem keerulisem, aga ütleme, et jah, leida oma, seal on nagu palju vabamad käed, aga kui sul on ikkagi pelgantuaar ja siis sa tead, et sa pead selle laulma, see põhitähelepanu ilusal laulmisel ikkagi fraasi liinil. Kõigel sellel, mis käib pelganto juurde, mitte mingisuguseid eri värvid ja seal eksperimenteerida häälega ja klassik, kas esitada, see on ikkagi palju arendavam vokaalses mõttes ja, ja eks ikkagi kunstilises Aitäh, Priit Volmer, jõudu ja uusi loomingulisi võite, nagu vanasti öeldi. Päevade suvekülaline oli Estonia teatri solist ja vaariuse teatri näitleja. Leia Priit Volmer. Mina olen Ülle Karu. Saate lõpul kõlab katkend aariast Johann Sebastian Bachi Matteuse passioonist. Esitavad Priit Volmeri ansambel Corelli kontsertsalvestus on käesolevast aastast.