Päevatee suvekülaline, tere päevast, head kuulajad. Päevade suvekülaline on õige pea oma 60 kuuendat sünnipäeva tähistav Oisu kandi mees valdu välime, kelle kohta võiks öelda, et tegemist on priitahtliku pritsimehega koduloouurija ja koduloomuuseumi asutaja, ka vanavara koguja ka suurepärase tehnikamehega mehega, kes oskab teha kõiki töid, kes on tubli abikaasa ja isa suurepärane vanaisa oma kuuele lapselapsele ja ennekõike valdu välime, on üks tubli eestimeelne mees. Kuna me oleme valduga juba üsna kaua see tuttavad, siis vast kuulaja pahanda, kui me oleme selle saate ajal sina peal, nii nagu ka päriselus. Mina olen saatejuht Olev Kenk. Valdu Me oleme sinuga sellises huvitava nimega kohas millel on sinu jaoks ja kindlasti sinu sugulaste jaoks väga suur tähendus. Linnud laulavad siin ümberringi. On maikuu viimase dekaadi keskpaik. Ilm on sombune ja pilves, sooja on kusagil 12 kraadi, sääski peaaegu ei ole ja siin on väga mõnus olla, mis koht seal. See koht on siis minu sünnikoht ehk labori talu Kärevere küla lõunapoolses ääres ja ühtlasi on ta selline nagu piiriala, et siit on jooksnud lisaks minu talu piiridele ka igasugused muud piirid ja ja sealhulgas ka Liivimaapiir. Ja siin olen mina siis sündinud, siin on minu isa elanud minu emo elanud vilu õed-vennad ja ja minu vanaisa ja mitu põlve siin elatud. Lappordi on sinu hingemaaaparaadi, on jah selline hingemaa, et ma ei tea, miks see nii on, aga ma olen selle kohaga niimodi seotud. Ma käin siin iga päev, kas siia asja tulla on või ei ole, ikka käin tiiru ära ja ja ma kohe ei saa, et ma käin. Ma mäletan seda, kui ma tulin sealt okupatsiooniarmees koju ja see oli aastanumbril 1971 siis ja värskelt lauli nagu meie kodu siin ümber lükatud ja isa oli siis ostnud uue maja sinna teine pool raudteed. Ja siis, kui ma siia tulin, ma käsipuu juurest puu juurde ja ma nutsin. Sest mul oli nii kuradi kahju sellest kõigest, mis siin oli. Ja see on kogu aeg niimoodi olnud, et ma teeks kõik, et see koht säiliks. Valdo ongi selline mees, kellel on süda õige koha peal ja ei häbene poetada ka pisarat. Teinekord kui vajan sellest, rääkisime, et maju ja hooneid selles kohas enam ei ole, aga miks? 69. aastal tuli siia maaparandusobjekti ja siis oli moeks need äärekülad nagu likvideerida või kokku tõmmata ja kõik inimesed pidid nagu rohkem sinna keskuse poole elama asuma ja ja nii läkski Läänemerekülaga siin kilomeetri maa peal. Kaheksa talu läks nagu minema, et lihtsalt lükkad jooned kokku ja maksti mingisugune raha, 2000 rublalist isa sai selle hoonete ja kõigi nende asjade eest, mis siinolija lükati kokku ja nii oli. Sa elad tegelikult neli kilomeetrit eemal, sul on oma koduperega elada seal kui sagedasti siia asja on ja mis sind siia toob? Ja vot sellega on niimoodi, et kuni 92. aastani, ega meil siia eriti asja polnud, sellest ei tohtinud käia, see oli siis võõras maaja meil käest ära võetud, kuigi ma ikka käisin siin ja aga niimoodi nagu ütleme, sugulastega koos ja me siis elasime, käinud aga siis 92 kuni saime talu tagasi siis sellest ajast ma hakkasin siin nagu mingisugust süsteemi ja korda looma ja ja võsa maha võtma, platsi niitma ja siis hakkasime korraldama siin suguvõsa kokku tulla, kuid ja ka igasugu sünnipäevasid ja ma ei tea, jõuluaeg ja kolmekuningapäeval, jaanipäeval ja milles iganes, et kui meil tuleb isu peale, siis tuleme siia, meil on siin tore olla ja ja kõik sugulased tahavad siia kokku tulla juba. Kui üks kokkutulek hakkab lõppema, juba küsitakse, et millal see teine on, ja tänavusuvise kokkutuleku kohta periood, et millal see õige aeg on, aga paraku inimestel on kõigil omad mingid tegemised, kiiret raskem selle päeva leida. No mitmed Eesti tuntud muusikud ja ma usun ka rammi mehed teavad suurepäraselt, mis kohtan lappardi. Tänu jumalale on mul sattunud nii, et mul on siis tütar, meelika on muusik ja tema abikaasa Raul on laulja. Siis ennem laulis, rammis, nüüd laulab ta filharmoonia kammerkooris, nende sõbrad on ka sageli siin käinud ja me oleme nende RAMi meestega siin. Ikka ma ei tea, kui mitmed ööd ja päevad pilli mänginud ja, ja pidu pidanud ja nad siin paar aastat tagasi me tegime meestelaulu päeva siin. Ja siis olid rammi, noh, ei olnud mitte tervet koosseisu, oli päris palju rammi mehi ja ja siin käisid inimesed, meil oli vabaüritus, käisid kuulamas, et kes käisid, need teavad, mass 200 kastis, mehed laulsid ja pillid mängisid ja, ja väga tore oli ja ja siin igasuguseid pillimehi kuulsid, pillimehi on käinud, et ma ei hakka, võib-olla siin ühtegi sellepärast nimetavad keegi jääb siis nimetamata. Valdu, kas sa tead, kuidas sa omale sellise erilise nime said, su eesnimi on valdu Uudega lõpus. Ega ma ei tea seda, ma ei ole seda kunagi nagu küsinud ema käest ja, ja ma ei tea jah, kuidas see niimoodi on juhtunud, aga aga nii oli. Räägi natukene oma vanematest oma perest. No ei saa, nagu ma ütlesin, on siin sündinud, kasvanud ja elanud siis kuni selle 69. aastani, kui siit pidime ära minema, aga siis ema on pärit laupäevalt. Seal oli selline pere nagu Vilbokid, kus Theodor Vilbok oli siis nagu minu vanaisa, juuli Vilbok oli minu vanaema ja siis ema on laupäeval sündinud kasvanud koolis, käinud laupäeval. Ja siis, kui nad isaga tuttavaks said, siis abiellusid ema, siis kolis siia. Oli mingi 30.-te lõpus, enne sõda vist kuskil. Nii et sõjaaeg sündis 44, sündis vend Ants mulje, siis nad magasid. Kraavis oli isal tehtud punker ja magasid seal kodus magada ei julgenud, sest sõda käis. Nii see elu oli, tema kasvatas lapsi, Meid oli neli last, käis kolhoosis tööl, ühel hetkel olid meil kolhoosi mullikad talu laudas, hundid käisid öösiti ukse taga kraapima, siis mäleta, kui isa läks õulasi jahipüssi jälle, siis oli hommikuni vaikus, teine tulid jälle. Ja isa oli sepp ja vanaisa oli sepp ja neil oli siin kodus oma sepikoda, kust minagi sain võib-olla selle raua pisiku endale sisse. Aga siis oli ühel hetkel niimoodi, et muidu tavaliselt isa siin kodus parandas kõiki neid põllutööriistu ja raudteehobuseid ja ja siis naaberküladest käsitsi hobust rautomas ja igast rehaside niidumasinaid remontimas. Aga siis ühel hetkel kolhoos jälle tahtis, et hakkaks käima Retlas. Rätla raba ääres oli Tõnise talu ja seal Tõnise talus oli sepikoda ja siis isa pidi hakkama käima sinna tööle ja siis see käimine oli nõnda, et hommikuid siis oma tööriistakoti selga ja läks 11 kilomeetrit või 12 kilomeetrit, mis sinna Tõnisele maha tuli, jala ja õhtul samamoodi tagasi. Aga loomulikult see oli ikka väga liig, mis liig, nii pikka maad jalakäija, et õhtul, kui sa oled väsinud ja siis ühel hetkel tal isegi tekkis selline mõte, et ära minna siit kolhoosist, et sellest Estonia kolhoosist. Et nii kaugele peab tööl käima ja ja siis tal oli kord plaan, et läheb siis Ollepasse hoopis tööle, et see Ollepa töökoja Koht Taimre oli selle koha nimi, see on umbes kaks ja pool kilomeetrit, siit. Sinna oleks palju ligem käia ja kolhoosi esimees oli ka selline tore mees, Ville vält oli tema nimi ja ta oli kohe nõus võtma, aga siis ikkagi kuidagi nii see asi jäi, et isa ideesi Estoniasse ja, ja siin ta siis töötas. Hiljem, kui enam sepatööd ei teinud, siis ta oli riistakambris ja ja kas tööriistu välja igasugu mehaanikatööd tegi, parandas küla inimestele ma ei tea, pumpasid ja, ja muruniitjad ja mis ette tuli, kõiki asju pidi tegema. Kas sina valdu oled ka oma isalt pärinud selle tehnikahuvi ja neid kuldsed käed. No ma ei tea rohkemat öelda, aga mulle hirmsasti meeldis sepatöö vahtisin kogu aeg seal sepikojas, kui isa rauda taguse sädemed lendasid ja ja siis ma sain hästi palju isage sarjata ka sellepärast, et ma ei kipu sõge, igasuguseid puurisid lõhkuma ja keermelõikurid lõhkuma, laksuma oma siis asju tegema ja muidugi neid oli ju sel ajal raske saada ja eks ma sain siis riielda ka ikka huvi oli suur ja, ja ma tean siiamaani kõik, kuidas neid asju mäletan, kuidas neid asju isa tegi, ega ta mind tegelikult on niimoodi, et oleks, räägib poiss nüüd seda niimoodi, seda niimoodi, et seda ma ei mäleta, aga ma kogu aeg vaatasin, kuidas ta tegi ja see mulle meelde ja ma püüdsin nagu järgi teha niimoodi. Ja nonii, see asi tuli, ütle valdu, mis ametit sa oled pidanud? Ma olen peaaegu terve oma elu siin kolhoosis tööl olnud, et et olin traktorist, olin autojuht, olin kraanajuht, siis olin automehaanik 10 aastat 92. aastani ja siis hakkasin talu pidama. Masinad olid, on igasuguseid käest läbi käinud. Ja kuidagi ma ei ole nendest lahti saanud, et et mul on üks selline loll kiiks, et, et ma tahan neid, selliseid, mis on ammu käibelt juba ära kõrvaldatud. Neid hinges hoida, et meie lapsed ja lapselapsed ka näeks, missuguste masinatega isad ja vanaisad on tööd teinud ja ja ma pean ütlema, et mul on praegugi üks selline traktor käsil, et ma käisin seda umbes viis aastat, noolimas oli metsa seisnud, tegelikult jäi põllu peale seisma ja ja nüüd oli Seitsmemeetrised, männid kasvasid ümber nii kaua ühe koha peal seisnud ja ma sain, sõin seal talvel ära ja ja nüüd on ta mul nii kaugele, et mootor on remonditud värvitud peal ja tasapisi muudkui juba läheb kokku ja ükskord ma tahan seda näidata rahvule ja natuke eputada seal traktoritega. Valduma palun sul mõelda natukene selle peale, et õige pea me kuulame muusikat sinu soovil, et mis palase võiks olla, aga räägi natukene ka oma perest. Kui aus olla, siis ma olen natuke liiderlik mees ka olnud, et et mul on siis olnud nagu kaks abielu. Esimesest abielust on mul tütar Birgit, kellega me saame väga hästi läbi ja kes on mulle väga kallis ja temal on kaks poega. Esimese abielu abikaasa nimi oli Kiiu ja nemad elavad Lelles ja teine abielu on siis Ülle Üllega meil poeg ja tütar ja neil on, kumba kyll, kaks last, teisest abielust on neli lapselast mul. Ma ei oska seda öelda, kuidas see nii on, aga lastelastega mul suhe hoopis teine, mis kunagi oma lastega oli, et siis ei olnud nagu aega, et kogu aeg oli kiire ja kopi tööl käima, hommikul võtsid need lapsed sinna autosse ruttu lasteaeda ja õhtu jälle koju ja tegemisel nii palju, aga nüüd on nii, et et ükskõik, kui kiire mul ka ei ole. Kui mini ja palub tütar palub, et mul vaja laskmine, olete kõik asjad sinnapaika ja ma lähen sellepärast, et ma ju ei tea, kui palju antud nendega olla, aga ma tahaks nendega olla. Ja see suhe nendega on täiesti 100 protsenti teistmoodi, et ma ei ole midagi selleks teinud, aga, aga need lapsed on nagu mul küljes kinni ja ja kõige väiksem see ülle ikka ütleb, et nimi on Jaspiranton, et ta on nagu minu isa siis võib-olla uuesti kehastunud. Et ah mul niimoodi küljes kinni, et masinad on tema hingu ta toas ja ma panen muruniitja või mis iganes masina käima, siis ta kohe taob akna peal ja kohe õue ja ja tahaks hirmsat, tunnen sõitma ja muidugi ma siis võtan, sõidame ringi. Valdume sinu lastelastest kindla peale veel räägime, aga nii palju on möödas nüüd sellest esimesest abielust. Kas sa praegu võid öelda, mis läks valesti, et see elu ei õnnestunud? Ma arvan, see oli kõik minu süü. No mis ma keerutan, ma räägin ära, kuidas? Tegelikult ülejäänud ma tundsin juba siis, kui ma käisin Ollepas koolis. Tema mind ei mäletanud, aga mina teda teadsin väga hästi, ta oli mul muidugi noorem ja jooksis seal olla vahel ringi oma valgete põlvikutega. Ja siis juhtus nõndamoodi, et ta lõpetas selle Viljandi kultuurhariduskooli ja suunati tööle siia Oisu rahvamajja ja enne seda just meie olime hakanud bändi tegema, siin aga Ülle oskas ka klaverit mängida ja laulda kenasti ja ja põld, mitte midagi, siis võtsime punti ja, aga noh, noored nagu olime ja eks siis asi läks, nagu ta läks ja ja lõpuks oli see koht käesed, läksimegi kiiruga lahku ja siis abiellusin kohe mitte küll kohe, aga mõne aja pärast, siis õllega ja nii oli, võtan patu omaks. Ülle. Järvamaal väga tuntud kultuuritöötaja, sinu abikaasa temast ka jõuame rääkida, aga, aga kuulamegi pisut muusikat sa ise oled ju ka pillimees tegelikult, mis pilli sa mängid? No vaat siis, kui me seda bändi tegema hakkasime, siis ma alguses ei osanud midagi mängida ja tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma käisin kutsekoolis ja kui poisi laua peal mängisid pilli, siis ma mõtlesin, kui tuleks ometi selline aeg, et ka mina saaks lava peal seiste pilli mängida, mul nii hullumoodi meeldis. Aga ei saanud, ja siis, kui Vene kroonust üks kord pääsesin, nagu bändi hakkasime tegema siis kitarrimees oli naabrimees, trummimängija oli kultuuri mõju, Atria mees, Paul ja mis mul üle jäi basskitarr. Ja siis oligi niimoodi, et võtsin selle sülle ja kadunud Ülle Ernits, kes on minu kooliõde, oli siis hästi kõva muusik ja, ja tema siis näitas lihtsalt ära positsioonid, kuidas seda asja teha ja ise õppisin ja nii see läks. Ja siis hiljem tuli igasuguseid pilli Peeemmil sinna bändi Ervin Lillepea veega mänginud hulga aastaid ja ja siis hakkasime lõpuks need elektripillid töötlesid ära, hakkasime tegema siis naturaalpillidega ja siis sain kontrabassi. See kontrabass meeldis mulle väga, see on siiamaani alles ikka vahel saab läppidega teda. Kui ma nüüd sinu soovil midagi kuulaksime, siis mis ansambel või pala see võiks olla? Vaata, mul on üks selline lemmiklaul nagu viimne leht, see räägime natukene sellest, et mul on pea kiilas ja et ma kuulaks seda hea meelega, kelle esituses justament. Kell. On juba. Lehti. Korjamas. Ülejäänud. Emane jooke meedia. Mitte rohkem kui. Lilli huvid. Ta uhkelt, hammas tigedalt järve, jää ta juuksetonni kaotamas. Ja kui Seal maitset paberitootmine on nüüd nagu piibel täidab uhke korjamas ja nuttis tigedalt järve. Jätkame saadet päevade suvekülaline on uisukandi mees, valdu, välime, poldu, sina oled läbi ja lõhki Järvakas, nagu nüüd välja tuleb. Ega sedasorti inimesi väga palju alles ei ole. No ei tea ja ega ma pole kuskil mujal elanud, välja arvatud siis okupatsiooniarmees, kui ma olin kaks aastat, aga muidu jah, kogu aeg Kärevere mees olnud. Kas sulle teeb haiget ka, kui räägitakse Järvamaa tükeldamisest ja anname Koeru valla ära Lääne-Virumaale ja käib üks selline kemplemine praegu? No sellega on küll minu arvates ka nõnda, et need ajaloolised piirid võiks ikka säilida, et eks siin vene ajal tehti samamoodi õed vahetati nimesid ja kuuluti kord ühte, kord teise maakonda ja aga mina arvan nii, nagu need maakonda piirid vanasti olid nii võitnud ka praegu olla ja kihelkonna piiridega nagu nagu siin ütleme, velgi on lappardi on ju Türi ja Pilistvere kihelkonna piiri peal ja ma küll ei kujuta ette, et nüüd lükatakse piir siin 30 kilomeetrit edasi. Kelle poole kase, Türi vald ühines selliseks suureks omavalitsuseks 10 aastat tagasi ja sel puhul ka sinu eestvedamisel korraldati üks selline killavoor, sõideti kõik need ühinevad külad siis hobustega läbi. Kuidas sulle tundub, kas ühinemine oli ikkagi mõistlik? Ma arvan, et see Türi suureks vallaks minek oli mõistlik tegu ega need väiksed vallad väga hästi elanud ja noh, mis mina isiklikult lootsin, et kui tekib suur vald, et et siis on võib-olla vähem neid igasuguseid naginaid ja ja hõõrumisi, et väikses vallas on ikka niimoodi, et kõik tunnevad kõike ja isiklike suhete baasil tekivad mingisugused lahkhelid ja see kandub poliitikasse ja ja ma lootsin, et kui läheb nagu see ring suuremaks, et siis on inimesed rohkem nagu võõrad ja ja võib-olla neid omavahelisi konflikte nii palju ei kerki esile. Ja ma arvan küll, et see Türi valla ühinemine oli hea asi, kuidas sulle tundub, kas on tekkinud selline ühtse vallatunne või tegelikult ikka inimesed ei tunne teineteist 11. Arvan, et on ikka tekkinud see tunne. Vähemasti mina küll ei saa aru, et, et oleks mingit asja võib-olla kuskil kaugelt ääremaad. Ma ei tea, siin Kahala kunagi ja oli vastu ja sealt kanti oma nende inimeste eest ei oska rääkida, aga minu arvates on küll jah. Valdu sa oled ju ka ise kaasa löönud kohalikus poliitikas, sügisel on ju jälle valimised, plaanid kandideerida? Ei plaani, et ma olen 16 aastat olnud volikogu, see aitab küll, et seoses sellega tervis kehva on ja olen loobunud väga paljudes hobidest. Ma lihtsalt ei saa nii teha ja ma tahaks elada nagu oma elu ja ja ma käisin nõia juures, nõid ütles ka niimoodi, et mida sa ei suuda muuta, sellega ei ole mõtet tegeleda ja ja ma tahan elada oma perele, oma lastelastele. Ehk et sa oled siis ka kohalikus poliitikas natukene pettunud, sa ei suutnud ellu viia kõike seda, mida sa soovisid. Kas nii? Võib ka nii öelda jah, et paljud asjad olid, mis mulle ei meeldinud ja mis ära tehti ja kasvõi see uisumuuseumi likvideerimine, et ma panustasin sinna päris palju ja inimesed olid väga hoolisid sellest muuseumist ja oli tore asi ja. Aga siis arvati, et seda pole vaja ja. Saate algul oli just juttu ka sellest, et sa oled entusiastlik vanavara koguja olnud ja asutasid Oisu koduloomuuseumi. Praegusel hetkel on uksed kinni. Miks nii läks? No uksed kinni, seda muuseumi polegi seal enam, et no see on pikk jutt, et seal oli niimoodi, et seda muuseumi ei leidnud mitte mina üksi, vaid me tegime seda kohalike külade inimestega. Et kui see mõte sai välja käia, et see muuseum teha, siis inimesed tulid väga hästi kaasa ja me tahtsime nagu, et iga külal oleks oma stendia, oma väljapanek, siis tekkis nagu selline võidujooks, et kes uhkema ekspositsiooni saab panna ja ja tõesti sai tore ja inimesed olid väga nagu hoolisid sellest asjast ja siis me korraldasime seal selliseid ütleme, see päev oli ja selliseid tööpäevi, kus lapsed käisid, said seal asju teha ja näha ja ja kõik oli hästi, aga, aga siis tekkis see koht, et kelle omand ta siis on. Ja meie tahtsime muidugi siis teha seal mittetulundusühingut, Oisu muuseum. Sest meil oli juba nagu kogemus sellest, et kui see muuseum on munitsipaalmuuseum, siis ühel päeval see võidakse likvideerida. See Suisus on juba nõnda juhtunud, et üks Muuseum tehti 73. aastal ja ja ta ei saanud kaua eksisteerida, kui likvideeriti, viidi asjad ära siis Järvamaa muuseumi ja kui me nüüd teist korda seda muuseumi tegime, siis me ei saanud sealt rohkem tagasi kui külalisraamatu seda esimest, Oisu muuseumi, kui tehti, siis ma käisin rekla koolis ja siis koolis ajaloo õpetaja käis välja sellise loo, et kes tahaks sinna muuseumi, kellel on kodus midagi sellist vanaaegseid asjadest tahaks tuua, tooge mina vana loll, viisin ka siis oma hõbe Nikolai sinna ja ja muidki rahasid, mis ema oli maa seest leidnud ja jäingi nendest kõigist ilmat. Nii läks selle esimese muuseumi teise muuseumiga siis, kuna ma pikki aastaid igasugust etnograafiat ja vanavara olen kogunud, et siis ma tassisin need ka sinna ja tahtsime teha seda mittetulundusühingut, et siis oleks nagu kindel see, et keegi ei saa seda muuseumit nagu käest ära võtta ja jälle eksponaate kuskile ära viia, sellepärast et ega ühes väikses kohas ju lõpmatuseni seda ajalugu ei leia ju. Aga meil paraku see asi ei õnnestunud, sest volikogus siis läks asi arutlusele ja, ja volikogu enamusega otsustati, tehakse munitsipaalmuuseum ehk uisumuuseum. No ja siis hakati mu käest nõudma, tulevad siis kõik varad arvele võtta ja ma küsisin, et siis kelle arvele ma nad võtan, et kui inimesed on oma asjad toonud sinna nagu eksponeerida, et ma ei saa neid ju kellegi teise arvele panna ja lõpptulemus oligi see, et läkski asi lõhki ja ja siis pärast ühinemist Türi vallaga siis arvati, et seda muuseumi Poloisse vaja ja ja siis jagasin varanduse laiali, kes mida tõi ja tõin omad asjad ka ära ja nii see läks. Kas kogu varandus sai õigetele omanikele tagasi? Ma mäletan, et seal olid väljas ka uhked Estonia kolhoosi punalipud, näiteks, mis nendest sai? Ma ei mäletagi täpselt, kas need punalipud nüüd sai Türi muuseumi või sai osaline tagasi, aga ma kuulsin seda. No sellega oli tegelikult veel niimoodi, et et mingi aeg, see võis olla mingi paar aastat või rohkem, isegi kui mina sinna üldse ei pääsenud ligi, sest minul võeti võtmed ära ja läks sealt kaduma ikka nii mõndagi ja sealhulgas ka Estonia kolhoosi Lenini orden ja noh, muidugi eks see on siis selle südametunnistuse peal, kelle käes võtmed olid, et kuhu see lenin juurde siis sealt sai. Aga sealt läks ja üht-teist kaduma ja oma oma asju Alex sealt kaduma. Sina oled ju ka olnud vanatehnika klubi retrom asutaja ja kunagi. Ma mäletan, et sa tegid väga usinasti koostööd sellise mehega, nagu on tuge Kärner, kes praegu peab Järva-Jaanis vanatehnika varjupaika. Te tegite koos isegi selliseid tuletõrje shousid sõitsid vana tehnikaga ringi, aga mingil hetkel see koostöö katkes. Miks? Selle mehega läbisaamine katkes? Läbisaamine ei katkenud. Me käime siiamaani läbi, aga sellega oli niimoodi, et me hakkasime jah seda nodi korjama ja ja siis tegema näituseid. Me käisime mingi 15 aastat mööda Eestimaad ringi, tegime neid rändnäitused Sis, kus demonstreerisid siis tuletõrjetehnika kasutamist ja rääkisime ajalugu ja mängisime pilli ja ja, ja Tuveda käisime muidugi Tuvele oli ju puhkpilliorkester ja siis tuva, kes oma puhkpilliorkestriga meiega kaasas ja siis suvel olid siis oli nagu see aeg, kus minul oli rohkem seda tuletõrjetehnikat kui Tuvel. Aga Tuvel olid ka mingid huvitavad asjad, vankrid ja vaat v vaatia, mis tal olid ja ja siis tegime nagu koos, aga siis tasapisi hakkas suve omal ka soetama tehnikat ja ja lõpuks oli niimoodi, et kui Eesti vabariik uuesti taastati, siis läks kõik elu nii kalliks, et ei olda võimalik käia ja teie nagu sellest loobusime, siis lihtsalt materiaalselt ei olnud võimalik. Aga praegu on osa vana tehnikat ikkagi sinu koduhoovi peal alles ja kas vanatehnika klubi on ikka veel elus või tegelikult? Vanatehnika klubi on täiesti elus ja tehnika on õue peal. Jah, aga nüüd on nõndamoodi, et kasvõi ühe masina taastamine on niivõrd kulukas asi, et seda ma ei kujuta ette, kuidas seda üldse teha. Aga me oleme nüüd ikkagi vähesel määral niimoodi väikse koosseisuga üht ja teist teinud ja nüüd tuleb mul rätla koolile teha niisugune väike vigur maha, et ma ei ole veel välja mõelnudki, mida seal teha, aga mida me kindlasti teeme. Et selles suhtes nagu me ei ole üldsegi püssi põõsasse visanud ja aga mul on kahju sellest, et ei ole suutnud kuskilt leida vahendeid, et panna üles üx viilhall, kuhu saaks kogu selle tehnika ilusti eksponeerida panna. Sest asju on küll ja veel, et saaks ikka suure näituse teha püsinäituse, kui oleks võimalik. Mõnel aastal on olnud Türi linnas vanas raudteeaidas seda väljapanekud osaliselt ka näha. Kas oled kogunud ainult tuletõrjega seotud tehnika? Ei ole, mul on igasugust tehnikat, et mul on vanu traktoreid ja vanu muid autosid ja Kassai aia või õigemini õige margiga, siis on ta kas MM, sest ta on sõjaaegne mudel millega ma olen ka väga palju igasuguseid vigureid teinud, siin küll käinud filmivõtetel küll osalenud laulupeo tule teekonnast, laulu tule teekonnal on saanud kolm pikka ringi käia ja siis ühe korra käisime maakonna piiril siis vastu võtma neid. Ja selle kassiga on üldse omaette lugu, et sellest võib rääkida väga pikalt, ega no ühesõnaga, mul oli ammu mõte, et ma tahan oma seda autot saada. See oli sügaval vene ajal. Ja siis juhtus niimoodi, et mul üks hea tuttav mees Võrtsjärve äärest ütles, et tema tead, mees, kelle õuna Apollon Kassai tükke ei lasknud ma kahte korda rääkida, läksin sinna. Ja selle õunapuu mitte ainult selle ühe õunapuu, vaid seal Õunap all oli ikka päris palju neid kassitükke ja ja nüüd ma tõin sealt kõik ära, siis ma kaks Talvet naise kõrval ei maganud. Olin garaazis ja siis ühel kevadel seal aastanumber oli 1986, kui esimest korda selle autoga sõitsime ja läksime Järva-Jaani. Ja sealt edasi on see auto sõitnud enamasti iga aasta ja neli korda. Tegelikult me oleme Eestimaale tiiru peale teinud kolm korda olnud laulutulega ja siis 2000-l aastal oli sajandisõit. Et ta on väga töökindel masin. Ja ma arvan, et mul tuleb tänavu suvelgi üks sõit temaga teha. Volgaga ma juba tegin ühe sõidu. Et hoian teda hinges ja las ta olla niisugune mälestus. Valdu välimäele kuuluv kassa jäi on oma omalaadne laulupidude tuleteekondadest sümbol. Kas on ette näha, et tuleb veel kunagi see tee ette võtta? Seda ma küll ei tea, et noh, kolm korda on käidud ja eks inimesed võtavad mingeid huvitavamaid asju välja ja kindlasti neid on. Aga kui ettepanek tehakse, muidugi läheks hea meelega kohe. No sa oled väga värvikalt rääkinud neid muljeid, laulupeo, tule teekonnalt. Oled sa aru saanud, mis inimene see eestlane õigupoolest on? Tuim, miski talle korda ei lähe, silm ta liialegi märjaks ei lähe, arvatakse. See ei ole nii. Eestlane on väga tore inimene, võib olla Ta ei väljend alati oma emotsioon, emotsioone nii nagu võiks. Aga kui ta siis saab ületada selle kriitilise piiri, siis see on fantastika, missugused inimesed olid seal laulu, tule teekonnal, kuidas nad seisid, no sellest võiks jälle, ma ei tea, kui pikalt rääkida, aga ma toon ühe näite, kus, kus üks vanamees oli tee ääres, meile oli ju selline ülesanne, et me pidime kogu aeg sõitma, et ja siis hoidma nagu meeleolu üleval ja pilli mängima, niikaua kui tuli sinna kohale hobustega jõudis. Ja siis enam ei mäleta, kus see oli, ma arvan, selle Raplamaal kusagil. Hakkasime pilli mängima ja üks vanamees tuli sinna auto kõrvale ja siis ta dirigeeris, laulis ja nuttis. Korraga siis selgus pärast, et ta oli olnud aastakümneid puhkpillidirigent ja mis iganes see emotsioon oli inimesel nii suur. Neid selliseid hetki oli nii palju, kus inimesed ratastoolis vana naisterahvas ootas tunde, teeäärsed. Ja siis oli nii, et üks üks auto oli seal ja auto peale pandud lilled ja ta tahtis neid lilli anda. See ei olnud muidugi see ratastoolis naine, aga üks teine tahtsin lilli meile anda ja tal oli erutus nii suured lilled, kukkus tal maha ja mees siis kohe mõtles, kuidas seda asja parandada, läks ruttu auto juurde, võttis autost pudeli viin ja tuli andis üle selle kasti ääred. Nii siht, kuidas, kuidas inimesed, kuidas nad tõid meile pirukaid ja mune ja no mida kõik, et eesti inimestel müts maha tõesti. Valdo, nüüd on jälle aeg kuulata muusikat sinu soovil. Mis lugu see võiks olla? See lugu võiks olla ju laias laanes laul vaikinud ja ma ei tea, Artur Rinne vist laulis seda, see oli mu isa lemmiklaul. Aga kuulame. Keeru. Ja saama. Oma. Mees. Maasmi. Olles. Olles. Aeg läheb kiiresti ja linnud jätkuvalt laulavad siin lappardi talu maadel. Käes on ju ilusaim kevade aeg. Valdu välime, enne oli põgusalt jutuks, et tervisega on halvasti, mis juhtus? See oli siis 21, november 2014, kui mul oli siis plaanijärgne õlaoperatsioon, kolmas parem õlaoperatsioon ja sõitsime siis Tallinna poole ja naine küsib, et kas kardad ka? Ütlesin, et ma ei karda seda operatsiooni, ma kardan seda narkoosi. Ja nii läkski. Operatsioon ise oli suht lühike, alla tunnilist kestis ja arst, kes mind opereeris, andis endast parima ja mu käsi sai korda ja ma olen talle väga tänulik. Mul pole mingeid probleeme enam nende õlavaludega. Aga see narkoosi värk läks nii, et mul tuli seljaajuinfarkt, mille tagajärjel ma olin mõnda aega koomas. Ja kui ärkasin, siis olid mõlemad käed olid halvatud. Ja see alguseots oli ikka päris Õunet, kui sa ei suuda oma tagumikuga pühkida ja ühtegi nööpi kinni panna ega lukku kinni panna ega tikkudematega. Täiesti null. Et siis mul käisid igasugused mustad mõtted peast läbi. Ja noh, ega siiamaani pole taastunud see asi mingil määral on paremaks läinud. Aga mis läinud, see läinud, et väidetavalt seljaajurakk ei taasta enam keegi ja ja nüüd ma pean niimoodi edasi elama ja hakkama saama, et ega see kerge ei ole, kui sa oled eluaeg kõiki asju saanud teha ja oled tead, et sa saad seda teha ja ja nii, et sa ei saa mitte midagi teha, et see, see käib psühhiliselt niimoodi närvi, tullu vaja. Aga mis mul need mustad mõtted eemale viisid, olid mu lapselapsed. Et ma mõtlesin, et ükskõik mis, et, aga ma ei saa neile seda valu teha. Ja õnneski Eitriga. Saate algul oli juttu, et meelika ja, ja Meelis teisest abielust on siis sinu noorimad lapsed. Kuidas nemad selle õnnetuse üle elasid? No eks nad kõik elasid mulle väga kaasa ja ja püüdsid, aidati igate moodi ja siin nad on mulle ka seda rääkinud, et ma peaks nagu õigusabi poole pöörduma ja mingisugust, ma ei tea, kompensatsiooni nõudma ja ma ei ole seda siiamaani teinud, et ega see minu käsi liikuma ei pane. Aga kui ma üldse teeks, siis ma teeks seda ühe asja pärast, et see inimene, kes mulle selle vea tegi, ei tohiks selle koha peal töötada, et rohkem inimesi sandistaks. Ja nüüd räägimegi sinu lastelastest neid on kokku kuus kõige vanem Ottomar on 18, Keit Katrian 10 minna viis, Hubert kolm ja pool. Johannes kaks ja pool ja kõige noorem Jasper Anton on pesamuna, kaheaastane, kui sagedasti te kõik selle suure pere kogusate. Keit Katre, Jasper Anton elavad mul üle õue ja nendega me oleme kogu aeg koos ja olgugi et Keit Katre on juba kümneaastane tüdruk on ka niimoodi, et ta magab vanaema vanaisa juures väga sageli. Ja mina ja siis Johannes ega saame ka päris tihti kokku, sest nad elavad Kohilas. Ja kuna meelika ja Raul mõlemad siis sellise töö peal meelika on kaitseväeorkestris sõjaväelane ja mängib metsasarve ja tal on selle orkestriga ka kogu aeg igasuguseid mängusid ja, ja raul samamoodi käib mööda maad ilma oma laulukooriga, siis me teame väga sageli käimise lapsi hoidmas või nad siis toovad siia Birgitigandid natuke teistmoodi, et Ottomar on juba suur poiss ja ja võtab varsti naise ja võib-olla teeb vana vanaisaks, kui hästi läheb. Et Hubert on niuke paras pasatski ja nendega me nagu natuke vähem saame kokku. Aga üldiselt me saame väga tihti. Telefonitsi me räägime, peab kogu aeg iga päev, aga kui sa siin Lopordil, kukkusate tähtpäevadel ja, ja niimoodi ka, et et lihtsalt ühel hetkel tulevad ja tuleme siia ja teeme siin midagi. Valdu, kas on nii, et omad lapsed on küll armsad, aga lapselapsed on armsamad veel? Nagu räägitakse, nonii, ongi jah. Ma ei tea, kuidas see niimoodi on, aga see on hoopis teine tunne. See nii hea tunne, kui see pisike tuleb, võtab sul kaelast kinni, et seda ei oska kirjeldada. Mida siis vanaisa lastelastega koos ette võtab? Ma pean igasuguseid asju tegema, geid, Katriaga, ma pean näiteks matemaatikat õppima. Siis ma pean talle murutraktorisõitu õpetama. Ma pean teile rääkima igasuguseid elulisi probleeme lahti rääkima, üks loodust värkis tal ilmselt need asjad huvitavat. Uurib mu käest neid asju Jaspriga peal käima, traktoriga sõitma, sea murutraktori, käia kõigi värkidega masinavärki, näitama talle kogu aeg Johannes ja, ja minna, kui nemad siin on, siis neil Johannes, samamoodi huvituvad kõik masinavärgid minna laadale, tantsida, pilli mängida, siis ma tean mõnikord nendega koos pilli mängima, isegi tantsima, seal. Käisin lasteaias, seal nende peol. Mind pandi ka seal tantsima, jumal hoidku. Et nii on, et sa pead kõiki asju tegema. Mida lapselapsed sulle on õpetanud? Peab kannatlik olema. Lapsi tuleb armastada tingimusteta ja peab olema kannatlik, aga peab olema ka nõudlik. Ja minul ongi lastega lastega tegelikult niimoodi, et kui nad ema isa sõna ei kuula, siis minul piisab sellest, kui mina lihtsalt näitan sõrme, ütlen ei ja ta teab, et ei tohi. Et see on niimoodi, et peab olema järjepidev, et kui on asju lihtsalt, mida ta ei tohi teha, noh, torkida elektrivärke või minna Maidi ahjust torkima või kui ta teab, et seda teha ei tohi ja kui sa kogu aeg nõuad, siis ta ei tee seda. Mitte kõigile Eestimaa lastele ei ole vanavanemaid. Kas tunned, katsul on omamoodi missiooni töö täita. Kas sa suudad vastata kõigile lastelaste küsimustele? Ei suuda, nad oskavad palju rohkem küsida, kui sa oskad vastata, aga ma püüan, püüan rääkida lahti ilma asju, et nad saaks aru, et noh, kas koolivärk, et ma ei tea, kuidas seal koolis Saabe lõpetades, aga on väga sageli niimoodi, et elementaarsed asjad, et nad ei saa sellest aru, et ei ole nagu toodud, võib olla selliseid elust enesest selliseid näiteid. Aga siis jälle, kui Keit Katri minu käest hakkab küsima, ma räägin talle seal lahti või toon talle mingisuguse näitleja, ta saab sellest aru ja võib-olla eluks ajaks meelde. Valdu, sinu abikaasa Ülle on Türi valla kultuurijuht ja üsna pikalt ja sageli kodust ära. Sina, vastupidi, oled nüüd suhteliselt kodune. Kuidas sulle see olukord meeldib? Tead, see ongi nõndamoodi, et eks ta rohkem seal kultuurimajas elab, et hommikul läheb ja pimedas õhtul tuleb. Aga ma olen sellega juba ära harjunud, et kui ma noorem olin, siis mõnikord tegi vihaseks ka see asi ja ja siis, kui ta siin uisus oli kultuurimajas tööl, siis oli ju niimoodi, et üks kolmandik sellest kohast oli vist sinul seal, et ma pidin seal kõike tegema, pinke, tassima, toole tassima, Pille üles panema, no mida kõike, aga siis, kui ta läks tülile, siis ma ütlesin, et tead, naine, et nüüd on niimoodi, et sinna ma enam tegema ei tule, seal on sul omad inimesed ja ma noh, põhimõtteliselt ei ole käinud ka. Ega ma selle pärast nagu ei nuriseb tänu sellele, et ta on kultuuritöötaja, on minu elu olnud ütleme, kultuurisündmuste poolest väga rikkalik. Ja ma olen talle selle eest tänulik, et paljud inimesed võib-olla, kes elavad oma kodudes, ei puutu kokku nende selliste asjadega kultuuri asjad võtta ka minul on ikka, see on nagu iseenesest tulnud ja ma olen saanud elada niimoodi, et nautida seda kultuuri loomist. Ma olen seda ise saanud teha, ma olen saanud nautida seda, mis teised teevad ja ma saan sellest sellise positiivse elamuse tunud ikkagi hea olla. Valdu tuleb kõige otsekohesem küsimus selles saates, et kas Ülle on sinu elu armastus. Tundub, et on siis, kui nii pikalt on saanud koos elada, kui kaua juba? Issand jumal, 40 aastat või rohkem, mis teid koos hoiab, ma ei tea. No kus sa ikka lähed või sa ikka teed, et võivad, suuri tülisid pole ka olnud, eks väikseid naginaid tuleb ikka ette ja et aga no omad lapsed ja lapselapsed ja kodu ja kõik asi, et mis ikka juuksed, mida sa elus oleksid tahtnud teha teisiti, kui nüüd see võimalus veel oleks. Vot see on keeruline küsimus. Ma oleks tahtnud õppida rohkem ja oleks tahtnud õppida looduserialasid metsandust, aiandust, selliseid asju, sest ema oli mul hästi suur lillearmastaja ja ma tahaks ka, et mul oleks nagu ümberringi ilus olla, aga mul ei ole nagu seda jumalast antud sellist annet, et ma oskaks ise mingit maastikukujundus väga teha või kõik sellised asjad, vaat seda poleks tahtnud õppida. Kui me siin lappardil ringi vaatame, siis siin on vägagi ilus ja siin on vägagi palju näha peremehega. No eks ma püüan anda ennast parima, aga ma tunnen, et ma ikka ei oska seda asja õieti teha, et oleks pidanud seda noorest natukene õppima. No meil oli selles saates ka juttu sinu kehvavõitu tervisest praegu sa oled saamas 66 aastaseks. Nii noorele mehele vist võib öelda küll, et kindlasti on veel palju-palju veel tegemata ja palju asju veel ees. Ja mul on omad elu, unistused, mis võib-olla ei täitugi, aga ma tahaks oma metsa ära kuivatada. See on, mul kripeldab hinge peal niimoodi, et et siin on, tükati on vesi põlvist saadik metsa all ja ja mul, kes patoloog metsas ütles, et 30 sentimeetrit iga aastaga mädanik tõuseb. Noh, et kui sul on mingi 40 hektarit metsa, siis kahjumisse juba ühe aastaga tekib, on suur, et et ma tahaks selle metsakuivendus ära teha nii kaua, kui ma elan, aga ma ei tea, kas õnnestuks. Lähimate majadeni on siit Lappordilt ikka päris päris palju maad. Kas sa oled aru saanud oma pika elu jooksul, et miks ometi inimesed on omal ajal kolinud siia kaugele metsa metsa keskele, miks eestlane tahab olla üksi omaette? Eks see on nagu selline privaatsus, et kui sa siin oled, kui me siin oma sugulaste koos olen pidu, peo me võime siin laulda. Me võime tantsida, palli mängida. No mida kõike teha, pilli mängida nii kõvasti kui jõuad ja mitte keegi kurda. Me oleme siin täiesti omaette nagu omas riigis ja eks see privaatsus ongi see asi, et kui sa elad kuskil tiheasustusega alal või asulasse, et ega sa ei saa seal nurga taha pissile minna, et naabri ei vaata. Ja noh, seda on ka targad öelnud, et et eestlane on selle pärast väga rikas inimene, et ta võib palja tagumikuga ümber maja joosta ja mitte midagi ei juhtu, see tähendab seda, et see maja peatav olema eraldi, eks ole. Ja et sa võid metsa minna ja mets on mets, meil ei ole mingi park, mis on igavesti viimane kui nutt ära nokitud, sellepärast meie loodus on ikka väga kaunis ja, ja kellel on võimalus seda loodust nautida, et ma arvan, et need inimesed on õnnelikud ja siin on võimalus sul endal valida, keda omale külla kutsud. Nii on jah, et aga mul pean ütlema, et ega mul siia pahasid pole käinud, võib-olla siis väga harva, kui midagi näen, et on liigutatud, aga üldiselt on inimesed toredad, kui siia tulevad ja nad naudivad seda ja ja küsivad, millal jälle saab tulla ja, ja mina võtan alati vastu. Def valdu välime selle jutuajamise eest, Sa nõustusid oma hingemaale meie saate lubama. Aga kui sul on nüüd võimalus midagi kuulajatele soovida vanemaealistele kuulajatele soovida, siis mis võiks olla? Kõigepealt vanemateealistel inimestel sooviks tervist ja ma sooviks, et neil ei juhtuks niisuguseid asju nagu minuga juhtus ja hoidke seda tervist ja armastage oma lapsi ja lapselapsi ja olge head, Eesti inimesed. Aitäh valdu, välime veel kord. Tänase päeva tee suvekülaline oli valdu, välime uisust, üx, igavene tubli ja vahva eesti mees. Mina olen selle saate toimetaja Olev Kenk kuulmiseni. Juba lauk. Ülem. Tule, et aga siis ma ei nuta. Et ilma, et ta ei saa, armastan ma luuleta, aga siis sa sees. Ei, ma ei nuta. Paulemalt ilmase ka ta. Ja ma iga. Tuule aga. Ma. Siin saab ka tulla, aga ta. Ei, ma ei nuta olla ema. Aga ma ei nuta. Powema trepil maakleril. Saarma tundma. Tuv.